Tänavune „Jazzkaar” pakkus muusikutele võimaluse näidata talvehooaja 2025/26 tulemusi: esitleti ridamisi uusi plaadialbumeid ja tähistati vanemate plaadialbumite edukaid tähtpäevi. Kogu hooaja võttis kokku aga Eesti džässiauhindade galakontsert, kustunnustati aasta silmapaistvamaid džässmuusikuid. Eesti džässiauhindu jagati tänavu kakskümmend korda ja tiitlid anti välja kuues kategoorias: aasta džässmuusik 2026 — Maria Faust,aasta džässihelilooja 2026 — Mingo Rajandi,noor džässitalent 2026 — Nikita Korzoun,aasta džässansambel 2026 — Rahel Talts Ensemble, aasta džässiedendaja 2026 — Ivi Rausi-Haavasalu, publiku lemmik 2026 — Kairiin Kukk.Eesti džässiauhindu annavad välja Eesti Jazziliit ja „Jazzkaar” koostöös Sviby, Telliskivi Loomelinnaku, JURA, Delfi Kultuuri ja Eesti Autorite Ühinguga. Kõik võitjad said auhinnaks Kaupo Kikkasetaiese, sarja „Abüss” esmatrüki. Eesti džässiauhindade galakontsert annab laias laastus ülevaate meie džässiskeene kevadisest seisust. Püüan minagi teha ülevaate üritusest, andes endale aru, et see on minu subjektiivsete muljete kogum, mis ei pruugi alati kõigi teiste arvamustega kattuda.
Aasta džässihelilooja 2026 — Mingo Rajandi.
24. IV
Corbijn Sessions #14: Naissoo Freeform Quintet tribute to U2
Tõnu Naissoo kvintett, Anton Corbijn
ja rokkbändi U2 album „The Joshua Tree”
Tänavune „Jazzkaar” algas tegelikult juba päev enne oma ametlikult välja kuulutatud algust, sest Fotografiska oli kutsunud Tõnu Naissoo kvinteti tähistama seal lõppevat Anton Corbijni fotode näitust.1 Nii sai „Jazzkaar” endale veel ühe väärika warm up’i ehk soojenduskontserdi. Eesti staažikaim ja mitmekülgseim džässpianist Tõnu Naissoo tegi muusikalise kummarduse Anton Corbijni näitusel üheks teemaks olnud legendaarse iiri rokkbändi U2 albumile „The Joshua Tree”. Tõnu Naissoo kvintetis mängisid peale tema veel Meelis Vind (elektroonikaga täiendatud bassklarnet), Mihkel Mälgand (basskitarrid), Karl-Juhan Laanesaar (trummid) ja Kristjan Jõemägi (perkussioon), kõik tuntud ja tasemel tegijad.
Tõnu Naissoo kvintett: Tõnu Naissoo (klahvpillid), Meelis Vind (elektroonikaga täiendatud bassklarnet), Mihkel Mälgand (basskitarrid), Karl-Juhan Laanesaar (trummid) ja Kristjan Jõemägi (perkussioon).
1986. aasta detsembris asus hollandi fotograaf ning video- ja filmirežissöör Anton Corbijn rokkbändi U2 liikmetega mitmepäevasele rännakule läbi kõrbe, eesmärgiga jäädvustada kaanefoto nende tulevasele, veel nimetule albumile. Esimese pildistamispäeva õhtul rääkis Corbijn bändile Joosua puudest (ingl k Joshua tree, lad k Yucca brevifolia), vastupidavatest ja käänulistest kõrbetaimedest, ja soovitas neid kasutada plaadialbumi kujunduses. Järgmisel päeval teatas rokkbändi U2 liider, laulja ja laulukirjutaja Paul David Hewson, pseudonüümiga Bono, et U2 plaadialbumi nimeks peakski saama „The Joshua Tree”. Sellest rokialbumist tegi Tõnu Naissoo oma kvintetiga stiilse fusion-stiilis, ulatuslike improvisatsioonidega variandi. Stiili huvides oli Tõnul laval koguni viis erinevat klahvpilli (sh akustiline klaver), Meelis Vind aga kasutas rohkelt elektroonikaga töödeldud bassklarnetit. Tulemus oli omanäoline ja huvitav. Kontserdilt ei puudunud ka teatav šõuelement, kui Tõnu võttis kaela keytar’i ja tuli rahva sekka soolot mängima. Arvukas publik oli kogu kavaga ülirahul ja hindas seda, nagu ka vahepealseid soolosid, tugeva aplausiga. Üks festivali omanäolisemaid elamusi! Käesolevaga soovin jõudu Tõnule, kes on hoolimataoma juba tähelepanuväärivast east (hiljuti oli tal 75. sünnipäev!) endiselt hiilgavas vormis.
25. IV
Mingo Rajandi, „Lady Sapiens” (Eesti-Belgia)
Jõudsimegi „Jazzkaare” ametliku avakontserdini. Nagu autor mainib, sai ta selle teose loomiseks inspiratsiooni meesarheoloogide samanimelisest provokatiivsest raamatust. Kuna ma seda raamatut ei ole lugenud, puudub mul selle kohta oma arvamus, kuid Mingo Rajandi teosest lähtuvalt pidi see naiste vastu õige ülekohtune olema, kui see sellise feministliku reaktsiooni esile kutsus. Algselt kolmele kontrabassile (naisbassistid?) ja serpendile kirjutatud teos, mille kaks esiettekannet olid toimunud 2025. aastal, Gentis 15. ja Huddersfieldis 23. novembril, kõlas „Jazzkaarel” 2026 uues kõlapildis: kaks kontrabassi, tšello ja viiul koos kohatise mitmehäälse vokaali ja mõningase elektroonikatausta kasutamisega. Teose muusikalise külje koha pealt peab autorile au andma: teos on korralikult läbi komponeeritud suurvorm, üsnagi huvitavate kõlaleidudega, ja suudab oma umbes tunni ja kümne minuti jooksul pinget hoida. Tõenäoliselt võiks seda edukalt esitada ka suvalisel uue muusika festivalil. Seekord esitasid selle Mingo Rajandi ja Regina Udod (kontrabassid), Eugénie Defrigne (tšello) ja Maarja Nuut (viiul ja elektroonika). Kõik neli liiget osalesid vokaalsetes lõikudes ka lauljatena.Eraldi märkimist väärib Mingo Rajandi pikem improvisatsiooniline soolo teose keskel. Huvitav kuulamine siiski.
Mingo Rajandi projekt „Lady Sapiens”: Mingo Rajandi ja Regina Udod (kontrabassid), Eugénie Defrigne (tšello) ja Maarja Nuut (viiul ja elektroonika).
Sven Tupitsa fotod
Robinson Khoury, „MŸA” (Prantsusmaa)
Järgmise kuulamiselamuse pakkusid prantsuse džässi noore põlvkonna muusikud: Robinson Khoury (tromboon, vokaal ja modulaarsüntesaator), Léo Jassef (klaver) ja Anissa Nehariga (perkussioon; kõik vajadusel ka vokalistid), kes esitlesid oma värskeimat projekti „MŸA”. See oli omapärane modulaarsüntesaatoril loodud muusika, mille taustal soleeris virtuoosselt väga hea tooniga tromboon. Kõigis kompositsioonides oli tunda tugevat Lähis–Ida muusika mõju. Tuleks mainida ka fakti, et Robinson Khoury on värskelt Prantsusmaa hinnatuima, Django Reinhardti nimelise aasta džässmuusiku tiitli laureaat. „Jazzkaarel” tõestas ta oma sügavalt tunnetusliku kavaga, et on igati selle tiitli vääriline. Pilgeni täis Fotografiska saal tunnustas prantslasi tormilise aplausiga.
Robinson Khoury.
Marina Lohki foto
Erki Pärnoja, „Himmelbjerget”
Erki Pärnoja tähistas kontserdiga oma esimese autorialbumi „Himmelbjerget” 10. aastapäeva. Plaadi esitluskontsert oli toimunud 2016. aasta „Jazzkaarel” ja tutvustas Erkit kui noort, kuid juba isikupärase käekirjaga autorit. Tagantjärele vaadates võib tõdeda, et kõnealune plaat on meie instrumentaalmuusika arengule tähelepanuväärset mõju avaldanud. Aastapäeva tähistamiseks oli taas kokku kutsutud toona plaadi lindistanud bänd: Erki Pärnoja ja Jonas Kaarnamets (kitarrid), Patrik Grundström (basskitarr) ja Ulrik Ording (trummid). Mängiti küll samu lugusid, kuid ilmselgelt kõlasid need oluliselt teistmoodi kui kümme aastat tagasi — nende aastatega on muusikud märkimisväärselt arenenud, mängides juba uuel tasemel. Tõenäoliselt ei mäletagi enamik publikust varasemat kontserti (erandiks muidugi need, kellel on plaat). Seekordne esitus võeti vastu ovatsioonidega. Jään huviga
ootama Erki järgmist plaati.
Pukk Brings Dilla
Õhtu lõpetas Ameerika hiphopmuusika produtsendi ja räppari James Dewitt Yancey, artistinimega J. Dilla (ka Jay Dee, 1974–2006) pärandile pühendatud programm. Kellele see nimi midagi ei ütle, siis teda on nimetatud varalahkunud hiphopigeeniuseks. Kõnealuse programmi eestvedajaks oli Henri Paul Pukk ja kaasatud olid teisedki meie selle stiili tegijad: ELLIP, Krick, Mairo Marjamaa, Robin Mäetalo, Märten Lehto ja DJ Lauri Täht. Kui mitte arvestada bändi koosseisu kuulunud mõningaid džässi taustaga muusikuid, oli sellel džässiga küll vähe pistmist, nagu ka kogu hiphopistiilil. Ometi oli see festivali noorimaid külastajaid arvestades vajalik üritus. Tehnilisest küljest vaadatuna täiesti korralikul tasemel läbi viidud, kuid eelnevate kontsertidega siiski mitte võrreldav.
26. IV
Antonio Lizana Quintet (Hispaania)
See kontsert viis meid flamenko lainele. Nagu õhtujuht sissejuhatuses tabavalt ütles, on flamenko rahvamuusika, nagu Eestis regilaul, ja on loomulik, et muusika arenguks tuleb seda kaasajastada. Ja siin seda tehtigi kogu skaala ulatuses: algul demonstreeriti selle muusika/tantsuliigi ajaloolist olemust koos tantsuvirtuoos El Mawiga. Sealt liiguti edasi flamenko-džässi radadele. Antonio Lizana hiilgas nii saksofonisti, flötisti kui vokalistina. Tema muusika põimis flamenko kodumaa Andaluusia rütmid ja meloodiad džässiliku improvisatsiooniga, kõlades ülimalt kaasahaaravalt. Siin on kohane teha kompliment kogu ansamblile: kõik nad demonstreerisid flamenko (meie jaoks?) keerulise rütmika peensusteni valdamist, mis muutis selle kontserdi väga nauditavaks. Kõnealune kontsert oli nende pikema tuuri viimane, seega juba ka hästi sisse mängitud. Nagu selgus, on flamenko rütmika ja džässi improvisatsiooniline helikeel suurepäraselt ühendatavad. Eraldi peaks välja tooma tantsija El Mawi osa, kes suutis tantsu džässiga iseenesestmõistetavalt siduda. Puupüsti täis saal laulis ansambli ettepanekul mõningaid lihtsamaid figuure kaasa, saades nii ka ise flamenkot mingil määral tunnetada. Kontserdi lõpus tõusis kogu saal austusavalduseks püsti ja aplaus ei tahtnud kuidagi vaibuda. Jääb lisada ka selle festivali ühe vaieldamatult suurima elamuse pakkunud ansambli koosseis: Anyonio Lizana (vokaal, altsaksofon ja flööt), David Sancho (klaver ja klahvpillid), Arin Keshishi (bass), Shayan Fathi (trummid) ja El Mawi (tants). Suur tänu omapärase elamuse eest!
Antonio Lizana.
Aliis Kampuse foto
27. IV
Jordan Rakei (UK)
Üheks peaesinejaks tituleeritud Jordan Rakei esines Alexela kontserdimajas. Paraku ei suutnud esineja täita talle pakutud rolli: demonstreerides küll oma head pillide (erinevad klahvpillid ja kitarr) ja vokaali valdamist, ei suutnud ta luua kõikehaaravat feeling’ut. Osalt oli see ka saali halva akustika ja helimehe süü, kes pidas vajalikuks bassi tämbri madalsagedustel nii põhja keerata, et helikõrgustest polnud võimalik aru saada. Bassist Florence Moore’i käe liikumise järgi võis küll arvata, mis rütmis tema partii kulges, kuid vaid vahel harva oli kuulda, mida ta konkreetselt mängis. Sellele, et ta võis olla hea muusik, viitas tema pikem soololõik eelviimases palas, kus teised pillid ei mänginud. Kuna bass on teatavasti kogu harmoonia alus, polnud selle kuuldamatuse tõttu (kostis vaid suure trummi mütsu taoline ebamäärase kõrgusega vali heli) võimalik harmooniast, st ka Jordani loomingust täit pilti saada. Trummar Jim Macraed selles süüdistada pole põhjust — tema ei olnud selle heli põhjustaja, vastupidi, ta demonstreeris vägagi head rütmitausta loomise oskust. Nii juhtuski, et esimene tõesti veatu lugu oli lisapala, mille Jordan Rakei esitas end vaid süntesaatoril saates. Eriti suure kontrastina mõjus see kontsert eelmisel päeval kuuldud Antonio Lizana absoluutselt veatu (pean silmas nii kava esitust kui võimendust) programmiga võrreldes. Siin oleks õige koht teha siiras kompliment Von Krahli saali akustikale ja helimeestele. Nende töö oli perfektne! Probleemne oli hoopis publik — osa neist ajas kontserdisaali segi jalgpallistaadioniga! Selline enese lärmakas väljaelamine kontserdisaali ei sobi, see segab teistel kuulamist.
28. IV
Villu Veski & Katrina Petersen, „Nordic Ballads”, feat. Satro Shaman Drums Orchestra (Eesti–Taani)
„Nordic Ballads” onVillu Veski ja Katrina Peterseni värskeim projekt.Seda Põhjamaade muistsetest müütidest ja saagadest inspireeritud muusikat esitasid Fääri saarte ja taani juurtega laulja Katrina Petersen, taani kitarrist Andreas Ugorskij, Villu Veski saksofonidel ja Raun Juurikas klahvpillidel. Villu Veski, kes on üldist tuntust kogunud erinevate Põhjamaa-teemaliste programmidega, suutis nüüdki sedavõrd siseneda nendesse müütilise sisuga lugudesse, et ta improvisatsioonid sulasid neisse väga loomulikult. Kõik ballaadid esitati originaalkeeltes, kuulsime nii fääri, taani, norra kui ka islandi keelt. Katrina Peterseni esitus oli väga hingestatud. Eriti huvitavaks läks asi siis, kui nendega liitus Šatro Shaman Orhchestra, umbes kakskümmend rahvarõivais kaunitari (paar meeshinge siiski ka), kes kõik olid aktiivselt ametis tausta loomisega/mängimisega šamaanitrummidel. See lõi sõnulseletamatult erilise õhkkonna, mille taustal Villu improviseeris. Üks selle festivali omapärasemaid elamusi!
Villu Veski & Katrina Petersen, „Nordic Ballads”, feat. Satro Shaman Drums Orchestra.
Kaisa Keizars-Aroni foto
Kneebody (USA)
Kneebody on tüüpiline USA nüüdisdžässi bänd, mille individuaalne meisterlikkus aitas mõjule pääseda nende omanäolisel muusikal. Erilise tähelepanu pälvis aga Nate Wood, kes oliühtaegu trummar ja bassist. Ma ei ole sellist varianti seni kunagi näinud ja tegelikult pole ma üldse kindel, kas seda ongi nähtud. Kõige hämmastavam oli see, et ta sai sellega hiilgavalt hakkama! Mängides parema käega trummikomplekti, suutis ta vasakuga oma viiekeelsel bassil korraliku harmooniapõhja laduda. Tõsi küll, paaril korral toetas teda ka klahvpillide mängija Adam Benjamin. Bänd ise mängis küllaltki keerulist muusikat; nende teemad tundusid küll nii mõnigi kord naiivsevõitu, kuid pakkusid ootamatult huvitavaid esitusvõimalusi. Selle kõige aluseks on asjaolu, et bändi kolm liiget, Ben Wendel, Adam Benjamin ja Shane Endsley, olid koolikaaslased juba Eastmani Muusikakoolis, kuigi bändi praegune nägu kujunes välja pärast nende kohtumist multiinstrumentalist Nate Woodiga 2001. aastal. Sellest ajast peale on neist saanud Los Angelese tohutu muusikamaastiku osa. Kuigi nad on endale nime teinud erinevate džässistiilide valdajaina, kaldus nende siinne kontsert rohkem free-jazz’i vihjetega bebop’i poole. Ise ma sellist muusikat ei mängiks, aga nende esituses… igav küll ei hakanud.
Kass, Talsi, Sink, Minn, ITRA
Peedu Kass (kontrabass, elektroonika), Villu Talsi (mandoliin), Theodor Sink (tšello) ja Simone Minn (vioola, vokaal) — nelja žanrit ühendav džässisugemetega koosseis esitles oma uut albumit. Oma meditatiivsusega oli see ülisuur kontrast eelmise, jõulise kavaga. Nende esituses sai kuulda nii ansambliliikmete loomingut kui ka vanaklassikat. Nagu reklaam lubas: „Meisterlikud muusikud loovad meloodiliselt mitmevärvilise vaiba, kus kohtuvad Põhjala minimalism, Euroopa klassitsism ja globaalne eklektika”. Seda see ka oli. Nende žanriteülene tegevus on pälvinud ka rahvusvahelist tähelepanu: läinud sügisel astus ansambel üles maailmamuusika messil „Womex 2025”. Sellise tasemega esituse puhul oleks kellegi eraldi esile toomine ebaõiglane. Kui, siis vast võiks esile tõsta Villu Talsit, sest me pole harjunud kuulama mandoliini soolopillina. Ansambel on meil märkimisväärselt hästi tuntud: saal oli rahvast täis ja aplausid tunnustavalt pikad.
Peedu Kass (kontrabass, elektroonika), Villu Talsi (mandoliin), Theodor Sink (tšello) ja Simone Minn (vioola, vokaal). Urmo Männi foto
Kennedy Administration (USA)
Päev jätkus New Yorgi bändi Kennedy Administration kontserdiga. Selle omapärase nime taga peituvad vokalist Kennedy, klahvpillimängija Jan Uvira, kitarrist Ricky Pistone, bassist Eugene Rogers ja trummar Vince Golly. Nende eesmärgiks on põimida erinevaid džässistiile ja virtuoosseid soolosid vägeva vokaaliga. Oma eeskujudena mainib Kennedy nii Ella Fitzgeraldit, Anita Bakerit kui ka Michael Jacksonit. Brooklynis tegutsev bänd on välja andnud kaks albumit, 2017. aastal „Kennedy Administrationi” ja 2023. aastal „Second Termi”, mis olid ka plaadiletil saadaval, soovijail oli võimalus pärast kontserti ka autogrammi paluda. Ja kontsert oligi äge — rütmikad ja tempokad fusion’i–stiilis palad panid rahvast pilgeni täis saali kohe kaasa elama ja paljud oleksid ka meelsasti tantsu löönud. Loomulik ju: džäss oligi oma algaastail põhiliselt tantsumuusika! Hea ja rütmikas kava, mis sobis ülihästi pikka ja keskendumist nõudvat päeva lõpetama.
29. IV
Johannes Laas, „Passenger Seat”
Johannes Laasi „Passenger Seat” oli tõestus sellele, et kolme kitarriga võib esitada ka muud kui biitmuusikat. Sellise eesmärgi Johannes Laas enda väitel püstitaski. Ka see kontsert oli mõeldud uue heliplaadi esitlusena. Johannese sõnul võtab plaat kokku tema mõtted ja pakub ehk ka „kuulajale võimaluse kaduda oma mõtetesse”. Need mõtted tundusid suuremalt osalt üpris meeleolumuusika laadsed. Asi muutus huvitavamaks, kui lavale tuli flötist ja saksofonist Markus Anthony Eermann, kes lisas kohe tubli annuse temperamenti, mängides mõlemal pillil päris huvitavad ulatuslikud soololõigud. Üldine meeleolu oli siiski lüüriline, vaid paar viimast lugu olid pisut krõbedamad. Oli siiski huvitav tundma õppida vähem tuntud, noorema generatsiooni muusikuid ja ka nende põlvkonna seas populaarset muusikastiili. Paistis, et oma publikut Johannes tundis — hoolimata varasest kellaajast oli saal pilgeni täis ja aplodeeris mõnuga.
Kadri Voorand & Mihkel Mälgand, „Songs to Hold You”, feat. Puuluup
Äärmiselt üllatav ja esmapilgul ootamatu kooslus! Kusjuures erilist tutvustust nagu ei vajakski. Ka see kontsert oli mõeldud uue albumi esitlusena. Kadri iseloomustab seda nii: „Tegu on lauludega, mis võiksid kuulajat hellalt hoida. Terve album on minimalistliku kõlaga, rahulikus tempos kulgev, vabade improvisatsioonidega meditatiivne tervik.” Kadri on praegu hiilgavas vormis, seda nii vokalisti, artisti kui loojana, ka Mihkel Mälgand (bassid ja live-elektroonika) ning „puuluubid” Raimo Teder (hiiu kannel, luuperid) ja Marko Veisson on oma pillidel laine harjal. Seega oli tulemus juba suures osas etteaimatav. Kontsert möödus menukalt ja kontserdi lõpus ei tahtnud aplaus kuidagi vaibuda. Suur osa oli ka kava visuaalsel küljel, mida kahjuks CD või LP formaat kogeda ei võimalda.
Joel Remmel Trio 15!
See kontsert oli, nagu eelminegi, juba ette teada kvaliteedimärgiga: esines eelmise aasta parima džässialbumi tiitliga pärjatud trio Joel Remmel (klaver), Heikko Remmel (kontrabass) ja Ramuel Tafenau (trummid)), mille renomeed tõstsid kaasatud külalissolistidena Hans Christian Aavik (viiul) ja ansambli algkoosseisu kuulunud trummar Aleksandra Kremenetski, kes seekord esines vibrafonil. Nagu teada, ühendab nende muusika skandinaaviapärase esteetika ja improvisatsiooni. Sellist temperamenti nagu ameeriklaste Kneebodyl või Kennedy Administrationil polnud põhjust neilt oodata, kuid need, kellele sobis JRT pakutud variant, said kindlasti naudingu. Fotografiska saal oli igatahes pungil täis nende muusika austajaid ja nad ei pidanud pettuma! Õnne ja jõudu järgmiseks juubeliks!
Trio Joel Remmel (klaver), Heikko Remmel (kontrabass) ja Ramuel Tafenau (trummid) ning külalissolistid Hans Christian Aavik (viiul) ja ansambli kunagine trummar Aleksandra Kremenetski vibrafonil. Siiri Männi foto
Mica Millar (UK)
Selle pika ja elamusterohke päeva lõpetas Mica Millar. Ka temal ilmub peatselt uus stuudioalbum „A Little Bit of Me”, mille lugusid ta „Jazzkaarel” tutvustas. Ta on pehme, kuid võimsa häälega lauljatar, kellele on ennustatud säravat tulevikku. Kuigi see Manchesterist pärit lauljatar on lava jaganud nii Gregory Porteri kui Lionel Richiega ja tema 2022. aastal ilmunud debüütalbum „Heaven Knows” leidis hea vastuvõtu, ei julgeks siin kuuldu põhjal seda arvamust päris jagada. Tema (ja muide kogu bändi) esitusele ei saa midagi otseselt ette heita, nii noodid kui rütm olid veatult publikuni toodud, kuid ometi jäi midagi üliolulist, mingi feeling puudu. See on see miski, millest tema eeskujudel (Ray Charles, Stevie Wonder) kunagi puudust pole olnud, see miski, mis pani ka näiteks Kennedy publiku kaasa laulma.
30. IV
Eesti džässiauhinnad 2026. Bianca Rantala, Valter Soosalu & UMO Helsinki Jazz Orchestra
Järgnenud džässiauhindade jagunemisest oli eespool juba pisut juttu, üritus ise algas aasta džässiheliloojaks 2025 kroonitud Bianca Rantala uudisteose „Gigil Marathon” esiettekandega, esitajaiks UMO Helsinki Jazz Orchestra ja meie harpejji-mängija Valter Soosalu. UMO Jazz Orchestra on olnud aastaid Soome bigbändidžässi ikooniks ja tähistab tänavu oma 50. aastapäeva. On suur au, et Bianca oli valitud nende orkestri residentheliloojaks, mis võimaldas tal neid oma uudisteose ettekandesse kaasata. See oli ka teadaolevalt esimene harpejji’le kirjutatud teos, mis ühendas tänapäevase bigbändi esteetika fusion’i harmooniaga ning harpejji omanäolise kõla- ja mängutehnikaga, kasutades harpejji’d kord soolopillina, kord saateinstrumendina, kord osana orkestri kõlapildist. Bianca Rantala sõnul: „See projekt ühendab mitmeid mulle olulisi teemasid: uue instrumendi lõimimine, kultuuride ning põlvkondade lõimimine ning Eesti ja Soome koostöö.” Tulemus oli, nagu oodata võiski, hariv ja ka suurepäraselt esitatud. Huvitav oli kuulda noorima põlvkonna muusiku visiooni tulevikudžässist. Toome ära ka esitajad: Bianca Rantala (autor, dirigent ja vokaal), Valter Soosalu (harpejji ja vokaal) ja UMO Jazz Orchestra. Huvitav kuulamine, mis aitas mõista lähituleviku suundumusi Põhjamaade džässihariduses. Bianca, kes on küll valitud UMO selle aasta residentheliloojaks, jätkab samal ajal õpinguid Sibeliuse Akadeemia džässiosakonnas. Edu talle!
Siin kahjuks minu otsesed muljed lõpevad. Ühel kontserdil sai džässihuviline Covidi-batsill mu kätte ja nii jäid nägemata-kuulmata näiteks Marten Kuninga & Miljardite nägemus Anton Corbijni loomingust, mida oleks olnud huvitav võrrelda Tõnu Naissoo nägemusega temast, ja veel mõndagi ilmselt huvitavat. Seega piirdun üldinfo jagamisega: „Jazzkaar” tegi pandeemiajärgse aja külastusrekordi. Festival kogus kokku üle 26 800 külastuse, piletiga muusika nautijaid oli 11 000. Kaheksa kontserti läks väljamüüdud saalidele. Sel aastal külastas „Jazzkaart” ka erakordselt palju džässivaldkonna delegaate, lausa üle neljakümne külalise. Esindatud olid olulisemad džässiväljaanded, nagu All About Jazz, Jazzwise, Jazz’n’More ja Jazzthetik, ning kohal olid Soome, Poola, Läti ja Leedu rahvusringhäälingu toimetajad.
Kommentaar:
1 2025. aastal tähistas hollandi fotograaf ning video- ja filmirežissöör Anton Corbijn kahte tähtpäeva: oma 70. sünnipäeva ja 50 aastat loometööd. Sel puhul avas ta suure retrospektiivi. Pärast menukat avalööki 2025. aastal Stockholmis avati tema suurejooneline näitus jaanuaris 2026 ka Tallinnas Fotografiska saalis.
Fotonäitus „Corbijn, Anton” „on ajarännak, mis jälgib fotograafi muljetavaldavat teekonda 1970. aastatest tänapäevani. Näitusel on väljas portreed muusikamaailma legendidest — nende seas Depeche Mode, Tom Waits, Patti Smith, Nick Cave, David Bowie, U2, The Rolling Stones ja paljud teised —, kunstnikest, nagu Gerhard Richter ja Ai Weiwei, ning moemaailma suurnimedest, nagu Kate Moss, Rick Owens, Naomi Campbell, Virgil Abloh ja teised.” — Fotografiska kodulehekülg: https://tallinn.fotografiska.com/et/exhibitions/anton-corbijn
