Karis Trass veebruaris 2025.
Karis Trass (snd 1996) on eesti metsosopran. Ta on lõpetanud EMTA bakalaureuse- ja magistriõppe professor Heli Veskuse lauluklassis. Alates 2020. aastast on ta RO Estonia solist. Lisaks tegevusele muusikateatris on Karis Trass ka aktiivne kammermuusik, kelle esituses võib kontserdilavadel kuulda saksa lied’i ja prantsuse mélodie’ tähtteoseid.
Palun kirjelda oma teekonda RO Estonia lavale.
Kuni ülikoolieani oli minu eluunistuseks saada draamanäitlejaks. Võtsin keskkooli ajal küll Ludmilla Dombrovska-Keisi juures laulutunde, ent valmistusin siiski sisseastumiseks lavakunstikooli. Nii kaua, kuni ma end mäletan, olen alati näitlemist armastanud. Lisaks võrratule muusikale paelub mind ka muusikateatris just inimsuhete ja erinevate karakterite pool — see, kuidas neid luua, on minu jaoks maailma põnevaim asi. Lavakasse ma aga sisse ei saanud ja mu elu varises, piltlikult öeldes, kokku. Tagantjärele mõeldes on see naljakas, kuna ma teadsin juba tollal hästi, kuivõrd keeruline on sinna pääseda. Võimalus on õhkõrn, kõik tähed peavad õigesti joonduma… Samas püsis mu lootus viimse hetkeni, sest unistus oli niivõrd suur. Pärast seda lööki oli mul kolm valikut: usuteaduskond, eesti filoloogia või EMTA klassikaline laul. Viimase kasuks otsustasin seetõttu, et seal olid lisaks muusikaainetele ka Anne Türnpu näitlejameisterlikkuse tunnid. Mõtlesin, et saan lauluõppe abil veel parema kontakti oma keha ja häälega ning teen siis lavakasse uue katse. Minu erialaõppejõuks sattus aga Heli Veskus, kes oma olemisega mind niivõrd inspireeris, et mulle hakkas klassikaline laul väga meeldima. Ma sain aru, et muusikateatri maailmas on mul võimalik kõiki oma andeid üheaegselt rakendada. Kuna seni oli mu huvi klassikalise muusika vastu olnud väike, poleks ma eales arvanud, et minu musikaalsus hakkab väljenduma just ooperižanris. Ma olin oma vanematega külastanud mõned korrad Estoniat — eredaimalt on mul lapsepõlvest meeles Händeli „Julius Caesar”, Puccini „Tosca” ja Rossini „Tuhkatriinu”. Sain toona aru, et tegemist on millegi väga võimsaga, ent minu draamahuvi see ei ületanud. EMTAs see muutus. Bakalaureuseõppe ajal soovitas Heli Veskus mul minna Erasmuse programmiga Berliini, et näeksin, mida mujal tehakse. Kohusetundliku lapsena võtsin nõu kuulda. Sealt naastes lõpetasin magistrantuuri ja siis suundusin juba Estoniasse. Rahvusooperi radarile sattusin esmakordselt bakalaureuseõppe ajal, 2018. aastal tänu konkursile, millega otsiti noori soliste „Vana Tallinna galale“. Mind valiti laulma. Ma laulsin siis koos ühe võluva läti sopraniga Fiordiligi ja Dorabella duetti Mozarti ooperist „Cosí fan tutte” ning koos kõigi teistega „Figaro pulma” lõpuansamblis. Need kontserdid jäävad igaveseks meelde. Magistrantuuri ajal kutsuti mind veel vabakutselisena Estoniasse mitmeid projekte tegema, nii oopereid kui ka kontserte. Minu esimene päris roll vabakutselisena oli Stephano Gounod’ ooperis „Romeo ja Julia”. Sellele järgnesid Laps Raveli ooperis „L’enfant et les sortilèges” („Laps ja lummutised“) ja Valencienne Lehári operetis „Lõbus lesk”. Seejärel tehti mulle pakkumine tulla Estonia stipendiaadiks.
Millised emotsioonid sind valdasid, kui sulle selline pakkumine tehti? Kas sa nägid seda ette?
See aeg oli minu elus nii intensiivne, et ma ei jõudnudki kuigi palju mõelda. Loomulikult olin ma pööraselt õnnelik, et mulle tööd anti. Minu peamiseks eesmärgiks oli teha seda tööd, mis mulle usaldati, nii hästi kui võimalik, et saada edaspidi veel tööd. Eks ma ikka lootsin, et ehk päädib see stabiilse pakkumisega. Kui mind stipendiaadiks kutsuti, olin kohutavalt rõõmus. Tundus, et nüüd olen ma tõesti jala ukse vahele saanud. Stipendiaadina on leping muidugi aastane ja ikkagi valdas mind teatav ärevus, et kas mulle tehakse pakkumine jääda Estoniasse ka koosseisulise solistina. Ma ei ole kunagi olnud endas kui ooperilauljas nii kindel, et olla veendunud, et mu karjäär jätkub — et ma seda väärin. Tegelikult ei ole mul sellist kindlustunnet siiani. See töö on uskumatult põnev ja ma suhtun sellesse väga suure austusega, seda teha on privileeg. Ka viis-kuus aastat hiljem ei ole ma endale ligi lasknud suhtumist, et ma olen nüüd sooja koha peal ja väärin seda üdini. Kohe teadlikult ei lase.
Sa oled õppinud laulmist mitme pedagoogi käe all, ent kõige kauem on sind vorminud professor Heli Veskus. Millise jälje on tema isiksus ja oskused nii laulja kui ka pedagoogina sinusse jätnud?
Heli Veskus on kindlasti üks mind enim mõjutanud inimesi. Ma ise nimetan teda oma lauluemaks. Tänu temale saigi minust laulja. Kui ma ei oleks sattunud sellise õpetaja juurde, kes ise niivõrd kirglikult, pühendunult ja suure aukartusega ooperisse suhtub, ei oleks ma tõenäoliselt nõnda inspireeritud saanud ja selle eriala juurde jäänud. Ta valgustas mind palju ka selles osas, mida laulja elukutse endast kujutab, millist distsipliini see nõuab ja kuidas laulja peab oma füüsisesse suhtuma, kuna tema instrumendiks on ta keha. Tuleb teha teadlikke valikuid elustiili osas, et olla üleüldse võimeline andma endast vokaalselt parim. Ennekõike õpetas Heli Veskus mind laulmisele pühenduma.
Oled Erasmuse programmiga põgusalt õppinud Berliinis Hanns Eisleri Muusikakõrgkoolis professor Anna Samuili lauluklassis ja praegu võtad eratunde professor Tara Vendittilt Austrias Grazis. Kui on võimalik üldistada, siis kuidas erineb nende maade ja eesti laulukool — tehnika, esteetika, mentaliteet, pedagoogika ja muud olulised nüansid?
Reaalsus on see, et nii palju, kui on erinevaid tehnikaid, esteetikaid, mentaliteete, pedagoogikaid ja muid olulisi nüansse, on ka erinevaid suhtumisi ja lähenemisi. Ei saa öelda, et Eestis tehakse asja üht kindlat moodi ning Saksamaal ja Austrias hoopis teisiti — kõikjal, kus ma õppinud olen, on midagi ühist ja midagi eristavat. Häälekooli ja esteetika mõttes võib küll öelda, et Saksamaa lavadel kuulsin ma heledamaid, resonantsi mõttes läbitungivamaid hääli. Mujal ehk kohtab rohkem soojemat ja täidlasemat tämbrit. Sellele vaatamata tundub mulle, et igal pool kuuleb igasugust laulmist. Kui koolkondadest rääkida, siis suures plaanis eristuvad selgesti saksa, itaalia, prantsuse ja inglise koolkond. Mind on valdavalt õpetatud itaalia koolkonna järgi, kus esmatähtis on kõri avatus ja häälikute selgus. Berliinis õppides oli põhirõhk aga interpretatsioonil ja stiilil, häälikute modifitseerimisel oli suur roll vokaalses vabaduses. Olen võtnud igalt õpetajalt tükikese nende õpetusest ja püüdnud selle oma instrumendi jaoks kõige loomulikumalt kõlama panna. Ma leian, et on ääretult tähtis, et õpetaja oleks veendunud selles, mida ta õpetab. Lauluõppe puhul on vaja saada mingid õiged refleksid lihasmällu. Sellele baasile saab juba ehitada igasuguseid asju, katsetada ja otsida ning tehnikat täiendada. Siiski on oluline ümbritseda end usaldusväärsete vokaaliteadlike inimestega, kes laulja hääle arengul silma peal hoiavad.
Jätame hetkeks kõrvale rangelt erialased oskused. Rahvusvahelises plaanis tundub, et praegusel ajal on noore muusiku karjäärivõimaluste tekitamise üheks võtmekomponendiks pelgalt pildil püsimine sotsiaalmeedia, lakkamatu jagamise ja eneseturundamise kaudu. Kui palju sina seda tajunud oled ja kuidas sa sellesse suhtud?
Ma arvan, et pildil püsimisel on kindlasti oma koht ja see võib osutuda kasulikuks. Samas olen ma käinud kuulamas mitmeid noori superstaare, kes laulavad välja müüdud saalidele ega ole tingimata sotsiaalmeedias aktiivsed. Mulle tundub, et sotsiaalmeedia ei ole eeldus, et selles maailmas läbi lüüa. Oluline on olla selline laulja, kes lööb pahviks inimesed paneelis ja auditooriumis. Neilt tuleb pakkumine, karjäärivõimalus. Mina olen kogenud sotsiaalmeedia kasutegurit rohkem lokaalses plaanis. See on võimalus olla pidevalt meeles näiteks sind ümbritsevatel dirigentidel ja heliloojatel, nendel, kellega on varasem kokkupuude. Sellegipoolest ei ole see esmane, seda ei ole läbilöömiseks ilmtingimata vaja. Ennekõike on vaja olla tasemel artist. Samas ei ole mina välismaal veel palju figureerinud. Tegelikult ei oska ma sellel teemal kaasa rääkida.
Estonia laval oled sa viimastel aastatel menukalt teinud mitmeid prantsuskeelseid rolle. Mélisande’i kehastamise eest Debussy ooperis „Pelléas ja Mélisande” pärjati sind Kristallkingakesega. Millised on 19.–20. sajandi prantsuse ooperi ja prantsuse keeles laulmise eripärad laulja vaatepunktist?
Debussy ooperi „Pélleas ja Mélisande” ning Raveli „Hispaania tunni” eripäraks on teksti osakaal ja olulisus. Mulle tundub, et võib öelda, et nendes ooperites on tekst kõige tähtsam. Kui me vaatame näiteks itaalia oopereid, siis neis on esmatähtis muusika, tekst on sekundaarne. Kui veidi utreeritult öelda, siis on aariaid, mis on kirjutatud kahele lausele ja kestavad kümme minutit. Selles situatsioonis on arusaadav, et muusika on esmatähtis. Debussy ja Raveli ooperites on muusikal pigem illustreeriv roll. Need on nagu draamatükid, mida kommenteerib suurepärane muusika, imeline harmoonia. See teeb teksti väga palju elavamaks.
Mulle meenub, et Tiia Järg on rääkinud, kuidas Stefan Zweig kirjeldab „Eilses maailmas” oma koostööd Richard Straussiga. Zweig meenutab, kuidas Strauss andis talle libreto kirjutamisel täieliku vabaduse, et tema heliloojana saaks „sõna, juba olemas olevat vormitud substantsi, illustreerida dramaatilise täiusega, sest situatsioonidest ja tekstist tekivad temas spontaanselt muusikalised teemad”. Teda inspireerivat poeetiline teos, kus on ka mõned komplitseeritud kirjanduslik-sisulised vormid, mis pakuvad spetsiaalseid arendusvõimalusi koloristikale. Siinjuures on libretol juba täiesti omaette kunstiline väärtus. Ka „Pelléasi ja Mélisande’i” libreto on adapteeritud Maurice Maeterlincki üdini sümbolistlikust näidendist.
Just seda ma silmas pidasingi. Teksti ja muusika omavaheline suhe on siin midagi radikaalselt teistsugust kui näiteks Verdi ooperites, rääkimata Mozartist. Laulja ülesanne on sellesse lugupidavalt suhtuda ja see välja tuua. Teisiti ei hakkagi see teos tööle, helilooja ideed ei pääse mõjule. Prantsuse keeles laulmise puhul on üleüldiselt väljakutseks nasaalsete ja kinniste häälikute laulmine nii, et see saali kostaks. Sellistes ooperites, kus teksti selgus on peaaegu et esmatähtis, tuleb neid igatahes kõlavalt artikuleerida. Suures plaanis on vokaal ja tekst võrdse tähtsusega, ent lähtuvalt olukorrast tuleb osata eristada, kumba rohkem välja tuua. Tiheda teksti ja modernse helikeelega prantsuse ooperi puhul peaaegu puuduvad sellised hetked, mil saaks vokaliseerida, kogu fookus on tekstil. Itaalia ooperite puhul on see enamasti vastupidi. Retsitatiivi ja aaria vahel on suur erinevus ning lauljana kasutan ma täiesti erinevaid mehhanisme. Tekst on ooperis alati tähtis, absoluutselt iga ajastu muusikas. Lihtsalt tuleb eristada, mis hetkel on paslik rohkem vokaliseerida ning mis hetkel anda teksti ja näidelda.
Vokaaltehniline meisterlikkus ja kaunikõlaline tämber kuuluvad vaieldamatult sinu kui artisti pagasisse. Samuti tõstetakse küllaltki ühehäälselt esile sinu karismaatilisi, veenvaid, tundlikke ja emotsionaalseid osatäitmisi ja interpretatsioone. Kuidas sa lauldes afekte ja meeleseisundeid tajud ning käsitled? Millist rolli mängivad need sinu jaoks lõpptulemuse vormimisel?
Sel hetkel, kui olen laval, annan ma endast kõik, et ma ise usuksin seda, mida ma lauldes väljendan. Elemente, millega ühes hetkes arvestama peab, on väga palju: kooskõla orkestriga, õige resonants, hääle kandvus, valmisolek reageerida lavapartnerile. Sellele kõigele tuleb korraga mõelda ja seetõttu võib väga lihtsasti juhtuda, et laulja ei tunneta väljendatavat siiralt läbi, vaid pelgalt näitleb. See, kui palju ma saan lubada endale sisu emotsionaalset läbi elamist, oleneb ettevalmistusest proovisaalis. Materjal peab olema väga hästi lihastesse harjutatud, sel juhul vokaal emotsiooni all ei kannata ja ma saan endale emotsiooni ligi lubada. Rolliga tutvudes mängin ma algul olukorrad justkui iseendana läbi. Kuidas Karis antud hetkel käituks? Mida lähemale aga tuleb esietendus, seda rohkem püüan mõista ja väljendada neid situatsioone just karakteri vaatepunktist. Ehk võib isegi öelda, et ideaalis on siis 50% mind ja 50% karakterit. Ma proovin leida keskteed ja väljenduda sellelt positsioonilt. Ainult iseenda pealt ei saa mängida, see kisub igavaks ja on oht langeda fikseeritud maneeridesse. Kujutlusvõime peab olema hea. Mõni roll tuleb selles osas kergesti kätte, teisega pean kaua aega vaeva nägema, ennekõike just emotsioonide ja meeleseisundite osas. Pingutan teadlikult, et hoiduda meeleseisundite kommenteerimisest. See viimane juhtub siis, kui ei õnnestu situatsioonis täielikult kohal olla. Sel juhul hakkad kompenseerima, tehes vastavaid nägusid ja žeste, mis annaksid justkui mõista, kuidas karakter end sel hetkel tundma peaks. Mulle tundub, et meisterliku ja stagneerunud näitlemise vahe selles seisnebki, et kas teed nii, nagu oodatakse, või reageerid siiralt, lased olukorra endast läbi. Võtame näiteks situatsiooni, kus tegelane peab ehmuma. Pärast kuudepikkust prooviperioodi on keeruline taas ehmuda seal, kus stsenaarium seda ette näeb, kuna sa tead ju täpselt, et see koht nüüd tuleb. See on tõeline väljakutse, iga kord uuesti päriselt ehmuda. Ma vaatan tihti oma esinemisi tagantjärele. Leian salvestustelt kohe üles kohad, kus ma ei olnud päriselt olukorras sees. Seda on kohe näha, publik tajub seda samuti. Samasugune väljakutse on ka näiteks kammermuusikas, see ei ole ainult muusikateatrit puudutav aspekt. Lihtne on mõelda, et nüüd tuleb kurb lauluke, on vaja olla kurb. Ma olen oma miimikaga üpris osav, võin väga veenvalt kurba nägu teha. Ent inimesi ei puuduta see, kui ollakse lihtsalt kurb, vaid see, kuidas kurbust läbi teksti ja muusika edasi antakse. See piir, kui palju on mõjuvaks ettekandeks vaja emotsioon ise läbi tunnetada, tuleb igal lauljal endal ära tunda. Loomulikult ei saa laval nutma puhkeda. Inimesed tahavad saada elamust muusikast, mitte laulja suurtest läbielamistest. Ka muusikat on vaja usaldada ja lakkamatult enesele meelde tuletada, et see ütleb rohkem kui tuhat sõna. See kõik on pidev balansi küsimus, mis on ääretult põnev.
Öeldakse, et laulja kasvab repertuaari kaudu. Kuidas sina seda mõistad, kogenud oled ja kogeda loodad?
Iga roll kasvatab ja õpetab midagi nii vokaalselt kui ka näitlejameisterlikkuse poole pealt. Eelmisel aastal tegin Estonias karakterrolli Kanderi muusikalis „Kabaree”; olin selles Berliini prostituut preili Kost. Maadlesin rolliga kõvasti: kuidas teha seda nii, et ise ka usuks ega laskuks maneeridesse. Tänu sellele kogemusele oli mul tegelikult lavastaja Anna Karin Hirdwalli kontseptsiooniga märgatavalt lihtsam ühele lainele saada. Loomulikult ei ole preili Kost prostituut, hoopis teine karakter, ent mingisuguseid rollile lähenemise elemente sain seal „Kabaree” kogemusest kasutada.
Aga kui sa astud korraks kõrvale sellest, et iga roll kasvatab sind artistina, siis kas sa tunned ka mingit kasvu isiklikus plaanis, isiksusena? Et oled saanud läbi elada mingeid olukordi ja tundeid, mis sul isiklikus kogemuses puuduvad?
Need rollid, mida ma praeguseks olen kehastanud, olen ma endalt üpris ruttu maha raputanud. Mulle tundub, et selle taga on tõsiasi, et ma tean väga hästi, kes ma ise olen. Mul ei ole tekkinud sellist olukorda, et ma elan laval midagi niimoodi läbi, et mul on sellest pärast raske vabaneda. Mulle on omamoodi mantraks, et ma olen laval maksimaalselt olukorras sees, kuid lavalt maha astudes on see läbi. Muidugi võib see tulevikus muutuda. Ma kujutan ette, et kui oleks mõni selline roll, mille kandvaks jooneks on ennastohverdav armastus või suur empaatiavõime, siis ma laseksin selle endale ligi. Mul on tunne, et empaatiat ja kaastunnet on siin maailmas väga palju rohkem vaja. Üldiselt olen ma inimesena väga teadlik sellest, mida ma endasse võtan ja mida mitte. See tuleneb minu kristlikust maailmatajust. Tõesti, kui ma teoreetiliselt peaksin kehastama mõnd suurt kangelannat, nagu Jeanne d’Arc (Verdi „Giovanna d’Arco”) või Maria Stuarda (Donizetti „Maria Stuarda”), või kedagi üdini isetut, nagu Liù (Puccini „Turandot”), laseksin ma selle endale rohkem ligi ka isiksusena. Tean oma hinges, et see on hea ja sellest tasub kinni võtta, seda eneses kultiveerida. Samas oleks väär väita, et mul on oma maailmavaatest lähtuvalt hirm või vastumeelsus mingeid rolle kehastada. Olen väga teadlik, et see on teater ja et minul näitlejana on loo jutustamises oma osa. Ei ole selliseid tükke, mille sõnum oleks üdini kuri. Minu arvates üritatakse kunstiga maailma paremaks muuta. Kujutan ette ka, et kui peaksin kehastama kedagi tõeliselt saatanlikku, näiteks Scarpiat Puccini „Toscas”, siis annaksin endast kõik, et aru saada, miks ta niimoodi mõtleb. Püüaksin leida need kurjad impulsid ja kehastaksin neid selles hetkes, et publik näeks, mis on kurjus. Selle huvides teen endale asja selgeks. Jah, empaatiavõimet kasvatab kindlasti iga roll.
Karis Trass veebruaris 2025.
Harri Rospu fotod
Oled nüüd juba mitu aastat olnud Estonia koosseisuline solist. Kas selle eriala juures on aspekte, mis on sind siiralt üllatanud? Asju, mida sa noore neiuna ooperilauljaks saamisest unistades ligilähedaseltki ette kujutada ei osanud?
Mainisin seda ka enne, ent kõige rohkem on mind vapustanud see, kui suur väljakutse on siiralt reageerida olukorras, mida sa oled tegelikkuses tuhandeid kordi harjutanud. Nii lihtne on situatsiooni maneerlikult kommenteerida, näidelda. Lisaks üllatab mind ikka ja jälle muusika võimsus. Kui ma teen mõnd ooperit, tunnen ju muusikat läbi ja lõhki, ent ikka on see jalustrabavalt mõjuv. Nõnda on see muusikaga üleüldiselt, ent kuna ma lõviosa ajast olen ümbritsetud just ooperimuusikast, tajun ma muusika võimsust kõige rohkem just seal.
Mida sa oled tänu oma erialale iseenda kohta teada saanud?
Ma olen teada saanud, kui väljendusrikas võib olla mu hääl ja kui palju värve on võimalik häälega tekitada. Samuti tunnen, kuidas muusikal on tõepoolest võime inimest puhastada ja mingil viisil paremaks muuta, vähemalt sellel hetkel, kui ta midagi esitab. Ma püüan sellest võimalikult palju ka argipäeva kaasa võtta. Enesest aru saamine on mul käinud paljuski häälekasutuse kaudu. Mil viisil see täpselt toimunud on, see on mulle endalegi hämar. See on väga tunnetuslik asi, mida on raske sõnadesse panna. Samamoodi on keeruline sõnastada muusika olemust ja mõju. Eks arusaamine iseendast ole seotud südame hoiakuga. Ma usun, et me õpime kogu elu tundma seda, millised me oleme ja mille eest seisame. Elu muusikas on selles suhtes eriline, et muusika mõjutab meid oma pühaduses viisil, millest me ise ei pruugi arugi saada.
Sinu jaoks on enese defineerimisel oluline, et sa oled kristlane. Mis sind usus köidab ja milliseid väärtusi toob kristlik maailmataju sinu ellu?
Minu jaoks on kõige suuremaks väärtuseks inimsuhted, perekond, lähedased inimesed. See mõjutab elus kõike. Palju räägitakse armastusest, mille järele kõik janunevad ning mille olemasolule või puudusele inimesed tugevalt reageerivad. Mind huvitab armastuse algallikas, mulle on antud mõista, et sellel peab olema Looja. Samuti paelub mind südametunnistus: halva ja hea tunnetus ning süütunne. Kuidas ja miks päriselt armastada teist inimest? Miks tekitab see meis hea tunde? Kristuse õpetuse alus on teiste teenimine, ligimesearmastus. Piiblis kirja pandu on meeletult sügav. Mind lausa jahmatab, kuivõrd põhjani see mõistab ja kirjeldab inimloomust. Nendesse ideedesse süvenemine on vastanud mitmetele mulle olulistele küsimustele. See kõik veenab mind. Loomulikult on ka minu jaoks suuri vastamata küsimusi, müsteeriume. Samas usun, et ei ole inimest, kes lõpuni ja täielikult tunneks seda, mida ta arvab olevat tõe. Igasugune ideoloogia või mõtteviis siin maailmas on lõpetamata, poolik. Küsimuseks on, milline mõtteviis on jätkusuutlik ja tegeleb inimesele päriselt oluliste teemadega.
Kas sa oskad kirjeldada, kus sa praegu oma elus asud? Mis sind ümbritseb, millised on su suurimad naudingu allikad ja väljakutsed ning kuhupoole sa vaatad?
On väga töine periood. Mind ümbritseb erakordselt põnev maailm, kus ei teki rutiini — iga roll, iga tükk on uus. Iga töö on väljakutse. Kui kõik õnnestub, rõkkab mu süda rõõmust. Ma ei ole inimene, kes vaataks palju tulevikku. Ma püüan olla hetkes ja võtta sellest kõik hea, mida võtta annab. See on muuseas ajas muutunud, aga ehk ongi nii loomulik. Mõistagi on mul unistused, aga ma eelistan neid mitte jagada. Esiteks on neid mannetu hiljem trükituna lugeda, kui need täide ei peaks minema, teiseks on need ajas muutuvad. Suures plaanis olen tänulik praeguse eest ja üritan anda endast absoluutselt parima. Nii teatris kui ka inimesena.
Vestelnud TRIIN KORIS
Triin Koris on lõpetanud Tallinna Ülikooli filosoofia erialal (BA) ja õpib samas psühholoogiat.
