Tänavune suvi on olnud vihmane, kuid see-eest seenerohke. Ka teatritel läheb hästi, mis siis, et keskkond on ebakindel ja raha kõigil vähe. Kuigi tahaks, on sellises olukorras isegi ohtlik tunda valjuhäälselt rõõmu ja tunnustada näiteks Kellerteatrit, Nuutrumit või TEMUFIt selle eest, et nad on suutnud eraalgatuslikult üles ehitada toimivad teatrid, mille ka publik on üles leidnud — maksumaksja raha üle otsustajad võivad saada signaali, et kõik ongi juba hästi ja rohkem ei pea muretsema. Veel suurem rõõm on sellisest eraalgatuslikkusest, mida väljendab käesolevas ajakirjanumbris Von Krahli teatri noor näitleja Karl Birnbaum: „Mind kummitab — ja see annab ka uuele hooajale perspektiivi — Jörgeni mõte, et kurat, te olete siin Von Krahlis nii lahedas kohas, kuna te pole palgal, te saate kõigile, isegi oma teatrile keskmist sõrme näidata. What you gonna do. Meil on siin radikaalne vabadus, mis kaasneb palgatusega. Ja asi ei ole ainult meis või Von Krahlis, kultuur vajab vabakutselisi, kes ei kardaks mõelda ja asju välja öelda, kellel oleks tahe ja ka võimalus neid teostada. Seetõttu on siin majas ka elektron ja nende inimesed, kes soovivad hoolimata kõigest lihtsalt teha” (vt lk 128). Ja taas tekib seda hoiakut jagades ja võimendades mure: mis siis, kui keegi loeb siit välja, et eraalgatuslik avangardmõte peabki lähtuma näljatundest ning ainelisi vahendeid ei vajagi.
Kaarel Irdile omistatakse kujund, et sõnnikut tuleb panna sellele kapsale, mis kasvab. Kõlab ju löövalt, aga miks siis üldse taimi ette kasvatada, pikeerida ja poti(s)tada? Söögem kapsast! Eesti teatri rahastus pole halvasti korraldatud, kuid see meenutab vereringet, kus süda pumpab suurtesse arteritesse — riiklikesse sihtasutustesse —, aga kui veri ei jõua enam kapillaarideni — väikeste erateatrite ja sõltumatute projektideni —, hakkavad sõrmeotsad siniseks tõmbuma. Ja kui sõrmed surevad, siis ei ela ka keha tervikuna kuigi kaua.
Praegu me seda veel ei taju, sest edumeelsemad sihtasutused (mida vaatamata stabiilsele rahastusele pitsitavad üsna karmid riiklikult sätestatud kohustused) on suutnud avangardsemate äärealade ideed ja esindusnäod päris edukalt oma skeenele kaasata. Võibki jääda mulje, et milleks keldrid, katusekambrid ja laborid, kui Draamateater ja Noorsooteater on justkui NO ja Von Krahli ülesanded üle võtnud. Kuid ei ole ju. Toimib küll osav rollijaotus, kuid see ei saa kesta kaua, kui erateatrite rahastamisel pole selget kontseptuaalset alust (sest äkki need ei peagi olema loomelaborid, võib-olla tuleb seda piskut jaotada lihtsalt põhimõttel, et võimalikult paljud saaksid teatrit teha). Ning kuna neil tuleb oma kunstnikele maksta kultuurkapitalist, jäävad päriselt sõltumatud, ühekordsed, hullumeelsed projektid sootuks ukse taha. Needsamad, kust võiks sündida järgmine mõtte- või vormimurrang.
MADIS KOLK
