Meelis Oidsalu.
Hele-Mai Alamaa foto
Meelis Oidsalu: Rääkige alustuseks oma rõõmuhetkedest eelmise aasta teatrikriitikat lugedes. Mis teid käima tõmbas?
Keiu Virro.
Laura Nestori foto
Keiu Virro: Käima tõmbab juba formaat ise. Normaalses olukorras ei loe meist keegi lühikese aja jooksul mitutsada teatriteksti. See on iseenesest huvitav.
Helen Kannus.
Erakogu foto
Helen Kannus: Alati on huvitav ja liigutav lugeda, kui miski kirjutajat väga puudutab, kui lugedes on tunda, et mingi sügavam impulss inspireeris autorit kirjutama. Mitte üksnes nähtud lavastus, vaid miski, mis on talle väga tähtis. Esimesena meenub Johanna Ranniku arvustus Kanuti Gildi SAALi lavastusele „Three Ballads, a Story and My Mother’s Estate” („Mu ema varandus, üks lugu ja kolm ballaadi”). Seda oli väga ilus lugeda.
Keiu Virro: Kipun samuti arvustuste puhul eelistama, et need räägiksid millestki rohkemast kui lavastusest. Mõnikord juhtub sedagi, et lavastusest endast justkui väga palju juttu polegi, aga teksti lugeda on väga mõnus. Kui Andrei Hvostov kirjutab Endla lavastusest „Juulikuu lumi” ja räägib rohkem sellest, kuidas ta rannas käib ja mis seal juhtus, siis minul ei ole selle vastu vähimatki. Mulle meeldib, kui kriitikatekstid on ka iseseisvate esseedena loetavad.
Meelis Oidsalu: Et siis kriitika võib olla ka sekundaarkirjandus: tõukub mingist kogemusest ja autor läheb uitama…
Keiu Virro: Ettekääne ägeda teksti kirjutamiseks.
Tambet Kaugema.
Siim Vahuri foto
Tambet Kaugema: Minu kogemus Sirbi teatritoimetajana näitab, et selliseid esseistlikumat laadi teatriarvustusi, mis kõige muu kõrval täidavad just teatrikriitika lugejale esteetilise naudingu pakkumise funktsiooni, kirjutavad tihtipeale kõige osavamalt autorid väljastpoolt tavapärast kriitikute ringi. Näiteks kirjanikud: Kaur Riismaa, Jan Kaus, Piret Jaaks, juba nimetatud Andrei Hvostov. Teatrikriitika üldpildi mitmekesistamiseks ja lugemismõnu pakkumiseks on need autorid üliolulised.
Meelis Oidsalu: Öelge ausalt, kui palju te enne žüriiga liitumist üldse kriitikat lugesite? Kui palju on autoreid, kelle tekste te kindlasti loete? Või on see pigem seotud eesseisva lavastusega ja vaatate siis, kes sellest kirjutanud on?
Helen Kannus: Minu puhul on nii ja naa. Kui mõni lavastus temaatiliselt kõnetab, siis võtan selle lavastuse arvustused lahti sõltumata sellest, kes kirjutas. Küll aga on kujunenud välja inimesed, kelle puhul toimub klikk arvustuse lingile kiiremini. Viimasest ajast tooksin välja Ilo Tuule Rajandi, keda loen huviga. Eriti tema viimane arvustus „Öömaajale” oli minu meelest põnevalt ja ladusalt kirjutatud. Karin Allik ja juba nimetatud Johanna Rannik on samuti autorid, keda olen kaua jälginud. Üldiselt vist katsungi hoida pilku peal noortel kirjutajatel. Eesti naiskriitikud väärivad tähelepanu, iseäranis noored, kes alles oma lendu alustavad.
Keiu Virro: Kohe tekib küsimus, keda me nooreks peame. Karin Allik ei ole näiteks kirjutamiskogemuse mõttes enam justkui noor: teda on korduvalt kriitikaauhinnale nomineeritud. Meie žürii selleaastased nominendid on aga küll nimed, kelle tekstid võtan alati lahti, kui näen, ja loen huviga.
Helen Kannus: Sõltub, millega võrrelda: kas elukogemust passis oleva sünniaasta või teatrist kirjutamise kogemuse järgi. See on suhteline.
Keiu Virro: Olulisem küsimus on ehk see, kas uued inimesed tulevad ja kirjutavad millestki, millest muidu ei kirjutata, või jätkavad juba sisse tallatud rada. Nn nooremast põlvkonnast loen muu hulgas ka sel põhjusel väga hea meelega Eleriin Miilmanni ja Gregor Kulla tekste. Nad kirjutavad teemadel, mis muidu palju tähelepanu ei saa.
Noore vaataja teatrist kirjutatakse meil näiteks ikka veel liiga vähe, aga Eleriin kirjutab sellest. Ja talle lähevad korda ka näiteks ligipääsetava teatriga seotud teemad. Minu jaoks on see väga oluline valdkond, millest peab kirjutama.
Gregor Kullal on väga mõnus isikupärane stiil. Ilmselt on see mõneti seotud sellega, mida Tambet mainis — ta on teistsuguse taustaga. Ta on õppinud klassikalist muusikat, tegutseb performance’i-kunsti valdkonnas, on välja andnud proosaluulekogu. Mulle kohutavalt meeldib ka see, et temaga on seotud mõned miniskandaalid, mida kultuuriajakirjanduses on viimasel ajal väga väheks jäänud.
Helen Kannus: Ma haakun väga nende mõlema nimega, keda Keiu välja tõi, iseäranis Eleriiniga, kes kirjutab vahel kahasse Karmen Juhkamiga. Nad töötavad tandemina ja miks ei võiks selliseid tandemeid kriitikas rohkem olla.
Noorte kaitseks: ükski kriitik pole esimesest arvustusest peale geniaalne. Tuleb anda aega atra seada. Probleem on järjepidevuses: sageli katsetatakse kriitikažanrit, aga siis hajutakse kuhugi ära. Tahaks südamele panna: ärge kaduge ära!
Keiu Virro: See on ka toimetajate ülesanne: kui kedagi juba märkad, siis mitte lasta teda õnge otsast ära.
Tambet Kaugema: Lehetoimetaja töö tõttu üritan enam-vähem kogu ilmuvast teatrikriitikast silmad üle lasta, seda nii teatri kui ka kriitika hetkeseisu fikseerimise eesmärgil, ent süvenenumale lugemisele ärgitavad siiski vaid kindlad autorid, kelle kirjutamiskvaliteedis ja erksas mõistuses olen veendunud. Võimalik, et see on osalt ka etteheide meie seekordse kriitikažürii töö liigsele konservatiivsusele, kuid kui võtta ette nominentide nimistu, siis nooreks saab sealt nimetada vaid Karin Allikut ning tedagi vaid sünniaasta põhjal ja sugugi mitte oskuste-kogemuste järgi. Nii et selles mõttes on endiselt esil keskealised ja vanemad tegijad. Minu küllaltki suure lugemuse tagant paistab mõistagi ka omakasu: loodan leida teistest väljaannetest uusi autoreid, keda siis Sirbi autorite sekka värvata, kuid kahjuks on valik kaunis hõre. Mis konkreetselt Sirpi puudutab, siis olen pidanud väga vajalikuks hoida lehes kirjutamas võimalikult laia ja mitmekesist ringi autoreid — see peletab kõige paremini lugejate tüdimust.
Meelis Oidsalu: Milliseid väljaandeid te teatrikriitika tarbijana loete? Kuhu kirjutate hea meelega? Mis silma paistab? Käiks selle maastiku koos läbi.
Keiu Virro: Üks hea tuttav juhtis minu tähelepanu sellele, et žürii vaateväljast jäid suuresti välja maakonnalehed. Tõepoolest, näiteks Postimees avaldab küll suure osa Sakala lugudest, aga kindlasti mitte kõiki.
Aga isiklikest valikutest — Sirpi lähen lugema siis, kui loodan leida natuke tummisemat teksti. Seal on valikut, seal on nimesid ja tekstidega on ilmselt rohkem aega ja vaeva nähtud.
Kui vaatasin meie žürii Exceli tabelit, siis Eesti Ekspressi seis tundus üsna nukker: kokku 15 teksti. Võiks paremini. Mõnes lehes ei olegi midagi lugeda. Maalehes oli 19 teksti, aga kõik Margus Mikomäelt. See on iseenesest tore, kuigi ma ei tea, miks seal üldse midagi sisse ei tellita.
Päevalehtedes numbriliselt justkui lugemist jagub — meie tabeli järgi ilmus (nüüdseks eraldiseisvana ilmumise lõpetanud) Eesti Päevalehes 73 teatriarvustust ja Postimehes 108 teatriarvustust. Aga selliseid päriselt tummiseid, ägedaid tekste ei olnud seal jällegi, vähemasti minu jaoks, kuigi palju. Küllap on asi ka selles, et päevalehtedesse tuleb kirjutada kiiresti ja ruumi on vähem.
Tambet Kaugema: Viimastel aastatel on ka meelelahutusväljaanded ära tabanud, et teater on rahva seas populaarne ja lugejaid jagub seetõttu ka teatriarvustustele. Näiteks Õhtuleht on hakanud üsna regulaarselt neid ilmutama: kirjutajate tase on küll ebaühtlane ja kehvapoolne, kuid teatri populariseerimisel on neist kirjatükkidest kindlasti abi.
Meelis Oidsalu: Teater. Muusika. Kino loete?
Keiu Virro: Ausalt öeldes on Teater. Muusika. Kino minu jaoks viimastel aastatel kuidagi ära kadunud. Ma ei teagi, miks. See ei satu kätte ega veebis ette. Kui mõelda SA Kultuurileht väljaannetele, siis näiteks Vikerkaar on sotsiaalmeedia algoritmide abil mul kogu aeg silme ees. Aga muidugi leiab TMKst väga häid tekste ja kirjutajaid. Kolm suurt kultuurisuunda ja ägedad kirjutajad — võiks midagi teha, et TMK tõuseks tähelepanumajanduses rohkem esile.
Meelis Oidsalu: Kuidas ERRi kultuuriportaal ja rahvusringhääling teatri kajastamisel silma paistavad?
Keiu Virro: Väga ei paista. Ma ei saa öelda, et läheksin sinna esimesena, kui tahan kultuurist lugeda. Samas taasavaldatakse seal mitmete SA Kultuurileht väljaannete tekste, nii et see tõstab jällegi tõenäosust, et head tekstid ikkagi vaatevälja jõuavad.
Helen Kannus: Müürilehe puhul kurvastab mind, et teatrikriitika on väga kokku kuivanud. Sel aastal on ilmunud ainult üks arvustus. Eelmist aastat ma ei jõudnud kokku lugeda.
Minu kriitika ringkäik algab samuti Sirbist. Reedehommikud üldiselt sellega algavadki. Edasi on viimasel ajal rohkem orbiidis, sest mulle meeldib, et seal on palju erinevaid vorme, milles kultuurist ja teatrist rääkida: mitte ainult arvustused, vaid ka ülevaated, pikad intervjuud. Mõnus tummine lugemine.
Teater. Muusika. Kinoga on mul selline lugu, et kuna ma seda ei telli ja eelistan lugeda internetist, otsin sageli artikleid pigem ERRi kultuuriportaalist. TMK enda kodulehekülje fondisuurus ei luba artikleid ekraanilt meeldivalt lugeda.
Päevalehtedest: iseenesest on ju hea uudis, et Delfil on uus kultuuritoimetus ja seal ilmub ka arvustusi. Küll aga veidi kasinalt. Võiks pedaali rohkem põhja vajutada. Postimeest ma igapäevaselt ei tarbi; kui loen, siis vaatan pigem, kas kirjutaja või lavastus on huvitav. Ka kirjutajate ring on Postimehes suhteliselt kitsas.
Keiu Virro: Selle kõige juures on Postimehe puhul positiivne, et kultuuritoimetus on seal jõulisena vastu pidanud. Delfi kultuuritoimetuste liitmine tekitas minus äraootava tunde: kas see lisab midagi ja teeb tugevamaks või on see ettekääne, et kõikidelt Ekspress Meedia väljaannetelt päris kultuuritoimetus ära kaotada ja kultuuriajakirjandus vaikselt välja suretada? Ettevaatlikuks teeb näiteks võrdlus Soomega. Seal on teatrivaldkonna inimesed väga murelikud, sest kultuuriajakirjandus ja teatrikriitika on peaaegu välja suretatud. Kui midagi ilmub, siis juhuslikult.
Tambet Kaugema: Minu järgnev arvamusavaldus puudutab kõiki väljaandeid, mis teatrikriitikat avaldavad, ja on muu hulgas enesekriitiline. Peamiselt ilmuvad meie väljaannetes ühe lavastuse arvustused, põhjalikumaid ja mitut lavastust või mõnda suundumust süvitsi käsitlevaid kirjatükke jõuab lugejani harva. Üks põhjusi on kiire elutempo ja tööülesannete rohkus, mis ei lase kriitikul süveneda, vaid nõuab pidevat edasitormamist. Kindlasti on põhjuseks ka kasinad honorarid, mida ajakirjandusväljaanded teatriarvustuste eest maksta suudavad — ei saa keskenduda ühele kirjatükile, vaid selle asemel tuleb valmis vihtuda kolm. Samas on väga kiiduväärne, et meil avaldatakse nii palju teatrialaseid kirjutisi — mõnes teises kultuurivaldkonnas on pilt tunduvalt vaesem.
Meelis Oidsalu: Mul on teile ründamiseks või kinnitamiseks hüpotees. Mulle tundub, et teatrikriitika tonaalne mitmekesisus Eestis peaaegu puudub. Võib-olla see on minu tüdimus, aga kui loen järjest arvustusi, siis jooksevad need enam-vähem sama šablooni järgi. Afektiivne variatiivsus — äärmustest mõõdukuseni — on üsna kitsa diapasooniga. Kuidas teile tundub? Kas te ka haigutate, kui arvustusi loete?
Keiu Virro: Väljaspool kriitikažürii tööd loen ma inimesi, keda tahan lugeda. Siis ei haiguta.
Helen Kannus: Vaatasin huvi pärast, mida Luule Epner kirjutas 2019. aasta teatrikriitika kohta, ja üks lause resoneeris väga: „Teatrikriitika maastikku linnuperspektiivist vaadates paistab see elujõuliselt haljendavat, aga teatrikunsti endaga võrreldavat liigirikkust seal ei näe” — minu meelest iseloomustab see päris hästi ka 2025. aasta kriitikat.
Mulle tundub, et kriitikaväljale on küll lisandunud paar põnevat autorit, aga üldmulje kipub olema tõesti pigem lauge ja tasane. Samal ajal on see huvitav, sest eesti nüüdisteatris on viimastel aastatel toimunud nihe erinevate vormide, sealhulgas aina rohkem näiteks osavõtuteatri poole. Teatrikriitikal ei ole samasugust mitmekesisust vastu panna.
Keiu Virro: See on mitme otsaga asi. Ühtpidi olen nõus, et kriitika ei kajasta seda, mis teatripildis toimub. Lisaks noore vaataja teatrile kirjutatakse pigem vähe ka tantsust, muusikalavastustest ja kogu sellest teatriga ääripidi külgnevast mitmežanrilisest alast, mida esindab näiteks „Tallinn Fringe Festival”. Muu hulgas loen hea meelega nüüdistsirkusest, püstijalakomöödiast, burleskist. Teistpidi, kui mõtlen kirjutajatele, mitte ainult teatrikriitikutele, siis noorema põlvkonna dramaturgid kõnnivad eri piiridel ja üle piiride. Nad ei kirjuta lihtsalt teatritekste või tekste teatrist. Seal on manifestid, aktivism, asjade korraldamine.
Meelis Oidsalu: See on ju samuti kõnekas, et auhinna sai dramaturg ja praktik Eero Epner. Olen nõus. Oliver Issaku näide on eriti hea: kuidas dramaturgi institutsioon on muutunud. NO-teatri ajal olid Kaunissaare ja Epner, kes vastutasid justkui lisaprogrammi eest. Issak viib selle täiesti uuele tasemele. Retseptsiooni kujundamine teiste vahenditega kui kriitika on ka oluline areng.
Keiu Virro: Lisaks on praegu käimas erinevad tegevused selleks, et noori vaatajaid rohkem teatrisse saada, ja neid projekte veavad ka noorema põlvkonna teatritegijad, -uurijad ja -korraldajad.
Helen Kannus: Mulle tundub, et 2025. aastal ei olnud esietenduste hulgas ka just eriti palju tõeliselt suuri kunstilisi õnnestumisi, millest oleks saanud väga olulisi tekste kirjutada. Mis muidugi ei tähenda, et vähemolulisest lavastusest poleks võimalik kirjutada tähenduslikult, aga enamasti tahab kirjutaja ikka, et nähtud lavastus või selles käsitletud teema teda inspireeriks või intrigeeriks.
Keiu Virro: Üks konkreetne näide meenub VAT Teatri „Käte ja jalgadega inimese” kohta. Mul on jäänud mulje, et seda ei peeta retseptsioonis väga tugevaks lavastuseks, küll aga peetakse oluliseks selle teemat ja lugusid, mida jutustada: liikumispuuetega inimeste lood. Selle lavastuse teemal on mitu väga head teatriteksti, sealhulgas Andrei Hvostovilt ja Madli Pestilt. Hvostovi tekstist on lavastuse prototüübid ise rääkinud väga kiitval toonil. Viimati kirjutas sellest lavastusest TMKs Liis Vares ja tundub, et tema tekst tekitas sotsiaalmeedias väikese ja vajaliku tormi. Ehk siis väidan, et see lavastus on saanud teatripildis olulise koha tänu tagasisidele ja dialoogile.
Meelis Oidsalu: Eelmisel aastal oli ilmselt kõige loetum teatriarvustus üldse Tuuli Põhjakase kriitika Franz Malmsteni stand-up’i kohta. See oli üks väheseid n-ö retseptsiooniskandaale. Kas teile meenub eelmisest aastast veel teemasid, mis ei pruukinud olla otseselt arvustamisega seotud? Kui rääkida teatridebatist, mitte ainult vormilisest mitmekesisusest kriitikas: mis olid olulised debatiteemad? Teatrite rahastamine oli selle aasta alguse teema, aga see on juba korduv motiiv. Kas oli veel midagi? Kas meil on üldse teatriteemalist debatti? Epnerile läinud auhind osutas võib-olla ka sellele, et meil on nälg põhjalikuma debati järele. Kas eelmisest aastast paistis mõni selline teema silma või oli pigem vaikus?
Keiu Virro: Ei tule jah eriti meelde.
Meelis Oidsalu: Mulle ka mitte. Mäletan aegu, kus kogu teatriavalikkus ründas Ott Karulini sellepärast, et ta tutvustas värskeid ideid teatrite korralduse osas. Praegu tundub, et meil ei olegi debati vedajat. Karulini ajal oli Teatriagentuur, kes püstitas teemasid ja võttis Sirbis sõna, vahel provokatiivselt. Sai peksa, aga vähemalt millegi üle arutleti. Praegu tundub pigem vaikne aeg olevat.
Keiu Virro: Järgmine küsimus on, kas see võiks olla kellegi eesmärk. Mitte tüli kiskumise mõttes, aga strateegilises mõttes: kas Teatriagentuur või ajalehtede toimetajad ei võiks teadlikult suunata arutelude tekkimist? See võiks ju kultuuripilti elavdada ja edasi viia.
Meelis Oidsalu: Teatriajakirjandus väljaspool kriitikat?
Keiu Virro: Välja võib tuua sellesama teatrite rahastamise teema: Karulin pakkus Teater. Muusika. Kinos välja võimalikud mudelid. Kohe on olemas midagi, millega nõustuda või millele vastu vaielda — mõlemad viivad edasi, sest mõlemal juhul tuleb oma argumendid läbi töötada.
Küllap tuleb kirjutajaid ka erinevate žanrite poole suunata ja seda saavad teha ka valdkonnad ise. Kui keegi kirjutab näiteks tantsuteatrist ja ta solvatakse seepeale kohe vigaseks, sest ta on mõne termini valesti öelnud, siis ei tasu hiljem kurta, et valdkonnast ei kirjutata. Küll aga saab teha koolitusi ja seminare, kus kirjutajatele rohkem taustateadmisi anda. Karin Alliku tegemiste seas on ka üritustesarja algatamine, kus räägitakse sellistel teemadel.
Meelis Oidsalu: Kuidas teile tundub, kas teatrikriitikal on mõju? Varem oli intriige rohkem. Mõni praktik oli kriitikute peale vihane. Kas tänapäeval on üldse vahet, kes mida kirjutab?
Keiu Virro: Teatripraktikud vist armastavad ikka kriitikute peale vihastada. Olen kuulnud, kuidas mõnes kohvikus on minu tekstidest minu enda kohta, ütleme, põhjapanevaid järeldusi tehtud. Mis seal ikka, eks kriitik ole ju ka kritiseerimiseks. Aga on lavastajaid, kes saadavad kriitikutele väga spetsiifilistel kellaaegadel — kell kaks, kolm, neli öösel — kirju. Küllap võite oletada, et need kirjad ei ole tingimata positiivses toonis.
Helen Kannus: Mina olen ka keskpäevasel ajal sõimata saanud. Suurt vahet ei ole.
Meelis Oidsalu: See on ju väga tore, kui sõimatakse. Parem kui vaikus.
Helen Kannus: Nõus. Aga tulles küsimuse juurde tagasi, siis teatrikriitika mõju võiks lühidalt kokku võtta nii: kõik ütlevad, et neid ei huvita, aga salaja ikka loevad.
Tambet Kaugema: Kui hinnata selle järgi, kui hoolsalt teatrite-truppide turundustegelased jälgivad, millal ja kus midagi ilmub — et kas jõuab enne teist mänguperioodi mõni arvustus lehte või mitte —, siis tundub, et kirjasõnal on siiski arvestatav mõju ka piletimüügile. Kusjuures arvustus ei pea olema üldsegi kiitev, et potentsiaalses teatrikülastajas huvi äratada; vaikus on palju hullem ja annab valusama hinnangu.
Keiu Virro: Tarbimiskäitumine on teine küsimus. Mulle tundub, et vähemasti väljaspool Tallinna ja Tartut mõjub meediast rohkem nn võsaraadio. Kui esietendunud lavastus publikule meeldib, siis kolmandaks etenduseks on saal täis. Pealegi, kui eeldame, et kriitika on vaataja jaoks, siis unustame ära muud funktsioonid: kriitika on ka lavastuste jäädvustamine, kultuuriajaloo loomine.
Meelis Oidsalu: Olen paar-kolm aastat andnud Tartus teatriuurijatele kriitikaseminari ja tunnistanud ka neile avameelselt, et kasutan tehisaru — mitte otseselt kirjutamisel, aga väga hea vahendina näiteks näidendite analüüsil. Tekstide sõnastamisel ma seda ei usalda, aga näiteks näidendite analüüsil aitab AI tegelasi profileerida. Samuti on see hea stsenograafia kõrvutavaks analüüsiks: lased tal lavakujunduste pilte kokku krabada, saad analüüsida ja võrrelda.
Samas on arvamusajakirjanduse kohta kirjutatud, et ajumäda surub peale. Kas te kasutate tehisaru teatrist kirjutades või teatrit uurides? Ja kas tehisaru ajumäda väljenduslik probleem on teatrikriitikasse jõudnud?
Keiu Virro: Mina eesti keeles kirjutades tehisaru ei kasuta. Sind kuulates mõtlen, et minu probleem on vist see, et ma ei ole osanud häid prompte välja mõelda. Kui olen eestikeelsete tekstide puhul proovinud mingeid tööviise survestada, siis ei saa sealt kätte sisendit, millega oleks midagi teha. Aga võib-olla nüüd jätan sinu näite meelde ja hakkan lavakujunduste fotosid ja näidendeid üles laadima ning vaatan, mis saab.
Ajumäda kohta: mina ei ole seda teatrikriitikas veel ära tundnud. AI kasutamine üleüldiselt tekitab lugejana veidraid küsimusi: äkki ma tunnetan mingisuguseid tekste AI looduna lihtsalt seepärast, et AI võtabki üle konstruktsioonid, mida inimesed päriselt palju kasutavad? Halva teksti puhul pole muidugi lõpptulemusena väga vahet, kas inimene on ise halvasti kirjutanud või on AI halvasti kirjutanud. Lugeda ei kõlba kumbki versioon. Arvamusartiklitest on seda rohkem näha. Ja muidugi ülikoolis. Üliõpilastööde juhendamisel ja retsenseerimisel on see hoopis suurem probleem. Tudengid pole siiani suutnud välja mõelda, et võiks kontrollida, kas viited ja allikad on päriselt olemas.
Helen Kannus: Teatrikriitika kirjutamise kontekstis ei ole ma tehisaru kasutamise peale kuigi palju mõelnud. Küll aga meenub Kaspar Viilupi artikkel ERRi kultuuriportaalis, kus ta tõi välja tehisaru kasutamise: Eesti Draamateatri lavastuse „Caligula” videokujundaja nimi oli Ura Sihet — ehk tagurpidi „tehisaru”. Seega võiks öelda, et teatrilavadelt on tehisaru siiski kriitikasse imbunud. Ent loodetavasti ei muutu see imbumine massiliseks.
Tambet Kaugema: Lihtsalt huvist olen korra otsinud tehisarult abi ühe lehekommentaari kirjutamisel. Mõistagi polnud ma nii naiivne, et arvanuks, nagu suudaks tehisaru minu eest mingi nauditava teksti valmis kirjutada, aga proovisin, kas ta on võimeline etteantud teemal mingeid huvitavaid mõtteid genereerima. Kahjuks olid ka mõtted banaalsed ja üldjoontes tarvitamiskõlbmatud.
Meelis Oidsalu: Hiljuti räägiti Klassikaraadios ka Suno kasutamisest muusikalises kujunduses. Lavale on see juba jõudnud, retseptsiooni ilmselt vähem.
Paar aastat tagasi ilmus YouTube’is nähtus nimega „Ty/ra” — vabandan väljenduse eest. Kriitikute paar tegi paar kriitilist videot. Umbes reality-stiilis videokriitika: naine ja mees kodus arutavad etenduse üle. Nad olid ilmselgelt erudeeritumad kui keskmine vaataja. Mu sõbrad olid sellest väga erutatud: lõpuks ometi vormiline alternatiiv kirjalikule kriitikale.
Miks meil ikkagi ei ole näiteks ERRis mingit saadet? Vormilise rikkuse peamine panustaja on olnud Heili Sibrits oma välkarvustuste ja muude asjadega, mida ta on teinud ka lihtsalt telefoniga. Aga miks on nii, et meil on peamiselt kirjalik kriitika? Lea Tormis on nii teles kui raadios, näiteks ETVs, teinud läbi aegade väga erinevaid teatrisaateid.
Keiu Virro: Keegi ei taha raha anda. Saateprojekte ja ideid on kindlasti olnud — ka ERRis. Aga selleks on vaja natuke rohkem kui ühte ruumi, kus live-intervjuusid salvestada, ja mõnda tundi kaameraaega nädalas.
Meelis Oidsalu: Teatri-podcast’e peale „Teatrivahi” ka eriti ei ole. Nuutrumil on ka podcast, aga ma mõtlen just teatrikriitika omi.
Aga räägime laureaadist ka. Miks just Eero Epner võitis? Iseloomustame teda lühidalt.
Keiu Virro: Epner on esiteks kahtlemata kohutavalt hea kirjutaja. Tema sissevaade teatrisse on huvitav ja sageli põimub see n-ö omade kaitsmise või parnassile tõstmisega. See ei ole iseenesest halb, ehkki tuleb mõnikord kellegi teise ründamise hinnaga ja see on jällegi koht arutlemiseks. Mulle tundub, et mitmed Epneri suurepärased tekstid on kaitsebarrikaadidel kirjutatud. Midagi on kaalul. Põhjus võib olla kunstiline, aga mõnikord tundub see ka väga isiklik.
Seejuures hindan väga seda, kui kirjutisest sünnib dialoog. Kunstiliste vaidluste puhul pean küll oluliseks võimuhierarhiate silmas pidamist. Ütlen seda, sest mulle tundub, et see pole alati nii olnud. Aga näiteks Sirbis ilmunud „Kujutlusvõimeta näitleja võimatusest” on ühtpidi iseseisev manifest, aga samas ka vastulause Uku Uusbergile. Selge, et siin ei teki hierarhilist probleemi. Uku Uusberg on Tallinna Linnateatri kunstiline juht ja tal on kõik vahendid, et osaleda võrdväärses dialoogis. Sellises arutelus ei pruugi sündida tõde, aga teatrimõte liigub edasi.
Tambet Kaugema: Lehetoimetajale on Eero Epner unistuste autor: pakub ise välja huvitavaid ideid ja seejärel teostab need perfektselt. Tema tekste toimetama asudes on juba ette teada, et tuleb lihtne tööpäev, eriti midagi muutma-parandama ei peagi. Oleks rohkem selliseid autoreid, kes saadavad nii valmis tekste!
Helen Kannus: Minu jaoks seisnes Epneri artiklite väärtus eelkõige asjatundliku sissevaate pakkumises teatritegemise lähenemisviiside paljususse. See, mis proovisaalis toimub ja kuidas üks lavastus sünnib, on teatriväljal jätkuvalt müstifitseeritud ala. Ja on ka põhjust: see on enamasti sügavalt isiklik teekond, mis eeldab trupiliikmetevahelist usaldust ja haavatavust. On täiesti mõistetav, miks võõraid silmapaare tihtipeale proovisaali ei lubata. Nüüd aga heitis inimene, kes tunneb proovisaalis toimuvat hästi ja oskab seda sõnastada, asjatundliku pilgu sellesse müstifitseeritud ruumi.
Ja teatripraktikute „kirjavahetuse” kaitseks: miks ei võiks selliseid kirjavahetusi rohkem olla? Mina loeksin neid küll suure huviga. Sellised arutelud rikastavad teatrielu ja teatrikriitikat, tekitavad mõtteid ja algatavad väga olulisi diskussioone.
Meelis Oidsalu: Ida-Rooma keiser kirjutab Lääne-Rooma keisrile. Selles mõttes on kõik korras.
Helen Kannus: Sageli jääb teatriväljal mulje, et kriitika justkui vastandub loomingule, mida laval ette kantakse. Konflikt on kriitikute ja loominguliste vahele juba eos sisse kirjutatud. Mulle meeldib see Peter Brooki mõte, et arvustajad ja teatritegijad peaksid üksteist sööma nagu kalad, et ookean saaks edasi kesta. Aga söömisest üksi on vähe: neid võiks ühendada ennekõike ühine püüd pinnale tõusta. Tuleb koos töötada selle nimel, et teater saaks paremaks. Ei ole teatrit ilma kriitikata ega kriitikat ilma teatrita. Klišee või mitte, aga vajab aeg-ajalt meelde tuletamist.
Üles kirjutanud MEELIS OIDSALU
