29. märtsi õhtul kogunesid EMTA kontserdisaali Helju Tauki meenutama paljud tema eakaaslased ning ka nooremad kolleegid, sõbrad ja õpilased. Pärast laval aset leidnud meenutusi esilinastus dokumentaalfilm „Elu õpetaja” (Kopli Kinokompanii, 2025, 56 min, stsenarist ja režissöör Annika Koppel). See on sissevaade pianisti, muusikapedagoogi, pedagoogi, muusikateadlase, hingehoidja, raadiohääle, muusikakirjaniku (sic!) ja aktiivse nõukogudevastase dissidendi Helju Taugi (1930–2005) elukäiku. Filmis räägivad Tunne Kelam, Lagle Parek, Tõnis Arro, Jüri Reinvere, Madis Kolk, Rein Rannap, Tiiu Peäske, Ivari Ilja, Raili Sule, Tiina Mattisen, Arne Mikk ja Mihkel Poll, kes kõik on Heljut meenutades silmanähtavalt soojalt meelestatud. Teda mäletatakse eelkõige kui õpetajat suure algustähega, silmade avajat, ilu ja headuse propageerijat, muusikast vaimustunud inimest, kes võis korraga mängida, laulda ja rääkida ühest teosest nii huvitavalt, et sütitas kuulajaid silmapilkselt. Lisaks kõigele oli ta hea kuulaja, kes huvitus inimesest ja tema põhjatust psühholoogilisest kirevusest. Ta oskas hoida saladusi, oskas innustada, kasutades vahedat huumorit, mis võis jääda meelde aastakümneteks. Ta tõmbas inimesi ligi, oli seltskonna kese ja samas jäi diskreetseks ning tagasihoidlikuks.
Tema tugev külg oli ansamblis olemine, millega ta ka noori muusikuid nakatas. Lisaks kõigele oli ta religioosne, algul luterlane, pärast ema lahkumist aga katoliiklane. Ta julges pimedal okupatsiooniajal õpilastega jõule tähistada ja soovitas neile totalitaarset riigikorda õõnestavat kirjandust. See läks aga kalliks maksma, tal ei lubatud ühtäkki enam õpetada ega ka avalikult esineda. 1975. aastal vallandati ta NSVL Riikliku Julgeolekukomitee nõudel pedagoogitöölt Tallinna Riiklikus Konservatooriumis. Seejärel oli ta aastatel 1975–1982 Estonia teatri kontsertmeister. Tühja sellest, ka kolleegi poolt reedetuna jätkas ta enda veendumuste kohast tegutsemist, mis juhtis teda käsikäes tõetundega. Ta viibis ka KGB kongides ülekuulamistel, kuid suutis spiel’i — rollimängu — abil raskusi ületada. Pärast Eesti Vabariigi taastamist palus reetja talt andeks ja ka sai — südamest andeks. Julgus, eruditsioon, sõnaosavus, musikaalsus ja soe süda — sellist kombinatsiooni sünnib meie keskel kahetsusväärselt harva. Paaril korral võrreldakse teda filmis Lydia Koidulaga. Lugesin hiljuti Madli Puhveli võrratut Koidula monograafiat ja sealt jäi mulle silma Koidula kaasaegsete mõte, et tema sõnaosavus ja vaimustus olid veenvad ja sütitavad. Muide, Koidula mängis ka klaverit, saatis muuhulgas oma näidendeid kujundusmuusikaga. Helju Tauk on töötanud klaverisaatjana erinevates teatrites, alates Valga Sädest aastatel 1947–1948. Nii nagu Lydial oli ka Heljul väga palju huviobjekte, ta justkui killustas end paljude kultuurinähtuste ja inimeste vastu huvi üles näidates. Kirjandus, luule, kunst, teater, psühholoogia, poliitika… Kõik need teemad olid lisaks muusikale talle paeluvad. Kui mõelda, et Koidula töötas aastaid oma isa kõrval lehetoimetajana, aidates trükki viia väga eripalgeliste teemadega artikleid, ning tõlkis samas vesteid, reisikirju ja näidendeid, siis paralleel Helju mitmepalgelise natuuriga üha tugevneb. Rääkimata mõlema rahvusaadetest ja vabadusihalusest. Kui olin need read kirja pannud, vaatasin Eesti Entsüklopeediast, et Helju Taugi õige eesnimi oli Helju–Liidia! Nomen est omen.
Helju Taugi elust kõneleva dokumentaalfilmi „Elu õpetaja” esilinastus EMTA kontserdisaalis 29. III 2025.
Film algab Valgas, kuhu nende perekond Tartust sõja jalust ära oli kolinud ning kus ta elas aastail 1944–1951. Põgusalt saame teada, et ta õppis ja töötas Tartus, kuid paraku tekib siin lünk. Edasi näeme teda tegutsemas juba Tallinnas, kus ta asus tööle vastavatud Tallinna Muusikakeskkoolis klassijuhatajana. Filmile eelnenud vestluses andis Taugi Tartu-perioodi kohta niidiotsa legendaarne TMKK direktor Jüri Plink, kes ka ise tartlasena teda sellest perioodist eredalt mäletab. Ta mainib Aleksandra Semm-Sarve (1908–1975), kes olevat olnud üks helge ja otsiva vaimuga muusikapedagoog ja kujundanud erudeeritud metoodikuna Tartu 1950.–1970. aastate muusikakoolide elu. Hiljem kuuleme, et Helju Tauk õppis kolm aastat Tartu Ülikoolis eesti filoloogiat: ka sellest oleks soovinud rohkem teada saada. Niisamuti on puudu info Helju vanemate ning tema abikaasa, põlise tartlase, folklorist Udo Kolgi kohta.
Need lüngad jäävadki lünkadeks, ajahüpe viib meid 1960. aastate Tallinna, kus Helju tegutses pedagoogina, interpreedina, kirjutajana. Ja hiljem muidugi aktiivse õõnestajana, dissidendina, kes tasa ja targu noortele täpselt õiget keelatud kirjandust sokutas ja oma kodus ööülikooli laadis koosviibimisi korraldas. Seal liikusid ka tulevased vabariigi poliitikud, näiteks Tunne Kelam. Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (ERSP) oli otseselt Helju tegevussfääris. Näeme, kuidas ta iseseisvuse saabudes intervjueerib televisioonis toonast presidendikandidaati ja head sõpra, endist dissidenti ja poliitvangi Lagle Parekit, peab kõnesid jne. Parek nimetab teda sõnastajaks ja vaimseks juhiks. Kui räägitakse, et kõik sai alguse Hirvepargist, siis paraku küsib nii mõnigi noorem vaataja, et mida sellega täpsemalt mõeldakse. Jällegi oleks kasuks tulnud väike selgitus, et Hirvepargi miiting Tallinnas 23. augustil 1987 oli esimene rahva omaalgatuslik poliitiline meeleavaldus okupeeritud Eestis, mille eesmärgiks oli nõuda avalikult Molotovi-Ribbentropi pakti ja selle salaprotokollide avalikustamist ning pakti tagajärgede likvideerimist. Mina 1980. aastatel, lapsena, ei teadnud veel, ja praegused noored ei tea ilmselt enam nõndanimetatud Neljakümne kirja toonast tähendust ega keelatud materjalide ärakeelamise põhjusi ega ka seda, mida mõeldi, kui öeldi: „ta viidi Pagari tänavale”. Jah, see oleks justkui elementaarne teadmine, aga kas ikka on? Film jääb ju järgnevatele põlvedele, ajaline distants totalitaarsest õudusest lahjendab tähendusväljad. Noor inimene ei pruugi olla teadlik Nõukogude okupatsiooni alati umbusklikust ja valvsast vaimust, nagu Kristel Pappel ühes Helju Tauki käsitlevas artiklis seda aega on kirjeldanud.1 Seetõttu oleksin soovinud, et filmitegijad oleksid, näiteks kaadritaguse hääle abil, veidigi raamistanud toonast aega ja olukorda, et avada Helju Taugi erakordse tegevuse ja väljaütlemiste konteksti. Ülekohtu, alandamise, purustatud lootuste ja vaimse vägivalla hall foon on ses filmis justkui puudu. Väga tumeda stsenaariumi puhul maailma arengutes võib aga ka see film kord keelatud materjalina põrandaalust õõnestustööd teha. Nii nagu kellegi vana fotoalbum on ilma konteksti tundmata parimal juhul lihtsalt kogum huvitavaid pilte, nõnda võivad ka praegusel hetkel enesestmõistetavana tunduvad arusaamad lähitulevikus kulmukergitust esile kutsuda. Seda tendentsi on tegelikult juba praegu noorte teadmistest, huvidest ja silmaringist näha.
Jaanuar, 1992. Helju Tauk annab Tallinna Muusikakeskkooli lõpuklassile muusikaajaloo tundi. Ardo Ran Varrese fotod
Minul oli õnn õppida Helju käe all muusikaajalugu ja musitseerida kammeransamblis, millega andsime ka koolikontserte. See toimus pöördelistel aastatel 1990–1992. Pean vajalikuks siin ära märkida need momendid, mis mul temaga seoses eredalt mällu on sööbinud. Esiteks see, kuidas ta õpetas meid diagonaalis lugema, näidates seda ette klassi ees raamatut sirvides. Teiseks see, et kui pihtisin talle, et tahan minna hoopistükkis lavakunstikooli, oli ta väga toetav ja sõnas, et näitlejanna Kersti Kreismanni musikaalne poeg Andres Raag tegi just sedasama. Nüüd, kolmkümmend kolm aastat hiljem sain tema eluloofilmist teada, miks ja kuidas ta Kreismanniga sõbraks sai. Põhjuseks ikka see Neljakümne kiri ja dissidentlik vaim! Helju mainis midagi väga olulist, öeldes mulle, et nii muusik kui näitleja väljendavad ennast oma kehaga ja suurt vahet polegi. See julgustas. Kolmandaks olgu mainitud üks lausa mu elu muutnud sündmus, mis nägi välja nõnda: muusikaajaloo õpetaja Tauk siseneb klassi, käes vinüülplaadid. Räägib mõnda aega 20. sajandi alguse muusikavooludest ja siis asetab plaadimängijale Schönbergi teose „Pierrot lunaire”. Ma mäletan seda déjà vu tunnet, mis mind välguna tabas. Asi oli selles, et muusikakeskkoolis oli — vähemalt minu arvates — jäänud muusikaajalugu seisma hilisromantismis. Ei erialatunnis ega kusagil mujal lihtsalt ei mängitud nn formalistlikku muusikat, ehk siis kogu modernsem kraam oli justkui olematu. Kindlasti oli ka erandeid ja spetsiaalseid loenguid, aga saatus ei viinud mind nendega kokku. Nõnda siis, kui õpetaja Tauk sellel kiiksuga varieteelikul sprechgesang’il kõlada lasi, olin justkui oma mälu tagasi saanud. „Ma teadsin, et see on olemas, aga olin unustanud!” oleksin tahtnud hõisata… Klassikaaslased ei paistnud seda kõike sugugi niimoodi kogevat. See oli lihtsalt üks harilik, pooligav muusikaliteratuuri tund. Raske on seda kummalist äratundmist arukalt kirjeldada, emotsiooni on keerukas sõnastada. Teatri ja muusika, sõna ja heli ekspressiivsest põimumisest tekkis tugev äratundmine.
On veel tähelepanekuid, mis filmis põgusalt jutuks võetakse ja millest tahaks rohkem kuulda. Tauk oli Arvo ja Nora Pärdi kursusekaaslane ja elas kaasa Pärdi loomingu käekäigule. Enne filmi linastumist täpsustas Toomas Velmet, et just Helju Tauk mängis klaveripartiid TPI aulas toimunud legendaarsel Pärdi „Tabula rasa” maailma esiettekandel 1977, mitte Alfred Schnittke, nagu ekslikult on arvatud. Tauk on öelnud: „Pärdist sai kõikide suur vaimustus võimega leida igale järgmisele loole uus dramaturgia, kergesti pärale jõudev ja veenev.”2 Teda huvitas ka väga Eduard Oja (1905–1950) looming ja purunenud psüühika. Kahju, et monograafia Ojast jäi tal pooleli.
Üks asi veel, mis oli Heljule määrava tähtsusega, kuid millest filmis üle libisetakse, on see, et ta oli kirikuinimene. „Muusika on vaheaste inimese ja tema maise tasandi ning millegi või kellegi vahel, keda ei näe, kes on mõistetamatu ja kujuteldamatu, aga ligi…” ütleb ta oma 1992. aastal antud intervjuus.3
Niinimetatud glasnost’i ajajärgul hakati heliloojate liidus rääkima sõjajärgse ajastu tumedast poolest ka muusikainimeste rakursist. Oma kõnes heliloojate liidu 1988. aasta pleenumil, „Stalinlikud repressioonid eesti muusikas aastail 1940–54”, on Helju arutlenud järgmiselt: „Ja me ei saa keegi ütelda, et mina olen puhas! Me peame selle süü mingil määral jagama omavahel. Need, kes käitusid halvasti, kes valisid kõige halvema, kes tegid seda, et teised pidid kannatama surmani või elasid üle hirmsaid aastaid, seda on meil ehk raske enda peale võtta. Ma tahaks öelda, et osalemise patt on meie kõikide peal ja me ei tohi ikkagi ära unustada, et ka hirmust haaratu on ju selle hirmu sugereerija, selle terrori ohver, mistõttu ta teeb neid tegusid, mida ta loomulikus olukorras arvatavasti ei oleks teinud.”4
Ja veel üks tsitaat Helju antud intervjuust, kus ta käest küsitakse muusika olemuse kohta: „Kui kordamine, varieerimine, kontrast ja üllatus on targas tasakaalus, saab sellest nii elus kui ka muusikas aina rõõmu.”5
Lõpetagem see artikkel salmiga Lydia Koidula viimaseks jäänud luuletusest „Enne surma — Eestimaale”:
Ära lahku, ära lange,
eesti ühendatud hulk!
Ühenduses oled kange!
Tõde sinu sõjatulk!
Vennad! Õed! Meie põrmus
sirgugu teil tegevus!
Isamaale saagu sõrmus:
lootus, arm ja usaldus!
Viited:
1 Kristel Pappel 2010. Helju Taugi mõttemaailm. — Sirp, 23. III.
2-3 Vastab Helju Tauk. — Teater. Muusika. Kino 1992, nr 4.
4 Eesti Heliloojate Liidu 1988. aasta pleenumi stenogramm. EAM/ETMM MO 257.
5 Vastab Helju Tauk. — Teater. Muusika. Kino 1992, nr 4.
