Berliinis Meinblau projektiruumis toimus 6.–16. novembril 2025 üritustesari „The Hub”, mille üks eestvedajaid oli Berliinis elav muusik, etenduskunstnik ja helilooja Elo Masing. Ajal mil nii Eestis, Soomes, Saksamaal, Prantsusmaal kui mujal Euroopas peavad institutsioonid oma kunstitegemist koomale tõmbama või selle sootuks lõpetama, kui Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri peadirigent kurdab avalikult, et tema muusikud jooksevad väikese palga tõttu laiali, kui vähemalt Eestis kunstiinimeste sotsiaalsest kaitsetusest isegi enam ei räägita, sest uudisväärtust sellel pole ja vaevalt keegi veel asja paranemisse usub, teeb grupp eri alade kunstnikke üritustesarjas kaasa ilma selle eest sentigi saamata. Miks küll? Ei saanud rääkida meeletust nähtavusest ega muude väliste eesmärkide saavutamisest. Pigem oli ajendiks vajadus olla koos ja kohal. Kohe kümmepäevaku algul toimus Elo ja „The Hubi” kaaskorraldaja, maali- ja tegevuskunstniku Dolanbay 72-tunnine performance „For Immediate Release”, kus osales lisaks veel seitse end heli, visuaali või keha kaudu väljendavat kunstnikku. Järgnevas intervjuus räägib Elo Masing muu hulgas sellest, miks raha ei ole tema kunstipraktikas kunagi olnud keskne mõõdupuu, kuidas rahastuse puudumine võib teatud hetkedel muutuda isegi vabaduseks, miks ta näeb kunstnikku tänapäeva šamaanina ja kuidas tuvide eest hoolitsemine võib olla poliitilise ja sotsiaalse vastupanu vorm.
Esimese vestluse pidasime Eloga enne „The Hubi” avaõhtut, kus muuseas esines kultusbändi Einstürzende Neubauten liige Jochen Arbeit. Tahtsin kompida tema eeltunnetust, et siis kokkuvõtvalt rääkida uuesti pärast üritustesarja lõppu.
Elo Masing.
Manuel Miethe foto
Sina ja kõik teised osalejad teevad „The Hubi” tasuta. Miks?
Kui alustada elufilosoofilisest taustast, siis ma ei saanud kunstnikuks raha pärast. Raha pole minu jaoks kunagi olnud argument. Kui on tunne, et projekt vajab tegemist ja selle läbi on midagi öelda, siis tuleb ta ära teha, olgu siis rahastus või mitte.
Kui oluline roll sinu kunstitegemises on üldse rahal ja tunnustusel?
Ehkki raha on tore ja tunnustus on ka tore, siis juba noorena oli mulle selge, et need ei motiveeri mind kunstnikuks saama.
Ka projekti kaasalgatajal Dolanbayl — me ei taha olla hierarhilised ja nimetada end kunstilisteks juhtideks või kuraatoriteks — on samasugune elu- ja kunstifilosoofia. Ta on isegi allergiline sõnale „festival”, mis tähendab ju ka midagi pidulikku. Algul tegutses ta hoopis finants- ja majandusalal, aga sai kunstnikuks, kuna jõudis äratundmisele, et ei taha olla tähtis tegelane.
Mõni just sellepärast hakkabki kunstnikuks.
(Naerame.) Sel juhul tasub ehk popkultuuriga tegelda. Eksperimentaalne muusika ja performance’i-kunst on ilmselt kõige kindlam viis jääda tunnustuseta ja olla tähtsusetu. (Naerame veel.)
Kas te „The Hubi” jaoks alguses otsisite rahastust või oli see teadlik valik?
Seekord ei otsinudki, sest jäime liiga hilja peale. Tulevikus oleks muidugi tore teha rahastusega, siis saaks rohkem ette mõelda. Praegu selgus, et saame tasuta kasutada Meinblau ruumi ja häbiasi oleks olnud lasta ruumil lihtsalt tühjalt seista. Otsustasime, et teeme ära.
Päevapoliitilises mõttes tundus rahastuse puudumine ka mingit moodi positiivne. Eesti kohta ma ei oska öelda, aga Saksamaal on kultuuri rahastust just viimase aasta jooksul vähendatud — riigi tasandil poole võrra ja Berliinis veel 13 protsenti. Kultuurile tahetakse kriips peale tõmmata, aga samal ajal suurendatakse sõjalisi ja immigratsiooni tõkestamise kulutusi. Poliitilisel tasandil näivad need asjad seotud olevat, kuna kunstnikud on alati kritiseerinud valitsuse kaheldavaid otsuseid. Seetõttu tundub praegu eriti oluline pakkuda nii publikule kui kunstnikele kohta ja tingimusi kunsti tegemiseks ning kogemiseks, võimaldada kokkukuuluvus- ja kogukonnatunnet, vastastikust tuge. Kunstnikel on seda praegu vaja, kuna kiputakse ju otseselt nende elatise kallale, ei rahastata enam ateljeesid või etendus- ja kontserdipaiku. Selle vastu on ka meeleavaldusi korraldatud.
Elamiseks peab raha siis kusagilt mujalt tulema?
Kui näiteks samal ajal on üks teine projekt, mille eest makstakse, jagan ma oma aega mõlema vahel. Aeg-ajalt on vaja teha ka n-ö palgatööd. See tähendab pidevat žongleerimist ja eks ajuruum ole ka piiratud. Kui oled kunstnik, pead tegelema kunstiga, ei saa end liiga palju killustada.
Asjalikud inimesed leiavad enamasti, et tööd tehakse vastu tahtmist, et saada raha. Kui ei saa piisavalt raha, võtad mingi muu töö. Kui teed tööd liiga väikse raha eest, oled järelikult rahul ja miks siis viriseda. Kunstiinimeste protestid peavad omandama väga suured mõõtmed, et keegi neid üldse hakkaks tõsiselt võtma. Elo, kõik, mida sa enne rääkisid — et kunst lihtsalt pressib kunstnikust välja ja seda on vaja teha — on ju vesi raha jagajate veskile, kes saavad öelda, et ta teeb niikuinii, ta tahab teha, talle meeldib, ta naudib seda. Milleks siis raha anda?
See on väga kapitalistlik lähenemine. Siit jõuame intersektsionaalsuse, feminismi ja postkolonialismini. Näiteks naiste töö koduses sfääris on alati olnud maksustamata, seda polegi tööks peetud. Minu vanaema ütles, et kodused tööd on ainult siis nähtavad, kui nad on tegemata. Selles mõttes on ka meie üritus antikapitalistlik, kuna „hoolemajandus” on alati olnud tasustamata töö.
Minu elupraksise juurde kuulub haigete linnatuvide päästmine, väärtuse nägemine elusolendis, kellele ühiskond väärtust ei omista. Ma ei astu sipelgale peale, õlle sisse kukkunud kärbse aitan välja. Kui näen haiget või vigastatud tuvi, võtan ta võimalusel koju kaasa, kui koju jätta ei saa, siis otsin talle koha. Meil on Berliinis päris suur tuvide aitajate võrgustik, mõnel inimesel on parajasti kolmkümmend lindu kodus…
Kas sellises olukorras ilma rahata kunstitegemine on protestiaktsioon? Et vaadake, ma ei sõltu teie rahast!
Kui seda nii vaadata, siis mu elu on tervenisti olnud üks suur protestiaktsioon. See kõlab küll nii, nagu ma oleksin mingi hull punkar. Või nagu mu kunstitegemine oleks tohutult provokatiivne. See pole nii. Teadlikult ma ei ole mõelnud protesteerida või demonstreerida. Ka mu isiklikus elus või päritolus pole midagi provokatiivset, olen tegelikult väga mahe ja kohanev tegelane. Miks ma seda niimoodi tunnetan, tuleb sellest, et kui vaadata praegust „tsiviliseeritud” maailma ja mõelda, mida see esindab ning oma liikmetelt ootab, siis The Forbesi esikaanele jõuab sotsiopaat. Need inimesed, kes maailma tegelikult koos hoiavad sellesama äraleierdatud hoole, kaastunde ja tähelepanelikkusega, on ühiskonna madalaimal astmel. Eestis räägitakse juba ammu, kuidas kooli- ja lasteaiaõpetajad on ületöötanud ja alamakstud, nii nagu ka arstid, õed…
Hooldajad, kelle elukutse nimes on juba sõna „hool”…
Just, kui hooldajad ja sotsiaaltöötajad on minimaalselt tasustatud ja ülekoormatud, siis see näitab ühiskonna väärtushinnanguid. See pole ainult Eestis nii, vaid igal pool.
Dolanbay, Elo Masing ja Lan Hungh „The Hubi” performance’il „For Immediate Release”. ©Shaurya Mishra foto
Kas see on kunagi teisiti olnud? Suured kuningad ja maadevallutajad olid kindlasti sotsiopaadid, aga hoolt pakkusid halastajaõed. Nende elu oli kloostris kindlustatud, nad ei saanud otseselt palka oma töö eest ja sealt see hoiak ehk ongi tulnud.
Kloostritele maksti makse, kõige kõrgem oli ju paavst, tema järel tulid teised vaimulikud juhid ning alles siis kuningad ja alamad seisused. Talupoeg andis oma sissetulekust kümnendiku kloostrile, kes siis halastas vastavalt oma tahtele ja võimalustele. Ajalooliselt läheksin pigem tagasi põllumajanduse-eelsesse nomaadiühiskonda, mis uurimuste põhjal otsustades oli palju võrdsem. Väga suur varanduslik ebavõrdsus seal lihtsalt ei toiminud, juba logistiliselt oleks olnud tülikas tohutuid rikkusi kogu aeg kaasas tassida. Ka meeste-naiste suhted olid võrdõiguslikumad. Praegugi leidub maailmas mittepõlluharijate kultuurides matriarhaadi vorme. Lugesin ühe Aafrika hõimu kohta, kus sotsiopaatiline käitumine oli väga taunitud. Kui mõni jahimees hakkas endale vastu rinda taguma, et mina olen kõige parem, vaadake, kui suure looma ma kätte sain, siis võidi see uhkustaja ära tappa. Ühiskondlik tava oli see, et jahisaagi saanu pidi hoopis hakkama end pisendama: et kuidas ma vilets üldse sellise viletsa loomakese kätte sain. Nemad said väga hästi aru, milleni nartsissistlik ja sotsiopaatiline käitumine võib viia, aga meie paneme niisuguseid inimesi presidentideks ja peaministriteks, jumaldame neid, kes on raha kokku ajanud. Tegelikult on sellised inimesed ju ühiskonnale kahjulikud. Nii et minu elu on protestiaktsioon selliselt korraldatud ühiskonna vastu, ma pole sellega absoluutselt nõus.
On veel teine aspekt, millest sain aru õpingute ajal Londonis. Tajusin seal teravalt, kuidas varanduslik seis määrab inimese väärtuse. Tundsin end seal tihti oma väikese sissetuleku tõttu väheväärtuslikuna. Korteri üürimine oli alati probleem, mind ei võetud kinnisvaraturul tõsiselt. Võisin küll olla prestiižse kõrgkooli edukas üliõpilane, rääkida viit keelt ja kirjutada doktoritööd, aga see ei läinud kellelegi korda, kui palganumber polnud piisav. Ühest küljest nautisin kirjut ja vaba Londoni elu väga, teisalt oli väga tuntav kapitalismi surve. Tekkis äratundmine, et kunstnik pole elukutse või amet, vaid eluviis, mis haarab kogu su elu. Mingil hetkel oligi mu elu Londonis nagu performance, sest mulle hakkas asja absurdsus ajudele käima ja oli vaja ventileerida. Pool aastat või aasta sõitsin mööda Londonit rattaga ringi Primarkist ostetud kapuutsiga sebrakostüümis, käisin sellega kõikjal, olin tuntud kui sebra. Ka õhtul, kus paremate kunstikõrgkoolide üliõpilasi kutsuti kandideerima Deutsche Bank Business Awardile, mille saab see, kes oskab oma kunstiga äri teha. Ma ei kirjutanud artist statement’i ega vormistanud teost, sebra tuli täiesti loomulikult ja muutus elustiiliks. Britid armastavad väga kostüümipidusid, aga tööle kostüümiga ei minda. Mul oli siis kogu aeg kostüümipidu. Inimeste reaktsioon oli üldiselt väga positiivne, vaid jäigemas akadeemilises raamis tekitas see kohmetust, aga keegi ei küsinud ega kommenteerinud, mis oligi väga naljakas. Rääkisin doktoriseminaris helilooja Manos Tsangarisest, aga kõik vahtisid mu kostüümi. Korralik Monty Pythoni sketš.
Pool aastat või aasta sõitsin mööda Londonit rattaga ringi Primarkist ostetud kapuutsiga sebrakostüümis, käisin sellega kõikjal, olin tuntud kui sebra… Manuel Miethe foto
Aga mingil hetkel tekkis muutus — praegu sa ei ole enam sebrakostüümis?
Kolisin Berliini ja siinsetele inimestele sebrakostüüm nalja ei teinud, trammis vahiti kurja näoga. Berliinis hakkasin ennast ka teisiti tajuma, sest raha olemasolu polnud siin vähemalt tollal, kümme aastat tagasi, määrav. Siin valitseb kunstnike linna vibe ja kunstnik olemine legitimeerib sind. Subversiivsus on kohane mingite muude probleemide puhul. Tundsin end palju rohkem aktsepteerituna sellena, kes olin, kunstniku staatuse teema ei põletanud enam ja sebrakostüümi polnud vaja.
Tulen nüüd „The Hubi” ja konkreetsemalt kestvus-performance’i juurde. Ei tea, kas mõned publikuliikmed veedavad siin 72 tundi? Mina nende hulka ei kuulu. Kuidas te ise siin kavatsete olla, teete mingeid vahetusi?
Meie Dolanbayga oleme kogu aeg kohal, magame ja sööme siin. Võib-olla läheme vahepeal pooleks tunniks välja värsket õhku hingama. See, et oleme kogu aeg kohal, on performance’i osa.
Saan aru, et teete seda suures osas iseenda pärast. Millist kogemust loodad saada, miks allutad end sellisele katsele?
Mind on juba mõnda aega huvitanud teha asju radikaalselt. Kui sa käisid eelmisel aastal siin Dolanbay isikunäitusel „Negating Blank II: Performancy”, siis seal meil olid ka kestvus-performance’id, mis vältasid kolm tundi, viimane tervelt viis tundi. Kartsin, kas pean vastu ja et mida see minuga teeb, aga protsessis olles avastasin, et oleks olnud jaksu kauemakski. Ühe kolmetunnise puhul sain tagasisidet, et see mõjus nagu terviklik kompositsioon, kus pole midagi juhuslikku ega üleliigset. Seisund, millesse pikaajalisus mind viib, see, kuidas tajun kohalolu ja aega ja enda ümber toimuvat, avab minus midagi. Teadvus avaneb kohalolus ja voolus ning ma hakkan kõike toimuvat tajuma performance’i osana.
Kui nüüd aeg lähenema hakkas ja esialgne abstraktne idee reaalsemaks muutus, hakkas mul küll hirm, et mis olukorda ma olen ennast pannud ja kuidas ma sellega hakkama saan. Olen tegelnud mõtlemise muutmisega hirmust üle saamiseks: alati on võimalus minna korraks välja tänavale, et ruumis viibimise klaustrofoobiast üle saada. Omaette küsimus on, et kuidas siin uni on. Tehakse ju teste, kus inimestelt võetakse ajataju toetavad ankrud ära, et näha, kuidas see neile psühholoogiliselt mõjub. Samas, meil tuleb laest loomulikku valgust ja uks on päeva ajal lahti, 14 tundi päevas on kohal galerii valvur. Nii et päris ekstreemne see kõik ikkagi ei ole. Meeskond vahetub, aga alati on vähemalt kaks-kolm inimest ruumis.
Huvitav on teada saada, kuidas see 72 tundi mu maailmataju muudab. Minu jaoks on kunstnikuks olemine mingi veider tänapäeva šamanism. Vanades hõimukultuurides oli šamaan väga tähtis tegelane, kes sõidutas oma teadvust ja hoidis sellega hõimu vaimset tervist, tänapäeval on kunstnik mingis mõttes samas rollis. Et miks ma teen tööd tasuta? Kui oled grupi alateadvuse tervise hoidja, siis mis tasu selle eest küsida? Samas näitab see, et kunstnike tööd enam ei väärtustata, olukorda, kuhu lääne kultuur üldiselt on jõudmas. Et meil võibki olla alla miinimumi sissetulek. Usun, et hõimus toodi šamaanile süüa ja kõike, mis tal vaja oli, ta ei pidanud ise jahil käima.
Kas valmistad end kestvus-performance’iks kuidagi eriliselt ette: psüühiliselt, füüsiliselt, mingite tehnikate või harjutustega?
See protsess on juba mõned nädalad kestnud. Koos Dolanbayga oleme töötanud audio-setup’i kallal, mille osaks on võimendatud peegel ja tšello. Oleme proove teinud, vaimselt sisse elanud.
Minu järgmine vestlus Eloga toimus üle kuu aja hiljem, kui kunstnikud olid üritustesarjast puhanud, saanud tagasisidet ja jõudnud ise toimunut reflekteerida.
Kuidas läks? Kas saavutasite ettevõtmisega seotud eesmärgid? Olukorda arvestades oleks kohane küsida nagu sportlaselt, et mis tunne sul oli pärast 72-tunnise performance’i lõppu?
Arvasin, et vajun lõpus ära, aga tegelikult oli tunne, et võiksin edasi teha. See kogemus oli nii hea, mõnus ja sujuv. Mul õnnestus ilmselt oma energiat 72 tunni peale ühtlaselt jaotada. Plaanitud lõpetamisest kell 17 pühapäeva õhtul ei tulnud midagi välja, see oleks tundunud vägivaldne, nii et tegime tund aega kauem. Aga pisut hiljem oli küll tunne, et sulan ära. Järgmisel päeval ei jaksanud midagi teha.
Kui on terved päevad aega ja saad vahepeal magada, häälestud hoopis teisiti. Tavalisel esinemisel on surve endast 30-40 minutiga kõik anda. Nüüd nautisin, et sain vahepeal oma vahendid kõrvale panna ja lihtsalt olla ruumis, tundes end teljena, kelle ümber kõik toimub. Väljendada end ka kehaga, suhestuda teistega nende kunstilises keeles.
Kestvus-performance oli suurema terviku osa ja ainus, kus olime Dolanbayga ise kogu aeg esil, mitte ainult korraldajate või taustajõududena. 72 tundi on pikk aeg ja olgugi et vahepeal magasime, olime ikkagi selle ruumi hoidjad. Kui esines piisavalt teisi inimesi, tõmbasime vahepeal hinge.
Samas keskkonnas magades oli uni toimuvast läbi imbunud, seotud osalevate inimestega, tulid erilised „kunstiunenäod”. Kuna kestvus-performance’ile eelneval ööl jäi und väheks, magasin esimesel hommikul galeriiruumis lõunani. Kuulsin enda ümber kõndivaid inimesi, jutukõma. Ma olevat ka norsanud. Eks seegi ole performance.
Mõeldes meie esimese jutuajamise peale — kas sul tekkis eriline füüsiline ja vaimne seisund või milliseid transformatsioone sa kogesid?
Tekkis küll. 72 tunni jooksul vaheldusid aktiivsem, esinemise ja passiivsem, kõrvalt ruumi hoidmise seisund, aga väga ebatavalisena mõjus pidev kontsentratsioon. Tavaelus oleme sotsiaalmeedia lühiformaatide, säutsude mõjuväljas, tihti ei suuda ka omaette olles enam ühele asjale keskenduda. Performance’is olles polnud mul huvi ega tahtmist midagi skrollida. Arvasin, et on raske pidevalt ruumis sees olla, aga välja hoovi läksin ainult esimesel päeval pärast seda pikka magamist päikeselt D-vitamiini laksu saama. Saabuvad inimesed — nii esinejad kui publik — tõid kogu aeg nii palju värsket energiat, et klaustrofoobiatunnet ei tekkinudki. Tõesti väga huvitav oli see jätkuv seisund, nagu rahulik jõgi, kus ujud kas selle keskele või kalda poole.
Lavastaja tahab teada, kas 72-tunnisel performance’il tekkis ka dramaturgia oma arengute ja kõrg- ning madalpunktidega?
Üht kindlat kulminatsiooni ma ei oskaks määratleda, pigem olid lainetused. Vahel käis poolteist tundi järjest meeletu action, sellele järgnes rahulik periood. Kui mõni külastaja sattus niisugusesse vaiksesse pooltundi, kus eriti midagi ei toimunud, siis ta jäi kas (muutust) ootama või otsustas, et nii ongi, ja lahkus. Jälgisin neid liikumisi. Kui tuli uus esineja uue energiaga, läks asi jälle käima, aga kui sama koosseis oli juba terve päeva koos olnud, siis pigem rahuneti.
Igal päeval oli selgelt oma nägu ja iga päev juhtus midagi väärtuslikku. Ise olin kolmandal ja neljandal päeval palju paremas vormis kui esimestel, kuna olin juba rohkem oma setup’iga mänginud. Viimase päeva hommikul oli meil Dolanbayga väga hea tšello ja peegli duo.
Kuidas sujus osalejate vahetumine?
Atmosfäär, mille tekitasime, oli üllatavalt koherentne, läbiva esteetikaga. Ka see, mida osalejad kaasa tõid, harmoneerus üldise õhustikuga. Kordagi ei tekkinud energiate tõukumise või konflikti tunnet. Ehkki tundsime kunstnikke varasemast kas sooloesinejatena või enda partneritena, polnud aimugi, kuidas nad omavahel sobivad. Kui kohtusid väga erinevad esteetikad ja suhestumisviisid, tekkis mul vajadus astuda vahendaja või sujuvdaja rolli. Tagantjärele osalejatega vesteldes sain aru, et see polnud tingimata vajalik, aga andis kunstiliselt kindlasti midagi juurde.
Sain aru, et ruumi hoidmine on sama oluline kui heli, liikumine või tegevus. Mõnikord piisas sellest, et olin kohal ja kuulasin, n-ö praktiseerisin hoolt; hooleandja aspekt minus tuli loomulikult välja. See tähendab hoolitsemist oma kaaskunstnike, aga ka iseenda eest, tegemist nii palju, kui parajasti teha jaksan.
Üheksast osalejast polnud kunagi kõik korraga kohal, tavaliselt oli üks-kaks „külalisesinejat”. Kui keegi ütles, et tuleb päeva jooksul läbi, siis nii ta tegigi; kui keegi teine ütles, et tuleb see või see kell, siis tema või valvurite liikumise järgi teadsingi umbes, mis kell on. Kedagi taga ajama poleks niikuinii hakanud, see ei kuulu mängureeglite juurde. Telefoni kasutasin ainult GoPro-kaamera käivitamiseks ja aeg-ajalt sotsiaalmeedias ürituse reklaamimiseks.
Kes oli teie publik ja kuidas ta teid leidis? Kas mõned kellaajad olid eriti populaarsed?
Kommunikeerisime tasuta kanalites nii palju kui võimalik, sealhulgas kolmes suures Berliini sõltumatus kunstisündmuste portaalis. Dolanbay saatis käsitsi välja 3000 uudiskirja. Käis palju performance’i-skeenega seotud inimesi, professionaalsest huvist. Projektiruumil-galeriil on ka oma publik, kes on harjunud seal käima. Tihedam liiklus toimus pärastlõunal kella neljast kuni kella kümneni õhtul. Märkasin, et mõned käisid mitmel päeval, nii saabki ju mulje rikkam. Üksikud viibisid kohal väga kaua, üks performance’i-kunstnik ja kuraator terve laupäeva ja osa pühapäevast. Talle meeldis vaheldusrikkus ühtsuses, samuti see, kuidas osalejad üksteist kuulasid, vastastikune austus ja ruumi andmine. Ta polnud seda grupi-performance’i puhul varem niimoodi kogenud. Seal on ju tihti nii, et tugevad isiksused on ühte ruumi kokku kogutud, igaüks „karjub” omaette ja üksteisega koos mängimist palju ei teki.
Kui vahepeal polnud kedagi, kas see häiris või mõjutas teid kuidagi?
Kuna meil polnud mingit kontrolli selle üle, kes, kas ja millal tuleb, ei saanud me lasta end mõjutada, tuli vabaks lasta. Aga huvitaval kombel hakkas „asju toimuma” siis, kui publikut oli, see polnud muidugi teadlik otsus. Meie lainetusega käisid kaasas publiku lained.
Kas kordaksid seda kogemust tulevikus, arendaksid edasi?
Meil on plaanis juba järgmisel aastal seda uuesti teha. Performance’i-kogukond oli väga tänulik selle võimaluse eest kokku tulla, esimest korda sellises mahus pärast koroonaaega. Nii et grupilt kogukonnale.
Vestelnud LIIS KOLLE
Kohalolu kui vastupanu. „The Hubi” performance’ist „For Immediate Release” Elo Masinguga.
©Shaurya Mishra foto
