Sissejuhatuseks. Peeter Sauter rääkis mulle, et tal on käepärast salvestused vestlustest Rein Maraniga, mille tegid aastaid tagasi teineteisest sõltumatult Urmas Tartes ja Tiit Lepik. Peeter arvas, et kui kõik asjaosalised on päri, võiks need vestlused kirja panna, ja küsis, kas TMK on neist huvitatud. Muidugi on.
Urmas Tartes on bioloog ja loodusfotograaf. Tiit Lepik on IT-huviline. Selle loo esimeses osas vestleb Urmas Tartes Rein Maraniga. Vestlus on salvestatud 2019. aastal. (D. T.)
Saatsin sulle mõned jutupunktid ette ja eks ma nüüd püüan meie vestluse käigus kätte saada vana targa mehe mõtet. Kuulasin su kirjeldusi Ebavere metsadest, räägid seal, kuidas lapsepõlves kitsega kohtusid…
Minu kooliaegsed suvised rännakud määratlesid mu elukeskkonna. Liikusin ja hoidsin omaette. Ebavere metsades üksi olles tundsin end kodus. Praegu ma linnast enam kuhugi ei liigu, aga kui Ebavere metsa saaksin — metsast kuni 146 meetri kõrguse Ebavere mäeni, looduskaitsealal — seda ei vahetaks millegi vastu.
Kui kujutleksid end linnalapseks, siis su suhe loodusega oleks…
Täiesti teine. Midagi on mul geenides Pikasilla talukoolimajast. Sealt on mu põhi pärit. Väikese Emajõe alt.
Otsapidi Mulgimaalt?
Kui ema oli noor õpetajanna, sattus ta Pikasilla kooli õpetajaks.
Samas lähedal on Suislepa. Minu ema kodu on Suislepas.
Mu emal tekkis ühe talu perepojaga sügav armastus ja tulemuseks olin mina. Need on juured, ja mitte halvad.
Su jutt metskitsega tõtt vaatamisest… On seda ka hiljem juhtunud?
Jah, paar korda on juhtunud. See pole keeruline. Leian kitseraja ja… kõikidel loomadel on uudishimu. Kui kitse teele satub tegelane, kes ei kuulu sealsesse keskkonda, jääb kits vaatama, kes see võõras on. Kui ma kitsega kohtudes temast välja ei teinud ja seisin, silmad kinni, siis tuli ta lähemalt vaatama. Tundsin ta hingeõhku või lainetust, kui soovid. Tegin silmad lahti, kohkusin, kits kohkus. Panin silmad kinni ja kui uuesti lahti tegin, kitse enam polnud. Seda nalja võisin hiljemgi teha. Ei tohi liigutada ja kui on tumedad prillid ees, võin ka vaadata, tema minu pilku ei näe. Esimene kord oli ime. Aga enam pole see huvitav. See reegel kehtib alati, et tuleb vagusi paigal olla. Nii nagu mööda maailma ringi tormates ei näe maailma, nii on ka metsas. Ringi tormates ei näe midagi.
Operaator Rein Maran ja lavastaja Jaan Tooming mängufilmi „Värvilised unenäod” (1974) võtteplatsil. Teine režissöör oli sel filmil Virve Aruoja.
Allikas: TMK fotonurk, Enn Säde fotoalbum nr 25.
Kas on ka juhtunud, et loom väljendab kohtudes uudishimust rohkemat? Suhtlemissoovi, dialoogi?
Seda ei saa olla. Metsikul loomal on taoline asi inimesega välistatud. Tema kogemuste järgi on inimene suurim oht. Me ei tea, kuidas kits või kurg näeb inimest. Seni, kuni ta ei tea, et see on inimene, on tal huvi. Ma ei tea, kuidas ma kitsele, hundile, ilvesele paistan. Võin vaid oletada.
Lapsepõlves Suislepas oli minu jaoks põnev, kui vanatädi telekast loodusfilme kommenteeris. Praegu ei tahaks sellist asja üldse. Lapsepõlves oleme vastuvõtlikud uutele kogemustele, hiljem hakkame ise koondama, üldistama.
Lapsepõlve looduskogemused kujundasid mind selliseks, nagu olen. Olengi jäänud sinna pidama. Ma pole kuidagi erandlik, oli lihtsalt vastav situatsioonide kokkusattumus. Teised poisid elasid eemal, nendega ma ei suhelnud.
Meil Suislepas käidi kambas looduses küll, muidugi mitte kõik, mõni sõitis punnvõrriga. Aga kalapüügioskus oli suur oskus. Maasikaid käidi metsas söömas…
Mina olen alati üksik olnud. Hiljem on käidud kambas matkadel, aga see on midagi muud. Koolipäevil tekkis meil kolmest poisist kamp ja nendega olen suhelnud pikalt, nüüd on nad surnud. Aga muidu polnud mul kambas tegutsemist. Kool, klass… nojah, kui saadeti Siberisse ja seal vene kooli sattusin, olin nende jaoks midagi väga veidrat. Siberist tagasi tulles olin Eesti koolis tibla. Mul olid sõjaväevormist õmmeldud riided seljas. Ega ma sellepärast ei kannatanud, see lihtsalt oli nii. Aga teistega suheldes on alati barjäär. Omailma ei lase ju kõiki sisse.
Kui minu käest keegi küsiks, kas mul on sõpru, mõtleksin pikalt. Sõber on peaaegu nagu abikaasa. Sõpru on üks-kaks, mitte rohkem.
On palju inimesi, kes on mind harinud eri situatsioonides, täiesti mõeldamatutes, ja eri viisidel. Mind on püütud pöörata kõiksugu uskudesse. Pole õnnestunud. Olen ikka usklik ilma usundita.
Kas looduse pühaks pidamist võiks usuks nimetada? Mis sa lapsepõlvest kaasa said?
Jah, see on pidevalt täienenud ja tasapisi muutunud selleks, et elu on püha. Elu on ääretult keerukas ja lõpuni ammendamatu. Võiks kas või kakssada viiskümmend elu olla, ikka ei ammenduks. On austus elu ees ja püüd elu seaduspärasusi mõista. Elukeskkondade kujunemine, läbipõimumine on nii huvitav. Alustades väiksest rohulapist kuni suure metsani välja. Taim viskab seemned maha ja need hakkavad ehk idanema kolme, nelja, viie, kümne aasta pärast, see on ime. Kui hakkad vaatama looduse süsteemsust, läbipõimitust, sõltuvust, kus kõik on koondunud tasakaaluseisundisse… Kui tasakaal murdub, toob see kaasa paugu, ja siis kohe hakkab tasakaal jälle taastuma. Igaüks midagi annab, midagi saab. Seda inimene paraku ei oska.
„Laanetaguse suvi” (1980). Režissöör, operaator ja stsenarist Rein Maran.
Kaader filmist
Ka inimene on keskkonnast sõltuv.
Inimene on värske eksperiment ja pole tasakaaluseisundit veel leidnud.
Kui keegi on looduse suhtes üleolev, küsin, mis on kolm olulisemat asja inimesele. Esimene on hapnik, teine vesi, kolmas toit. Kui ütled, et hapnikku pole vaja, siis ole kaks minutit ilma hingamata. Kui suudad olla kaks nädalat vett joomata, olen nõus, et sulle pole vett vaja. Ja kui oled kaks kuud söömata, olen nõus, et sa sööki ei vaja. Ja kõiki neid kolme asja pole me ise teinud.
Ehk kunagi tekib tasakaal ka inimese jaoks.
Natuke ongi tekkinud. Me söödame sääski hästi. Kuidas sul endal kohanemisega on läinud? On sul mingi koht, keskkond, millega on parim kooskõla tekkinud?
Sõna „parim” ei kannata kriitikat. „Kõige-kõige ilusam” ja „parem” on inimese välja mõeldud määratlused, mis pole kõige õnnestunumad. Loodus midagi taolist ei tunne. Looduses pole kõige paremat. Igaühes on midagi head. Kuivõrd peidetud ta ka pole, kui paksu pasakorraga kaetud, aga ta on ikkagi olemas.
See, kellega me looduses suudame paremini suhelda, muutub ajas.
Jah, aga „kõige” pole õige kategooria.
Samuti „kasu” ja „kahju”. Loodusse minnes teeme eeltööd. Kui palju on sul juhtunud, et sina oled esmakogeja? Ja et seda õnnestub veel filmilegi saada?
Kust ma saan võtta õiguse, et ma olen „esma-”?
Vahel ma teen mõne pildi, kus on mulle endale uut ja üllatavat, ja saadan kolleegile näha. Ja too vastab, et on sarnast pilti kunagi näinud.
Nii saab tõdeda siis, kui tegu on liigi või olevusega, mis vastab inimese antud kategooriatele. Aga need kategooriad… Palju võib kohata sellist, mida mina lihtsalt polnud varem näinud või kuulnud. Olen püüdnud olla looduse eest kõneleja, vahendaja, aga ma ei saa kunagi öelda, et nii on midagi „esma-”. Küll olen näidanud asju, millesse pole varem süüvitud. Püüan näidata seoseid: et see, mis esmapilgul tundub kole ja vastik, ei ole kole ja vastik. Kiskja ja saakloom teevad koostööd.
Oled rääkinud tundmisest ja tunnetamisest. Siia sõites kuulasin Sven Grünbergi loengut budismist, kus ta rääkis, et teadmise ja tunnetuse kokkupanek on oluline asi… Et kui näeme midagi, on see üks asi, aga kui hakkame aru saama, siis juba teine asi. Sinu metskitsega kohtumise kogemus… Mis muutus, kui temast aru hakkasid saama?
Aru saama mis mõttes? Aru saame mingi osakese. Kõike kindlasti mitte. Ma ei suuda enda jaoks mitte mingilgi määral seletada, kuidas kits näeb mind. Võib-olla kunagi mõeldakse välja, milline on kitse silmas ja ajus toimiv informatsioonielementide süsteem. Aga ma arvan, et ei mõelda. See oleks samas ka pseudoteadmine. Me ei saa põhjani minna. Me ei saa iseennastki tunnetada.
Niko Tinbergeni raamatus „Loomade käitumine” [Eesti keeles ilmunud 1978 kirjastuses Valgus — Toim.] on lõik, kus maailma on vaadatud läbi kärbse silmade. Räägime lähemalt foto ja filmi tegemisest. „Osooni” saates ütlesid, et võtad kaamera kaasa ka siis, kui sul kaamerat kaasas ei ole. See on foto- ja filmiinimeste ühine viga. On sul juhtunud, et näed n-ö kahe-silma-kaameraga ja mõtled, et oi, miks mul päris kaamerat kaasas pole? On asju, mida meile näidatakse ainult kord.
Palju kordi on nii juhtunud. Varem olid kaamerad rasked. Nüüd, kui kaamerad on muutunud väga väikseks ja on pöörase salvestusvõimega, nüüd võtaks kaamera kaasa, aga… ei lähe enam kuhugi. Varem — võib-olla ei olnud ka raha. Asju, mida ma pole suutnud jäädvustada, on palju. Olen seitsekümmend viis aastat läbi objektiivi vaadanud. Ükskõik, mida ma vaatan, ma näen kaadrites — tõmban talle kujutluses raami ümber, vaatan valgusnurka, kõike muud, see on automaatne. Professionaalse kretinismi tunnus. Pole parata. Valin automaatselt kompositsiooni ja mõte ei jõua sellele isegi sealsamas järele. Tunnetus on kiirem kui mõistus.
Alateadvus toimib?
Jah. Näen jooksvat looma, lendavat lindu — kadreerimine on hetkede küsimus.
Toon paralleeli klaverimänguga. Õppides algul mõtled, millist klahvi vajutada, aga kui lähed Rein Rannapi kontserdile, siis näed, et tema ei pea enam mõtlema, mis klahvi vajutada.
Kaameraga on keerulisem. Jah, kui lihtsalt midagi märkad ja mõtled, et tahad jäädvustada — see on üks asi. Kui lähed aga sihipäraselt midagi otsima, siis midagi sa ju sellel suunal tead, aga tundmatu objekti puhul pead ennast kohandama selle objektiga. Fotokaga välja minek või välja minek kaameraga, et lugu jäädvustada, need on kaks eri asja. Kas otsid hetki või lugu. Lugu tuleb modelleerida.
Sellel Urmas Tartese fotol on aasa-verikireslased. Sama liigi esindajaid näeme ka filmis „Peetrike Laanetagusel” (2018), mille produtsent, režissöör, stsenarist ja operaator on Rein Maran. Teine operaator on sel filmil Tõnu Talpsep. Urmas Tartes oli „Peetrikese Laanetagusel” juures konsultant liikide määramisel.
Kui lähen välja putukamõttega, et teha pilt putukast, siis ei näe ühtki maastikku. Kui lähen välja maastikumõttega, ei näe ühtki putukat. Saan poole pealt tähelepanu ümber lülitada, aga näen ainult seda, mille jaoks olen tähelepanu teritanud.
Siht määrab, mida otsin, võtan siis ka vastava riistapuu. Kui lähen vabalt, on teine asi. Kui alustasin, oli optilisi vahendeid vähe. Õppisin neid ümber tegema. Kui makroobjektiive polnud, ega makro võtmata jäänud. Kõige lihtsam lahendus — kaks objektiivi otsapidi kokku. Tegin veel niisuguseid nalju, et oli ka kolmas objektiiv.
Muuseumi pole neid tahtnud anda?
Need pole nii erakordsed. Mis erakordne on, selle võin anda küll. Mul on see viga, et kipun asju muretsema, aga olen vilets lahtisaaja.
Enn Säde ütles „Värvilisi unenägusid” (1974) kommenteerides, et Rein on kombineeritud võtete poiss, sattus seda filmi tehes hasarti. Ise oled öelnud, et see oli ainus töö, kus said mängu panna pildifantaasia, operaatorivõimekuse. Kui võtta paralleeliks loodusfilm, kus eesmärk on ehedus, kas see pole siis ahistav? Või võib loodusvõte olla samuti trikivõte?
Need on erinevad asjad. „Värvilistes unenägudes” sain lasta fantaasia lahti, seega oli ta vaba. Kui lahti lased, ei tea, kuhu fantaasia sind viib. Sa ei otsusta ette ära.
Vaatasin „Okaslinnust” (1971), filmi sipelgapesast, kus on fantastilised võtted. Siis kuulsin, et kui sa esimese materjali laborist kätte said, oli see täielik praak. Oli see masendav?
Filmisin tuttava juures. Konstrueerisin tööpingist võttepingi. Aga selles ma pole tugev. Sipelgas liigub oma suuruse kohta kohutava kiirusega. Kui inimesed vastavalt oma suurusele võrreldava kiirusega liiguksid, oleksid nad nagu keravälgud, lendaksid mööda tänavaid. Olin sipelgaid tundma õppinud, lugenud, konsulteerinud, et teada, kuidas nad orienteeruvad. Muutsin võttearvestuses päikese suunda, et panna sipelgat liikuma õiges suunas jne. Võttel tundus ilus ja tore, tegelikult oli ligadi-logadi. Ülesvõetu ei kõlvanud koera saba allagi. Pidin kõik uuesti üles ehitama, stabiilsemaks muutma.
Urmas Tartes tegi selle foto Meenikunno kaitsealal, kust võib leida ka uhkeid ja visuaalselt võimsaid kuklasepesi. Meenutuseks — Rein Marani loodusfilmide reas on laanekuklastest kõnelev „Okaslinnus” (1971) oluline teetähis.
Täna just loengus küsiti, kuidas loomad kunstvalguses käituvad, ja mulle meenus, et sa pidid sipelgate filmimisel asendama püsivalguse välklambiga iga kaadri kaoks, et nad käituksid normaalselt. Kas nad püsivalguses samamoodi ei käitunud?
See oli tehniline kohaldamine, et tulemust saada.
Praegu on fotograafia kuldajastu. Iial pole olnud nii head võttetehnikat. Kui sa vaatad teiste tehtud loodusfilme, kui palju sa vaatad tehnilist külge? Et näe, mina tahtsin kunagi „seda” kätte saada ja nüüd on saadud?
Probleem on olnud, kuidas juurde pääseda. Kas või sipelgatele. Paljudele asjadele omal ajal, tehniliselt, Konvase kaameraga, nende objektiividega ligi ei pääsenud. Siis jäigi võte tegemata. Aga kui filmi vaatad, siis saad aru, kas võte on ehtne ja loomulik või pole. Tavavaataja ei näe, loodusesõber näeb.
Vahel räägitakse, et vanasti olid kõik asjad paremad, aga tegelikult nii polnud. Olen uurinud, kui palju kasutatakse loodusfilmis lavastust, ja saanud vastuseks, et loomulikult tuleb kasutada ehedat võtet nii palju kui võimalik, aga kui üldse ei lavastaks, jääks film tegemata…
Ma ei loe patuks, et kui ma looma käitumist ja harjumusi tunnen, siis tekitan situatsiooni, provotseerin, et mingit käitumist esile kutsuda. Teine asi on see, kui sa tahad looma panna tegema, mida sinul on vaja. Tegin filmi närilistest, hiirtest, kährikutest, kes tegutsevad öösel, aga filmimiseks on vaja valgust… ja tõmbasin kunstvalguse julmalt peale. Kunstvalgus loomi öösel ei häirinud, sest ilmselt öösel nende kogemuse järgi valgust ei ole. Aga kui päike tõusis, siis seda nad teadsid ja olid kohe kadunud. Hiirtele ehitasime käigud klaaskasti ja suunasime nad enda ehitatud käiku, et neid siis läbi klaasi filmida.
Vahel öeldakse, et loodus on täiuslik. Siin ma oponeerin. Evolutsiooni aluseks on vead.
Loodusega mängima on meid õpetanud metsavahid ja jahimehed. Eks ma ole ka metsas mänginud, et loomadega kokku saada. Olen ilvesel lasknud end ilveserajal jälitada ja ka paljude teistega mänginud.
Kord rääkisid, et kui tõstad oksa pea kohale, siis peab põder sind põdraks. Samas ei saa loodust käskida, panna käituma, nagu sina tahad.
Seda sa ei saa. Võib olla vaid väike provokatsioon. Aga sa pead olema looma nii palju tundma õppinud, et tead tema reaktsiooni. Provokatsioon peab olema loomale mõistetav. Mul on oma elamise juures pisike varitsusonn, kus olen veetnud palju öid. Seinad on polsterdatud, et ükski liigutus poleks kuulda. Sealt saab filmida ja jälgida ja õppida tegelikult nägema. See asi ja et onnist häirivat häält ei kostaks, algas kunagi väga lihtsal põhjusel — kuidagi tuli Konvase kaamera käivitada. Siis kolme kasuka all käivitasin. See on olukorda sisse minek: lased loomal oma ruumi määratleda ja ootad, kuni ta lõpuks päris lähedale laseb. Õpid käitumismustreid tundma. Põnev on jälgida.
„Põdra kuningriik” (2007). Režissöör, operaator, stsenarist ja produtsent Rein Maran. Kaader filmist
Kui sa seda tead, siis on seda lihtne filmides ära kasutada?
Muidugi. Kui kaste on maas, näed ära liikumisrajad. Võiks ju arvata, et metsakeskkonnas loomad hulguvad igatpidi, aga see pole päris nii. Igaühel on oma liikumisteed välja kujunenud.
Et kaadrit saada, pead ära aimama, mis juhtuma hakkab? Tagantjärele enam ei jõua?
Loomulikult. Kogemata-kohtumist ei
filmi. Sellist asja pole. Pole kaamerat, pole statiivi ega pikka optikat, mida ette keerata. Pealegi oled nähtav ja paratamatult liigutad. Lisaks ka haised looma jaoks. Kõik tuleb ette mõelda ja valmistada. Pole nii, et lihtsalt lähen välja ja filmin.
Samas, vanasti sai ka auto, gazik’u pealt filmitud, kui põtru oli palju. Seda autot nad ei kartnud.
Jätkuvalt ei karda nad autot?
Seni nad autot ei kartnud, kuni sealt auto pealt laskma ei hakatud. Pärast seda me enam autoga välja minna ei saanud. Sinnani oli kõik edukas. Olin üksi ja vähem oli liikumist. Ise oled roolis, sõidad lähedale, liigud roolist vaikselt kaamera juurde. Pead jääma allatuult. Ma ei tea, kust neil see tarkus tuli, et nad õppisid kartma. Ja kuidas see kogemus edasi anti… see oli mulle probleem. Paljudele asjadele ei saa pihta. Jahimees tegi paugu — loom kukkus. Aga kui tegi paugu, kuid loomale pihta ei saanud — ikkagi loom teab, mis pauk oli. Kust järgmine põlvkond seda teab? Kust see kogemus tuli? Nüüd on autoga lähedale minna lootusetu.
Sul on pikk kogemus. Käisinüle-eelmisel kevadel koos abikaasaga saamide maal, Hornøyasaarel. Sada aastat tagasi olid need küttimisalad, nüüd juba aastakümneid kaitsealad. Võid läheneda kormoranile poole meetri peale, ta ei lähe pesalt minema. Ei taha teda segada, aga rada läheb tema juurest mööda ja lähed läbi. On kohti, kus inimene ei käi, ja kohti, kus käib segamas.
Mu tuttaval soomlasel on suveonn Inari järve ääres. Viis mind sügisel mootorpaadiga sinna. Hiljem tuli järele. Seal oli täielik vaikus. Kevadel ja sügisel, jäämineku või -tuleku ajal on natuke ebakindel, voolukohad — neid peab teadma. Kui sisse vajud, kes sind välja aitab?
Saamid ütlesid, et uuest paigast aimu saamiseks on vaja olla vähemalt viisteist päeva kohapeal. Aga selleks, et paika sisse saada, kulub viisteist aastat.
See on ka meil nii. Minul on maalapikene, kus peal pole õieti midagi, aga ma hoidsin ta puhta, et näha oleksid loomade liikumisrajad. Mul polnud muud tarvis, kui minna oma onni, ja kui valgeks hakkas minema, siis piiluda, mis toimub. Kuidas metssigade liikumise seaduspära on ja… Esmalt tulevad kesikud, siis tuleb mamma ja viimane on kult. Ei oska öelda, kas läks ehk viisteist aastat, kuni aru hakkasin saama, aga aega läks.
Olen mõelnud, et see on arhetüüpne. Esimese viieteistkümne päevaga õpin selgeks, kus on allikas, kus tualett, kus saab magada, kust saab murakaid. Lihtsa esmaorienteerumise, et oskaks hädapärast elus püsida. Viisteist aastat läheb selleks, et vahetada oma kodu sünnipärased arhetüüpsed sümbolid selle teise paiga sümbolite vastu. Heas mõttes. Et seesama sünnikodu puu, mis oli kallis… leida selle asemele kohapealne puu.
Jah, õigus, minu maakohas elamisega ongi midagi taolist.
Et hakkaks tajuma looduses märke, mida esimesel korral lihtsalt ei näe. Veel filmiküsimusi. Oletame, et sul on piiramatult aega. Kellest sa teeksid oma uue filmi?
Kõigepealt peaks selleks olema võtta mõned aastad. Kellest ma tahaksin teha? Neid objekte on nii palju… kui on piiramatud võimalused…
„Värviliste unenägude” võtteplatsil. Rein Maran on diplomeeritud kombineeritud võtete operaator ja just sedasorti viguritega ta siin ametis on.
Allikas: TMK fotonurk, Enn Säde fotoalbum nr 25.
Meelde jäi üks sinu jutt vihmausside elu jäädvustamisest. Tollal tehnika seda ei võimaldanud. See on seesama valguse ja pimeduse teema.
Vihmaussi jaoks… ma ei tea, isegi kui oleksid piiramatud võimalused, kas see siiski üldse võimalik on. Kuigi tal on retseptoreid vähe… kaasaegse tehnikaga saaks ehk kasutada mingit kiirgust, mis läbib mullamassi ja on tundlik elava vihmaussi suhtes… Siin peaks tudeerima uurijate kogemusi. Kui nii saab, siis on võimalik tema tegutsemist jälgida. Puht loogiliselt on raske mõista olevust, kes läheb läbi mulla nii, et laseb mulla endast läbi ja toitub sellest. Võid fikseerida vihmaussi kui säärase, aga mis on need temapoolsed käitumiselemendid?
Meil on raske mõista olevusi, kes tegutsevad teises keskkonnas. Loomad metsas kõnnivad maa peal nagu meiegi. Samamoodi saame paremini aru looduskaitseala tegemisest maa peal, aga veealuse looduskaitseala vajalikkust on raskem mõista, sest see on võõras elukeskkond.
Välja, pildistama või filmima, läheme ikka mingi plaaniga. Aga on sul juhtunud, et oled jäädvustanud midagi, mida kohapeal ei pannud tähele?
Kindlasti, sest kui sul on üks huviobjekt, siis sa jälgid teda. Sul pole siis aega ega võimalust oma tähelepanu jagada, aga kui sa pärast materjali vaatad, märkad palju muud huvitavat, mida filmimise ajal ei näinud.
Me vaatame, salvestame loodust, aga mis on see võti, kuidas viia asi vaatajani?
On vaja lahti hammustada, mõtestada, kuidas inimene näeb. Inimesed näevad pisikest ruumi oma taju keskmes. Kõik muu on kõrvaline. Aga tähelepanu jookseb objektilt üle ruumi — sellest moodustub taust. Sellest, kuidas inimene näeb ja tähelepanu jaotab, on vaja ekraanil lähtuda. Võtad üldplaani, siis lähed objekti juurde välja teatavas kindlas struktuuris, kuidas sa tahad, et inimene hakkaks nägema. Kui inimene astub ruumi ja tal pole kindlat objekti, siis on täiesti selge, kuidas tema pilk hakkab selles ruumis jooksma. Valguslaigud, kontrastid, silmatorkavad värvitoonid, teravad jooned — on palju objekte, mis järk-järgult tõmbavad pilgu enda peale. Sama toimub tegelikult montaažis. Me lõikame pildi looks. Sest me alateadlikult konstrueerime nähtust lugu. Teeme selle looks juba eri plaanisuurustega jne, et tekiks terviku mulje.
Ja ajaga saab mängida?
Loomulikult.
Olen kuulnud, et sa valid meelega filmikangelasi, kelle suhtes inimestel on eelarvamus. On sul olnud tagasisidet, et filmid on muutnud inimeste suhtumist nendesse?
Seda on palju olnud. Kui keegi tuleb ja ütleb, et ei kujutanud ette, et selle või tolle elu nii huvitav võib olla, pakub see rõõmu ja rahulolu. Kas või rästikud. Kui ilusad nad on. Kui erinevad ja kõik on ilusad… Või kärnkonnad.
Kuidas tekib see, et hakatakse midagi looduses kartma? Kui mu lapsed väiksed olid, puudus neil hirm. Tuleb õpetada, kus on käitumise piirid, aga see ei tohiks muutuda hirmuks looduse ees. Hirmu tekitatakse rääkides, et ära mine sinna, see on ohtlik ja vastik.
Jah, loodus oleks justkui ainult selleks, et süüa saada. Huvitav on, kuidas herilaste ja vapsikutega saab luua rahusuhted. See pole üldse raske. Lähed rahulikult ligi ja kui sa just ei haise, tulevad, takseerivad sind. Kui sa midagi hullu ei tee ja nende valvurid on oma töö teinud, võid seal juures olla ja õiendada. Nad ei ole üldse vaenulikud, kui nad ei pea ennast kaitsma. On hoopis hämmastavalt leplikud. Ma ei tea, milline inimene kannataks välja, kui ma lõikaksin ta maja sisse augu!
Ka karu ja hunt ei taha sind murda, kui sa üheski situatsioonis teda ei ähvarda. Kord maiustasime koos karuga mäenõlval vaarikatega. Tema oli raskem, püsis allpool, mina olin ülevalpool. Kui oled harjunud metsas liikuma, liigud vaikselt. Ma ei tea, kas karu mind nägi, ta ei urisenud. Ehk oli tuul tema poolt. Urisemine on kindel märk. Saime kõhud umbes ühel ajal täis. Hakkasin kuhugipoole minema. Karu ehmatas. Jäin liikumatuks. Sellises olukorras ei tohi liikuda. Ja karu läks teisele poole minema.
„Ühe armastuse lugu” (1981). Režissöör, operaator ja stsenarist Rein Maran.
Kaader filmist
Meis on loomadega midagi sarnast. Ja loodus annab ka midagi ootamatult. Ma võin jälitada või otsida kaadrit putukast mitu tundi, ei saa kätte — ja siis korraga teeb ta mulle kümme sekundit täielikku poseerimist. See on seletamatu, kuidas olukord avaneb või ei avane. Mulle meeldib mõelda, et ka minu vastu tuntakse huvi, kuigi — milline putukas ikka mõtleb pildistamisest.
Putukate kohta ei oska öelda. Kui ehk siis vaid herilaste kohta, kes on sotsiaalsed putukad. Taimede puhul tundub nii küll. Hakkasin praegu mõtlema paari omaaegse Leningradi uurija peale, kes hakkasid taimedega suhtlema. See oli huvitav katse ja ma püüdsin seda ise korrata, et kas ikka niimoodi on. Kui ma lähen taime juurde ja suhtlen inimkeeles, siis suhtlen samal ajal ka teiste vahenditega. Nimesid on sellele palju, aura ja… taimed tunnetavad seda, olen täiesti kindel.
Jah, seda nimetatakse ka universaalbioväljaks… On ka inimesi, kelle juures sa tunned ennast hästi, ja neid, kelle juures mitte. Taimede ja loomade omavahelise suhtluse kohta avastatakse aina uusi asju. Midagi oskab teadus mõõta, ja mida ei oska, seda pole olemas. Kuidas meie loodusfoto muutunud on? On sulle midagi silma jäänud?
Aastate lõikes… eesti loodusfoto on saanud väravaks Eesti loodusesse. Me elame unikaalses kohas, millest paljud ei oskaks unistadagi. Selle väärtustamisel on fotol mingi osa. Möödunud aastal lehitsesin aastaraamatuid. On terve plejaad inimesi, kes jäädvustavad loodust ja neid jäädvustusi jagavad. Mina sain ajendi Helsingis, kui nägin seal diapositiivide näitust suurel ekraanil, orkester mängis saateks. Vist oli esimesi kordi, kui käisime Lennart Merega Yleisradios läbirääkimisi pidamas. Sealt tekkis austus. See on kogu aeg kasvanud. Aasta loodusfoto konkursil osalevad ka väiksed lapsed, see on kasvulava. Kõik ei saa papalt kaamerat, ei hakka pildistama, aga ehk hakkavad loodust vaatama. Ja see on looduse jälgimise algelement. Ka žürii, kes vaidleb, on tore seltskond, kõik vaatavad, süvenevad. Ma tahtsin sellistes arutlustes kogu aeg kaasa lüüa. Kui ma pärast laagripäevi Tallinna tulin, asutasime fotoühingu. Linnalapsed, kes polnud linnast väljas käinudki, läksid korraga metsaradadele, said midagi juurde.
Üle kümne aasta olin ülikoolis koolipapa filmitudengitele, õnneliku juhuse läbi. Kes oskab, see teeb, kes ei oska, see õpetab, see on juba piiblist teada. Vaata — VGIKi enam ei saa, aga meile saab. See, mida kartsime kõige rohkem — et eesti film sureb välja —, seda ei juhtunud. Elab edasi ja uhkemini kui varem.
Õpetamine on ju ka viis õppimiseks.
On jah. Aga ega paljud sinna õpetama tulla ei tahtnud, paljud, keda kutsuti, ütlesid ära. Siis tuli mul endal minna.
Sa oled ka saanud palju auhindu. Kumb on meeldivam, kas saada või jagada?
Olen saanud üsna teenimatult, peaaegu kõik tunnustused. Olen muidugi tänulik…
See, mis sinu jaoks on tavaline ja loomulik tegevus, võib kellegi teise jaoks olla eriline.
Ei tea. On olnud asjade kokkulangemised. Minu koht on mujal. Looduses. Aga ma ei ütle, et tunnustusest hea meel ei oleks. Ikka on.
Vestelnud Urmas Tartes. Vestluse kirjutas salvestuselt ja seadis trükivalmis Peeter Sauter.
