EFI 2025. aasta jõulupeol ajasime Ennuga õues juttu; Enn rääkis, kuidas nad Petkaga „Ameerika mägesid” tegid. Mina küsisin seda ja toda, ja Enn rääkis. Et mis sellest filmist sai ja mis oleks võinud saada.
Isiklikult ma Simmi lähemalt ei tundnud, telefonitsi oli meil aga juttu, et sarjas „Vana kuld” võiks mõne tema filmi tegemist lähemalt meenutada. „Puud olid…” on hea ja ere film; miskipärast jäi see mulle juba põhikooli eas, telekast vaadates, niimoodi meelde. Ütlen nüüdki, et filmis „Puud olid…” on mingi kontsentratsioon, mis iseenesest loob tervikutunnetuse. Ka Simm ütles, et tema arvates on see film õnnestunud, ja selle juurde sarja mõttes ka jäime. Aga näitlejate kokkusaamine meenutamiseks… see oli eraldi ettevõtmine ja nõnda see plaan tundmata tulevikku nihkuski. Nagu ka üks esseemõte, millest meil juttu oli. Nüüd vaatan puude latvasid.
Lauri Kärk tuletas meelde, et 2009. aastal tuli septembrikuu TMKga kaasa ka DVD „Unustatud Eesti lühimängufilmid I”. Seal on Simmilt kaks filmi: ÜRKI diplomitöö „Võsakurat” (1976) ja Eesti Telefilmis valminud „Stereo” (1978).
Simm on mänguline, isikliku, äratuntava huumoritajuga, ka kuidagi helge. Rasked teemad tulevad esile ja mahenevad, tõsidust kaotamata, elamise vahekordades — see, mida ühelt poolt on tajutud eraldi, on teisalt koosmõjus. Ka ütlemine „simmilik” on täiesti olemas. Ja see on puhas kompliment.
Mulle tundub, et Simmi kõik tegelased võiksid olla nagu mingi (kunagise, ammuse) perekonna liikmed. Lihtsalt mõned tüübid on läinud ka n-ö täiesti vasakule ära. See ei ole humanism programmilises mõttes, see on eluvaade ja tunnetus. Simmil on elutunnetus.
Julgeda olla inimlik on valik. Aga kui kellelgi lihtsalt ongi inimlik loomus ja vaade, siis ei peagi seda ehk eraldi valima. Simmil, paistab, nii ongi. Lihtsalt. Loomupäraselt.
Enn saatis pilte „Ameerika mägede” tegemisest. Nagu niisama. Ütles, et midagi juurde ei kirjuta. Siin on mõned neist. Palusin siiski sissejuhatuseks ka paar lauset. Need ta saatis. (D. T.)
„Olime Neulandiga justsama välja roninud Mahtjamäe raskest filmist („Tuulte pesa”, 1979), kui Peeter lõpetas oma „Ideaalmaastiku” 1980. Otse loomulikult olime kõikse aeg kursis ka selle filmi sünnilooga, nii lähestikku ju! Jälle sellesama „hirmu sündroomiga”, mida peatoimetaja Enn Rekkor peale surus ka „Tuulte pesa” aegu. Kuni nimekaim lõpuks käega lõi: „Simmiga on mõttetu vaielda, tal on iga hommik uus idee…”
Mul on tänaseni meeles selle Peetri filmi esivaatamine, küllap veel enne valmis filmikoopiat: „See on nii Elus Film!” Ja siiras, mõnus kadedus.
Ning Peetri paanikani liikuv hirm Soosaare Marki „Jõulud Vigalas” võttel, kus ta peab mängima Konstantin Pätsi. Uskumatu, kuid nii see on — mitte alati pole vägev režissöör nii vägev kaamera ees!
Ja kõhe mälestus „Ameerika mägede” montaažist, mil ungari-juudi-prantsuse produtsendid filmi vägistama hakkasid. „Siin reedad ka oma lihase ema ära” (Peetri suust kitsas koridoris).
Head kulgemist Linnuteele, Peeter-poiss…
E
13. märtsil, reedel 2026”
