Richard Linklateri uues filmis „Nouvelle Vague”, mis esilinastus 78. Cannes’i filmifestivalil, kõlab Jean-Luc Godardi kehastava Guillaume Marbecki suust provokatiivne väide: „Lühifilmid pole filmid ja filmitegija pole tõeline filmitegija, kui ta pole teinud täispikka filmi.” Sellisele seisukohale võiks kohe vastandada Vilniuse lühifilmide festivali lööva tunnuslause: Trumpi, bet filmai ehk toortõlkes „Lühikesed, aga sellegipoolest filmid”. Kõik on subjektiive, kuid vaadates hetkeks ajas tagasi, sinna, kust kino üldse alguse sai, on ilmselge, et esimesed filmid ei olnud mitte täispikad, vaid päris lühikesed. Loomulikult mõjutab millegi defineerimist filmiks kiirelt arenev tehnoloogia, mis neelab halastamatult endasse uusi ja vanu kunstivorme, seedib need läbi ja kujundab lõpuks oma suva järgi ümber. Tänapäeval võiksime vabalt nimetada Instagrami või TikToki lõputuid lühivideoid eksperimentaal- või isegi dokumentaalfilmideks, eriti arvestades, et enim vaadatud lühivideotel on miljardeid vaatamisi. Paraku on keeruline mõõta, kui palju inimesi üht filmi vaatab, aga tõenäoliselt on neid filme, mis selle piiri ületavad, käputäis. Ometi ei kipuks ma žanripiire nii kergekäeliselt hägustama ja pean vajalikuks filmikunsti hoidmist väljaspool sotsiaalmeedia algoritmilist voogu.
Kui jõuda nüüd lõpuks oluliseni, võib täie kindlusega väita, et 78. Cannes’i filmifestivali lühifilmide sektsioon oli festivali üks tugevamaid. Selle ajalugu ulatub 1950-ndatesse, mil loodi eraldi auhind, Lühifilmi Kuldne Palmioks (Short Film Palme d’Or). Filmikunsti algusaastatel olid lühifilmid sageli animatsioonid või eksperimendid, mida kasutati kino tehniliste piiride kompamiseks. 1970-ndatest alates on lühiformaadist kujunenud režissööride jaoks oluline hüppelaud, millelt autoripositsiooni kehtestada. Cannes’ist on oma teekonda alustanud lugematu arv nüüdseks tuntud filmitegijaid, mh Martin Scorsese ja Jane Campion, kelle varased tööd tõid festivalile uusi vaatenurki ja andsid tunnistust lühifilmi kui iseseisva kunstivormi olulisusest.
Tänavu kandideeris festivalile 4781 filmi, kuid valituks osutusid üheksa mängufilmi ja kaks animafilmi. Cannes’i koduleht märgib kenasti, et nendest viis teost on sündinud naisrežissööride käe all. Ei saa mainimata jätta ka lühifilmide tudengiprogrammi „La Cinef”, milles on võimalik osaleda ainult akrediteeritud filmikoolide tudengitel. Selles programmis võistles tänavu 16 filmi, nendest 13 mängufilmi ja kolm animatsiooni. Animafilmide hulgas linastus festivalil Eesti kaasproduktsioonis valminud armeenia päritolu animaatori Natalia Mirzoyani film „Winter in March”, mis pälvis omas kategoorias kolmanda koha.
Kreemide kreem
Üks oluline küsimus, millega peaksid alustama eelkõige filmitegijad ise, puudutab loo vajalikkust. Kas see konkreetne lühifilm on tõesti nii hea, et jääb programmis silma, või on tegemist järjekordse projektiga, mis kulutab sageli maksumaksja raha ja jõuab lõpuks vaid mõnesaja inimeseni?
Lühifilmide põhivõistlusprogrammis paistsid tänavu nii tehnilise teostuse kui ka näitlejatöö kvaliteedi poolest silma kaks filmi. Üks neist on Grégoire Graesslini „Dammen” — film, mis haarab vaataja tähelepanu juba esimestest hetkedest ega lase seda enam lahti.
Päikesepaisteline hommik, laikmaalik võsane vaade ja aasal liikuvad metsloomad, nagu otse National Geographicu telekanalilt. Ühel hetkel on kaadris kaks tüdrukut, kes eraldatud paigas lõbusalt aega veedavad, vestlevad ja järve veerel päikest võtavad. Järgmisel hetkel läheb üks tüdrukutest kaadrist välja ega naase. Filmi kõige intrigeerivam aspekt peitub selle vormilises otsuses — kogu teos on üles võetud üheainsa liikumatu kaadrina ja kaamera püsib kogu aeg täiesti staatilisena. Aja möödumist annab edasi päikesevalgus, mis paistab vastavalt kellaajale erineva nurga alt, tuues ühte kaadrisse loomuliku valguse erinevaid ilminguid. Justkui oleksid filmitegijad 24 tundi järjest sama kohta filminud. Ainukeseks montaažiks on mustad vahekaadrid, mis võimaldavad hüppeid ajas ja lisavad dramaturgilist pinget. Iga kord, kui ekraan mustaks muutub, kasvab vaatajas ärevus. Kuhu kadus tüdruk? Mis saab teisest tüdrukust? Kas järgmises kaadris on karu, või veel hullem, mõni mees, kes kedagi ründab? Kõik need küsimused loovad eelduse ideaalseks lühifilmiks, mis tunneb oma formaati ja kasutab seda täiel rinnal. Selliste filmide puhul on lihtsalt imetlusväärne, kui lihtsate vahenditega on võimalik 15 minuti sisse mahutada nii palju erinevaid emotsioone. Film on ehe tõestus sellest, et kui kontseptsioon on läbi mõeldud, piisab kahest näitlejast ja ühest kaamerast.
Teine sarnast emotsiooni pakkuv film oli tänavu Dian Weysi „Vultures” — ühe katkematu kaadriga üles võetud lühifilm, mis paneb proovile vaataja iga viimse kui empaatiaraku. Weysi kahe aasta tagune „Bergie” sai samuti rohkete auhindade ja nominatsioonide osaliseks. Maailma suurimal lühifilmide festivalil, Clermont-Ferrandi rahvusvahelisel filmifestivalil, kandideeris film peaauhinnale. Weysi uue filmi keskmes on samuti inimese eetilised dilemmad.
Toimub autoõnnetus, mida tunnistab puksiirauto juht, kes näeb võimalust olukorrast kasu lõigata. Üritades autot pukseerida, peab ta silmitsi seisma autoõnnetuses osalenud mehe naisega, kes üritab hüsteeriliselt enne kiirabi tulekut autoga minema sõita, et vältida avalikku skandaali. Samuti saabub sündmuspaigale agressiivne konkurendist puksiirauto juht, kes teise puksiirautojuhi läbi peksab. Kaugel tagaplaanil on ka teine auto, mis samuti avariis osales, kuid sellest ei tehta välja, kuni lõpuks kuri kaelas. Lugu on musternäide inimloomuse banaalsematest tahkudest, mis aina võimenduvad ja eksponentsiaalselt kasvavad. Film on strateegiliselt orkestreeritud ja püüab tänu läbimõeldud elementidele kinolinale selle haruldase filmimaagia, mida inimene kinosaali otsima läheb. Ja mis peamine, sarnaselt eelmise filmiga suudab ta 15 minutiga vaatajasse tungida ja temaga jääda.
Põhivõistlusprogrammi üks imelikumaid lühifilme on „Argument in favor of Love”. Juba üpris palju tootnud, USA päritolu filmitegija Gabriel Abrantes on seekord valmis saanud animatsioonifilmi, millele loevad peale Jack Haven, kes saavutas tuntuse filmiga „I Saw the TV Glow”, ja Inês Castel-Branco, kes on tuntud portugali mainstream-kino näitleja. Melodraama keskmes on kummitused, kes tülitsevad laetud teemadel: lapse saamine, armastuse lõppemine ja geneetiline testimine. Vahepealseid lõike täidab muusikavideo laadis segment, milles üks kummitustest suures barokses saalis tiibklaveri taga halavalt itkulaulu ette kannab. Päris täpselt pole aru saada, mis on selle filmi suurem eesmärk, aga ühes elemendis film õnnestub ja see on üllatamine. Tõenäoliselt on abiks ka muljetavaldav produktsioonidisain, mis on ilmselgelt tingitud suurest eelarvest.
Sarnase maigu jätab produtsent Spike Lee ja režissöör Joecar Hanna lühifilm „Talk me”. Film, mis eksleb kusagil absurdi ja reaalse elu piirimail, esilinastus tänavu „La Cinefi” programmis. Lugu jutustatakse Pedro perspektiivist, kes elab maailmas, kus rääkimine ja intiimsus on ekraanil kohad vahetanud. Ka kõige tavalisem vestlus asendub avalikus ruumis — pidudel, pulmas ja toidupoes — seksimisega ja tõeliseks emotsionaalseks läheduseks on privaatses ruumis teineteisega rääkimine. Pedro, keda kehastab režissöör ise, mäletab aga maailma, kus intiimsus oli vaid kahe inimese asi. Kohates Kirat, kes jagab temaga mälestust n-ö vanast maailmast, kus inimesed üksteist poejärjekorras ei hõõru, võtab mõlema elu uue sihi. Ebatavaliselt normaliseeritud, kohati isegi naeruväärselt suur hulk intiimstseene väärib kindlasti sügavat kummardust intiimsuskoordinaatorile, sellele praegu vägagi populaarse ametikoha täitjale. Vulgaarsusest hoolimata täidab film kõik eeldused olla edukas: esiteks vähemusliin, sest Pedro on alguses abielus mehega; teiseks laitmatu kinematograafia ja sümbolitest pakatav lugu, mis loob visuaalselt nauditava dialoogi. Suuremas plaanis on film seotud režissööri mitmerassilise etnilise kuuluvusega. Filmi esilinastusel märkis Hanna, et teose lähtepunktiks on tema isiklik kogemus mitmerassilise identiteedi ja kuuluvustundega seotud keerulistest probleemidest ja sisemistest vastuoludest.
Ei saa ka seekord üle ega ümber poliitiliselt laetud filmidest. Bangladeshi päritolu Adnan Al Rajeevi uus lühifilm „Ali” vaatleb üht rannikuäärse väikeküla elu, kus naistel on keelatud laulda. Selle keskmes on teismeline Ali, kes oma lauluhäält mingil põhjusel varjab. Kui külla saabub prestiižne suurlinna žürii, kes parimad lauljad välja valib ja parema elu peale läkitab, saab teismeline lõpuks võimaluse laulda. Filmi avastseenis ulbib Ali sogase vee pinnal, vesirooside vahel. Järgmises stseenis nõelub anonüümne isik Ali kaelal olevat suurt haava, mis jätab algul mulje, nagu nõelutaks huuli. Kõik on vaikne, staatiline ja pingestatud, mida annab edasi inimeste omavaheline krüptiline suhtlus. Küllap heidab see valgust selliste kommuunide toimemehhanismidele, kus kommunikatsioon on pärsitud või isegi keelatud. „Ali” eristub teistest samalaadsetest filmidest mõnevõrra oma maagilise realismi suunitlusega. Midagi kosmilist on kogu aeg õhus ja sellele ei oska näppu peale panna. Samuti on tegemist filmiga, mida pidin kaks-kolm korda vaatama, enne kui midagi aru sain.
Komplitseeritud inimsuhted on kenasti kaadrisse püüdnud palestiina päritolu näitleja Tawfeek Barhomi lavastajadebüüt „I’m Glad you’re Dead now”. Kaks venda naasevad lapsepõlvekoduks olnud saarele ja meenutavad oma elus toimunut. Ega filmis midagi muud juhtugi, kui et jagatakse oma perspektiivi ja mälestusi keerulisest perioodist, mis neid igaveseks seob. Pealkiri on vast kõige provotseerivam osa filmist ja viitab kaudselt ka selle pealisideele. Tegemist pole teab mis originaalse stsenaariumiga, kuid vendadevaheline emotsionaalsus läheb tõesti hinge. Harva kohtab filmides hetki, kui kaks meest räägivad südamest südamesse, mitte läbi sümbolite, sellest, mis neile korda läheb, ja mis veel olulisem, sellest, mis neile haiget teeb. Film võitis ka festivali magusaima auhinna, lühifilmi Palme d’Ori.
Samavõrd tundliku õe-venna suhte on kinolinale toonud filipiinlastest režissööride duo Arvin Belarmino ja Kyla Danelle Romero filmiga „Agapito”. Filmi tegevus toimub retrostiilis keeglisaalis, kus töö käib vanamoodsalt: töötajad korjavad palle ja seavad kurikaid. Filmi keskmes on Mira, noor naine ja saali juhataja, kes hoolitseb ka oma puudega venna eest. Pärast tööpäeva lõppu kogunevad töötajad, et talle esineda — rituaalne hetk, mis annab loole poeetilise mõõtme. Kuid film ei idealiseeri olukorda, vaid näitab hooldamise raskusi ning perekondlikku vastutust küllaltki valusast vaatenurgast. „Agapito” on järjekordne tõestus aasia lühifilmikunsti kasvavast jõust, mis suudab oma ääretu tundlikkusega naha vahele pugeda.
Eriti tugevalt jäi meelde „La Cinefi” grand prix’ võitnud Lõuna-Korea režissööri Heo Ga-youngi „First Summer”, mis käsitleb üllatavalt harva esile tõstetud teemat, eakust. Vanem daam Yeongseong on väga teadlik sellest, mida ta tahab, ega lase kellelgi endale pähe istuda. Läbi perekonnadraamade lahatakse ühe naise positsiooni ühiskonnas, seda muidugi korea kinole omase rafineeritusega. Vaadeldakse, kuidas erineb naise roll vanaema, ema ja abikaasana. Lisaks sellele tahab Yeongseong osaleda oma poiss-sõbra Haku surmast möödunud 49 päeva mälestusteenistusel, mitte lapselapse pulmas. Eriti sügavalt puudutab näitlejatöö, mis ei tee vanemast naisest ohvrit, vaid pakub ideaalse eeskuju inimesest, kes ühiskonna normidest sõltumatult suudab jääda iseendaks. Olles ise igati väljapeetud daam, julgeb ta rääkida teemadest, mida arvatakse tihti vanemas eas naiste, ja naiste jaoks üleüldiselt, tabuks, eelkõige sellest, mida tema inimesena elult ja intiimsuhetelt tahab. Selliseid filme on päriselt vaja. Mida rohkem vaadata läbini traagilisi filme vananemisest, seda tugevamalt kinnistuvad vananemist ümbritsevad iganenud stereotüübid.
Meedium, mis suudab kõige paremini edasi anda kirjeldamatut, on animatsioon. Varemgi originaalsete animafilmidega festivale rõõmustanud animaator Sandra Desmazières on valmis saanud oma elu tõenäoliselt parima lühianimatsiooni „Fille de l’eau”, mis käsitleb naiseks olemist ja armastust magusmõrkjast vaatenurgast. Protagonist Mia on veetnud kogu oma elu vees, sukeldudes, kalastades ja ujudes läbi vetikate ja kivide. Aeg on möödunud, muutes nii tema keha kui ka teda ümbritsevat maastikku. Filmi käigus vaatab Mia tagasi möödunud ajale ja meenutab lähedasi, pannes rõhku mälestuste tähtsusele. Kuigi läbi poeetiliste kujundite käsitletakse ka varjatud traumasid, on üldtoonilt tegemist lummava ja tervikliku teosega, mis pakub inspireeriva näite sellest, kuidas on võimalik leppida minevikuga.
Väga sarnast temaatikat puudutab ka programmi teine animafilm, Martine Frossardi sümbolirohke „Hypersensitive”, lugu noorest naisest, kes püüab mõista oma ainulaadset maailmatunnetust. Autor ammutab inspiratsiooni taimeriigist ja lapsepõlvemälestustest, käsitledes enese tervendamise teekonda ühiskonnas, kus erinevusi tihti ei aktsepteerita. Film, mis kasutab montaažis mängufilmi võtteid, mõjub struktuurilt veenvana, kuid lõpuni end valitud programmi kontekstis siiski ära ei põhjenda. Tegu on pigem visuaalselt intrigeeriva, kuid ideeliselt raskesti haaratava abstraktsiooniga.
Kui suuremad filmifestivalid seavad sageli programmi pääsemise eelduseks esilinastuse nõude, kinnistades sellega ühelt poolt oma prestiiži, kuid mõistes teisalt ka selle turunduslikku väärtust, siis animatsioonifestivalidel on levinud paindlikum ja avatum lähenemine. Välja arvatud ehk Annecy rahvusvaheline animafilmide festival, mis on selles osas rangem, ei nõua enamik animatsioonifestivale esilinastust. See võimaldab filmidel liikuda paindlikumalt ning pikema aja jooksul erinevate festivalide ja levikanalite vahel. Tulemuseks on ruum kestlikule loovusele ja autoritel võimalus oma loomingut mitmekülgsemalt esitleda.
Lühifilmide kaitseks
Jään vastuse võlgu küsimusele, kus neid filme nüüd või kunagi vaadata saab. Miks? Kuigi lühifilmide universumis valitseb märkimisväärne loomeaktiivsus, pööratakse endiselt liiga vähe tähelepanu nende teoste teekonnale publiku ette. Ja siinkohal ei viita ma ajakirjanikele või kohalikele, kes festivale külastavad, vaid päris inimestele ja päris publikule, kes lõpuks piletiraha maksaks. On küll olemas platvormid, näiteks Short of the Week ja Shortverse, kuhu jõuab suur hulk auhinnatud filme umbes aasta pärast esilinastust, aga needki on piiratud ligipääsuga ja soosivad tihti juba kontakte omavaid tegijaid. Kvaliteetset, mugavat ja kureeritud, lühifilmidele keskenduvat voogedastusplatvormi, kuhu võiks ligipääsu osta nagu Netflixile või MUBIle, ei ole veel tekkinud. Ja isegi kui on, siis pole seda piisavalt turundatud.
Siinkohal tuleb esile järgmine valupunkt — kino kui lühifilmide loomulik, ent ebapraktiline esitluskeskkond. Kes läheks teisipäeva õhtul kinno, et vaadata üht filmi, mis kestab kolm minutit? Seetõttu pressitakse lühifilmid sageli programmi koos teiste sarnaste teostega, mis peaksid looma täispika seansi, justkui oleks lühifilmil mingi väärtus ainult koosmõjus teiste filmidega. Ja kui inimene on programmist kahte või isegi ühte filmi juba näinud, siis aheneb tõenäosus, et ta seansile pileti ostab. Muidugi on programmil omad eelised: filmid vahelduvad kiiresti, mis peaks tänapäeva ajule hästi sobima, ja lühikese aja jooksul saab vaataja ülevaate mitmest filmitegijast. Kuid mida teha filmidega, mis ei sobi ühegi programmi formaati?
On kurb tõsiasi, et sageli jäävad kõrvale just erilise autoripositsiooniga teosed — mitte seetõttu, et neil puuduks kvaliteet, vaid seetõttu, et neid on keeruline temaatiliselt või stiililiselt kuhugi paigutada. See on üks suurimaid ebaõiglusi lühifilmide maailmas. Tõeliselt iseseisvale ja emantsipeerunud lühifilmile on vaja luua teistsugune ökosüsteem, kus ta saaks teistest eraldi eksisteerida. Samuti vähendab see tõenäosust, et programmi valitakse keskpärased filmid, kuna need sobivad kokku tervikuga. Ega küpsisetordile lõdva randmega kaaviari ju peale ei määri. Ikka paned odavat moosi, mis ülejäänud asja täiendab. Paraku on praegune reaalsus see, et lühifilmi keskmine eluiga on umbes kaks aastat. Seejärel vajub see sageli Vimeo või YouTube’i sügavustesse, kuhu jõuavad üksnes püüdlikud fännid, kes jaksavad neid tuhandeid filme netiavarustest välja kaevata.
Ja nii jääbki lühifilm täispika filmi varju. Tänapäeval on lühifilmi tegemine aga sageli isegi keerulisem ja kulukam kui täispika filmi tegemine. Põhjuseks on nii lühivormi ranged tehnilised ja kunstilised piirid kui ka festivalide formaalsed kriteeriumid. Cannes’i põhivõistlusprogrammi jaoks ei tohi film ületada 15 minuti piiri; enamik festivale eeldab, et teos kestab alla 35 minuti. Samas ei mahu paljud filmid ühegi kategooria alla — näiteks filmid, mis kestavad 40 minutit, on tihti lühifilmi jaoks liiga pikad, ent täispikaks liiga lühikesed. Selline formaadiline hall-ala tähendab mitmetele suurepärastele filmidele enneaegset hukku.
Cannes’i lühifilmide põhivõistlusprogrammi puhul ongi huvitav tõdeda, et seda ei esitletud festivalil kahes või kolmes plokis nagu tavaliselt. Selle asemel esitati kõik valitud filmid järjest, ühe seansina, mis on kureerimise mõttes üsna neutraalne lähenemine. Jah, ühelt poolt hajub terviklik dramaturgiline kaar, mis võiks anda programmile tugevama sisulise fookuse, kuid teisalt omistab see igale filmile iseseisvuse, mida ta väärib.
Kuigi tunnustus lühifilmide eest võib aidata režissööri karjääril edasi liikuda, ei saa lühifilm kunagi täiesti vabaks. See jääb sageli kohitsetud vormiks, mille väärtust tuleb pidevalt kinnitada, ja ammugi ei too see otsest tulu. Selle asemel et käsitleda lühifilmi kui vaheetappi millegi „täieliku” suunas, võiksime hakata seda lõpuks väärtustama kui iseseisvat ja oma esteetikaga kunstižanri. Täpselt nii, nagu seda tehti filmikunsti algusaegadel.
