Juttu ooperist „La traviata” peaks alustama kaugemalt, sellest, kuidas Giuseppe Verdi kolis kahekümne kuue aastase noormehena oma kodukohast Bussetost Milanosse, et leida seal võimalus kirjutada oopereid. Selleks ajaks oli ta olnud kaks aastat abielus oma heategija Antonio Barezzi tütre Margheritaga. Abielu tõi kohe kaasa ka mure: nende esimene tütar suri varsti pärast sündimist. Kuid peagi järgnes lohutus: neile sündis poeg. Raha oli Verdil minimaalselt, Milanos elati vaeselt, Margherita isegi pantis oma ehted, et perekond toime tuleks. Lõpuks Verdil vedas, ta tutvus impressaario Bartolomeo Merelli armukese, lauljanna Giuseppina Strepponiga, mängis tollele klaveril ette oma esimese ooperi, „Oberto”, ja Giuseppina, kellele muusika meeldis, soovitas seda Merellile. Vähem kui kuu enne „Oberto” esietendust suri Verdi ja Margherita väike poeg.
Giuseppe Verdi 1850. aasta paiku.
https://www.classicfm.com/composers/verdi/guides/verdi-facts/
„Oberto” esietendus toimus 17. novembril 1839. Publik võttis ooperi vastu võrdlemisi soojalt, kuid muusikasündmust sellest ei kujunenud. Merelli pakkus Verdile lepingut veel kolmele ooperile. Ükski neist libretodest Verdile ei meeldinud, kuid keelduda polnud võimalik, see tähendanuks langemist viletsusse. Valinud enda meelest kolmest kõige vähem halva, komöödia „Kuningas üheks tunniks”, asus Verdi tööle.
1840. aasta suvel suri Margherita ajupõletiku tagajärjel. Ta oli kõigest kahekümne kuue aastane. Kui habras on elu! Verdi jäi üksi, muutus morniks ja kinniseks. Ta lõpetas ooperi „Kuningas üheks tunniks”, kuid see kukkus läbi. Kirjutada leinameeleolus komöödiat — milline saatuse irve! Kuid Verdi ei alistunud, ta sai Merellilt uue pakkumise, „Nabucco”. Järgnes triumf, siis teine, kolmas. Kõik olnuks suurepärane, kui tema kõrval olnuks armastatud Margherita. Verdi lein oli nii sügav, et seitse aastat pärast Margherita surma ei loonud see noor tugev mees ainsatki püsivat armusuhet.
Margherita Barezzi. Augusto Mussini portree. La Scala teatri muuseum
1847. aastal kolis Verdi Pariisi, kus kohtas taas Giuseppina Strepponit. Laulja oli kaotanud hääle ja teenis nüüd leiba muusikatundide andmisega. Nende vastastikune sümpaatia polnud kuhugi kadunud ja peagi panid kaks üksildast õnnetut inimest leivad ühte kappi. Selline otsus näitab Verdi eelarvamustevaba loomust. Giuseppinal oli kirev minevik: Milanos polnud Merelli olnud mitte ainus Giuseppina armuke, peale tema oli tal olnud suhe veel tenor Napoleone Moriani ja (mõnevõrra hiljem) ka Verdi eelkäija Gaetano Donizettiga. Ka oli Giuseppinal vähemalt kolm väljaspool abielu sündinud last, keda ta varjas avalikkuse eest, olles andnud nad võõraste kasvatada.
Vabaabielu oli toona skandaalne nähtus, seepärast jäid Giuseppe ja Giuseppina esialgu elama Pariisi, vabameelsesse suurlinna. Verdi ostis oma kodukoha Busseto lähedal Santa Agata mõisa, valmistades niiviisi ette naasmist kodumaale. Kuni mõisat korrastati, elati „ratastel” Busseto ja Pariisi vahel. Verdi oli vahepeal kirjutanud „Rigoletto” ja töötas parasjagu „Trubaduuri” kallal, kui ta ühel õhtul läks Pariisis Vodeville’i teatrisse, vaatama Alexandre Dumas’ noorema näidendit „Kameeliadaam”. Etendus jättis Verdile nii sügava mulje, et ta otsustas pikemalt mõtlemata luua sellele muusika.
Mis „Kameeliadaami” juures Verdit erutas? Kurtisaanide saatus? Võib-olla, kuid pigem abstraktselt. Kui palju Verdi neid tundis, pole teada, ja vaevalt et ta veetis oma vaba aega bordellides. Ühiskonna võltsmoraal? Seda kindlasti, kannatas ju Verdi ka ise selle pärast, et tema suhtele Giuseppinaga kõõrdi vaadati.
Kuid oli veel üks, kõige teravam puutepunkt. Et leevendada kaotusvalu, on kunstnikul vaja elada see välja loomingus. Verdil puudus kuni „La traviatani” selline võimalus. Jah, tema teoste naistegelased kaotasid sageli elu, kuid nende seas polnud peaaegu ainsatki, kes oleks surnud loomulikku surma: Abigail ja Medora tapsid enda, Gilda tapeti, Giovanna d’Arco langes lahingus, Amalia ja Luisa Milleri tapsid nende kallimad. Ainsana suri ilma vägivallata leedi Macbeth, kuid selle tegelaskuju vastu ei tundnud Verdi vähimatki sümpaatiat, tema silmis oli leedi kurjuse kehastus. See-eest oli „Kameeliadaam” nagu loodud selleks, et minna mõttes tagasi minevikku — on ju näidendi viimane vaatus tervenisti pühendatud Marguerite Gautier’ hääbumisele. Võib olla päris kindel, et selle vaatuse muusikat kirjutades elas Verdi veel kord läbi need kohutavad hetked, mil ta istus oma sureva naise sängi kõrval, suutmata teha midagi tema päästmiseks.
Alexandre Dumas’ noorema romaani „Kameeliadaam” peategelase Marguerite Gautier’ prototüüp,Pariisi kurtisaan Marie Duplessis.
Édouard Viénot’ portree
Libretistiks valiti järjekordselt veneetslane Francesco Maria Piave, kes oli varem loonud libreto seitsmele Verdi ooperile (ja pärast „La traviatat” veel neli). Ooperit soovisid lavale tuua kaks teatrit, mõlemad Veneetsias — San Benedetto ja La Fenice. Valik langes viimasele. Pealkirja „La traviata”, mis itaalia keeles tähendab langenud naist, mõtles välja Verdi ise.
Verdi lõpetas 14. detsembril 1852 „Trubaduuri” ja sõitis seejärel Santa Agatast Rooma, kus pidi toimuma ooperi esietendus. Rooma kohta on teada, et Verdi palus seal tuua oma hotellituppa ka klaveri, et tegelda proovidest vabal ajal „La traviataga”, kuid kas ta selleks mahti leidis, selle kohta andmed puuduvad. Nagu sageli, häirisid Verdit uue töö alguses reumaatilised valud.
Giuseppina Verdiga kaasa ei läinud, vaid jäi Santa Agatasse. Tosin aastat varem oli samas Teatro Apollos toimunud Gaetano Donizetti ooperi „Adelia” esietendus, kus Giuseppina laulis nimiosa. Loomulikult oli kohal ka autor ja Rooma melomaanid mäletasid hästi, et neid kahte sidus toona armusuhe.
„Trubaduuri” esietendus toimus 19. jaanuaril 1853 Teatro Apollos. Praegu seda teatrit enam ei ole, kuid ooperi esietenduse meenutuseks on Tiberi kaldapealsele püstitatud mälestussammas. Kirgede möll oli tol päeval pöörane. Tiber oli kaldapealse üle ujutanud, kuid see ei häirinud publikut, kes sumpas kohale, põlvini vees, juba kell üheksa hommikul. Etenduse lõppedes oli selge: tegemist on erakordse triumfiga.
Nagu oli kujunenud traditsiooniks, viibis Verdi saalis kolmel esimesel „Trubaduuri” etendusel, seejärel aga sõitis tagasi Santa Agatasse. Halva ilma tõttu oli ta sunnitud veetma viis päeva Genuas. Ka siin tellis ta hotellituppa klaveri ja kirjutas ühe hingetõmbega valmis „La traviata” esimese vaatuse. Santa Agatas töö jätkus; Verdi kutsus sinna ka Piave, et libreto viimistlemine võtaks võimalikult vähe aega. Juba veebruari lõpuks, s.t umbes kuu aega pärast töö algust, olid vokaalpartiid lõpetatud ja Verdi sõitis Veneetsiasse, kus tal kümne päevaga valmis ka orkestratsioon.
Esietendus toimus 6. märtsil, kõigest poolteist kuud pärast „Trubaduuri” esietendust, ja kukkus täielikult läbi. Milles oli põhjus — kas tavatus peategelases? Kurtisaani ei peetud tollal inimeseks, ehkki just Veneetsia oli olnud läbi sajandite kuulus oma vabameelsuse poolest; tasub kas või meenutada kurtisaanist poetessi Veronica Francot (1546–1591). Võib ka olla, et alt vedasid lauljad. Kuid pigem oli asi selles, et teatri nõudmisel viidi tegevus üle 18. sajandi algusse ja kogu sündmustik muutus ebaloomulikuks. On teada, et Verdi vihastas hirmsasti selle nõudmise peale, kuid midagi polnud teha, tuli leppida.
Suurte ooperite esietendusi tabab sageli ebaõnnestumine. Naljamees Rossini olevat kord isegi küsinud: „Kas poleks võimalik teha nii, et esietendust pole, tuleb kohe teine etendus?” Läbi kukkus esietendusel ka Vincenzo Bellini šedööver „Norma”.
Verdi elas fiaskot üle stoiliselt. Küllap tundis ta, et kord saabub aeg, mil publik hakkab tema teost vääriliselt hindama. Oodata ei tulnud kaua: aasta hiljem toodi „La traviata” lavale Teatro San Benedettos, mis pretendeeris samuti esietendusele, ja seekord saatis ooperit menu. Verdi oli partituuri pisut kohendanud, eeskätt Violetta ja Giorgio Germont’i duetti, kuid see ei saanud olla muutunud suhtumise põhjuseks. Kohendused olid tühised, redaktsioonilist laadi, ja peab hästi tundma ooperit, et neid üldse märgata. Pigem oli asi selles, et tegevusaeg oli toodud tagasi 19. sajandisse, ja võib-olla olid ka lauljad
paremad.
Aga tegelikult pole see kõik üldse tähtis. Tähtis on see, et edasi algas „La traviata” triumfikäik mööda maailma teatreid, mis kestab tänaseni ja lõpeb ilmselt vaid koos ooperikunsti surmaga.
Mainisin juba, et „La traviata” aluseks on Alexandre Dumas’ noorema näidend, mille too kirjutas — seda on vaja rõhutada — oma samanimelise romaani põhjal. Marcel Proust on öelnud, et Verdi andis „Kameeliadaamile” selle, mis näidendis puudus — stiili. Näidendi osas on Proustil ilmselt õigus: teosesse on sisse toodud hulk ebaolulisi ja ebahuvitavaid tegelasi, kelle dialoogidesse Marguerite Gautier’ ja Armand Duvali traagiline armulugu ära upub. Kuid mis puutub romaani (mida Proust ilmselt polnud lugenud), siis see teos küll etteheidet ei vääri — stiil on selles täiesti olemas, peen ja tundlik. Romaanis jäävad kõrvaltegelased varju, nad annavad endast märku vaid siis, kui neid on vaja süžee mõistmiseks. Armand’i pingeline, dramaatiline monoloog, mis on täis kahetsust tehtud vigade ja kaotatud armastuse pärast, on kirjutatud suurepäraselt. Dumas noorem on kord tagasihoidlikult öelnud: „Verdi kinkis mulle surematuse”, kuid tegelikult on surematu ka tema romaan.
Mis puutub ooperi süžeesse, siis see järgib üsna täpselt näidendit, üksnes selle vahega, et Piave ja Verdi kõrvaldasid sellest kõik üleliigse. Muutusid ka tegelaste nimed: Marguerite Gautier’st sai Violetta Valéry ja Armand Duvalist Alfredo Germont.
„La traviatat” lavastatakse tihti, „Rigoletto” järel on see Verdi populaarsuselt teine ooper. Pole ilmselt sopranit, kes poleks laulnud Violettat või vähemalt sellest rollist unistanud. Mõistagi on hulgaliselt ka salvestusi. Meie videoteegis on salvestused Renata Scotto ja Mirella Freniga, Anna Moffo ja Rosanna Carteriga, Stefania Bonfadelli ja Cinzia Fortega, Carmen Giannatasio ja Desirée Rancatorega jne, jne.
Plácido Domingo (Alfredo Germont) ja Teresa Stratas (Violetta Valéry) Franco Zeffirelli ooperfilmis „La traviata”. Kaader filmist
Küllap paljud mäletavad Franco Zeffirelli ooperfilmi, kus Violettat laulis Teresa Stratas, kes 1963. aastal laulis Estonias Mimìd. Mitmel korral on Violettat laulnud belcanto primadonna assoluta Mariella Devia. Kahjuks puudub salvestus „La traviata” etendusest La Scalas juunis 2008, kuhu kogunes erakordne solistide koosseis: peale Devia veel suurepärane hispaania tenor José Bros ja vanameister, kuid endiselt hiilgavas vormis bariton Renato Bruson. Riccardo Muti, kes ooperi lavale tõi, oli selleks ajaks juba La Scalast lahkunud ja etendust dirigeeris Carlo Montanaro. Küll on saadaval selle lavastuse esietenduse salvestus, kus Violettat laulab Tiziana Fabbriccini, Alfredot Roberto Alagna ja Giorgio Germont’i Paolo Coni (1992). Veel võib internetist leida sama lavastuse peaproovi, kus Violettat esitab Giusy Devinu — sopran, kelle hääl on üks kõige ilusamaid, mida kunagi kuuldud. La Scala etenduse lavaline külg on samaväärne muusikalisega, selle autoriks on Liliana Cavani, filmi „Ööportjee” režissöör.
Õnneks on Mariella Deviaga salvestatud mõned teised etendused, üks Macerata festivalilt ja vähemalt kaks Tokiost. Tokios on olnud Devia partneriks ühel korral ka väga hea tenor Mario Malagnini (see salvestus pole kahjuks terviklik), teisel korral Giuseppe Filianoti.
Eraldi tahaks esile tuua Pariisi Grand Opéra etenduse aastast 1986, kus Violettat laulis Cecilia Gasdia. Gasdia, praegune festivali „Arena di Verona” kunstiline juht, sai kuulsaks kui Rossini partiide üks kõige virtuoossemaid esitajaid. Tema vokaalmeisterlikkus oli nii kõrge, et Violettat lauldes oli ta pidevas liikumises; see ei seganud teda ning just niisugusena, erakordselt elavana, kujutas Marguerite Gautier’d ka Dumas. Gasdia on muide väliselt üpris sarnane Marguerite’i prototüübi Marie Duplessis’ga, kellest on sälinud dagerrotüüp.
Cecilia Gasdia Violetta Valéryna.
Foto: https://www.bruceduffie.com/gasdia
Veel tuleks mainida Parma ooperiteatris salvestatud etendust (2001) ja seda kahel põhjusel. Esiteks, seal võib tutvuda „La traviata” esimese variandiga — tollega, mille esietendus La Fenices läbi kukkus. Ja teiseks, Alfredot laulab selles etenduses aastatuhande vahetuse kõige virtuoossem tenor Giuseppe Sabbatini. Sabbatiniga selles rollis on olemas veel üks salvestus Rooma ooperiteatri etendusest (1994), tema partneriks on seal Giusy Devinu, kelle kaunist häälest oli juba juttu; paraku on see salvestus amatööri tehtud, udune.
Lõpetuseks tuleb kindlasti mainida ka unikaalset audiosalvestust, mis on tehtud Covent Gardenis mõned kuud enne Teise maailmasõja algust, 22. mail 1939. Dirigeeris Vittorio Gui.1 Salvestus on unikaalne selle poolest, et seal laulavad kaks helisalvestusajastu suurimat lauljat, Beniamino Gigli ja Maria Caniglia. Isegi ilma pildita võib tunda, kuidas nad laval sõna otseses mõttes elavad — armastavad ja kannatavad.
Viide:
1 Artikli kirjutamisel on kasutatud Gohar Käsperi ja Kalle Käsperi raamatut „Kratkije libretto oper Verdi”, St. Peterburg: Kompozitor, 2019.
