Kaspar Mänd on väga mitmekülgne dirigent, kes tunneb end koduselt nii teatri orkestriaugus kui nüüdismuusikaansambli, vokaalkollektiivi või sümfooniaorkestri ees. Temas kohtuvad ülim põhjalikkus ja vaheldusvajadus, tohutu energia ja töötahe. Tal on ohtralt ideid ja ka pealehakkamist, et neid ideid ellu viia. Praegusel eluperioodil koondub Kaspar Männi professionaalne tähelepanu eelkõige dirigenditööle Rahvusooperis Estonia ja Ludensemble’i kunstilisele eestvedamisele.
„Pärast Boulezi „Éclat’d” on väga värskendav näiteks „Luikede järve” dirigeerida. Kõik on doseerimise küsimus, balanss on oluline.” Kaspar Mänd aprillis 2026.
Harri Rospu foto
Kas sa oled alati olnud uue muusika huviline?
Jah, see huvi on mul olnud algusest peale. Minu meelest tehakse klassikalises muusikas ja üldse muusikamaastikul kuidagi liiga suurt vahet selles, et on muusikaliteratuur, millega me kõik tegeleme, ja siis on veel eraldi kategooria „nüüdismuusika”. Kui me vaatame kunsti või filmi või muid žanreid, siis see ei ole üldse eriline teema, et wow!, see on siin mingi nüüdisasi, vaid see on täiesti elementaarne osa tervikust.
Ma olen lasteaiast saadik käinud VHKs, sealne keskkond soosis loomingulisi tegevusi ja muusika oli tihedalt igapäevaelu osa. Kui nüüd meenutada, siis puutusime seal kokku ka elavate heliloojatega, esitasime kooli kollektiividega näiteks Mart Siimeri ja René Eespere uudisteoseid. Ja üks minu klassiõde õppis heliloomingut. Minu meelest on see elementaarne, et kui su klassikaaslane on helilooja, siis sa tunned selle vastu huvi ja ka esitad tema muusikat. Sest me oleme samas keskkonnas, meil on sarnased mõtted, toitume samamoodi. See keskkond peaks ju resoneerima, peaks olema loomulik, et see pakub huvi ja kõnetab. Ja ma usun, et kõnetab ka, aga mõnel lihtsalt ei ole harjumust seda kuulata või tähele panna.
Ma üritan iga nädal leida mõne uue helilooja, keda ma pole veel kohanud, ja kuulata temalt midagi. Nii palju on ansambleid ja heliloojaid ning nii palju on head muusikat, et kõigeni ei jõua, kuid tohutult huvitav on avastada uusi tegijaid. Mulle tundub, et ehk oleme me koolides natuke liiga kinni pedagoogilises repertuaaris. Muidugi on ka see väga oluline, ma ei ütle üldse, et see ei oleks tähtis. Aga ülimalt tähtis on tajuda ka meie kaasaega, käia pidevalt ühte sammu sellega, mis toimub täna — sest mis saaks muidu homme?
Olen kohanud olukordi, kus õppejõud on öelnud mingi võõra, näiteks mõne uue muusika teose kohta, et ei oska seda õpetada. Kas õpetaja ei peakski õpetama lihtsalt pilli käsitsemist, sedasama tehnikat, millega ta esitab ka traditsioonilist repertuaari? Nüüdismuusika jaoks ei ole ju vaja mingit teist pilli kusagilt kastist välja võtta.
On täiesti loomulik, et ükski inimene ei saa vallata kogu repertuaari, öelda, et ma õppisin muusika ära ja et nüüd on mul see selge. Ka põhirepertuaari puhul sa lähened ikkagi iga kord uuesti sellele materjalile, avastad midagi uut ja ilmselt teed midagi ka teisiti. See on ju normaalne, see ongi interpretatsioonikunsti olemus. Muidugi on igati aus ja ka avardav lähenemine, kui õpetaja ütleb, et ta ei tunne seda muusikat, ja hakkab siis seda koos õpilasega avastama. Minu meelest ongi kõige olulisem saada koolist kaasa need nipid ja võtted, kuidas üldse teosele läheneda. Kui ongi täiesti tundmatu partituur, kui ei ole sellega enne kokku puutunud, võib-olla ongi see äsja loodud. Vaatad, et seal on nii palju noote, et ei saa midagi aru, et see ei hakkagi kuidagi kõrvas kõlama… Kuidas sa sellega siis pihta hakkad? Õnneks olid minu õpetajad — nii Hirvo Surva kui enne teda Jüri-Ruut Kangur — mõlemad sellised, kes ütlesid, et hakkame siis koos vaatama, mis siin on ja kuidas võiks sellele läheneda. Valisime mingi tee ja kui see ei toiminud, siis proovisime teistmoodi… Sedaviisi koos muusikat avastada oli väga-väga huvitav. Ja tehniline ABC kehtib üldiselt igal pool. Mingid standardid toimivad ikka samamoodi, taktimõõdud ja dünaamikad ja kõik see osa, mida peab ju ikka jälgima. Eks jah, palju tuleb ise avastada ja huvi tunda, aga minu meelest see ei tohiks inimesi hirmutada, seal just lähebki asi huvitavaks. Kogu aeg peabki huvitav olema, muidu tüütab ju ära.
Kui mulle tundub, et pidevalt minnakse mingit hästi turvalist teed mööda, faktuurikäsitlus on sama, teatavad potentsiaalid on jäetud kasutamata, siis see kõik võib olla väga ilus, aga seda ei jaksa enam vastu võtta ja tekib teatav väsimus. Näiteks kui koorimuusikas on võetud imeilus tekst, mis on neljahäälses seades silp silbi haaval akordide alla seatud, siis mul on tõesti kahju — ma pole kunagi pidanud muusika puhul teksti kõige olulisemaks, ma ei tee koorimuusikat teksti pärast. Ma saan aru, et tekst on meeleolu ja muusika aluseks, aga mind paelub just muusika, mis selle kõige ümber tekib. Vahel tundub mulle, et koorimuusika on natuke sinna vakku kinni jäänud.
Kas orkestrimuusikas on ka sarnaseid probleeme?
Ei, orkestrimuusikas on minu meelest asi ikkagi märksa põnevam.
Ma olen varemgi kuulnud mainekaid dirigente imestamas, et miks heliloojad, kes kirjutavad nii suurepäraseid teoseid orkestritele ja keelpillikvartettidele, ei kirjuta samamoodi kooridele.
Eestis on enamuses harrastuskoorid ja kui tahta, et lugu hästi välja tuleks, et seda ka teist ja kolmandat korda esitataks, või et lugu ka laulupeole pääseks, siis tuleb sellega arvestada. Teisest küljest peaks repertuaar ju lauljaid arendama ja koorikultuuri üldiselt edasi viima. Suuremad väljakutsed on ikka inspireerivad ja arendavad. Muidugi, harrastuskoori puhul tuleb arvestada ka, et inimesed tegelevad sellega oma põhitöö kõrvalt ühel-kahel õhtul nädalas. Tööpäeva lõpul proovi minnes ei ole vast kõigil seda mahvi või visadust, et mingi hullu ajugümnastikaga tegeleda, nii et ma saan aru, kui nad tõesti tahavad selle ilusa meloodia ja harmoonia kätte saada, mis annaks neile mingi mõnusa tasakaalupunkti. See on täiesti inimlik. Eks erinevaid asju ole vaja. Üldiselt ma arvan siiski, et oleks kihvt, kui koorimuusikas võtaks koorile lähenemine mingi teise suuna. Loomulikult on seda tehtud, neid näiteid on, aga üldiselt on see kõik jäänud kusagile turvalisse tsooni.
Ei pea ka tegelema tingimata ajugümnastikaga, koorimuusikale saab läheneda väga erineval moel. Koor on minu meelest ikka väga tänuväärne instrument.
On, on! Seda enam et koorid võiksid kõlada ju ka natukene erinevalt, arvestades et igal pool on erinevad hääled. See on minu jaoks huvitav, seda mulle meeldib kuulata. Ega ma nüüd koorimaastikuga pidevalt enam kokku puutu, aga näiteks HUIK! on mulle ju väga-väga kallis koor. Ma mäletan, kuidas mulle meeldis selle koori kõla siis, kui me alustasime. See oli segakoor, mille liikmete keskmine vanus jäi 26–27 aasta kanti. Noored küpsed hääled, kellel on juba power olemas, aga ikka sellist noorusvärsket rohelist värvi ka juures, mis on minu meelest hästi tore. Kümme aastat hiljem, kümme aastat vanemana kõlavad nad juba hoopis teistmoodi, aga ikka väga hästi: Ode Pürg, koori praegune dirigent, teeb ülihead tööd.
Kust sul selline algatusenergia tuleb?
Segakooriga HUIK! oli tõesti nii, et kuna ma õppisin koorijuhtimist, siis praktiline olukord lihtsalt tingis selle, et sai see koor käima tõmmatud. Lõpueksami tegin VHK kammerkooriga ja kuna enamik meie klassist laulis, leidsime, et ei lähegi laiali, vaid jätkame seda tegevust. Meil oli hea kambavaim, nii et tekkis väga ühtne tuumik, mida tegelikult on tajuda tänaseni, kuigi minu ajast on seal praegu alles ainult paar lauljat. Nii tore on vaadata, et see koor on elujõuline, ajab oma asja, aga seal on minu jaoks siiski ka midagi täiesti äratuntavat. Praegu neid kuulates tunnen end natuke nagu vanaisa: ise ei vastuta enam millegi eest, kutsutakse sünnipäevale, pakutakse kooki ja pärast on pidu. Kuulan neid vahel kontserdil ja mõtlen, kui lahe, et see on olemas.
Kuidas tekkis sul mõte asutada oma esimene orkester?
Enne Uue Tänava Orkestriga alustamist olin sellele kaua mõelnud, arutasime sõprade orkestrantidega, et siin me oleme, õpime muusikaakadeemias, aga kui paljud meist on Beethoveni sümfooniaid mänginud? Õpin neid partituuri lugemises ja vehin kahe klaveriga, aga reaalselt ma ei ole ühtegi Beethoveni sümfooniat dirigeerinud, mis on ometi orkestrimuusika A ja O! Seega leidsin, et kuulge, nii ei saa ju, teeme ära, noh. Mingi isiklik kokkupuude peaks sellega ikka olema. Võtsime eesmärgiks ühe aastaga kõik üheksa sümfooniat ette kanda. Esmaspäevaõhtuti olid proovid — kolm proovi —, neljandal esmaspäeval oli kontsert. See valem toimis päris hästi, alguses olime küll kõvasti ajahädas, aga ajapikku said kõik aru, et aeg läheb ruttu ja tuleb keskenduda. Eks praegu uuesti tehes teeks palju asju teistmoodi, aga see oli väga kasulik ja põnev periood just selle võimaluse poolest kõiki neid sümfooniaid niimoodi järjest uurida.
Järgmiseks tuli kohe soov teha Mendelssohni, kes mulle väga meeldib, aga keda üsna vähe mängitakse. Oma olemuselt on ta minu meelest hästi laulev, seal on sellist õhulisust, elusärin on sees, mingi elaan. Mina oleksin järgmiseks kohe Haydni sümfooniaid ka teinud, sama malli järgi, aga mängijatel oli juba palju tegemist kutselistes orkestrites, mõni oli juba kontsertmeister. Ei saanud tahta, et nad entusiasmist veel seda asja edasi teeksid. Oleks võib-olla endal ka olnud äge aeg-ajalt orkestris teist oboed mängida, kõik asjad ei vajanudki tingimata dirigenti, aga no see jäi siis tegemata. Eks paistab, kas kunagi teen — ma ei ole veel otseselt seda mõtet maha matnud.
Sulle on vist iseloomulik struktuurne planeerimine, süvitsi mõtlemine. Sa ei lähe niisama pealiskaudselt millegagi tiiba ripsutama, ikka on konkreetne plaan ja eesmärgipärane liikumine.
Tervikud mulle küll väga meeldivad. Seda Beethoveni hooaega planeerides pakkus mulle tõesti huvi ikkagi kõik sümfooniad ette kanda, samuti Mendelssohni ja Brahmsi asjad ja Wagneri „Sõrmus”… Mitte et mul oleks suurushullustus, aga mind huvitab just selliste tervikvormide mõistmine. Wagneri „Valküüri” lavastust näha võib olla megaelamus, aga kui sa tead, et see on tetraloogia teine osa, siis on see sama, nagu läheksid vaatama filmi „The Lord of the Rings” teist osa, teadmata, mis sünnib esimeses — elamus jääb poolikuks. Mulle pakuvad järjest rohkem huvi suuremad ja pikemad kaared või vormid. Näiteks Ludensemble’i Eesti muusika päevade kontserdil oli mul küll ülihea meel saada tuttavaks kolme heliloojaga, kelle muusikat me varem polnud esitanud, aga minu meelest see 10-minutine formaat ei toimi mitte ühegi osapoole puhul. Helilooja ei saa oma mõtteid lõpuni arendada, tunned, et kulminatsioon läheneb, kui juba pead hakkama mõtlema topeltjoontele teose lõpus, ja interpreetidel on samamoodi. Minu meelest on palju huvitavam teha selliseid 30–40-minutisi kaari; mitte et ajaline määrang oleks kõige tähtsam, lihtsalt on pikemad mõtted.
Kuulajana tundsin samuti teatavat ahistust, eriti siis, kui kõik lood olid ühepikkused või ühes tempos. Selline saatuse ettemääratus piirab kaasaminemise võimalusi.
Eks tõde selgub ju alles kontserdisaalis ja kontserdiolukorras ruumilis-kõlalise kogemusega — et kuidas mingi asi end maha laeb või uut energiat saab. Meile surutakse väga peale seda kolmeminutist raadioeetri formaati, ometi tundub mulle, et tegelikult inimesed ei suuda niimoodi keskenduda, lugu saab enne otsa, kui me süveneda jõuame. Mind pigem tüütab see, kui sul on 20 sekundit sissejuhatust, siis saad põhiasja kätte, tead, et seda tuleb kolm korda veel — ja ongi läbi. See ei toida vaimu. Kui me kogu aeg justkui graanulite kaupa asju ette anname, siis inimene lõpuks muutubki kanaks. Ja ma usun, et see ei ole ainult muusikute teema — ka tavakuulajat ei maksaks alahinnata. Pikema vormi või suurema terviku haaramine on inimese alateadlik vajadus, see on nagu lugude jutustamine. Selline klipp siit, jupp sealt on lihtsalt koormav. Aga ma arvan, et küll see tuleb. Mulle tundub, et vaikselt hakkavad asjad sinna slow fashion’i poole tagasi minema.
Milles on sinu arvates eesti heliloojate tugevus?
Ma ei ole sellele niimoodi mõelnud, sest nad on nii erinevad, aga vist mingi seos loodusega, nende kõlaruum on kuidagi orgaaniline. Teosed kooruvad lahti justkui orgaanilise protsessina, jutustamisoskus ja vormitaju on väga head.
Minu meelest on see heliloojapoolne süvenemine ja vastutustunne, hoolitsus iga üksiku heli eest, see, kuidas helilooja ise kuulab. Sisseminemise muusika, kus kuulatakse ülem- ja alamhelisid ja nende suhteid ega kardeta vaikust.
Väga nõus. Ma mõtlen, et tahes või tahtmata, aga see arvopärdilik mõtlemine kandub ikkagi väga tugevalt ka teistele üle.
Kuidas tekkis Ludens Ensemble? Või on see Ludensemble?
Mõlemad nimevariandid on õiged. Meie ütleme ühe hingetõmbega: Ludensemble, sest ens on ühendav silp esimese sõna lõpust ja teise algusest. Ludens nagu Huizinga raamatus „Homo ludens” — mängiv inimene. Meie põhiliseks lähtepunktiks ongi just mängulisus, pilli ju ka mängitakse. Selline hesselik mäng.
Selline mängulust ja värske energia paistab teist tõesti välja. Minu meelest on hästi oluline ka haridusteel seda rõõmu alles hoida ja edasi kanda.
Väga tore, et see niimoodi ka kuulajale paistab. Seda tasub endale ikka vahel meelde tuletada, miks selle ala peale üldse mindi, ja meeles pidada just seda mängurõõmu. Mõte nüüdismuusika kollektiivist tiksus mul kuklas juba kümme aastat varem, kui ma õppisin Pariisi Konservatooriumis. Tahtsin väga just nimelt Pariisi õppima minna, sest seal on nüüdismuusika väga fookuses. Hiljem rääkis minu professor Zsolt Nagy, nüüdismuusika guru, kes oli omal ajal ka nt Péter Eötvösi assistent, et mind võeti vastu ainult sellepärast, et olin oma motivatsioonikirjas näidanud üles suurt huvi just nüüdismuusika vastu.
Pariisis oli ikka väga lahe! Kohe sinna jõudes sukeldusin täiesti teistsugusesse maailma, esimesed lood olid Donatonid, Boulezid jt. Partituurid, millest ei oska esmapilgul mitte midagi arvata. Siis vaatadki, kuidas sellega pihta hakata ja mis sellega edasi teha. Kõrvale tudeerisin ka vanemat ja traditsioonilisemat muusikat, nagu näiteks Stravinski „Kevadpühitsus”, mis oli selleks hetkeks juba ikkagi sada aastat vana teos.
Pariisi Konservatooriumis on päris ekstreemsed nõudmised nii interpreedile kui dirigendile, partituuri lugemises jne. Neid ei huvita, millised on su isiklikud maksimaalsed võimed, vaid milline inimkonna võimekuse piir üleüldse on. Muusikateooria lõpueksam kestis 12 tundi, õpilased lukustati ükshaaval klassiruumidesse, klaver teibiti kinni ja seal me siis pidime üksi oma ülesandeid lahendama, lõunavõileib kaasas. Mina andsin ikkagi üheksandal tunnil alla, ma ei suutnud rohkem.
Aga põhimõtteliselt lähevad nad asjaga ikkagi maksimumini ja see mulle tõesti väga meeldib. Kordagi ei räägitud inspiratsioonist, kõik taandatakse teatud parameetritele; orkestratsioon on süsteem, pillimäng on süsteem, kõik on süsteem. Loomulikult on selle kõige juures ka palju hinge ja poeetilisust, aga nad kuidagi väga hästi lammutavad kõik asjad osakesteks ja panevad siis jälle kokku. Ma ei olnud kunagi nii põhjalikku trenni saanud ja see oli tohutult põnev. No ja selle kõige juures oli sealsamas kõrval Ensemble Intercontemporain ja kõik need kontserdid, sai live’is Boulezi näha ja kuula… Siis ma mõtlesin, et voh, seda asja on meil siin ka vaja. NYYD Ensemble tolleks ajaks enam ei tegutsenud, YXUS Ensemble toimetas, aga harvem ja ilma dirigendita, ja just sellist natuke suuremat sinfonietta’t ei olnud. Siin on ka see probleem, et kui ei ole ansamblit, siis heliloojad ei kirjuta sellele koosseisule. Ja kui heliloojad ei kirjuta, siis on vähe tõenäoline, et midagi saaks jõuda Intercontemporaini või Ensemble Moderni lauale. Siiski läks kümme aastat, enne kui sai midagi reaalselt ette võtta, sest tagasi tulles sain siin kohe ooperimajja tööle, tulid Uue Tänava Orkester ja muud põnevad projektid, aga see idee oli kogu aeg ikkagi olemas.
Ideaalis võimaldab Ludensemble varieerida kõike, sooloinstrumendist erinevate väiksemate koosseisudeni, et oleksid esindatud enam-vähem kõik orkestripillid. Ja kui suured institutsioonid, ooperimajad või sümfooniaorkestrid tahaksid tellida noorelt heliloojalt teose, aga tollel pole vastavat kogemust, siis kust see kogemus tuleb? Sinfonietta on siin ideaalne abimees, kellele komponeerides helilooja saab, küll vähendatud kujul, aga siiski juba täiesti orkestraalselt mõelda, kasutada kõiki pille ja nende funktsioone. Ma ei nimetaks sinfonietta’tkindlasti mitte vaheetapiks, see on ikka täiesti omaette kooslus, aga tal on n-ö orkestri võimekus pillipargi näol olemas.
Kas su põhifookus on praegu Ludensil?
Minu igapäevane töö möödub ikkagi rahvusooperis, ka täna hommikul oli mul seal proov ja pärast meie vestlust lähen ma jälle sinna. Aga Ludens on jah mul väga-väga hinges ja mõtteis, see on mulle oluline ja ma näen, et see on oluline ka teistele. Need inimesed, kellega me koos seda teeme, on suurepärased muusikud ja hästi hea sünergiaga. Nendega on ülilahe koostööd teha ja ma tunnen, et mina õpin ka neilt. Kui inimestel on omavahel hea klapp, siis tunned, et võid nendega luurele minna. Me tunneme üksteist juba ammu. Nii et kui see mõte tuli, jagasime seda isekeskis ja kõik tulid kohe kaasa. Me teeme ju muidu väga erinevaid asju, ei saa öelda, et oleksime ainult nüüdismuusikale spetsialiseerunud. Ka dirigeerimise poole pealt pakub mulle väga suurt rahuldust, et ma saan tegeleda erinevate asjadega. Pärast Boulezi „Éclat’d” on väga värskendav näiteks „Luikede järve” dirigeerida. Kõik on doseerimise küsimus, balanss on oluline. Praegu toimetan ma küll kõige rohkem rahvusooperis ja Ludensis, aga näen ennast ise ikkagi ka sümfooniaorkestrite ees. Ma ei tahaks kindlasti elu lõpuni orkestriauku peitu jääda, või ka ainult nüüdisansamblite ette pööningutele või keldrisaalidesse… Sümfooniline repertuaar mind ju kunagi üldse orkestridirigeerimiseni viiski. Viimasel ajal on mul küll orkestrikontserte olnud vähem ja teatris rohkem tegemist, aga ma loodan, et tulevikus õnnestub ikka kuidagi see kolmainsus tekitada, et oleks omajagu neid kõiki.
Teil tuleb rahvusooperis varsti esietendus.
Tõnis Kaumanni ooper „Charon” esietendub mai lõpus. Ma olen viimase viie aasta jooksul Kaumanni muusikaga väga palju kokku puutunud: filmimuusika, lasteooper „Naksitrallid” (mis on absoluutselt teistsugune kui „Charon”), orkestriteosed, fagotikontsert… Võib vist isegi öelda, et olen viimasel ajal väikest viisi tema „ihudirigendiks” kujunenud. Ma näen ka „Charonis” temale omaseid mõtteid ja nende arendusi. Ta on väga teadlik ja praktiline kirjutaja — kui laulja on teatavas registris, siis ta mingeid pille ei kasuta, et säiliks läbipaistvus, jne. Tõnisel on ju ka kauaaegne isiklik kogemus lauljana, pealegi tunneb ta väga hästi Estonia maja ja selle akustikat. Lisaks on ta tohutu ooperifänn ja käib väga palju ka meie etendusi kuulamas.
Kaumannil on ka selline temale ainuomane huumor.
Ja see on ka üks asi, mis tõstab ta meie muusikamaastikul esile, mõjub värskendavalt. Temas on mingis mõttes raimokangrolikku suhtumist, igas olukorras on mingi eluterve mängulisus sees, seda on väga vaja. Kivirähki libreto lisab ka oma vaatevinkli asjadele, läbi nende seoste tekib mõnusalt vaimuterav ja ärgas kombinatsioon.
Mis on Ludensemble’il järgmisena plaanis?
Maikuus mängib Ludens EMTA kompositsioonitudengite asju, suvel tuleb meil väike Eesti ringreis, kavas on Stravinski „Sõduri lugu”, mida esitame originaalipäraselt rändteatri tükina, kaasas ka näitleja Kaspar Velberg ja visuaalkunstnik Tõnis Jürgens. Edasi kavatseme salvestada. Meid kutsuti Bergeni festivalile, tuleb ka koostöö Eesti Kontserdi ja helilooja Maria Kõrvitsaga. Ideid on veel palju, sealhulgas selliseid, kus tahaks teiste ansamblitega jõud ühendada, aga sellest kõigest on praegu veel veidi vara rääkida.
Vestelnud IRIS OJA
