„A Year without Summer”. Lavastus ja koreograafia: Florentina Holzinger. Muusika juhtimine: Born in Flamez, Stefan Schneider. Kompositsioon: Born in Flamez, Stefan Schneider, Josephinex Ashley Hansis. Täiendav muusikaproduktsioon, miksimine, arranžeeringud: Philipp Hülsenbeck. Helikujundus: Stefan Schneider, Olivia Oyama. Dramaturgia: Felix Ritter, Fernando Belfiore, Michele Rizzo, Sara Ostertag. Dramaturgia: Leonie Hahn. Lavastaja assistent: Xavier Perez. Koreograafia assistent: Sophie Duncan. Lava: Nikola Knežević. Kostüümid: Christiane Hilmer. Tehniline juhtimine: Emma Juliard, Stephan Werner. Lavatehnik: Dörte Wilforth. Trikikoordinaator: Ronny Hornig — Gravity Stunts. Coaching: Leon Le Nestour, Elisa Siegmund. Valguskujundus: Kevin Sock. Valgus: Anne Meeussen, Fabian Bleisch. Videokujundus: Zoe Bassi, Max Heesen. Helitehnika: Olivia Oyama, Rozenn Lièvre. Heliassistent: Fjóla Gautadóttir. Lavaassistendid: Christiane Hilmer, Angela Ribera, Paulina Jarosinska. Robootika: Boiling Head, Zoe Bassi, Roboverse kogukond. Intiim-coaching: Jasko Fide. Intiim-casting: Dani Brown, Frida Giulia Franceschini. Produktsiooni mänedžerid: Sarah Parolin, Katharina Wallisch. Kommunikatsioon: Giulia Messia. Etendajad: Achan Malonda, Andrea Baker, Annina Machaz, Bärbel Warneke, Beatrice „Trixie” Cordua, Bláthin Eckhardt, Born in Flamez, Brigitte „Gitti” Ulm, Constanza Pérez de Lara Bonatti, Bear Boy, Fibi Eyewalker, Florentina Holzinger, Gibrana Cervantes, Liane Jil Apel, Luz de Luna Duran, MING, Netti Nüganen, otay: onii, Renée Copraij, Renée Eigendorff, Saioa Alvarez Ruiz, Sahel van K, Sofia Borges, Sophie Duncan, Sue Shay, Xana Novais. Esietendus 21. VI 2025 Viini Rahvateatris.
Lõpetasin just ühe essee sellest, kuidas kinos, telkus või arvutiekraanil helendavad lood on kahtlaselt sarnased nii väljanägemise, vormi kui ka sisu poolest. Laenasin sõnu oma lemmikult Ursula K. Le Guinilt, kes nimetab nn tõelist ilukirjandust viisiks kirjeldada seda, mis tegelikult toimub, mida inimesed tegelikult teevad ja tunnevad, kuidas nad suhestuvad kõigega enda ümber jne. Minu silmis on see samamoodi lugudega laiemalt.
Selmet asetada oma mõtted, täheldused ja kogemused monomüüti (Freytagi püramiidil rajanev loojutustus: sissejuhatus, sõlmitus, pinge loomine, haripunkt, pinge langus, lõpplahendus), mis lihtsustab neid, lapsestades kuulajat-vaatajat, ning mida täitva fantaasia eesmärk on kaavitada mugandumist, toimides nagu ventiil, mis laseb ohu eel auru välja, et kogeja saaks tunda, et tegelikult keegi kuskil midagi kõbib, võtab austria koreograaf Florentina Holzinger oma teose koetiseks küsimused, mida väga ei julgeta küsida. Õigemini, mida ei taheta, et küsitaks.
Holzingeri performance’id võiksid samahästi olla esseed või artiklid. Mõnes mõttes nad ongi esseed, aga sõnade asemel arutletakse ka kehaliselt. Minu jaoks on nad pigem seda kui body horror, film, ilukirjandus, maailma loomine, tants või performance.
Gustave Coubert’i „Maailma päritolu”.
Nicole Marianna Wytyczaki foto
Sita äärel
Lavaveerele vetrub Netti Nüganen, pimeduses aimatav vaid tänu oma häälele. Ta räägib, kuidas aasta on 2025 ja ümberringi on hämarus, tuhk. Maokil luidetel peesitamise asemel võpatame apokalüptilise jump-scare’i peale. Kadunud on kindlus, elumus on kui rituaal ja meeleheide kargab jalga ekstaasiga.
Aastal 1816, mil oli esimene, n-ö päris suveta aasta, purskas Indoneesias vulkaan Tambora ja taevas kiretas laavast ja tuhast, varjutades päikese, ikaldades viljasaagi ja põhjustades nälja.
Samal aastal viibib 18-aastane Mary Shelley koos teiste luuletajatega Genfi järve ääres, kus torm ja pilkasus innustab neid vestma hirmujutte. Mary manab kujutlusse Frankensteini, kes alistab looduse ja turmab ühes laipade jäänustest kokku õmmeldud koletisega.
Tänapäeval, 21. sajandil ja huku äärel jutustame meie aga igavesest noorusest, arstiteaduse imedest kuni haldamatu tehnoloogilise kasvuni, mida vormivad tehistaip, robootika ja biotehnika. „Suveta aasta” võtab selle tõsielul põhineva jutu, valge inimese kultuuri, ja omastab selle, pumpab Bryan Johnsoni näo kollageenist umbe, lõikab näo ringi asemel spiraali ja imeb igavikulisuse peeneks kui piitsa. Netti küsib, mis saab siis, kui meie loodu muutub koletiseks, meie(suguse)ks?
Lavastuse keskmeks on arstiteaduse mitteteaduslikkus.
Mayra Wallraffi foto
Muusikali sünd
Kirjutan kodust kaasa võetud paberilipaka peale „David Lynch”, et meeles oleks Julee Cruise, kui kuulen magusmõru muusikat ja näen hämaruses ekstaase, mis venivad kui tatt täpselt nii sirevile, kui kaua imetakse kliitorit või kui aegamisi venitab limaskude strap-on. Ma mõtlen küsimusele, mis ajuvale orgiale eelnes või järgnes, ei mäleta: mida meie teeksime pimedal suvel? Kas me tuleksime kokku, et sooja saada? Et üksteist suisa kuumaks kütta? Vastus on ilmselge.
Liialdus on „Suveta aasta” sisuline ja vormiline võluvits ning orgia, mida Bert Rebhandl nimetab Der Standardis ka svingerite peoks, on selle vitsa üks ots. Teise otsani jõuame performance’i lõpus. Otsekui ajaväline nussimine, scissor’imine, lakkumine, värisemine lõi pinnase, millele laotub ratsionaalne, keha, millest kõlab sõna. Keskmeks, mida kinnitab ka intervjuu Holzengeriga kavalehel, on arstiteaduse mitteteaduslikkus. Vorm, mille kaudu seda avatakse, on muusikal, mis järgneb n-ö sissejuhatavale vormiosale, mida palistab esimene trigger warning.
Lavaõõnes on pringiks puhutud mammutskulptuur, kõndiv versioon Gustave Coubert’i maalist „Maailma päritolu”. Häbeme ees istub Holzinger, ümbritsetuna sõpradest. Tal on põlve kohal reiel äsja kokku kasvanud haav, millelt kakutakse välja niite. Haav pole jõudnud veel isegi kinni kasvada, vaid vajub niitide toeta õieli nagu vitt. Patsient H hingab sisse-välja. Õde lükkab pintsetid lihavasse mulku, litsub selle veel enamgi laiali ja tõmbab tuksleva rasv- ja lihaskoe vahelt välja klaasist tite. It’s a… musical!
„Ultimate facelift” kujutas endast nii kogu lavastuse hergeimat kui ka võikaimat osa, kohati isegi jumalikku.
Nicole Marianna Wytyczaki foto
Live facelift
Nirguvalt rasvases muusikalis on üks täht, Sigmund Freud, keda saadavad duona ka Auschwitzi „surmaingel” Josef Mengele, kes tappis ühe öö jooksul 14 kaksikut, ja „rasside” anatoom Georges Cuvier, kes lahkas aafriklanna Saartjie Baartmani („Hotentoti Veenus”) suguelundeid ning kirjutas artikleid, väites, et tema häbememokkade vorm on tõend „Aafrika naiste ürgsest seksuaalsest isust”, võrreldes neid hiljem ahvi omadega. Freudi-number keerleb ümber peeniseta meeste, kes punduvad hüsteeriasse, sest auk on tühi. Freud leiab hüsteroskoopiaga ühe seest rea hambaid. Numbri pealkiri oli vist Vagina dentata.
Andante juhatab sisse väike retsitatiiv sellest, kuidas Holzinger kunagi seitsme meetri kõrguselt lavale potsatas ja haiglas üles ärkas, kuuldes pealt kõnelust, kus arst ja keegi kolmas juurdlevad, mis oli H performance’is päris ja mis mitte. Haiglajutte kõlab veel, nende ajal toimub midagi uut, millest pajatada — näo ringlõikus.
Ma üllatasin end. Ei tulegi meelde, et oleksin kunagi teatrisaalis, eelseisva ees tugevat hirmu (ja ootusärevust) tundnud. Kulmudest aetakse läbi kaks konksu, seejärel põskedest ja kuskilt vist veel. „Minu ajal tähendas operatsioon seda, et ravitakse haigust,” parafraseerin laval toimunud kõnelust. „Ultimate facelift” kujutas endast nii kogu lavastuse hergeimat kui ka võikaimat osa, kohati isegi jumalikku. Näkku haagitud konksud vinnastati seadeldise otsa, mis lift’is face’i maa ja taeva vahele. Lavasilma avale kuvatud moondunud irves väljendus mõnujoove igavikulisest noorusest, mis paistis kuidagi emalik, kuidagi kurb. Päästja on sündinud: igavene noorus on andnud end palgele.
Puhas ja valge palatisaal toimib kui filmis ja vanuritele pakutakse hoolt, mis jõuab nendeni vist üksnes unes.
</3 Kris Jenner
„Suveta aasta” ei ole pääsemisooper, kangelase lugu, mis on väänatud kangeks, sest pääsemist meile ei pakuta. Või noh, nägime pealt kõrgeimat „pääsemist”, mida arstiteadus meile pakkuda saab, ravi, kuid sellega essee ei päädi. Me lõpetame hooldekodus, kus tutvume teist sorti igavikulisusega, võluvitsa teise otsaga.
Puhas ja valge palatisaal toimib kui filmis ja vanuritele pakutakse hoolt, mis jõuab nendeni vist üksnes unes. Appi on tõtanud ka robotkoerad, kes varustavad õdesid pakkide ja salvrättidega. Üsna pea saab ilmsiks, et mähkmed vajavad vahetamist. Parterisse lendavad määrdunud sitalindinutsakud ja pasapritsmed. Me oleme jõudnud finaali, mille pealkiri on „No End”.
Sital tõesti ei paista olevat piiri, sest seda voolab laval ojadena. Ma pole varem mõelnud, et valge ja pruun on veenev värvikooslus, kuni sita peale langeb lumi ja mulle meenub talvehakul lume alla varjuv koera sitt, mille seest olen end raevus leidnud kaugelt liiga palju. Lavale astub Frankenstein ja küsib, miks me kardame kedagi, kelle oleme ise loonud.
Erinevalt algusest jääb lõpp meie endi närida. Mina mõtlesin mitmele asjale. Esiteks muidugi naise kehale, eriti vananevale, ja Kris Jennerile, kes näitas end alles äsja oma uues kuues — ta tegi teise facelift’i ja näeb nüüd välja nagu ta oleks 30. Siis ma mõtlesin muidugi ka Freudile ja sellele, miks mu sõbrad endiselt teda tsiteerivad. Pärast Jungi lugemist oli tema jutt kui seenes muinasjutt. Ja lõpuks kogu kompotile — miks räägitakse täna arstiteaduse uuringute soolisest ebavõrdsusest ainult Kesk-Euroopa kaasaegsete kunstnike teostes? Millal sellega päriselt tegelema hakatakse?
Me oleme jõudnud finaali, mille pealkiri on „No End”.
Mayra Wallraffi fotod
Olgugi et tegu oli tantsu ja performance’iga, oli värskendav näha teatris tükki, mis pole vormiliselt ühe puuga löödud, vaid kasutab vormi oma kontseptsiooni osana ega otsi paaniliselt kuldlõikes haripunkti. Vorm vormis oli esimene tore elamus ja muidugi muusikali kasutamine, mis ühes plastilise kirurgia käsitlusega toob mõttesse filmi „Barbie” (Greta Gerwig, 2024), vajutades samas tugevasti ka USA popkultuuri pärandile. Aeglane algus ja 30 minutit üha paisuvat hooldekodufantaasiat andsid tervikule teistsuguse tempo, vastandudes muusikali hoogsusele tekstiga, mis algusest ja lõpust puudus, moodustades terviku, mis on osade poolest tagasihoidlik, kuid oma krannis kummalisuses tunnetuslikult isevärki.
Kes sõidab järgmisel aastal Veneetsia biennaalile, näeb Florentina Holzingeri Austria paviljonis. Intervjuus mainis ta ka, et on juba leidnud paar kohta, kus plaanib midagi avalikku ruumi. Nii et kes performance’ile ei jõua, siis… Ma mõtlesin kohe, et kui kihvt oleks, kui Eestit esindaks kunagi Veneetsias Maria Metsalu.
