Varakevadel 1969 toovad Peep Puks ja Peeter Tooming toimetusse Osvald Toominga lühikese käsikirja „Koduküla”. Osvald Tooming, Peetri ja Jaani isa, on keerulise elulooga kirjanik, istunud vangis nii saksa kui vene ajal, umbes nagu Jaan Kross. Lugu ise on lihtne „pildikesi kodukülast”, nagu neid ikka on ette võetud: Selle küla nimi on Taaliku. Te pole kuulnud? Ooh, neid külasid on palju, millest te mitte midagi pole kuulnud. Rahulik veste, ei mingeid tundmatuid probleeme, aga juba on keegi pliiatsiga alla kriipsutanud: … üksikud talud ja eraldatud külad valguvad inimestest tühjaks. Sõbrapoistest režissöörid Peep ja Peeter käivituvad omateada süütu kümneminutise peaaegu et vaatefilmiga — kevad-suvi-sügis ühes vananevas Eesti külas. Nad ei sea kõrgeid eesmärke külaelule, ei sotsiaalseid, ei etnograafilisi. Taustaks on muidugi kakskümmend aastat kriginal-käginal lohisenud kolhoosielu, ega sellest ju pääse. Aga toimub suur ümberpaiknemine maal ja see autorite meelepilk on ohtlik!
Mina, kes ma stuudios ju veel heliinsener olen, pääsen helioperaatorina nende kampa alles suvel. Mööda lennanud aastad on mälus kokku sulatanud Taaliku küla Saaremaal ja Külasema küla Muhumaal, nagu nad valmis filmis näha on. (Umberto Eco: Pelk teadmine, et soovi korral suudan meenutada, sunnib mind otsekohe unustama.) Algaja helimehena püüan hääli, sest nii on poisid ka käsikirja üles tähendanud: Taustaks naturaalsed helid loodusest ja tööde hääled.
Keda ma siin petan? Oleme küll noored, enam-vähem kõik kolmekümnendate alguses, kuid teame ülihästi seda eesti filmimetsa, kus me kuumas juulis tegutseme. Alles mullu (1968) oli Ülo Tambek, see ohtlik isemõtleja, teinud samuti filmi külaelust „Talupojad” (ja mitte „Kolhoosnikud” !), tekitades pööristormi parteipoiste seltskonnas. Leonid Lentsman, kompartei Keskkomitee ideoloogiasekretär: Film on poliitiline huligaansus, aga mitte loominguline ebaõnnestumine! 1968. aasta augustikuine parteikoosolek pilbastab filmi ja Tambeki (hakkliha ja kamapudru segu, on mu üks vana literaat metafoorilisem). Ilmselt Remmelgas: Rusuv pessimism, tendentsioosne (!) vastastamine, rängad ideoloogilised puudujäägid. Sobivalt kolme nädala pärast on Vene tankid Tšehhoslovakkias ja Praha kevad lakkab olemast. Ja Lennart Meri skalpellterav artikkel Sirbis „Suur üksiklane” on ju kuidagiviisi eesti filmi „veebruarikevad 1968”. Kusagil tsensorite ja toimetuste vahel võngub Heino Kiige masendavalt naturalistlik „Tondiöömaja”, mis on saanud 1967. aasta romaanivõistlusel esikoha, kuid näeb ilmavalgust alles kolm aastat hiljem. Ning samal ajahetkel, suvel 1969, filmib Jüri Müür „Leelot”, laulupidude 100 aasta juubelile pühendet filmi, mis satub enam-vähem kohe miinipildujatule alla kui „natsionalistlik”.
Aga kas meie hõljume siin avara vainumaaga üksikute põlispärnadega koduses ja hubases külas otsekui heinalised? Oh, mis sa nüüd — Peep ja Peeter teavad täpselt mängureegleid ning võtavad üles optimismist õhetava episoodi vägevatest heinatalgutest, mida siiani eesti filmis nähtud pole.
Vastaspool on aga püksid täis teinud, isegi need kantpäised parteibossid tajuvad, et nende aeg pöörab ära. Seda julmemalt, otse ekstaatiliselt kargavad nad vastvalminud lühifilmi kallale; tegijatena pole me valmis nii lollideks süüdistusteks. Küll ärritab neid autoriteksti esitaja Valdeko Ratassepa vapustav hääletoon, küll on katkisest aknast lipendav vana pitskardin peaaegu kontrrevolutsioon. Kalju Võsa on värske kroonika osakonna juhataja: „Koduküla” on täiesti ebaõnnestunud, filmis pole mõtet. Lembit Remmelgas, stuudio peatoimetaja: Kui algusest peale pole selget ideelist suunda, siis on raske pärast midagi õiget kokku saada. Tuleks propageerida õiget ideoloogilist suunda, mitte taga nutta vana ja kaduvat.
