Üheksakümnendate lõpp oli. Kiire ja toorevõitu aeg. Kes suples rahas, kes otsis prügikastist süüa. Keskturul lasti Mait Metsamaa maha. Vennad Voitkad võeti kinni. Need üksikud momendid tõusid meelde. Nii oli ja oli ka teisiti. Kes mida mäletab. Kõigil on õigus.
Sattusin teletööd tegema ühte erastuudiosse. Produtseerima. Peeter Simmi kutsusin reklaamklippi tegema. Järvakandi kandis filmisime taati, kelle Simm kummipaadiga rabajärvele lükkas. Pärast tõmbas välja ka. Tore klipp tuli. Lugesin äsja ühe ammuse intervjuu pealkirjast, et Simm ei olevat ühtki tööd raha pärast teinud. Kindlasti ei olnud see nii. Tõde on see, et ta ei teinud ühtegi tööd kuidagimoodi, poole energiaga, poole südamega. Kui teha võttis, pani sinna ka hinge sisse.
Mina sattusin kaheks aastaks Kanal 2 omaprogrammiga tegelema. Miks, ei saa siiani aru. Panime seal käima väga väikese eelarvega dokfilmide sarja „Üks päev”. Simm tegi sellesse sarja kaks filmi, kolmas jäi pooleli. Tegid Andres Sööt, Ago Ruus, mitmed teised. Abiks ikka sel keerulisel ajal, kus filmirahastuse uued platvormid alles käivitusid ja vanad enam ei toiminud. Muidugi ei olnud „Üks päev” kommertskanali projekt. No ja siis.
Sain kanalist koondamiskinga ja tegin oma stuudio. See oli vabanemise hetk. Tegime Simmiga mõned sotsiaalreklaamid. Muidugi olid need tööd eelkõige leiva lauale teenimise nimel tehtud. Simm oli suurte filmide käivitumise ootel. Mis mulle korda ja hinge läks Simmiga töötades — ta kutsus kõigi nende „väikeste” tööde juurde operaatoriks inimesi, kelle kohta teadis, et neil on vähe tööd või pole seda üldse. Et neid seeläbi toetada.
„Teisel pool pidalitõbe”. Meie suurim ühine töö. Oi, kui palju ma Simmi käest õppisin seda tehes. Õppisin õhu kohta. Filmis peab õhku olema. See on nagu paus või vaikus muusikas, teatrilaval. Taandrida romaanis. Detailid. Väikesed, kuid suured. Olin musta materjali läbi töötades jätnud tähelepanuta erakordse episoodi. Meie filmi peategelane Ülo rääkis Talsi leprosooriumi talvises õues, et tal oli plaan vana sapika uksevoodrist endale kindad õmmelda. No jäi jälle tegemata. Aega ei ole. Simm pani selle filmi.
„Ilusad inimesed”. Vaimupuudega neiude missivõistlus, mille võitja Pille unistab oma filmi tegemisest. Läksime Simmiga Saaremaale. Peeter aitas Pillet filmiga järje peale ja mina filmisin nende filmitegu. Pille ja Peeter ja Sepaonu panid koos Pillega filmi kokku. „Ema ja inimesed tema ümber” on „Ilusate inimeste” lõpus. Seal filmisainult ilusad ongi. Simm nende seas üks ilusamaid.
On üks ja ainuke inimene, kes on käinud välja mõtte minust filmi teha. See juhtus pärast minu 2017. aasta kevadel Afganistanis üle- ja läbielatut.See üks ja ainuke oli Simm. Ma ei läinud selle mõttega kaasa üldse mitte. Oleks siis olnud nii, et oleksin talibitega saanud vangina mõnda aega koos elada ja neid filmida. Seda ma neile pakkusin. Asjata.
Ühe Afganistani-filmi tahtsime kunagi koos teha. Eestlasest, endisest Nõukogude sõdurist, kes pärast haavata saamist ja ravi läks omal tahtel Afganistani tagasi, et hukkunud relvavendade eest kätte maksta. Kadus ära see mees pärast seda, kui tal külas käisime. Ei tulnud filmi.
Simm räägib Pillele „Ilusate inimeste” filmis, et filmitegemine meenutab sõjapidamist. On esialgne plaan. Nii kui esimene laks on ära olnud, tuleb hakata seda kohe muutma. Tuleb tegutseda nagu partisan. Muuta plaani. Mingi liin võib olla palju huvitavam kui see, mis alguses plaanis oli. Simmile meeldis end, jah, partisaniks nimetada. Teine pool temast, mida ta vähem välja näitas, on vahest kirjas neis allpool olevates Vladislav Koržetsi värssides. Riho Sibul laulis need kunagi sisse meie muusikavideo jaoks, mille pildirida koosnes vaid vanadest fotodest.
Mu tüdrukute juustes juba leidub vahel halli
Ja kurbus neile pisitasa silmadesse poeb
Ma ise mässin tihedamalt kaela ümber salli
Ei sõlmi uusi tutvusi vaid vanu kirju loen.
(—)
Hing avaneb ja vaikne õhtu astub viimaks sisse
Kõik sada aastat üksindust on korraga siin koos.
