„Svingerid 2”. Režissöörid: Andrejs Ekis ja Tanel Ingi. Stsenaristid: Andrejs Ekis, Timo Diener, Kurt McClung ja Christopher Hatton. Operaatorid: Ivo Skanstinš, Gatis Grinbergs ja Martinš Kivlinieks. Produtsendid: Tanel Tatter ja Veiko Esken. Kunstnik: Maija Jansone. Kostüümikunstnik: Sigita Putnina. Helilooja: Aigars Gravers. Helirežissöör: Edvards Broders. Monteerija: Krista Gabriea Roba. Osades: Indrek — Jan Uuspõld, Elen — Elina Pähklimägi, Andrus — Ago Anderson, Tiina — Elina Reinold, Karl — Rain Tolk, Inga — Jekaterina Linnamäe, Karin — Karin Rask, Allan — Oskar Punga, Robert — Margus Jaanovits, Patsient — Carmen Mikiver jt. Mängufilm, kestus 91 min.
Eesti–Läti. ©Apollo Film Productions. Kaastootja: ©Cinevilla Studio. Esilinastus: 1. IV 2026.
Kui keegi ei tea, siis tõejärgne maailm (ingl k post-truth world) markeerib olukorda, kus inimesi mõjutavad rohkem emotsioonid, uskumused ja isiklikud veendumused kui objektiivsed faktid või tõenduspõhine info. Nii olemegi jõudnud sinnamaani, et mingid võtmepositsioonidel isikud väidavad midagi, aga järgmisel hetkel teevad pähe kalanäo ja väidavad täpselt vastupidist, võtmata vaevaks isegi vabandada. Aktsiaturud hüppavad servast serva, mõned varuvad konserve ja teised ostavad-müüvad kulda. Ja järgmisel päeval algab kõik jälle otsast peale.
„Svingerid 2” (2026). Režissöörid: Andrejs Ekis ja Tanel Ingi. Üleval: Karin — Karin Rask, Robert — Margus Jaanovits, Allan — Oskar Punga, Karl — Rain Tolk. All: Tiina — Elina Reinold, Andrus — Ago Anderson, Inga — Jekaterina Linnamäe, Indrek — Jan Uuspõld, Elen — Elina Pähklimägi.
Üks selline nähtus jõudis nüüd ka kinolinale frantsiisina lätlastelt sisse ostetud filmi „Svingerid” jätkuosa näol. Püüaksin siin unustada korraks jutu „Suvitajatest” , Sulev Nõmmikust ja „suurtest kingadest” ning keskenduda pigem just sellele jätkuosale. Mul polnud küll juhust esimest osa vaadata, aga kuuldavasti kirjeldas pealkiri vähemalt ühte läbikukkunud svingerduskatset ja tänu tuntud headele komöödianäitlejatele isegi küllaltki koomilises võtmes. Eks neid flashback-lõike esimesest osast näidati ka nii palju, et faabula ei stardiks päris keskpaigast. Kui mul paluti see uus linateos üle vaadata ja sellele ka kirjalikult reageerida, siis seksuoloogina oleks olnud suisa ebaprofessionaalne sellest väljakutsest loobuda. Paraku juhtus nõnda, et enne õiguste ostmist filmile unustas tootja vist stsenaariumi läbi töötada. Sarnaselt võib hamburgerikoha frantsiisi ostmisel saada hoopis vanaema kapsapiruka retsepti ja põlve otsas valmis joonistatud logo. Nii pakutigi svingerdamise asemel seksiafääri oma mõnude ja valudega — veidi SMi, sutsu ekshibitsionismi ja lõpetuseks üks tubli grupikas. Kui see ikka oli nii…, sest ega keegi täpselt ei mäleta. Ka oli afäär jõudnud pigem sinna valude faasi ja kunagiste mõnude ja liigvallatute mõtete eest tuli osalistel nüüd pigem lõivu maksta.
Kui aga virisemine järele jätta, siis ega see asi nii hull ka polnud, kuigi pole kindel, kas kõik vaatajad seda vaatamist samavõrd nautisid kui näitlejad mängimist. Kogu seekordse loo ülesehitus tugineb psühhodraama kasutusel psühhoterapeutilisel eesmärgil. Eestlastele omasel tagasihoidlikumal moel on seda meilgi juba üsna kaua praktiseeritud, kuigi mitte nii suurejoonelises teostuses. Asja ideeks on lahendada juhitud rollmängude kaudu erinevaid psüühilisi probleeme, kuid rakendust leiab see ka nt juhtimiskoolituse raames jm.
Film algas paljulubava tagasivaatega esimesele osale ja jätkas päris heas tempos. Laadanaljadega tagasi ei hoitud, aga väga üle võlli ka ei pandud; samuti ei takerdunud tegevus piinlikkust tekitavalt mingi lolli nalja taha, nagu seda tihti kipub juhtuma. Muusika oli kaunis hästi valitud, kuigi kohati lubas see veidi rohkemat, kui tegelikult juhtus. Meeldejäävaks oli Ago Anderson kahes vastandlikus rollis, mehise lehmavõitlejana ja hiljem haldjast ristiemana. Kindlasti lisasid loole tublisti koomikat suhtenõustajate suhteprobleemid, aga abivajajatele julgustuseks võin kinnitada, et alati see siiski nii ei ole.
Kahjuks pean tunnistama, et seksuoloogi poleks küll selle filmi arvustamiseks vaja olnud. Kõik need lood on ju pärit elust enesest ja eks seetõttu oli filmis küllalt palju ka etteaimatavusi. Kui Arstliku Perenõuandla seinad saaksid rääkida, siis nad pajataksid mitmeid palju huvitavamaid lugusid, mis paraku „naljatööstusse” ei jõua. Mina kasutan oma esmast kodanikuõigust nagu kohtus, õigust neist vaikida. Kunagi ütles üks tuntud ilukirurg, et suures osas on nende töö tellija materjalist. Küllap siis režissöör, võttemeeskond ja näitlejad andsid oma parima, mis etteantud stsenaariumi raamides võimalik. Erilist tunnustus nõuab minu arusaamist mööda helimeeskond. Viimasel ajal olen meie uuemaid filme vaadates leidnud end mõttelt, et äkki oleks aeg mõelda kuuldeaparaadi soetamise peale, sest tundub, nagu pobiseks siil aianurgas ja lihtsalt ei kuule juttu. Kui panen teleka kõvemini mängima, siis on jälle kogu muu helifoon liigvali. Tasahilju olen seetõttu isegi mitmete meie filmide vaatamisest loobunud, lihtsalt ei viitsi kogu aeg teleka häälenupuga mängida või siis tagasi kerida. Nõukaaja filmidega seda muret eriti ei olnud. Olen siis mõelnud, et ühtpidi said näitlejad lavakas Kaarupi (Karl Ader) hääle- ja diktsioonikoolitust ning teistpidi olin ju ka mina siis noorem. Nüüd „Svingerite” järjelugu vaadates adusin, et korralik heli on võimalik küll. Tuleb lihtsalt meie helimehed lätlaste juurde koolitusele saata.
„Svinger 2” puhul pole kinno minnes tarvidust kudumistööd kaasa võtta, sest aeg lendab kaunis kiiresti ja film on ka parasjagu pikk või lühike, et mitte istumisaparaati üle koormata. Neil, kes tõsiseid kunstielamusi ihkavad, pole kohe kindlasti selle filmi puhul kinno asja. Ka ei ole selle filmimisel unistatud Oscarite jagamisest, vaid ikka selle va raha jagamisest, aga sellest ei tasu lasta ennast ülemäära häirida.
„Svingerid 2”. Ühiselt veedavad aega Andrus, Karl ja Patsient — Carmen Mikiver.
