Sandra Laagus 2023. aastal.
Sandra Laagus (snd 1998) on eesti ooperilaulja. Ta on värskelt läbinud kaheaastase ooperistuudioperioodi Berliinis Saksa Riigiooperis ja jätkab samas vabakutselisena. Lisaks muusikateatrile on Sandra esinenud regulaarselt solistina orkestrite ees, sh ERSO ja EFO. Nii artisti kui ka isiksusena on Sandra kirglik, siiras ja sihikindel.
Sa sündisid ja kasvasid Häädemeestes. Edasi viis tee sind Tallinna, esmalt muusikakeskkooli ja siis EMTAsse. Tänaseks on sul selja taga kaheaastane Berliini Riigiooperi ooperistuudio periood Euroopa Liidu suurimas linnas. Milline on väikeses alevikus kasvamise roll selles, kes sa täna oled?
See väikesest kohast pärit tüdruk pole minust mitte kunagi lahkunud. Neljateistkümneselt kolisin Tallinna, olin seal varem ainult kolm korda käinud. See oli mulle totaalne kultuurišokk, konkreetselt. Isegi nüüd, Berliinis olles, tunnen, et juured kutsuvad mind veel rohkem sinna tagasi, ja vahepeal tahaksin lihtsalt paljajalu muru sees käia. Ma ei võta mitte midagi iseenesestmõistetavalt. Väikeses kohas kasvades on raske aru saada, kui suur maailm tegelikult on, kõik tundub nii kaugel. Minu perekonnast ei ole keegi olnud muusikaga seotud ega tee tööalaselt midagi n-ö suurt ja olulist, aga minu silmis ei tee see kedagi vähem väärtuslikuks. Õnn peitub väikestes asjades ja kõige tähtsam on siirus. Samas kohtasin ma oma lapsepõlve maakohas ka palju alkoholismi ja nägin n-ö toorest elu, eriti vanema generatsiooni puhul ja üpris enda lähedal. Ja mina siis ehitasin kuni viienda klassini pärast koolipäeva metsas onne, mängisin viiulit ja tegin n-ö suurt kunsti, püüdsin tõrjuda mind ümbritsevat elu ja püsida omas mullis. Mõnikord ma mõtlen, et see oli omamoodi ime, et tee mind muusikakeskkooli viis, kuigi minu ümber ei olnud mitte mingit muusikaelu.
Klassikalise laulu eriala hakkasid sa omandama kuueteistaastaselt. Sinu teekond muusikuna aga sai alguse hoopis viiulimängust. Olgugi et sa omil sõnul tundsid ära, et viiuliga sa tippu ei jõua, on see ikkagi olnud suur osa sinu loost. Mil viisil on lugematud töötunnid viiuliga sind lauljana kujundanud?
Esimesena tuleb kindlasti pähe distsipliin, mis jäi mulle eriti tugevalt külge muusikakeskkoolist. Varem polnud ma tegelikult õppinud ise harjutama: minu esimesel viiuliõpetajal oli viis-kuus õpilast ja mina olin sellal neist kõige edasijõudnum, seega sain vahel isegi viis korda nädalas erialatunnis käia. Õpetaja ikkagi sundis mind palju tagant ja juba väikesest peale andsin ma endast parima, et mitte kedagi alt vedada. Tahtsin alati jätta endast võimalikult head muljet ja olla kõige parem, selline sihikindlus on minus juba üsna noorest east peale. Ma ei teagi, kas tegin seda alguses rohkem enda või õpetaja jaoks. Muusikakeskkoolis aga sain erialatunde kaks korda nädalas ja pidin ise kõvasti harjutama hakkama.
Mulle tundub oluline, et viiul on meloodiapill. Mitmed dirigendid on mult uurinud, kas ma olen varem viiulit mänginud — midagi, mis on seotud meloodia ja liini kujundamisega viiulimängu aegadest, kõlab ikkagi läbi ka minu laulmisest, rääkimata intonatsioonipuhtusest. Musikaalsust on viiul mulle palju õpetanud, lauluhääle ja viiuliga muusika kujundamine on väga sarnane. Paljudel lauljatel puudub instrumentaalmuusika taust üleüldse ja tundub, et nendega võrreldes omandan ma repertuaari palju kiiremini ja mul on ka tugev muusikateoreetiline taust. Tänu sellele ei ole mul ka probleemi rütmide ja muu noodikirjaga seotud täpsusega. Kusjuures Berliinis osatakse seda veel eriliselt hinnata — Eestis on selles osas baastase kõrgem, eriti oli see nii muusikakeskkoolis.
Sinu seniste rollide nimekiri on üpris kirju ja sisuliselt läbivat joont on selles raske leida. Võib-olla on see oma karjääri alguses oleva laulja puhul harilik. Millistel kaalutlustel sa oma repertuaari valid ja kui palju on sul üleüldse võimalik selle juures sõna sekka öelda?
Minu puhul on hääleliigi määratlemine mõnevõrra keeruline, kuna mu hääleulatus on väga suur. Ettelaulmistel on tihti küsitud, miks ma liigitan end just üheks või teiseks. See „segadus” kajastub ka mu rollides: Dryade roll (Straussi „Ariadne auf Naxos”) on üsna kontraaldilik, donna Elvira (Mozarti „Don Giovanni”) laiem soprani ja Ännchen (Weberi „Nõidkütt”) subreti roll. Tulin Berliini metsosopranina, ent kõigile sai selgeks, et ma liigun ilmselt tasapisi soprani fach’iüle. Saksamaal tegelikult ei ole see fach’i-süsteem ülemäära kivisse raiutud, lauldakse ikkagi seda, mis on mugav ja kõlab hästi. Kui mõelda näiteks Mozarti ooperitele, siis tema ei kirjutanud rolli mitte hääleliiki, vaid konkreetset lauljat silmas pidades. Kammerkontsertidel on mul kavas alati segu metsosoprani ja soprani repertuaarist.
Kui nüüd Berliini Riigiooperist rääkida, siis ma olen ikkagi noor ja alustav artist ja seega mul siin mingit suuremat sõnaõigust ei ole. Nii ooperistuudio juht kui ka teatri kunstiline juht on minu häälest hästi teadlikud ning määravad mulle rolle ja kammerrepertuaari, mis on sobiv ja arendav. Samas donna Elvira rolli ma tõesti palusin, seega lauljat ikkagi võetakse ka kuulda.
Et tiheda konkurentsiga rahvusvahelisel areenil läbi lüüa, on aktiivse agendi olemasolu aina olulisem. Kujutan aga ette, et agentuuri jaoks on atraktiivne see artist, kellel on lisaks kõrgele erialasele tasemele ka tugev sotsiaalmeedia profiil. Kas sinu arvates on seal vastuolu või leiad, et sul on lihtne seesuguse moega kaasa minna? On see üleüldse paratamatult tõsi?
Vastuolu ma ei näe ja kindlasti on see tähtis või vähemalt kasulik. Ma ise sellega eriti hästi hakkama ei saa. Tean, et paljudel suurtel artistidel on sotsiaalmeedia tiim, kes seda kõike manageerib. Kujutan ette, et tavainimese jaoks teeb sotsiaalmeedias figureerimine ooperi kättesaadavamaks ja atraktiivsemaks. Mõnikord minnakse ooperisse lihtsalt prestiiži pärast, aga kui laval on mõni sotsiaalmeediast tuttav staar, tekib vau!-efekt. Samas nende jaoks, kes on muusikamaailmas igapäevaselt tegevad, ei ole see kindasti oluline. Teatrijuhid ei lähtu koosseisu valimisel sellest, kellel on rohkem jälgijaid. Agentuure aga huvitab see, et kui nad panevad sinu nime Google’i otsingusse, siis sealt tuleb mingit infot, mingit materjali. Kui mina agentuuridega ühendust võtsin, tuli sealt mõnikord vastuseks „Aga kes sa üldse oled?”, kuna guugeldades ei tulnud suurt midagi välja.
Eestis, EMTAs õppides ei adunud ma üldse, kui oluline on tegelikult agendi olemasolu, eriti kui pürid maailmalavale. Suured teatrid ei võta isegi jutule lauljaid, kellel agenti ei ole, kuna ilma vahendajata on kontakt automaatselt personaalne ja tekib küsimus, miks ei ole laulja agentuuris. Ka palganumbrid on agentideta lauljatel kõvasti väiksemad ja olgugi et agent võtab vahendustasu, saab ta küsida tunduvalt suuremat summat. Lisaks on mõningatel agentidel ikkagi kujunenud välja teatrid, kellega koostööd tehakse. Kahjuks võib vabalt juhtuda, et sa ei ole hiilgaval tasemel artist, ent sinu agendi sõbranna on Zürichi Ooperi direktor, ja saadki rolli. Lisaks muidugi teeb agent erialase elu korraldamise meeletult palju lihtsamaks, kuna tegeleb ajakavade, logistika, projektide kokkupanemise, prooviaegade koordineerimise ja kõige muu sellisega. Agendi tööks on ka leida ettelaulmisi ja tulevikku planeerida. Mina olen üliõnnelik, et mul on agent! Kogu see agendiäri on väga delikaatne ning kindlasti on seal omad plussid ja miinused, aga praeguses ooperimaailmas on see paratamatu.
Kuidas sulle tundub, kas see, mida publik saalist vaadates kuuleb ja näeb, peegeldab adekvaatselt seda meeletut töömahtu, millega ooperilaulja tegelikult rolliks ettevalmistamisel rinda pistab?
Ma ei ole kunagi sellele niimoodi otseselt mõelnud, sest ma ju tean, kui palju tööd see kõik nõuab. Aga lõpuks inimene, kes saalis istub, on pileti eest maksnud ja teda ei huvita, kui palju tööd artistid on teinud. Tema tuleb lihtsalt kunsti nautima, kogemust saama. Nii palju, kui on inimesi saalis, on ka erinevaid kogemusi ja arvamusi. Tegelikult on tohutult palju väikseid asju, mis lõpptulemust mõjutavad, kas või see, mis laulja eraelus parajasti toimub või kas ta magas kaheksa tundi või kas tal on dirigendiga usalduslik suhe jne. Samas on sul lauljana vastutus, et sa lähed ja teed oma osa ära kõigest sellest hoolimata, mitte ei oota, et keegi sulle kaasa tunneks. Ja kui mõelda ka näitlemise, mitte ainult laulmise peale, siis mõni roll on lihtsalt väga palju ebamugavam. Mina pidin Berliinis kehastama Giuliettat (Offenbachi „Hoffmanni lood”), keda selles lavastuses kujutati üliseksika Jessica Rabbitina. Minu vastas oli Benjamin Bernhein, ülevoolavalt seksapiilne, ja meil oli vähemalt neli suudlemisstseeni. Nendes stseenides ei olnud seda võimalik just väga võltsilt teha ja ma tundsin end suure publiku ees väga-väga haavatavana. Seda ka suuremas plaanis, sest see roll tuli minu jaoks ootamatult ja minu partneriks oli praeguse aja üks nõutumaid tenoreid. Ja siis olen seal mina, lihtsalt üks ooperistuudio tüdruk, ja pean end täpselt samaväärseks mõtlema. Keegi ei näe, mis minu sees toimub — enesekehtestamine ja ebakindlusest üle saamine nõuab meeletut tööd. Alaväärsuskompleks on mul kerge tekkima, kuigi tean tegelikult hästi, mida ma laulja ja muusikuna olen võimeline pakkuma. Ent jah, publik seda kõike ei näe.
Mõne aasta eest ütlesid, et tahad laulda kollektiivis, kus teised on sinust tugevamad. Oled Berliinis lava jaganud väga kõrgel tasemel artistide ja sõna otseses mõttes maailmanimedega, sealhulgas näiteks Anna Netrebko, Benjamin Bernheimi ja Lisette Oropesaga. Kuidas see on sind inspireerinud? Mida oled näinud, kuulnud ja õppinud?
Kõik nad on lihast ja luust inimesed, täpselt nagu mina. Ei ole ühtegi ideaalset lauljat, kõigil on omad probleemid. Küll aga olen tähele pannud, et mida suurem on laulja, seda vähem ta oma probleemidesse takerdub ja seda rohkem ta lihtsalt tuleb, teeb, naudib. Kui oled endale juba nime teinud, ei ole sul vaja enam palju tõestada ega suur diiva olla. Näiteks Anna Netrebko oli tõesti kõige toredam kolleeg üldse. Berliini kontekstis on muidugi kõik, kes siit läbi käivad, väga head lauljad, aga ikkagi on tunda, kuidas need, kellel pole veel päris staaristaaži, on suhtlemise ja olemise mõttes kuidagi keerulisemad, probleemsemad.
Tõesti, mitte keegi pole vokaalselt ideaalne, aga mida rohkem sa säilitad rõõmsat meelt ega mõtle oma erialast pelgalt kui raskest tööst, seda paremini sa laulad. Siis tekib see vabadus lihtsalt teha kunsti ja laulda, see on põhiline.
Berliini Riigiooper on monumentaalne asutus, mille juured ulatuvad aastasse 1742. Ooperi orkester Staatskapelle Berlin alustas tegutsemist 16. sajandil, olles seega tänaseks üks maailma vanimatest tegutsevatest orkestritest. Mis teeb selle ooperimaja sinu silmis eriliseks? Milline on sealne töökultuur?
Berliini Riigiooperi orkestri tase on tõepoolest klass omaette; nende kuulamine ja nendega koos musitseerimine paneb ahhetama. Ilmselt on see igas ooperimajas niimoodi, aga Berliini Riigiooperi kohta võin omast kogemusest öelda, et teatrijuhtide jaoks on orkestri taseme hoidmine prioriteet.
Töökultuuri osas olen täheldanud, et seal ei ole absoluutselt mingit „jalad seinal” olemist. Kõik on planeeritud ja nii orkester kui ka lauljad on alati sada protsenti ette valmistunud. Lauljate ettevalmistuse eest vastutavad coach’id, see oli mulle midagi uut. Enne siia tulemist olin mõned aastad vabakutseline ja siis tegin hiiglasuure töö ära ikkagi ise või koos erialaõpetajaga. Ooperiteatris aga langeb see vastutus rohkem coach’idele. Kui tulin Berliini, oli minu jaoks üllatav, et ma sain detailse tööplaani ainult üks päev ette. Nii avastasin mõnikord oma järgmise päeva tööplaanist midagi, mida pidin laulma alles viie kuu pärast. Mul tekkis siis paanika, et kuidas ma ometi hakkama saan, ei saa ju ilma ettevalmistuseta tundi minna ja kellegi aega raisata. Aga tuli hoopis välja, et see ongi standard ning töö coach’iga võib alata põhimõtteliselt nullist. Siin, Berliinis, on coach’ide tase meeletult hea. Tean, et igas ooperimajas see päris nii ei ole. Võin tegelikult öelda, et nendega töötamine on üks suurimaid privileege, mis ma sellest kogemusest saanud olen. Tund kestab 60 minutit ning kui saame ettenähtud repertuaariga varem valmis, võin tundi viia ka midagi muud, mida näiteks mõnel konkursil esitada kavatsen. Sellise juhendamise eest maksavad vabakutselised tuhandeid eurosid.
Kuidas Berliini Riigiooperi suur saal lavalt kõlab?
See on tegelikult uskumatu, see lava laulab tõesti sinu eest. Palju räägitakse, et Estonias on jube halb akustika. Ma ei oska seda kommenteerida, sest ma pole seal kunagi laulnud. Akustika üle kurtmine ei ole aga lihtsalt mingi lauljate kapriis — laulja vajab seda pilve, kandvust, ja see loob suure osa kuulaja kogemusest. Kui head akustikat ei ole, siis ei ole võimalik täit kogemust saada. Berliinis aga võimaldab lava tõesti teha kõiki nüansse, hoida ka kõige vaiksemat piano’t nii, et saal on häält täis. Eks ma ole nüüd väga ära hellitatud.
Millised on olnud sinu ooperistuudio perioodi kõige eredamad hetked?
Esimesena tuleb pähe see, et sain laulda donna Elvirat. See oli tegelikult kõige aktiivsem periood minu senise lauljaelu jooksul. Parajasti oli käimas „Väikese kavala rebase” lavastusperiood, lisaks olid mul seal veel mõned kontserdid ning siis helistati ja küsiti, kas ma saaksin hüpata donna Elvirana lavastusse, kuna laulja oli haigestunud. Donna Elvira oli minu elu esimene suur roll, laulsin seda Vanemuises kahekümne kahe aastasena. See on üks mu lemmikrolle ja ilmselt jääb selleks elu lõpuni. Mäletan, et naljatasin, et kui saan donna Elvirat Berliini Riigiooperis laulda, siis võin rahus surra. Kui ma nüüd sellele tagasi mõtlen, siis soovin, et oleksin seda palju rohkem nautinud. Ma ei olnud närvis ja mul ei olnud tunnet, et peaksin end nüüd hirmsasti tõestama, aga niivõrd palju oli sel ajal teha, et see kuidagi lihtsalt läks mööda. Sellegipoolest oli see kõige eredam aeg. Ka Giulietta kehastamine on hästi meeles. Eks need suured rollid kanna ikkagi rohkem ja anna midagi hingele. Samas, sügise alguses oli meil ooperistuudioga liederabend, kus mul paluti laulda Raveli tsüklit „Histoires naturelles”. Alustasin ettevalmistamist umbes kuu varem, tajumata, kuivõrd suure ja keerulise teosega on tegu. Prantsuse muusika on niikuinii isemoodi, aga Ravel on minu jaoks täitsa teine maailm. Seal nagu ei olekski meloodiat, vaid tekst ja muusika moodustab kõik ühe terviku. Sisuliselt on tegemist jutustustega, riime ei ole ja on meeletu hulk teksti. Kuna ma ei ole prantsuse keelt eraldi õppinud, on see minu jaoks üpris kaootiline ja struktureerimata vokaalide kogum. Seda on pööraselt raske õppida, nii et poetasin nii mõnegi pisara ja olin täitsa veendunud, et ei saagi seda kontserdiks selgeks. Sellise muusika noodist esitamine on täiesti välistatud. Kuid lõpuks sai sellest ilmselt mu kõigi aegade lemmikkontsert, lihtsalt selle tohutu eneseületuse tõttu. See oli ka mu esimene kontsert, kus ma ei mõelnud hetkekski vokaaltehnikale, vaid lihtsalt olin hetkes ja jutustasin lugu, võõras keeles. Patsutan end, täitsa ausalt, õlale, et sellega hakkama sain.
Mis muudab laulja eriala sinu jaoks ihaldusväärseks?
Erinevalt levinud ettekujutusest ei ole tegemist glamuurse tööga. Laulja reaalsus on see, et sa veedad enamiku ajast proovisaalis tolmu sees räheldes või kodus klaveril noote toksides ja tekste õppides. Aga mulle tõesti lihtsalt meeldib laulda. Hääle kasutamine, hääle tekitamine annab mulle nii suure rahulolu- ja väärtustunde. Tegelikult on karakteriloome ja näitlemine minu jaoks väga keerulised; mulle on väljakutse leida endas näitlejameisterlikkust ja end publiku ees n-ö alasti võtta. Ma olen väga tänulik Anne Türnpule EMTA aegadest, kes mind selles osas lahti pusis. Ent siiski, see on suur eneseületus ja võib-olla seetõttu on ka rahulolutunne pärast etendusi sellevõrra suurem. Kõik see on minu jaoks väga paeluv. Lisaks ei tunne ma end väga sõnaosava inimesena. Minu suurim hirm on juba maast madalast olnud auditooriumi ees rääkimine ja intervjuude andmine; siis ma muutun väga-väga ärevaks. Mõtlen kiiresti ette, hakkan puterdama ja kiilun täiesti kinni. Võib-olla ei annagi seda laval olemisega võrrelda, kuna etenduseks on kõik ette valmistatud. Samas, viiulimänguga kaasnes mul alati sooritusetunne, aga lauldes mitte iialgi, see on kuidagi nii loomulikult minu osa. Lavale minnes ei ole mul kunagi ärevust ega hirmu näiteks selle ees, kas kõrged noodid tulevad täna välja või mitte. Varem ei osanud ma seda trumbina näha, vaid mõtlesin, et kuna ma vajan võrreldes teistega vähem ettevalmistust, siis äkki ma ei ole piisavalt töökas. Nüüdseks olen leppinud, et nii lihtsalt on. Ma olen loomu poolest igas aspektis väga suur ülemõtleja, aga laulmine on vist ainus, kus ma üle ei mõtle.
Laulja reaalsus on see, et sa veedad enamiku ajast proovisaalis tolmu sees räheldes või kodus klaveril noote toksides ja tekste õppides…
Rasmus Kulli fotod
Kas nüüdisaegses rahvusvahelises ooperimaailmas on ka mõni trend või valitsev suhtumine, mis on sulle vastumeelne? Ehk midagi, mida sa sooviksid tulevikus muutumas näha?
Kuna ma olen alles alustav laulja, siis mulle tundub, et ma ei ole selles maailmas veel piisavalt viibinud, et oskaksin millelegi põhjapanevale osutada. Olen näinud päris palju onupojapoliitikat — on keskpäraseid lauljaid, kellel on suur ja uhke karjäär, kuna neil on head tutvused. Eks mingis kontekstis ole tõesti raske objektiivseks jääda: konkurssidel on peaaegu alati keegi kellegi õpetaja või tuttav. Siis on teada
ka näiteks see, kuidas laulja suures plaanis väljaspool konkurssi kõlab, ja seda võetakse arvesse. Eks mindki kutsuti Berliini ooperistuudiosse laulma ja olgugi et pärast tehti ametlik konkurss ka, olid kohad juba otsustatud. Harva on miski üdini aus. See on ka miski, millega osaleja saab arvestada, kui ta välja langeb: kõike ei tohi võtta isiklikult, põhjused võivad olla palju keerulisemad, kui pealtnäha paistab.
Teine teema puudutab lavastusi. Mulle tundub, et Berliinis ei ole praegu väga häid lavastajaid. On päris mitmeid lavastusi, mis jätavad tõepoolest mulje, nagu oleksid need „üle jala” tehtud. Võrreldes lauljatega teenivad lavastajad väga suuri summasid ja vahel tundub mulle, et see tasakaal on paigast ära. Üldiselt teatakse aastaid varem, mis ees ootab, ja seega on palju aega, et paika panna kontseptsioon, mis toimiks ja mõjuks läbimõelduna. Lavastajal on suur vastutus selle eest, kas lavastus on mõjukas või mitte. Ja tegelikult on ju ka nii, et lavastaja lohakas töö jätab ka lauljast kehvema mulje. Publikul on laulja ja lavastuse vahelisest distantsist raske aru saada ja lauljal on üsna vähe sõnaõigust selle üle, kuidas midagi teha. Viimasel ajal on palju juttu olnud sellest, et ooper on väljasurev kunstivorm. Mulle tundub, et hea laulmine ja näitlejameisterlikkus on mündi üks külg, aga väga suur vastutus lasub lavastajal, kelle ülesanne on lavastuse visuaalne ja dramaturgiline külg vaatajale kütkestavaks muuta. Kui inimene tuleb esimest korda ooperisse ja lavastus on mittemidagiütlev, siis ei pruugi ta enam tagasi tulla. Oma kogemuse põhjal tundub mulle tõesti, et lavastajate tase võiks olla kõrgem, olgugi et ma ei tea, mis kriteeriumide alusel teatrid lavastajaid palkavad.
Kujutan ette, et selles etapis, kus sina praegu nii isiklikus elus kui ka karjääris oled, võib nende kahe eristamine ja nende vahel tasakaalu leidmine olla väga suur väljakutse. Kes oled sina siis, kui ooperilaulja roll hetkeks kõrvale jätta? Kes sa tahaksid olla?
See on kõige raskem küsimus, ma mõtlen sellele iga päev. Väga raske on sõnadesse panna seda, mis minus toimub. Ühtepidi on ooper see, mida ma elan ja hingan, mis teeb minust minu. Samal ajal tajun ma aina enam, et mida rohkem ma suudan ooperilauljaks olemist võtta lihtsalt tööna, seda rohkem on mõtteselgust ja seda puhanum, parem artist ma olen. Vabadus paneb hääle paremini kõlama, publik tajub kergust ja muretust. Aga kergus tuleb just sellest, kui sa suudad olla ka keegi muu peale ooperilaulja, kui su elus on hingamisruumi. Esimesel aastal oli ooperistuudio meeletult intensiivne, mõnikord polnud kuu aega ühtegi vaba päeva ja iga vaba hetke veetsin ooperimaja kohvikus. Tundsin, et olen sellest väsinud, raskus oli õlgadel. Elus on nii palju rohkemat ning seda kõike saab ja peab integreerima oma kunsti.
Ma olen praegu kahekümne seitsme aastane ja tahan tulevikus kindlasti saada emaks. Mul ei ole enam seda ise endale peale pandud meeletut pingetunnet, et pean suruma ja rühkima, vaid on teatav kergus, et elu ise näitab, mis juhtub. Muidugi on mu unistus siiani olla ooperilavadel, aga tahaksin olla ka lihtsalt ema ning armastada ja mitte defineerida end pelgalt ameti kaudu. Minu ema on minu suurim inspiratsioon. Ta elab endiselt maal, tal ei ole glamuurset elukutset, aga tal on lapsed ja aed ning ta on maailma õnnelikem inimene. Kui ilus on niimoodi mõelda!
Vestelnud TRIIN KORIS
