Noor Juhan Viiding.
Mari Tarandi erakogu foto
Lavakooli astumine pole Juhanile varuvariant ega plaan B. Kuigi ta esimesed kaastööpakkumised on toimetustest tagasi lükatud, teab ta 1968. aasta kevadsuvel, kui toimuvad vastuvõtueksamid, et ta luuletused ilmuvad septembri Loomingus. Selle tähtsus on ülisuur, kirjanikukarjäär võib alata. (Muuseas, erinevalt tänasest oli toona võimalik luuletamisest ka majanduslikus mõttes tagasihoidlikult ära elada.)
Juhan ise on öelnud, et teatritee on talle ainus võimalus ellu jääda, et „teater oli tema jaoks üks võimalus saavutada suletud ühiskonnas vaimne vabadus”1. Ja et teater on „olnud mulle üks masendavast reaalsusest põgenemise vahend, ainus nišš, kus olnud võimalik painetest, pingetest, ahistustest vabaneda”2. Ent kas poleks see olnud võimalik mõnel muul alal, näiteks toonastele „alternatiividele” tüüpilises öövahi või katlakütja ametis? Või miks ei hakka ta tegelema mõne praktilise oskustööga, talle ju meeldib meisterdada? (Kersti Kreismann kirjeldab, kuidas Juhan taob tema kanda hõõruva kinga väikse vasaraga kiirelt ja osavalt jälle kandmiskõlbulikuks.3) Kui ka mitte kingsepaks — ehkki miks mitte kujutleda kingseppa, kes kopsimise vahepeal loob arbujate vaimus luulet —, aga näiteks juveliirina, nagu Juhani lemmikraamatu, Gustav Meyrincki „Golemi” peategelane Athanasius Pernath, kujutleksime teda täiesti. Samuti mööblirestauraatorina, härrasrätsepana vms.
Asi on isiklikum. Näiteks kunstiinstituudi asemel ei vali Juhan lavakat mitte üksnes ega eeskätt sotsiaalpsühholoogilistel põhjustel, vaid kuna teater on talle tähtis kui iseväärtus: „…teatrimaagia, teatriime järele jään igatsema nagunii. Teater on minusse imendunud ja ma kahtlen, kas oleksin õnnelik, kui end sellest elemendist välja sulgen”4. Samuti oluline:
„…teatri psühhoteraapiline funktsioon on minu jaoks kõige tähtsam olnud. Tema kollektiivsel kogemusel põhinev meeletervendusaspekt on olnud see, mida ma olen vajanud”5. Ja veel üks nüanss, mille tähtsus ilmneb hiljem, kui ta pole enam Jüri Üdi (loe: herilane vikerkaarel), vaid suhestub maailmaga kõikemõistva olemishardumuse tasandil: „Teatrimiljöö ja -atmosfäär on mu loomingus sageli vihjeliselt — et kaitsta end kiusatuste eest hakata andma lõplikke hinnanguid.”6 Võiksime proosalisemalt lisada, et teatrikool võimaldab Juhanil lihvida oma „tööriistu” eluvõitluseks. Ta loomupärane esinemisoskus muutub selle tagajärjel veelgi väljendusrikkamaks. Lapsena on ta armastanud ronida redeli ülemisele pulgale või muidu kõrgemale kohale ja sealt „kuulutada”. Pärast teatrikooli kannab ta seda redelit (mõttelisel kujul) endaga kõikjal.
Sügisest on ta Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri üliõpilane.
Panso kool, ametlik ja muidu
Loovharitlase staatus on okupatsiooniajal sootuks teistsugune kui vabariigi päevil ja see käib ka vastavasse seisusse pürgijate kohta. „Panso koolis” õppida on toona äärmiselt popp. Lavakas on peaaegu ülim seltskondlik tiitel või „hinnalipik” ühele neiule või noormehele. (Juhani puhul ei maksa seda küll üle tähtsustada, sest sära, mida kooli nimi talle annab, kiirgab ta oma isikuga paljukordselt tagasi.) Kokkuvõttes ja ette öelduna: lavaka atmosfäär sobib talle väga ja need neli aastat Toompeal on vist ühed õnnelikumad ta elus. Seda aega vaadeldes tuleb vahet teha formaalsel ja mitteformaalsel, õpingutel ja seltsielul. Samuti hoida silme ees Juhani üldist kulgemist: teatrikooli astub ta ikkagi üsna tundmatuna, sest ta all-linna kohviku- ja kuluaarikuulsus pole tingimata Toompeale tõusnud, kooli lõpetab aga juba staarluuletajana.
Teatrikoolil on oma spetsiifika, lavakate elu kulgeb (tänini!) natuke omas mullis. Selle elu kese paikneb Toompeal vanas väärikas majas, seega juba füüsiliselt eemal all- ja kerkivate uuslinnade (Musta- ja muude mägede) päevamelust. Mis peamine — nii nagu näitlemine haarab inimest totaalselt (looja on ise endale vahendiks või materjaliks), nii teeb seda ka selleks kutseks valmistumine. Näitlejahakatisi treenitakse (ka praegu) n-ö näost näkku, kohapeal ja väga intensiivselt. Isegi kui mõnest üldainest, näiteks kirjandus- ja muud lood, ära viilida, kulub kooliseinte vahel võrreldes mõne muu õppeasutusega ebaproportsionaalselt palju aega, mis võib ka seletada, miks asjaosalistel võib jääda märkamata mõni asi, mis toimub Eesti päriselus…
Neid on seal ka suhteliselt vähe. Juhani kursusele võetakse vastu kakskümmend viis, kellest pärast teise kursuse traditsioonilist väljarookimist (see „harvendamine” on ette planeeritud) jääb alles kuusteist. (Võrdluseks: samal aastal võetakse TRÜ eesti filoloogiasse üle neljakümne, kellest enamik lõpetab.)
Lavakunstitudengite õpingud toimuvad suurel määral üheskoos. Kuigi neil on ka individuaaltunnid ja paari ainega tegeldakse väiksemates rühmades, on omavaheline tihedam läbikäimine õpingutesse kodeeritud. See kehtib ka vertikaalteljel: ülemus (kateedrijuhataja) pole kusagil kaugel kabinetis, vaid siinsamas, õpetab neid päevast päeva. On oluline, et Juhan satub Voldemar Panso enda kursusele; ta õpetajad on enamikus samad, kes õde Annil (Kreem) kaks lendu varem.
Aleksis Kivi/Voldemar Panso, „Täna mängime „Seitset venda””. Lavastaja Voldemar Panso. Eero — Juhan Viiding, Simeoni — Tõnu Saar, Lauri — Paul Laasik ja Timo — Martin Veinmann. Esietendus 29. III 1971 Eesti Draamateatri väikeses saalis.
Tõnis Rätsepa erakogu foto
Koos ollakse hommikust õhtuni, erialatunnid lõppevad seitsme paiku. Nii kujuneb sageli midagi kogudusetaolist. See tunne muidugi varieerub kursuseti ja lainetab ka samal kursusel. Kersti Kreismann on meenutanud, et lavakunstikateedris õppeaasta algul esimest korda kokku saades on ikka tunne, et ollakse kõigist kõige ühtehoidvam kursus, keda lahutada on võimatu.7 Harilikult teeb elu oma korrektiivid ja see tunne nõrgeneb, aga juhtub ka, et see tugevneb taas, ning pole harv, et lõpetamisel unistatakse koos edasi tegutsemisest, isegi oma teatri asutamisest. Juhani kursus on algul väga ühtehoidev. Siiski, kui esimesel koolitalvel toimub suusalaager, jäävad kuus õppurit (Juhan nende hulgas) juba kõrvale. Sellele vaatamata otsustatakse minna suvel koos ehitusmalevasse. Ka sinna ei lähe kõik, näiteks mõned noormehed osalevad sel suvel filmi „Don Juan Tallinnas” võtetel. Miks Juhan malevasse ei lähe? Hiljem — suvekodus Võsul ja ka Kaplinskite juures Vana-Mutiku talus— talle ju meeldib ehitada? Ilmselt ikka põhjusel, et malevas kehtib kord, tuleb alluda üldisele töörütmile jms. Nii kujuneb ka malevasuvest teatav tagasilöök kursuse ühishingamisele. Sellele vaatamata tundub V lend olevat kokkuhoidev ja vaimult tugev.
Kõikvõimalikes formaalsetes kooslustes kujunevad omad seltskonnad, moodustub tuumik või sisering ning perifeeria. V lennus on inimesi seinast seina, erineva vanuse ja taustaga. Noorim, Martin Veinmann, on seitseteist, vanim, Jaak Tamleht, kakskümmend seitse. On neid, kes juba midagi elus saavutanud (Igor Kurve on olnud Eesti meister kõrgushüppes, Jaak Tamleht telediktor, Peeter Tooma juba laulab), aga mitmed on tulnud n-ö tootvalt töölt, nagu Ivo Eensalu või Vello Janson.
Ka geograafiliselt on pilt kirju, rahvast on üle Eesti. Juhan on ainus Tallinna vanalinlane ja kindlasti tunneb ta end Toompeale sattudes hingeliselt kindlamana kui mõni „maakas”. Tal ei ole kohanemisraskusi ja tal on alguses vähem tegemist iseendaga kui teistel (seda on öelnud ka näiteks Martin Veinmann siinkirjutajale).
Tõnis Rätsepa sõnul8 valitseb kursusel meelelaad, mille kohaselt peetakse lugu mitmekesisusest ja üksteise iseärasustest. Tundub, et see sobib Juhanile, kellele meeldivad erineva taustaga inimesed. Temal endal on see taust ju erandlik. Kuigi ta pole kursusel ainus, kel olnud kokkupuuteid elu vaimsema poolega — näiteks Katrin Kumpan (Sang) on juba olnud kooliõpetaja Kihnus ja veidi ka rahvakunstiga tegelnud, Kersti Kreismann on õppinud kaks aastat Tartus eesti filoloogiat —, siis kõrgvaimsusega on lävinud üksnes tema. Sellest kiirgusest saab järgnevail aastail osa kogu kursus.
Juhan „testib” inimesed kiiresti ära ja selgitab enda jaoks välja, kellega ta tahaks suhelda. Nood köidavad teda erinevatel põhjustel. Näiteks Pärnu poiss Vello Janson (kelle Juhan ristib Venkuks) on vene õhtukooli taustaga, ei tea suurt midagi eesti kultuurist, isegi Mikk Mikiveri nime pole kuulnud, mis paneb teda vaatama kui imelooma. See-eest on ta lugenud Vassili Aksjonovit ja teisi vene progressiivseid autoreid ning see äratab Juhanis lugupidamist. (Juhan austab üldiselt alati neid, kes on mingil alal temast tükk maad targemad.) Ka on Janson n-ö fokuseeritud ja napisõnaline, oskab vestluses „pausi kanda” ega „aja üle ääre”, mis samuti haakub Juhani minimalismiihalusega.
Kersti Kreismann on alustanud rühkimist ülesmäge kaugest Tali külast läbi Kilingi-Nõmme. Helle Pihlak on Rapla sporditüdruk ning Igor Kurve on Viljandist. Tõnis Rätsep on lõpetanud Õisu algkooli ja Rakvere keskkooli. Nende lähemast tutvumisest mäletab viimane, kuidas nad seisavad Harju 1 raamatupoe, Lugemisvara, ees. Juhan ei taha poodi minna (liiga palju mõttetuid raamatuid) ning kutsub teda külla — ta elavat siinsamas majas. Tuba olnud askeetlik, kaks tooli, väike riidekapp, voodi. Juhan läinud teed keetma. Laual olnud perfokaardid, kuhu kirjutatud luuletused. Tõnis hakkab lugema. Tunduvad väga head, aga mitte ei tule meelde, kelle omad. Kui Juhan teega tuleb, küsib Tõnis autori järele. „Mina teen neid,” vastanud Juhan. „On sul neid veel?” — „On.” Juhan tõmmanud voodi alt kollase vineerist (omaaegses Lutheri vabrikus valmistatud) kohvri, sedeleid täis. Tõnis olevat lugenud hommikuni („Spontaanne ja avar linnaluuletaja”9). Sellest saanud Juhan aru, et Tõnis mõistab luulet, ja nii algab nende elukestev sõprus. Selles tandemis on mõlemal oma roll: Juhan on lendlev vaim, aga Tõnis maamehelikult kindel, tõe ja õiguse järgija, nagu noor Vargamäe Andres, kes Talviku väljendust kasutades ei „triivi igas tuules”.
Niisugune on Juhani uus seltskond.
Siinkohal ühest seigast, mis annab aimu 1960-ndate õhkkonna poolvabadusest. Tõnis Rätsep meenutab (eelmainitud raadiosaates), kuidas kohe algul, 1968. aasta sügisel käib osa nende kursuse tudengeid esinemas Lillepaviljonis Üliõpilaste Teadusliku Ühingu banketil, mis toimub pärast ühingu iga-aastast autasustamistseremooniat. Nad lähevad sinna ühingu palvel ja esitavad kava, mis koosneb eranditult kunstilistest tekstidest (ei mingit „kahtlast” omaloomingut!), mida on erialatundides hoolega harjutatud. Ometi tõuseb sellest skandaal. Veel samal hilisõhtul saab Tõnis kui kursusevanem kutse ilmuda järgmisel päeval rektoraati, kateedris toimub nõupidamine jne. Muidugi ei saa välistada, et publiku hulgas viibinud „kõrvad”, keda organitel oli kõikjal, loevad mõnest detailist välja vihjeid veel üsna värsketele Tšehhi sündmustele. Aga kindlasti on põhjuseks ka esinemise fakt kui niisugune: nimelt on see kõrgemal pool kooskõlastamata, omaalgatuslik, seega Süsteemi kaudselt eirav.
Kursusel hoomatakse ning tunnustatakse Juhani vaimsust, aga ta nõuab endale pidevalt tähelepanu. Tuleb arvestada, et seal on koos tulevased näitlejad, seega inimesed, kes samuti tähelepanust toituvad. Näiteks kursuseolengul võib Juhan hakata juba paari veiniklaasi järel soleerima: muudkui laulab oma kõva häälega, mida tulevikus on kuulda Draamateatri kolmanda rõdu viimasesse ritta, ega lase teistel isekeskis juttu ajada.
Lisaks Pegasusele käiakse esimestel aastatel koos veel kursusekaaslase Liina Kullese pool Tatari tänavas (nn Märt Laarmani majas), kus on suurem ruum ja kus Liina kunstnikust ema neid lahkelt võileibadega kostitab. Väiksem seltskond käib ka Juhani toakeses Harju tänaval (ema Linda paugutab vahel uksi, sest suitsuhaisu on palju). Kui nad tähistavad lavakooli vastuvõtmist ja liiguvad hilisõhtul Juhani juurest taksopeatuse poole, peatab neid miilitsapatrull ja nad peavad pool ööd veetma jaoskonna keldris10, taluma üleolevat suhtumist (mõistagi venekeelset) ja kirjutama alandavaid seletuskirju.
Kersti Kreismann on hiljem sageli ainus tüdruk seltskonnas. Juhan näitab talle oma luuletusi ja annab lugeda väljakirjutusi Heiti Talvikult ja teistelt poeetidelt. Nagu mitmeid teisi, õpetab Juhan ka Kerstit jalutama. See pole tervisekõnd, vaid kulgemine vaatluspraktika ja kommenteeriva vestlusega, retk Inimeste Maale. Nad käivad mööda vanalinna ja Juhan jutustab lugusid Eesti ajast. Tema suunamisel avastab Kersti eestiaegsete tänavanimedega nostalgilise Tallinna. Juhanile meeldib inimeste silmi avada — seda ka poistel, eriti aga tüdrukute omi. Ta on elu jooksul tihti platooniliselt armunud ja tavaliselt ei sega see sõprust. Noori daame võlub tema vaimukus ja üldine teistsugusus. Juhan on väga armukade kõigile ja kõiges. Ta elab raskelt üle, kui üks ta kooli algusaja põhikaaslasi Katrin Kumpan hakkab käima tema vana sõbra Joel Sangaga ja temaga ka abiellub. (Formaalselt on Juhan ise neid kokku viinud või vähemasti tutvustanud. Nimelt hakkab ühel koosviibimisel tema toas makk streikima ja Juhan ütleb, et toob ülalt teise. Ja sääl tulebki pikk ja heledapäine Joel, makk näpus — nii see neil Katriniga algab.) Niisamuti on Kerstiga, kui too pärast malevasuve abiellub ja emaks saab. Läheb aega, enne kui Juhan ta jälle n-ö oma hinge võtab ja nende hea läbisaamine taastub. Aga see taastub.
Teater neelab temaga suhtlema hakanu ning Juhani läbikäimine vanade kaaslastega jääb harvemaks. Aga see toimub järk-järgult, esialgu käib ta oma kodukõrtsis Pegasuses edasi. Ta „istub ülemise korruse saalis austajannade ringis. On n-ö rollis, elav miimika, kõlav näitlejahääl ning luukõhnade käte väljendusrikas žestikulatsioon”11. Juhanit võib kohata ka Kuninga tänava „boheemide kodus” (st katusekambris Kirjanike Liidu vastas, praeguse Prantsuse kultuurikeskuse kohal) Viivi Luige, Jaan Paavle, Jaak Jõerüüdi, Ott Arderi jt seltsis. Ta võtab sinna kaasa ja tutvustab ka mõnd oma uut kaaslast (näiteks Vello Jansonit). Seal räägitakse vaimujuttu, aga pannakse ka odavat kärakat.
Sellal hakatakse käima ka Andres Toltsi ateljees Pelgulinnas Heina tänaval, puumaja poolkeldrikorrusel. Seal on imekombel telefon (haruldane asi Vene ajal), millega saab kojusõiduks taksot kutsuda. Tollal ja ka järgmisel kümnendil käiakse üldse palju kunstnike ateljeedes (näiteks Epp-Maria Kokamäe ja Jaak Arro juures, kellega Juhan samuti suhtleb). Käiakse ka Tõnis Vindi pool, aga sinna ei minda kutsumata (seal toimub ka midagi „keelatut”, mis on mõeldud jääma siseringi). Juhan selle publiku hulka ei kuulu, kuigi Tõnise kunst haakub ta vaimulaadiga ning Tõnis kujundab hiljem tema luulekogu „Tänan ja palun” ja teeb kujunduse Tagore „Postimajale” (1983).
Ühe uue koha leiab Juhan 1970-ndate algul Ruutsoode pool, Kiire (praeguses Väike-Ameerika) tänavas, kus peetakse ka öiseid aiapidusid.
Leonhard Lapin ja Juhan Viiding 1972. aastal.
Jaan Rõõmuse foto
Syllabus
Seltsieluliselt ja ka muidu tunduvad asjad esimesel kooliaastal sujuvat. Paraku ei peegeldu see Juhani ametlikus edasijõudmises. Etteöelduna: Juhan ei ole seni kuigi süstemaatilist haridust saanud ning seda ei anna talle ka lavakool. Mõned üldained on küll heal tasemel, sest konsis on aegade jooksul käinud tunde andmas paljud väljapaistvad kultuurinimesed (näiteks Ott Ojamaa), aga suure osa neiks loenguiks jäetud mahust võtavad punased ained. Tervikuna on rõhk kutseoskustel, lavakas on kõrgel tasemel ja väga spetsiifilise kallakuga ametikool. Muide, punased ained on Juhanile tõesti vastukarva. Ehk osalt seepärast, et nende alade õppejõud pole kõige kirkamad kriidid karbis (ka selles nišis on oma astmestik). Igatahes Vello Janson on öelnud (siinkirjutajale), et poliitökonoomia lektori, kelle nimi oli Külaots, ristib Juhan kohe Türaotsaks ja kirjutab tema loengu ajal luuletust. Ilmselt ta neid loenguid enam ei külastagi, sest kolmanda kursuse kevadel on ta hädas. Tal tuleb teha eksamid punastes ainetes, aga õppinud pole ta midagi. Rein Ruutsoo varustab ta vajalike käibefraasidega ja instrueerib üldisemalt. Juhan omandab erialase žargooni lennult (Ruutsoo sõnul „ülendab leninlikuks retoorikaks”12, ja mitte üksnes ei soorita eksameid, vaid lõbustab nendega ka Pegasuse seltskonda — võime teda kujutleda jäljendamas punaprofessorit. (See muuseas näitab, kui kaugele on ohutunde mõttes jäänud Stalini aeg, mil inimesed ei julgenud poliitilisi andekdoote rääkida, sest nende eest võis saada 25+5).
Aga see pole peamine. Õppejõudude pilgud on algusest peale suunatud sellele, kas kelleski on juba näha tulevast näitlejaisiksust. Ja just siin pole asi selge. Juhan on ilmunud sisseastumiseksamitele pikkade juustega, mis on toona silmatorkav, väljendades teatavat meelsust. Aga esimesel kursusel tunduvadki olevat üksnes pikad juuksed, killupanemine ja mingi ebamäärane maine — ei muud. See paneb õppejõude kukalt kratsima (natuke nagu pedagooge Juhani varasemates koolides): kõik saavad aru, et poisil on suured anded, aga pole selge, kuidas, mis alal neid saaks rakendada. Ühtaegu on selle kõige juures mingid kummalised ja vahel isegi häirivad asjaolud.
Juhanit on raske õpetada. Toompea loengute ajal ei jaluta ta küll auditooriumis ringi nagu algkooli päevil klassitoas, aga vahele hõikab ikka — nagu mäletab Lea Tormis (siinkirjutajale). Kui sel konkreetsel juhul võib seda seletada õpilase ja õppejõu varasema perekondliku tutvusega, siis sama juhtub ka teiste lektoritega (muidugi kui Juhan üldse suvatseb kohale ilmuda).
Et ka Juhani teatritee algus pole sile ega sirge, sellest annavad tunnistust õppejõudude tähelepanekud lavakunstikateedri koosolekuprotokollides. (Viimased on Panso juhatatud õppenõukogus kõneldu jäädvustused, mille on tänuväärselt kultuuriloole talletanud lavakunstikooli juhataja kauaaegne abi Ivika Sillar — nn kontoriraamatutes käsikirjaliselt). Esitame neist mõned.
Pansole meeldib Juhan kui kunstnik ja kui inimene, aga tema teatrikarjääri suhtes on ta ettevaatlik. Esimese aasta jaanuaris vahekokkuvõtete ajal (protokoll nr 142, 8. I 1969) on tema hinnang: „Pikka aega probleemiks olnud. Mõtlen, et saab asja. Režissöörina on ta tühi koht. Näitlejana lootusrikkam. (—) Parodeerimise oskust tuleb hinnata. Ta on ahminud endasse nii palju absurdi, et areng peaks olema tagasipidi. Ta peab jõudma selleni, et Tšehhovil pole ka väga viga. On kunstis praegu rünnakrühmlane. Otsib kaalub kaua, viimasel hetkel on rind paljaks ja jäljendab Matrossovit — tehke minuga, mis tahate.”) Erialahindeks pannakse Juhanile neli miinusega.
Mikk Mikiver ühineb Panso arvamusega, et lavastajana on Viiding tühi koht, lisades: „Mis ta näitlejana teeb, kui Tiugut ilmlõpmata teatris vaja ei lähe?”
Vello Rummo ei ole enda sõnul nii pessimistlik: „Kui tal kohe välja ei tule, esinevad käegalöömise meeleolud. Ometi on tal võime kiiresti materjali omandada. Jutustamisoskus, kuid nelja-viit lauset pähe õppida on raske.”
Lea Tormis: „Viiding on teatrile vajalik. Oma absurdsustest ta vabaneb. Kahju on teda ohverdada noorte nihilistide ringile. Hirmutada teda ei maksaks.”
Esimese kursuse kevadel (protokoll nr 144, 16. V 1969) on Juhan üks neist, kes saavad hoiatuse, et võivad järgmisel aastal välja langeda (veel saavad selle näiteks Laasik, Janson, Tamleht).
Protokollis nr 146, 2. I ütleb Rein Olmaru: „Palju lugenud. Töös näitas end abituna, puudub organiseerimisvõime. Tihti haige. Näitlejana laval vähe nähtav, kahtlustan teda laiskuses. Viimsel minutil on diletandi tunnus — hinne 2.” Panso: „Viiding näitejuhina perspektiivitu, näitlejana polnud teda näha. Kas temas üldse midagi muud on? 2+.”
Lea Tormis: „Viidingut on kursusele vaja, andke talle veel pool aastat aega. Muidu tekib meil paradoks, et keskmised ja korralikud jäävad.”
Kokkuvõtteks venitatakse talle erialahindeks kolm pika miinusega. Panso: (protokoll nr 147, 3 I 1969): „Jätame hoiatusega.”
Sisuliselt on talle kriips peale tõmmatud, ja mitte alusetult13.
Juhan jääb kooli edasi, aga ilma stipist, mis on ta majanduslikke võimalusi arvestades üsna oluline.
(Järgneb.)
Viited:
1 Ilvi Liive 1995. Mängumotiivid ja maskimäng Juhan Viidingu luules. Bakalaureusetöö. Tartu Ülikool, lk 35.
2 Ilvi Liive 1995, lk 35.
3 Margit Kilumets, Kersti Kreismann 2008. Paljajalu kõrrepõllul. AS Ajakirjade Kirjastus, lk 72.
4 Ilvi Liive 1995, lk 77.
5 Ilvi Liive 1995, lk 28.
6 Ilvi Liive 1995, lk 29.
7 Margit Kilumets, Kersti Kreismann 2008, lk 66.
8 Raadiosaade „Kukul külas” 2013. Raadio Kuku, 24 XI.
9 Muusa, märts 2007, lk 41.
10 Margit Kilumets, Kersti Kreismann 2008, lk 70.
11 Mari Tarand 2008. Ajapildi sees. Ilmamaa, lk 469.
12 Rein Ruutsoo 2008. Lehekülgi päevaraamatust. Looming, nr 6, lk 901–902.
13 Ivika Sillar 2020. Ma käisin teatris. Valik teatrikirjutisi 1982–2020. Eesti Teatriliit, EMTA lavakunstikool, lk 242.
