Tartu Uues Teatris esietendub peagi Jarmo Reha ja Aare Pilve uuslavastus „Hymn”, mille tegemise protsess paistab juba praegu silma huvitava lähenemisega. Nimelt algatasid nad petitsiooni ja kogusid allkirju, et riigikogulased võtaksid kohustuslikuks lugemisvaraks Gustav Suitsu 1905. aastal kirjutatud Noor-Eesti manifesti „Noorte püüded”. Vaja oli 1000 allkirja, mida plaanitud ajaks kahjuks kokku ei saadud. Küll aga luges trupp 29. jaanuaril Instagram Live’is manifesti ette.
Proovisin minagi eesti keele ja kirjanduse õpetajana nende ettevõtmisele veidi reklaami teha ning lugesime manifesti koos 9. klassi õpilastega. Mõttest aru ei saanud. Ei, mitte sellepärast, et lollid oleksime, oleme hoopis noored, nii keeruliste sõnadega lihtsalt tänapäeval enam ei räägita. Noortele mõjus ilutsev kõnemaneer ja liigne patriotism pisut eemale peletavalt. Meie aur kulus veerimisele. Kuid ettelugemisel ei pääsenud veerimispatust ka profid näitlejad. Eks järgmisel korral püüame kuulata, lootes, et läheb paremini. Siiski rääkisime tsaariajast, mis noortele tundus sama kauge kui keskaeg. Teine teema, mis korraks üles võeti, oli manifesti tuntuim lause „Olgem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks”. „Aga me ju olemegi,” avaldasid noored skeptitsismust manifesti vastu, „me peaksime vahel natuke ka eestlased olema.”
Põnev protsessivõte on aga kindlasti ka see, et teatritegijad püüdsid tekitada olukorra, kus riigikogulased ise endale vitsu annaksid. Kahju, et selle eksperimendi tulemuse — petitsiooni allkirjaga toetamise tähtaega pikendati — saame teada alles siis, kui lavastuse mängukorrad on juba läbi.
Usun, et teatritrupi moodne lavastuse loomise protsess, kus võetakse tõesti päriselulisi riske, mis vahel ka ebaõnnestuvad, annab suurepärase materjali edukaks lavastuseks. Minu usk toetub sellele, et just nüüd ei saa Reha ja Pilv teha enam seda, mida eeldasid ja tahtsid. Kahju, et riigikogulased ei pidanudki nende põrgatatud palli vastu võtma.
Täpselt nii, nagu tegijad loovad hümni noortele, kes otsivad oma sisemust, teadmata, kas nad selle ka leiavad, teeb seda ka loometrupp ise. Igal juhul on intrigeeriv algatus jagada tavaliselt kinniste uste taha jäävat tööprotsessi avalikkusega. Nii luuakse ka vaatajatele erinevaid eeldusi ja valmistatakse publikut ette teatrisse tulekuks.
Gustav Suits ütles: „Üksmeelt, ühistunnet — on meil Eestis nii väga tarvis. Selle puudus on meie rahva needus, see on üks meie jõuetuse, kohutava võimetuse peapõhjustest.” Murdkem siis rahva needust, tundkem meie, kriitikud, üksmeelt ka teatritegijatega, olgem ühistundlikumad. See on ka põhjus, miks pidasin vajalikuks Pilve ja Reha tulevasest lavastusest siin avaveerus kirjutada. On julgustükk kirjutada näidendit avalikkuse silme ees, koos kõigi muutujatega, mida tegijad ise ei kontrolli.
KAJA KANN
