Eneli Järs märtsis 2026.
Kanuti Gildi SAALil oli veebruaris 25. sünnipäev. Sina oled seal produtsendina töötanud 18 aastat. Kuidas sa sinna sattusid?
2007. aastal alustasin tööd Kanuti Gildi SAALis, kui veel Viljandi Kultuuriakadeemias kultuurikorralduse erialal õppisin. Olin vaadanud palju etendusi Draamateatris ja Linnateatris. Keskkooli ajal käisin Kullo teatriringi suvelaagrites, sealt jäi huvi külge. Ühel suvel käisid meil õpetamas Tiina Tauraite ja Erki Laur, kes kutsusid mu Von Krahli etendusi vaatama. Nägin „Piraate”, Pepeljajevi „Luikede järve” ja palju muud, mis sel ajal oli. Ootamatult läks peas kõik katki, klassikaline teater ei tundunud enam üldse nii huvitav. Sisseastumiskatsetele minnes rääkisin, et tahan uuenduslikku teatrit teha ja kultuurivahetusega tegeleda. Ise sel ajal täpselt ei adunud, mida see kõik tähendab. Kooli ajal tegingi koos Jaanika Juhansoniga Teatrilabori, mis tegutses Tallinnas Kaarli puiesteel asuvates keldriruumides. Seal õppisin projekte kirjutama. Alguses toimis teater kooli toel ja mina tegin hobi korras projektijuhtimist. Siis sain aru, et palka on ka vaja, ja võtsingi Kanuti Gildi SAALi tööpakkumise vastu.
Kanuti Gildi SAAL on nüüd suureks saanud, aga jääb hingelt nooreks ja tooreks, sest see tagab uudishimu ja otsingulisuse, eksimisvõimaluse ja seeläbi ka õppimise. Tegevus välismaal on endiselt oluline, aga ma ei plaani ära kolida. Professionaliseerumine on ka toimunud, aga see ei tähenda, et rohkem midagi õppida poleks. Lisaks sellele tahab Kanut jääda kriitiliseks ja seda ka institutsioonisiseselt, kohaks, kus saab rääkida olulistest ja ka ebamugavatest asjadest. Kindlasti on Kanut inimeste jaoks ka erineva vanusega, kellele 25, kellele kaks, seda nii meeskonnasiseselt kui ka publiku jaoks, kus on palju noori, kel puudub side varasemate kümnenditega. Institutsiooni iga ei saa mõõta samamoodi nagu inimese oma.
Mis sind Kanuti Gildi SAALis ootas?
Ootas väga lai tööpõld. Sain aru, et teatriväli on nii Eestis kui ka rahvusvaheliselt palju laiem kui see, millega mina kursis olin. Rahvusvaheline töömaht oli meeletu, kõik need festivalid ja meie lavastuste jätkuelu seal. Minu ametiks oli projektijuhtimine, aga Kanutis kaasneb peaaegu kõikide projektidega rahvusvaheline töö. Samuti tõime palju etenduskunstnikke oma töödega siia. Mulle on ka isiklikult oluline, et asjadel oleks rahvusvaheline mõõde juures. Tahan millegi uue sünnile kaasa aidata, arendada.
Tol ajal oli välismaal palju noori ja edukaid produtsente, kes toimetasid lisaks Euroopale ka Aasias ja Ameerikas. Miks sa siia jäid?
Ju ma siis ei olnud veel valmis. Kanuti töö oli ka kogu aeg muutumises. Alguses olin projektijuht, paari aasta pärast oli kogu turundus ja kommunikatsioon minu peal, siis hakkasin korraldama enamikku Kanuti lavastuste tuuridest. Mõistmine, kuidas see turg töötab, võttis aega. Väike kapitalistlik mull, kus on omad jõujooned, omad väravavahid, vahetuskaubad, juhid. Päris nii see ei käinud, et 24-aastane Eneli tuleb ja ütleb festivali juhile, et osta see või teine lavastus. 2012–2018 olin pidevalt sõidus ja sain võrgustikuga tuttavaks. Praegu olen Kanutis programmikuraator ja endiselt ka projektijuht.
Miks sa ainult välistuuridega ei tegele?
Hea küsimus, oleme seda arutanud. Kui see oleks üks inimene tiimist, võiks ta isegi väljaspool Eestit elada. Ma ei tea, kuidagi ei saa me projektipõhisusest lahti. Ka vahendeid pole nii palju, et iga töö jaoks oleks üks inimene.
Kuidas see müük käib?
Tegeleme pidevalt tutvustuse ja teavitustööga. Kuraatorid või festivalijuhid teavad enamasti meie kunstnikku isiklikult, kui nad on näinud mitut kunstniku tööd, siis tekib usaldus. Seeläbi võivad avaneda võimalused kaasproduktsiooniks, lavastuse loomisele pannakse õlg alla, kas siis rahaliselt või näiteks residentuuri näol, mis aitab pikendada prooviprotsessi. Iga projekt on erinev, vahel makstakse sõidukulud ja pakutakse tasuta prooviruumi, vahel lisandub tasu, vahel toetab kaasprodutsent ka Tallinna esietenduse kulusid. Vaid kulka toetusega on raske ühte lavastust välja tuua. Meie lavastuste prooviperiood on pool või isegi terve aasta.
Kuidas nii?
Peab meeles pidama, et meie kunstnikud töötavad originaalsete materjalidega. Nad ei võta näidendit lahti ja ei hakka seda lavale seadma. See osa on protsessis viimane ja võtab ainult osa rahast ja ajast. Produktsioonid on läinud kallimaks ka sellepärast, et kunstnikud soovivad lavale ehitada järjest suuremaid maailmu ja on vormi osas suhteliselt pretensioonikad. Varem oli mikrofon ja lavastaja ise laval, kodukapist võeti kostüümid. See toob omakorda kaasa selle, et suurte dekoratsioonidega lavastusi on raske Euroopasse tuurile viia. Teine asi on see, et ka Euroopa festivalidel tundub olevat järjest vähem vahendeid.
Mida peab üks etenduskunstnik praegu tegema, et saada välismaa festivalile?
Peab tegema hea lavastuse, mis kõnetaks ka publikut rahvusvahelisel tasandil ja mis oleks kättesaadav, liigutatav. Kerge kindlasti välismaale saada ei ole ja teavituse ning levitamise taga olev töö on pikk ja süstemaatiline. Me oleme pidevas dialoogis oma rahvusvaheliste koostööpartnerite ja kontaktisikutega. Näiteks Maike Londi loenglavastusega „10 journeys to a place where nothing happens” tuuritasime aastaid kümnetel festivalidel ja teatrites. Maikest ei teatud alguses kuigi palju, kuid lavastus rääkis väga olulistest ja inimlikest teemadest kunstniku elus ning ka lavatehniliselt oli sellega kerge ringi liikuda. Sellele järgnes juba huvi tema järgmiste lavastuste vastu ning teda teatakse ja mäletatakse kunstnikuna siiani.
Sealjuures on ka kunstniku enda aktiivsus ja suhtlemissoov oluline, sest välismaa festivalide ja teatrite kuraatorid soovivad ka kunstnikega kontaktis olla. Selleks et leida endale mõttekaaslasi, tuleb suhelda ja olla ka ise uudishimulik. Mõnikord tuleb aga lihtsalt õigel ajal õiges kohas olla, et asjad juhtuksid…
Eneli Järs märtsis 2026.
Harri Rospu fotod
Milliste teatritega sa Kanutit võrdled, kui teed oma tööd ja valikuid, kes üldse lavale pääseb?
Võrdleme oma tegevusi teiste sarnaste institutsioonidega välismaal, tegutseme suures osas rahvusvahelisel tasandil ja näeme end suurema süsteemi osana.
Kanuti Gildi SAALi programmi tehes on mulle oluline, et kunstnik saaks tulla oma originaalse ideega, isegi kui pole selge, kuhu ta täpselt välja jõuda soovib. Siis saab koos võtta riski ja minna protsessi sisse, mis omakorda loob üsna suure võimaluse, et sünnib midagi uut. Oleme Kanutis pühendunud vabakutselistele kunstnikele ja ühtviisi tähtsad on nii noored, kooli lõpetavad etenduskunstnikud, kes jõuavad oma esimese debüütlavastuseni, kui oma karjääri keskpaigas olevad kunstnikud, kes soovivad ennast näiteks ümber defineerida või järgmist loomingulist sammu astuda. Oluline on kunstnikku tema karjääris toetada, anda talle vabadust ja riskivõimalust. Iga töö ei saa olla ega peagi olema publikuhitt, aga ehk tänu sellele saab seal sündida hoopis midagi uut.
Hiljuti avastasin, et olen sel väljal juba nii kaua olnud, et näen etenduskunstnike põlvkonnavahetust, ja seda on põnev jälgida. Aga kui valikust rääkida, siis kehtib see, et idee oleks isiklik ja aus ja et leiaksime koostööks ühise mõtteviisi ja pinnase. Ressursid on küll piiratud, aga teema ja vormi osas me ettekirjutusi ei tee.
Miks Kanut ütleb, et ta on lavastuse kaasprodutsent, miks mitte produtsent?
Tundub aus nimetada ennast kaasprodutsendiks, kuna me ei suuda etenduskunstnikule pakkuda sajaprotsendilist tuge. Me jagame vastutust lavastajaga. Kõik õigused jäävad autorile. Ükski lavastus, mis Kanutis välja tuleb, ei ole meie oma. Me aitame lavastuse jätkuelule kaasa nii palju, kui suudame.
Mis erinevus on elektron.artil, Von Krahlil, STLil ja Kanutil?
See, et samad kunstnikud ringlevad samade majade vahel, tähendab, et erinevad majad pakuvad erinevaid tingimusi ja väljendusvõimalusi. Samas on meie tegevusväli väike, vabakutseliste jaoks napib võimalusi ja kohti töötegemiseks. Seega on loomulik, et võetakse vastu pakkumisi ja tehakse ning luuakse, kus võimalik. Ka kõigi nende majadega on Kanuti kaua koostööd teinud, mis näitab selle skeene tugevust ja tervist.
Kas sina oled üks neid naisi, kes on ohverdanud pere ja lapse saamise karjääri nimel?
See on nii veider mõte minu jaoks, et ma midagi ohverdama oleksin pidanud. Ma olen küll oma tööd teinud üsna suure missioonitundega ja sooviga panustada etenduskunstide valdkonna arengusse. See on põnev ja läheb mulle korda. Olen teinud oma tööd kirega ja elanud ka kirega, nii et igav ei ole hakanud. Aga ma ei tunne küll, et oleksin oma karjääri tõttu midagi elulist ohverdanud. Pigem võiks selles valdkonnas püüelda eraelu ja tööelu tasakaalustamise poole, et laste saamine ja samal ajal ka töötamine oleks normaalsus. Mitmed kunstnikud on Kanuti Gildi SAALis sellega ka lavalises kontekstis tegelenud ja tegelemas, näiteks Keithy Kuuspu, Flo Kasearu, Adriano Wilfert Jensen ja Adriano Zavala Folache.
Millised on töösuhted teatrikontorites? Kas karjumine on tagasi tulnud või on suhtlemine siiski kaasaegsemaks ja sõbralikumaks muutunud?
Töökeskkonnana on teatri kontor loominguline ja emotsionaalne, nagu proovisaal või mõni muu tööruum, aga karjumist on kindlasti vähem kui varasematel aegadel. Töökultuur on ka siin arenenud ja tegelikult on oluline, et suheldes ja töötades arvestataks üksteisega. Jõupositsiooni pahatahtlik kasutamine või vägivald ei ole tõesti enam tolereeritav, edasi viiv ega motiveeriv. Nooremal põlvkonnal puudub selliste töökeskkondadega üldse kogemus. Kanutis praktiseerime palju kollektiivset töötamist, nii kureerimisel kui ka praktilisemate tööosade täitmisel. Tänu sellele oleme tegelenud palju ka sellise struktuuri ja töökorralduse loomisega, mis oleks üksteist toetav ja hooliv. See on pidev protsessis olemine ja hästi toimiva tiimisuhtluse arendamine.
Mis see ligipääsetavus ikka tegelikult on? Kui raske on seda korraldada? Kas ainult ratastool või kuulub sinna alla ka miski muu?
Me oleme nüüd Kanutis paar aastat aktiivselt tegelenud sellega, et meie majas toimuvad üritused oleksid ligipääsetavad erinevate vajadustega inimestele. See tähendab esiteks seda, et maja oleks füüsiliselt ligipääsetav, kui vajatakse liikumiseks abivahendit või tullakse ratastooliga. Vanalinna munakiviteed teevad selle keeruliseks, aga oleme ise ehitanud majja sisenemiseks kaldteed, meil on invatualett ja ka saali ligipääs olemas. Osale etendustele oleme pakkunud ka näiteks viipekeelset tõlget, aga see ei tähenda, et vastavad sihtgrupid kohe kohale tulevad. See nõuab pikka ja järjepidevat teavitust ja suhtlust, et tekiks arusaam, et ka siin saab teatris käia. Ligipääsetavuse teine oluline tahk on aga pileti hind, millest viimasel ajal on üldisemalt juttu olnud. Kanuti Gildi SAALi piletihinnad on alati olnud ja on siiani ühed soodsamad. Selle põhjuseks ei ole absoluutselt mitte etenduste pikkus või sisu, vaid soov, et etenduskunstid oleksid kättesaadavad noortele ja neile, kel ei ole võimalik teatripiletite eest suuri summasid maksta.
Vestelnud KAJA KANN
