Margot Visnap, teatri aastaauhinnad 2025, kriitikažürii liige. Erakogu foto
Eesti teatrikriitikat on läbi aegade saatnud kas akadeemiliselt leebe või teravalt otsekohene rahulolematus. Enamasti kirjutavad kriitika hetkeseisust ülevaateid, kommentaare või hindavad aruteluringides üksteise võimekust kriitikud ise. Ka viimases teatri aastaauhindade žüriis panid kriitikutele hindeid ainult kriitikud.
Sumbunud ringmängule mõeldes sündis vaimus provokatiivne ettepanek. Mis oleks, kui üheks „ametiajaks” esitataks väljakutse hoopis teatritegijatele? Žüriis hindaksid kriitikute panust teatrilukku hoopis lavastajad, näitlejad, teatrikunstnikud, muusika- ja valguskujundajad, video- ja helimeistrid… Kujuteldavat vestlusringi võiks ohjata lavastaja. Valik on avar (järgnev pole täielik ega pingerida): Elmo Nüganen, Merle Karusoo, Ivar Põllu, Kertu Moppel, Tiit Palu, Maria Peterson, Aare Toikka, Andres Noormets, Mari-Liis Lill, Margus Kasterpalu, Garmen Tabor… Samahästi võib arutelu juhatada ka näitleja, teatrikunstnik, helilooja. Üldlevinud väide, et praktikud kriitikat ei loe, ei päde. Ja kes ei loe, sel tuleks aasta jooksul rohkem kui 400 arvustust läbi lugeda. Meil on olemas eksperimentaalteater, liigiülene teater, etenduskunst jne. Miks mitte võtta ette üks ekspeditsioon teatrikriitika auhinnažüriis?
ENSVs määras kriitikapreemia (toona jah — preemia) Teatriühingu juhatus, kus istusid enamasti teatridirektorid või peanäitejuhid. Isegi veel 1997. aastal tegi preemiavaliku Teatriliidu juhatus. Vahel, küllap harva, juhtus ka nii, et mõne teatri lavastust karmimalt arvustanud kriitiku kandidatuur lükati kalevi alla. Mehed otsustasid: ei mingil juhul! Valiti välja pigem leebemad, kindlasti head kirjutajad. Ühest kriitikapreemiat väärinud kolleegist on tuline kahju. Kes meeldida tahab, peab…? Ei usu, et tänased praktikud žüriis niisuguse kaitseringi looksid.
Eesti meedia veebivoogudes — muutused ja ohud
Kuna internet pole täis saanud, siis veebivoolus avaldatakse valimatult kõike. Trükikulu ju ei ole. Digimeediat käsutab algoritm, mis muudab klassikalist ajakirjandusmudelit ja solgib ajakirjanduse väärtusruumi. Meelelahutusmaailm ja klikipealkirjad hävitavad tarmukalt ajakirjanduse usaldusväärsust. Eriti just Delfi sogases seebivees torkab silma tibikogukonna ülemvõim. Mõjuagentideks plikaohtu sulesepad või ka kogenumad kõmureporterid. Kvaliteetajakirjanduse suruvad tagaplaanile ekraanil hüplevad Hundid, Ilvesed, Mallukad, Puumad, Rebased ja lugejaile võhivõõrad tegelased. Letti lüüakse tundmatute isikute abielud, lahutused, beebiootused, rinnahoidjad või soengud. Kes sõudis abieluranda, kes näitas oma beebikõhtu või kaunist rannafiguuri, kelle siga pani hoovist plehku…
Delfi parketile libistatud tühimaailma ja päriselu vahel haigutab kuristik. Olgu, ei kliki seda jampsi! Ikkagi suskab algoritm oluliste teemakäsitluste vahele ogarat plära, luues justkui võõrandunud maailma, kuhu ühiskonnast, poliitikast, majandusest, kultuurist huvitatud lugejatel asja pole. Lugejat survestab tibitulnukate võlts reaalsus: umbluu ja kuulujutud, totakad „uudised”, somest üles korjatud tekstid. Tõe ja vale ähmastunud piir kompromiteerib staažikaid väärtajakirjanikke. Ühtäkki hiilib ligi ogar kahtlus: võib-olla pole klikikarnevali mässitud teenekad ajakirjanikud ka enam usaldusväärsed? On hoopis tõejärgse ajastu loodud hologrammid? Absurdne olukord solvab ehtsaid ajakirjanikke, kelle artikleid veebis suvaliselt sinna-tänna pillutatakse. Lõpuks ei ole lugejal enam jaksu otsida ses jampslikus loras kvaliteetajakirjanduse jalajälgi. Veebivool võimendab juhuslikkust ja tekitab lugejas segadust.
Meenutagem: juunis 2025 avaldas digiajakirjanduse lipulaev Delfi eetikakoodeksi lubadusega vältida klikipealkirju ning tagada sisuline ja kvaliteetne ajakirjandus. Delfi irratsionaalse ajakirjandusmudeliga astuvad ühte sammu Eesti Ekspress, kahtlaselt sageli ka Maaleht, Õhtulehest rääkimata. Õhtuleht, mis varem avaldas kõmuliste lugude kõrval ka uuriva ajakirjanduse artikleid ja sisukaid intervjuusid kultuuriinimestega, on langenud tabloidiuimas koomasse.
Ainsana on Postimees (eriti viimasel ajal) oma veebiportaalis loonud hierarhia, kus eelisõiguse saab nn valge ajakirjandus. Pehmemad teemad ja meelelahutuslik roosamanna on nihutatud alumistele riiulitele, nagu läbi aegade olnud tavaks paberlehtedes — ajalehe sabaossa. Eesti ajakirjandusväljale on alles jäänudki vaid kaks paberile trükitud päevalehte — Postimees ja Õhtuleht. AS Delfi Meedia (varem Ekspress Meedia) naelutas ju 2024. aastal kinni Eesti Päevalehe kirstukaane. Maakonnalehed ilmuvad paberil kas enam-vähem päevalehtedena või kaks-kolm korda nädalas. Ent nende pea kohal ripub riigiettevõtte Omniva kirves: me ei jaksa enam paberlehti koju kanda!
Meedia ei soovi peeglisse vaadata
Ajakirjandus on varmas kritiseerima poliitikuid, ühiskonna- ja kultuurinähtusi. On see ju ajakirjanike püha kohus. Aga enesekriitika? Regulaarset meediakriitikat meil ei eksisteeri. Kord nädalas, olgu või kord kuus, võiks ühes väljaandes ilmuda meediakriitika veerg — Postimees? Sirp? ERR? Marju Himma hajusad meediavaatlused Delfis meenutavad sõbranna leebet õlalepatsutust. ERR hüppab pingilt püsti vaid enesekaitseks, äratades korraks üles oma eetikameistri.
Õnneks on meil Tiit Hennoste, kes ausalt ja halastamatult, muheda küünilisusega, on võtnud järjekindlalt ajakirjanduse hetkeseisu üle vaadata — utsitanud meediakontserne ja väljaandeid peeglisse vaatama. Õnneks on meil Marju Lauristin, kes näeb suurt meediapilti, selle sees ka kultuuriajakirjandust.
1997. aastal ütles Marju Lauristin: ajakirjandus kolletab kui rakvere raibe. Väsimatu analüütik Tiit Hennoste sõnastab ligi kakskümmend aastat hiljem: praegu elame klikikate mädasoos. 2025. aastal soovitas Marju Lauristin Delfi kuningriigi halduril Urmo Soonvaldil visata pilk peale Delfi pealkirjadele. Lauristin: Delfi pealkirjade maailm meenutab idiootide suvefestivali.
Pardon! Regulaarse meediakriitika lipukest hoiavad kõrgel „vanamehed viinavabriku kõrvalt” — Rein Lang ja Väino Koorberg Kuku saates „Olukorrast ajakirjanduses”. Esimene saade läks eetrisse 5. oktoobril 2015. Esialgu vedas Rein Lang saadet koos Peep Kalaga. 2017 võttis Kalalt teatepulga üle Koorberg. Seni riigimeediat rapsinud Kala suundus tööle Rahvusringhäälingusse. Juba üle kümne aasta on vanamehed viinavabriku kõrvalt esmaspäeviti eetris.
Kus asub kultuuri ühiskodu?
Kuidas näeb välja meie kultuuri ühiskodu tänases meedias — veeb, paberlehed ja ajakirjad? Paraku pole digiajastusse maandunud peavoolumeedia kultuuri kajastamisega kohanenud. Veebivoogudes puudub kultuuriväljal kese. Veebivees lahustub kultuur nagu odav pesupulber.
Rein Raud käis juba 2014. aastal välja mõtte kultuuri ühiskodust — riiklikult toetatud veebikeskkonnast, kus sümboolse tasu eest oleks kõigil huvilistel juurdepääs kultuuriajakirjanduse tekstidele (ka maksumüüri taga kükitavad lood) ja kultuurkapitali toetatud eestikeelsetele e-raamatutele. Eesti Vabariigi põhiseadus määratleb kultuuri säilimise Eesti riigi olemasolu ühe peamise eesmärgina ja kohustab riiki tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade. Ent paljudel lugejatel puudub kultuuritekstidele vaba juurdepääs. Ei mõista põhjust, miks SA Kultuurileht, kes maksumaksja raha eest kirjastab 14 väljaannet, pakub veebis tasuta ainult nädalalehte Sirp. Ei usu, et Teater. Muusika. Kino, Looming, Keel ja Kirjandus, Vikerkaar, Akadeemia jt kaotaksid oma tellijad, kui värsked numbrid ilmuksid kohe ka veebis. Usun, et paberajakirjade ja -lehtede tellijad jääksid oma lemmikutele niikuinii truuks. SA-st Kultuurileht võikski sündida kultuuri ühiskodu.
Ennemuistsetel aegadel oli kultuurikriitikute pärisosa trükiväljaanne. Kultuurianalüüsil oli paberlehtedes kõikumatu positsioon — ühtaegu unikaalne ja iseenesestmõistetav. Paberlehes oli kriitikul identiteet ja hääl. Pärast esietendust, kontserti, kunstinäitust, väärtkirjanduse ilmumist oodati järgmistel päevadel ajalehtedest kriitiku sõnumit. Nüüd arvustused lihtsalt ilmuvad. Ootus ja lootus enam ei toimi. Ajamõõdik on rikkis: ei teata oodata, et just täna, homme, ülehomme ilmuvad erinevate kultuurinähtuste kajastused. Pole suudetud leiutada viisi, kuis lugejale sisulist kultuuriarutelu ja arvustusi pakkuda. Kas veebivoogude haldajad on vaevunud sellele mõtlema? Lugejaid õngitsetakse, meelitatakse klikipealkirjadega. Kahjuks toimetatakse autorilt nõu küsimata kultuuriarvustuste pealkirjad meelelahutuslikuks, vahel ka desinformeerivaks. Artikkel võib olla huvitav, ent klikimaigulist pealkirja silmates võib lugeja artikli lugemisest loobuda. Mõjutajate maailmas on kultuurikriitikutele hüvasti öeldud.
Kuidas tulevad teatrikriitikud toime meediavoogudes?
Tegelikult läheb teatrikriitikul peavoolumeedias hästi. Teatriarvustused on parketile lubatud. Antud isegi rohkem ruumi kui kirjanduse, kunsti, klassikalise muusika kirjutistele, kuna teatrirahvas on ju klikimagnet — piisab juba näitleja fotost arvustuse juures.
Delfi kontsern paiskab digivoogu hulgakaupa oma väljaannete suhteliselt keskpäraseid intervjuusid näitlejatega. Erinevates ajakirjades (Tervis Pluss, Maakodu, Eesti Naine, Pere ja Kodu, Kroonika jt) võivad elulised intervjuud näitlejatega mõjuda asjakohaselt. Kui Delfi nood intervjuud oma portaali kokku korjab, mõjuvad need üheülbaliselt ja mõjutavad eesti näitleja kuvandit.
Näitlejaile üks soovitus. Kui annate intervjuu, ajage selg sirgu. Ärge lubage ajakirjanikul suhtuda teisse kui objekti. Ärge alluge ajakirjanike manipulatsioonile, lubadustele, et tuleb äge lugu ja intervjuud saavad kaunistama nii kaunid, suisa imeilusad fotod. See on lõks. Teie olete intervjuu subjekt, seega teie otsustate, mida ja millest rääkida. Ei maksa lasta end liiga kergelt nügida pehmetele teemadele. Teie olete looja. Kontrollige olukorda kuni pealkirjani välja.
Postimees veab paberlehes ja veebis vapralt kultuurivedurit. Variatiivsust võiks rohkem olla — teatrist kirjutajate osas, aga ka erinevate kultuurivaldkondade kajastamisel. Õnneks on vähenenud Kultuuritoimetuse sildi all maailma kultuuri kajastavad anonüümsed tõlkelood. Mõningaid läbinähtavaid näppamislugusid oli piinlik lugeda. Postimees Nädal on praegustes oludes uhke ja tarvilik nähtus. Annab loojale aega ja ruumi pikematele esseedele, analüüsidele. Aitäh PM ja Heili Sibrits! Eesti Ekspressi kultuurivihule teeb PM Nädal pika puuga ära.
Delfi kontserni LP paberlehte pole kahjuks ammu käes hoidnud. Kui avada reedel Delfi portaali laekuv Laupäevaleht, siis lehe kontseptsioonist ja ülesehitusest aru ei saa. Teatriarvustusi kohtab harva. Veider, Delfi müüb LP paberlehe tellimust 29. augusti 2020 kaanepildiga, mille päismikus ilutseb loosung „Rahvusooperi juht Aivar Mäe astus tagasi”.
Maksumaksja toel ilmuvate nädalalehe Sirp ja kuukirja Teater. Muusika. Kino vastutus on suur — vältida sirge seljaga astumist üle ukseläve, mille taga terendab kultuuriajakirjanduse kriis. Kuigi Sirbi ja TeMuKi tiraažid on kahanenud, hoiab loodetavasti just paberväljaannete struktuur neid veebis sigrimigristumise eest. Kahjuks on Sirbi uus veebilahendus üpris loetamatu ega anna enam unikaalsest lehenumbrist üldpilti kätte (aru ei saa, miks kultuuriväljaandeid müüb AS-i Õhtuleht kirjastus, jätan selle usinamatele uurida). Kuuldavasti on SA Kultuurileht juhil Toomas Väljatagal plaan mõne ajakirja paberväljaandest loobuda. TeMuKi „Teatrivahi” võiks küll eelpensionile saata või peaksid „vanamehed pööningu kõrgustest” alla laskuma ja enesekriitilise nõupidamise korraldama. Teema võin ette anda: Quo vadis? Arutelu ajal ei maksa mikrofone välja lülitada.
Kuna Delfi kultuuritoimetuses puudub inimene, kes oleks võimeline teatrist kirjutama, siis voogu jõuavad nooremad, kiiremad, ent ka ebaühtlase tasemega kirjutajad-kriitikud. Maalehes hoiab kultuurisaua käes Margus Mikomägi. Õhtuleht pakub tribüüni „käisin teatris”-kirjasaatjatele. Müürileht on saatnud teatri vist kaduvikuteele. Ajakiri Edasi üritab olla elitaarne, ent ei suuda kultuuris kaasa rääkida. Edasi teatriarm piirdub juhuslike arvustustega (Karin Allik, Kaja Kann). Rammusama kriitikute koore riisuvad Sirp ja TeMuKi, kus kirjutajate ring on kõige laiapõhjalisem. ERR-i kultuuriportaali sisuliselt enam ei eksisteeri, enamasti koosneb see omasaadete või uudislõikude esitlusest. Ei meenu, kas saate „OP” pehmel diivanil on kunagi istunud ka mõni teatrikriitik — analüüsimas lavastust või teatrimaailma hetkeseisu?
Kuis läheb naabritel Lätis, Leedus, Soomes ja Rootsis?
Alustuseks Soome. Kui sain kutse Tampere teatrifestivalile (1989), armusin soomlaste 1945. aastal asutatud teatriajakirja Teatteri, milles olid arvustused, ülevaated, intervjuud, välisfestivalide tutvustused, info nii Soomest kui laiast maailmast. 2012 ühines Teatteri tantsuajakirjaga ja ristiti nimega Teatteri&Tanssi+Sirkus, mis lõpetas ilmumise 2024. aasta detsembris. Kuigi 1980-ndate lõpus sai Rahvusraamatukogu eriosakonnas lehitseda väljamaa teatriajakirju (valik oli napp), siis Teatteri oli toona mulle kui aken suurde maailma ja pani unistama omaette teatriajakirjast Eestis (muuseas Eesti Vabariigis ilmus ajakiri Teater 1934–1940, kirjutasin ajakirjast diplomitöö). Koos Teatteriga sai lähiaastate mõõdupuuks ka ajalehe Helsingin Sanomat nädalalõpuväljaanne, mille hiigelmõõtu paberformaat vajas toona lugemiseks suurt kirjutuslauda. Ent paberlehti, nagu ka kõikvõimsat Hesarit painab tänases Soomes majanduslik surve — kirjutage lühemalt ja kiiresti!
Soomes ei ole praegu ühtegi regulaarselt ilmuvat teatriajakirja. Süvaanalüüs on liikunud veebi, kus toimetab näiteks Soome Kriitikute Liidu veebiajakiri Kriitikin Uutiset. Mitmed nimekad kriitikud kirjutavad oma blogides.
Rootsi teatriloolist au hoiab paberajakirjana üleval Teatertidningen, mis asutati aastal 1977. See ilmub viis korda aastas (u 48 lk), aastast 1995 ilmub ajakiri ka veebis (paberil saab viis numbrit kätte 330 krooniga, digitellimus maksab 250 krooni). Teatriarvustustele jagub ruumi suurtes päevalehtedes Dagens Nyheter, Svenska Dagbladet. Ka kahes õhtulehes, Expressen ja Aftonbladet, ilmub korralikke arvustusi. Pilguheit päevalehtede suvekuude numbritele annab märku, et ka Rootsis tehakse hoogsalt suveteatrit: repertuaaris Lagerlöf, Shakespeare, Brecht, Tšehhov, omadramaturgia, palju ooperit. Juunist augustini esietendus ligi 50 suveteatri projekti.
Kunagi oli mul õnn intervjueerida ühemeheajakirja Entré toimetajat Claes Englundi. Mahukas teatriajakiri ilmus 1974–1998.
Läti professionaalne teatriajakiri Teatra Vēstnesis (1920–1938) hakkas uuesti ilmuma alles 1989. aastal. Rahastamisraskuste tõttu tekkis 2011–2013 paus, seejärel jätkati nii trükis kui ka veebis. Ajakiri ilmub neli korda aastas, kirjastaja on Läti Teatriliit. Populaarne ja mõjukas on digitaalne teatriajakiri Kroders, pidevalt uuenev teatriportaal, mis alustas ilmumist aastal 2011. Portaalis kirjutavad teatriuurijad, kriitikud ja kultuuriajakirjanikud. Teatriarvustused on vaid väike osa portaali sisust, esil on ülevaated, uurimused, teatriteooria, porteelood, intervjuud, mälestused.
Paberil ilmuvaid päevalehti on järele jäänud vähe. Suur osa neist on kolinud veebi või ilmuvad harvemini. Läti suurim päevaleht Diena (mille suuromanik on muuseas Eesti ettevõtja Mait Laidvee) kultuurilembusega just ei hiilga. Läti Delfi portaal vahendab põhiliselt teatriuudised.
Leedu teatrimõte- ja kriitika näikse hõljuvat hoopis kõrgemas sfääris (võrreldes Eesti, Läti, Soome või Rootsiga). 2015 asutatud teatriajakiri Teatro žurnalas (aastas neli numbrit paberil ja veebis, ligi 100 lk) on kontseptuaalne, poleemiline, originaalse teemavalikuga, pigem teatrimõtte edendaja kui lihtsalt arvustuste kogum.
Võimas nähtus on 2005. aastal ellu äratatud Menų Faktūra, Leedu kõige olulisem professionaalne veebipõhine väljanne: uudised, arvustused, esseed, intervjuud, kultuurikommentaarid, lisaks põhjalik teatriinfo andmebaas. Kujundlikult rõhutab Menų Faktūra olulisust Leedu teatrielus kriitikute lendu lastud ütlus: kui sa ei kirjuta Menų Faktūras, siis sind ei ole olemas. Menų Faktūra mõõdab teatripulssi Leedus ja maailmas. Järjekindlalt, süvitsi, kirgliku poleemika, julgete teatriarvustustega. Rahulik ja lugema haarav veebilahendus, arusaadav sisuline struktuur. Veebiväljaannet toetab Leedu riiklik meediatoetuste fond: toetatud saab uuriv ja hariduslik ajakirjandus, regionaalne meedia, kultuurimeedia ja kultuuriperioodika, rahvusvähemuste meedia. Aastas jagatakse fondi kaudu meediaväljaannetele üle kaheksa miljoni euro riiklikke toetusi. Kus on Kultuurkapitali ajakirjanduse sihtkapital, millel peaks aastast 1925 olema ju kunagise Kultuurkapitali sihtkapitali õigusjärglase staatus?
P. S. Lisaks riiklikule fondile tegutseb Leedus ka erakapitalil põhinev Leedu uuriva ajakirjanduse toetus- ja heategevusfond (Lithuanian Investigative Journalism Support and Charity Fund), kuhu teevad annetusi rahvusvahelised institutsioonid ja eradoonorid, et tagada võimuesindajatest sõltumatu uuriva ajakirjanduse elujõulisus.
Leedu kultuuriajakirjandusel on oma koht suurtes ja väiksemates päevalehtedes. Isegi Leedu Delfi tuleb kultuuri- ja teatriteemade kajastamisega lahedalt toime. Ei ole suutnud süveneda, kuidas portaalid ja väljaanded jagavad omavahel ülihuvitavaid kultuuritegelaste intervjuusid ja ülevaateid. Aga need ilmuvad. Loed ja janu aina kasvab. Mälukatkestus pole ajakirjandust tabanud — intervjueeritavate vanus, alates 90–85 (meie ajakirjanduse mõõtkavas muldvanakesed), Leedu väljaandeid ei peluta. Üks oluline fakt veel: mitmed mõjukad teatrikriitikud ja -teadlased peavad blogi, mida väärindavad sisukad kirjatööd.
Omaette fenomen on Leedu Rahvustelevisiooni (LRT) portaal — leidlikult struktureeritud infokanal, operatiivne ja lugejasõbralik. Ajakajalised uudised ilmuvad minutitega, hiljem lisanduvad täiendavad infokillud ja kommentaarid. Koostöös ELTA ja BNS-iga katab LRT usin toimkond poliitika, majanduse, ühiskonna, kultuuri, spordi jt valdkondade uudiseid. Kultuurirubriigil on kolm alajaotust: soovitused, intervjuud ja ülevaated — kombinatsioon tele- ja raadio omasaadetest ning LRT ajakirjanike artiklitest. Teatriteema on kaetud uudiste, probleemsete teemade käsitluste, sisukate ja põhjalike intervjuusaadete, aga ka kirjalike intervjuude, vestluste ja ülevaateartiklitega. Arvustusi kohtab harvemini. LRT portaali iseloomustab usaldusväärsus ning julge, terav, uuriv lähenemine poliitika- ja ühiskonnateemadele. Egas muidu üritanud eelmine valitsus koos oma parteitruude seimiliikmetega LRT-d suukorvistada, mis tõi kaasa ligi aasta kestnud leedu rahva massilised protestimeeleavaldused.
Toimetajast sõltub kõik või mitte midagi
Toimetajaid kas ei ole või nad ei oska või ei jaksa või ei suuda teha keerulisi valikuid. Väljaande kultuuritoimetuse juhataja peaks valdama kogu kultuurivälja. Kui juhataja peas on sündinud kontseptsioon, kuis erinevaid valdkondi kajastada, siis on toimetusel imelihtne kultuurikülgi täita. Kui kindel plaan puudub, siis jäädaksegi pressiteateid ümber kirjutama, väljamaa kilde üles korjama, ajaga võidu jooksma, peas trummeldamas küsimus: ega tänane kultuurikülg ometigi tühjaks jää?
Ka teatritoimetaja kui looja vajab kontseptuaalset nägemust ja peab endalt küsima: mis on hetkel olulisemad teemad ja lavastused? Kuidas tuua elevust teatriellu — uued rubriigid ja žanrid, teatritegijatele avatud kommentaariplats, näitlejate ja lavastajate portreed, hooajaülevaated, poleemika ja probleemide üle arutlemine? Nii võiks ju pääseda alatasa kummitavast žanrivaesusest. Vilets värk, kui väljaandes ilmuvad arvustused, mis magavale kassile ise suhu lipsanud. Või tuleb toetuda kohusetundlikele stammkriitikutele, kellelt arvustuse kähku kätte saab. Kordan üle: kindel kontseptsioon muudab iga toimetaja elu lihtsamaks.
Toimetaja on tulejuht. Tema käes on vaim, aga ka võim. Eriti just päeva- ja nädalalehtedes. Enamasti veebis püüab toimetaja teatriartiklite pealkirju klikisõbralikumaks muuta. Olen kohanud „seksikaid”, kuid räigelt eksitavaid pealkirju. Artikli autorid, kriitikud, intervjueeritavad on toimetajate „loomepalangu” ees kaitsetud.
Hiljuti suutis rabada isegi ERR-i portaali kultuuritoimetus — nüüd ka sina, Brutus? ERR-i kultuuriportaalil on erinevate kultuuriväljaannetega kokkulepe, mis lubab neil kalendrikuus avaldada kaks artiklit. Kevadel lugesin mõnuga ajakirja TMK aprillinumbrist Jaan Rekkori vaimustavat ja vaimukat intervjuud. Kae imet! ERR oli Rekkori intervjuule nikerdanud täiesti kontekstivälise klikipealkirja: „Jaan Rekkor: teatris on tore, sest seal aetakse varjamatult ja mõnuga lihtsalt möla ja plära”. Lähetasin seepeale ERR-i toimetajale karmi „ähvarduskirja”. Ähvardus jäi täide viimata. Kibekähku sai intervjuu uue pealkirja: „Jaan Rekkor: tihti jääb teatris tunnustamata näitleja, kes mängib tähelepandamatult”. Asi seegi.
Oletasin, et miski ei suuda enam mind rabada. Siiski, siiski! Möödunud aastal üllatasid uuendusliku toimetamisviisiga Teatrielu 2025 koostajad Karin Allik ja Oliver Issak. Nimelt kuulutasid nad välja avaliku konkursi, millega otsisid kaastöid tulevase teatriraamatu tarbeks: „Et leida üles need teemad ja kirjutajad, kelle peale me ise esimese hooga ei tule.” Viitan mõnele konkursi tingimusele ja lasen siis käed rippu.
¤ Idee peaks olema seotud 2025. aastaga eesti teatris — üks sündmus, lavastus, inimene, tendents, teema, kuulujutt vms.
¤ Idee esitaja peaks olema ka teksti looja (tasu töö eest on 500 € neto).
¤ NB! Kui konkursile esitatud idee sel korral käiku ei lähe, jätavad toimetajad endale õiguse teha autorile ettepanek kirjutada sama idee alusel tekst hoopis kogumikku Teatrielu 2026.
Pluralismi ajastul vajame pluralismi
Eks seegi ole osati teatritoimetajate valik, et tänases teatrikriitikas puudub dialoog ja arutelu, kus oleksid esil eri vaatenurgad. Kas kardetakse kahjustada meie teatri ökosüsteemi? Kriitikud ei pruugi paljudes küsimustes ühel meelel olla. Ent polemiseeriv kriitika on teatri tervisele ülioluline — kriitika, mis on uudishimulik, avab lavastuse erinevaid tähendusi, julgeb kritiseerida ka ebaõnnestumisi. Muidu võib kriitika taanduda kas diskreetseks kaasanoogutamiseks või hermeetiliseks kirjeldamiseks. Pluralism tähendab ka õigust eksida ja vaielda. Kui kriitikud ei söanda üksteisega polemiseerida, kaob teatrielust särts ja pinge. Teatrilugu ei tohi muutuda klanitud ja „palavalt armastatud” monumendiks.
Võtan appi praktikud. Priit Põldma: „Päevakriitikat järjepanu lugedes hämmastab arvustustes lokkav leebus. Otsekoheseid hinnanguid välditakse või mahendatakse, püüdes mõista ja õigustada peaaegu iga kunstilist valikut (või selle tegemata jätmist). Kohati tundub, nagu oleks teatritegemine midagi iseenesest õilsat ja tänuväärset.” (TMK 2021, nr 4)
Kaie Mihkelson: „Mind on imestama pannud, kuidas kriitikud armastavad ja hoiavad teatrit, kui pehmed nad on. Nende heatahtlikkus on suurem kui nõudlikkus. Meie kultuuriväljal oleks aga vaja, et nad oleksid eelkõige üdini ausad. (—) Oleks kogu teatri huvides, kui kriitika oleks nõudvam, kriitilisem ja julgeks öelda, et lavastus ei küündi. Ei tasu karta tüli. (—) Kui kõik on hea ja kõike kiidetakse, siis publik muutub ka leplikumaks ja me kaotame väga hea teatri.”(TMK 2024, nr 7–8)
Toimetaja voli on areenile kutsuda ka teatritegijad. Mitte just pusklema. Praegune teatripilt pakub suhteliselt palju erinevaid teatriloome viise, ka erinevaid arusaamu teatri tähendusest ja ülesannetest. Seega peaks praktikud kaasa rääkima meie teatrimõtte kujundamises, tutvustama oma loomepõhimõtteid, et mitte jätta omaenese loomingu määratlemist või tõlgendamist ainult kriitikute pärusmaaks.
Teatrikriitik — kes ta on?
Ikka meenub üks lõiguke Kalev Kesküla esseest „Kriitika kui leivavõtt”, mis jõudis enne tema surma tema esseekogumikku „Elu sumedusest” (2009). Kalev kirjutas nii: „…kritiseerimine on rahulik ja ohutu tegevus, mis iseenesest näitab, et tema objekt on raha- ja võimukauge nähtus, millest ei sõltu tema looja füüsiline eksistents… Kriitik ei ole enam teenäitaja.”
Meelis Oidsalu tegi vaimukalt, eneseiroonia kilbi varjus „ideaalsete” kriitikutüüpide lahterdamise raske töö aastaid tagasi ära („Seitse pimedat selgeltnägijat teatrisaalis” ajakirjas Teater. Muusika. Kino 2021, nr 4). Provokaator. Esteet. Publikuteenindaja. Interpreet. Ideoloog. Müüdilooja. Muljetaja.
Oidsalu nimekirja laiendades tahaks juurde küsida: kes ta veel on, see meie teatrikriitik? Vahendaja. Peegeldaja. Teenindaja. Akende avaja. Töömesilane. Visionäär. Armunu. Teatriteadlane. Eneseimetleja. Talletaja. Teenäitaja. Mõtestaja. Kultuurimälu hoidja. Turundaja. Filosoof. Mälukaotanu. Süveneja. Looja.
Arhetüüpide kogum oma erisustes on muljetavaldav, võimas. Rikkus, kallis vara! Igaühest meist võib leida killukese mõnest arhetüübist. Lugedes arvustusi ja uurides teatrikirjutistes peegelduvaid kriitikurolle, neid kokku liites või lahutades, on tehte tulemus üllatav: hallivõitu, rutiinne, loid, tasapaks tekstide mass. Kindlasti on see pisut utreeritud üldistus ülekohtune, vast häbematu. Ent vaadeldes meie teatrikriitikat distantsilt, hinge kinni hoides, justkui päikesevarjutusest imet otsides, luurab läheduses pettumusvirve, mida ei julgeks ega tahaks tunnistada. Ei ole kirge, intensiivsust, särtsu. Hoolikalt kaalutud, täpne, vahe, mõnikord kihvtine ja lõikavgi sõnastus on asendunud stampide, käibeväljendite, kulunud vaatenurkade, tundeliste, efemeersete kirjeldustega. Või seilab kirjutaja lavastusest üha kaugemale, kaasas kuhjuvad filosoofilised uiud, tegeledes üleolevalt eneserahuldamisega, oma ülimuslikkuse eksponeerimisega.
Kas teatrikriitikasse on salamisi imbunud paradigmamuutus? Võimust on võtnud reportaažilik olukirjeldus, ilmavaatlus, kriitiku emotsioonide ja kehainstinktide registreerimine: kas tuli surmauni või värises kriitik erutunult, kas ei jätkunud õhku, oli külm või… juba sajab, sajab veel rohkem, sajab lõpmata… Kriitiku teekond teatrisse, saali astumine ja istumine saab detailselt kirjeldatud. Eneseimetlus kuubis. Peegeldab see kriitiku soovi reavaatajaga samastuda? Mõned noorema põlve kriitikud nimetavad selliseid olukirjeldusi ja kirjutaja sisevaatlusi esseeks, milles lavastuse analüüs polegi nii huvipakkuv. Kadumas on just noorema, aga ka keskeale läheneva põlvkonna kriitikute funktsionaalne mõtlemis- ja kirjutamisoskus. Mälukaotanu julgeb tunnistada — 1970-ndate teatriuuendus teda ei huvita, õigemini ei tea ta sellest muhvigi. Kas eesti teatri sünnilugu ja arengujooni peaks ka tundma? Aga miks? Kui mäluauk, siis mäluauk.
Tartu ülikooli teatriteaduse õppetool toodab rikkalikult baka- ja magistritöid, mis keskenduvad suuresti lähikümnendite või -aastate teatrile. Milleks meile ajalugu? Uurigem -isme, retseptsiooniteooriaid, teatrisemiootikat, süvatasandil analüüsimist, tänapäeva teatri mõtestamist… Tunnistan ausalt: enamik töödest on igavad, järgivad stereotüüpset uuringumalli, ei kõneta ega tõesta. Mea culpa!
Aastaid toimetavad teatrikriitika varjus agarasti Tartu Ülikooli teatriteadlased ja nende järglased, õpetavad ennast ja üksteist, lendlevad ühelt konverentsilt teisele, hõivavad positsioone institutsionaalses võrgus, vaatavad teatrikriitikale ülalt alla: meie võim on teatriteadus!
Ühe, õigemini mitme põlvkonna kriitikud on lahkunud teispoolsusse ja võtnud enesega kaasa andekuse, teadmised Eesti ja maailma teatri ajaloost, analüüsivõime, otsekohesuse, kirglikkuse, hoolivuse ja teatriarmastuse. Ülev Aaloe, Jaak Rähesoo, Lilian Vellerand, Lea Tormis, Mardi Valgemäe, Mati Unt, Vaino Vahing, Andres Laasik, Reet Neimar… Veel kümmekond aastat ja mälukaotanutele muutub ka teatriauhinnale lisatud Reet Neimari nimi anakronismiks.
Jah, meie teatrikriitika põldu väetavad ka kogenud kirjutajad: Jaak Allik, Enn Siimer, Pille-Riin Purje, Kadi Herkül, Madis Kolk, Heili Sibrits, Gerda Kordemets, Valle-Sten Maiste, Meelis Oidsalu, Maris Johannes, Jaanus Kulli… Ometigi valitseb „nende” ja „nende teiste” vahel kummaline tühjus, seletamatu vaakum. Keegi kuskil on silla põletanud. Teatrikriitikud ei moodusta enam ühtset vaimset kogukonda või perekonda, kus kohtuvad erinevad vaated, aga püsib ka põlvest põlve edasi kantav elutarkus.
Parim kriitika on omaette kunstivorm, annab hingamisruumi intelligentsele, konstruktiivsele arutelule ja kirjutamisnaudingule. On uudishimulik, igavesti otsiv ja dialoogis teatritegijatega. Esitab küsimusi ja annab vastuseid. Näeb laiemat konteksti, mäletab minevikku, tajub olevikku ja visandab tulevikuperspektiive. Hoiatab ohtude eest. On nõudlik. Ei anna armu keskpärasusele ei teatris ega eneses.
Kas žürii läbikukkumine või oleva kriitika peegeldus?
Olin seekord teatrikriitika žürii liige. Paraku ei olnud võimalik liituda kolleegide vestlusringiga ajakirja Teater. Muusika. Kino veergudel. Algne plaan oli lisada vestlusringile oma tähelepanekud ja kommenteerida tänavuse žürii toimetulekuvõimet, kaalutletud malemängu ja kramplikku usku päästvasse hääletamisprotsessi. Me ei ela ju ometi vaikival ajastul? Õnneks tabas mind selgushetk: detailseid kirjeldusi ja hukkamisi ei tule.
Olen kriitikažürii töös varemgi osalenud. On olnud ühendavat koosmeelt ja viljakat arutelu. Kokkupõrkeid. Kompromisse. Teame, ükskõik millises žüriis võib hääletuse kaalukausil otsustavaks saada vaid üks hääl. Alati jääb midagi südamepauna kripeldama. Ent demokraatiaga tuleb leppida. Tunnistan ausalt üles, seekord ei jõudnud ükski minu ettepanek isegi nominentide eelhääletuse nimekirja. Olin kurb üksiklane, kes mängleva kergusega vastu seina suruti. Demokraatia on kõikvõimas. Võib su nähtamatuks muuta, nurka mängida.
Jah, midagi oli seekord viltu. Ei tajunud loomingulist, innustavat, kirglikku ja loovat dialoogi. Pigem jäädi mugavustsooni, toetati kiiret, kantseliitlikku lähenemist: teeme siva ära! Milleks pikalt argumenteerida, selgitada. Ei ole mul kaaslastele žüriilauas või turvalise ekraani taga ühtki etteheidet. Kõigil on vaba voli arvata ja hääletada. Kas säherdune gambiit vääris küünlaid? Laureaatusetroonile asetati, nüüd siis juba neljakordne (2006, 2014, 2021, 2025) Eesti meister Eero Epner.
Tulles tagasi loo algusesesse… Teatritegijate kujuteldav kriitkažürii. Kas asjad läksid nii, nagu läksid, kuna seekord puudus žüriis teatripraktikute tasakaalumeel. Ammu ei mäleta kriitikažüriid, mille koosseisus poleks üht või kaht praktikut. Nüüd on. Üks minu nominent, Teele Pärn, on kutsutud järgmisesse žüriisse kriitikale hindeid panema. Kurdame, et teatripraktikud kirjutavad teatrist nii harva, või peaaegu ei kirjutagi. Teele Pärna kaks erakordset artiklit ajakirjades Teater. Muusika. Kino ja Akadeemia pudenesid mu kolleegidest žüriiliikmetel kui liivaterad peost. Loodan, et Teele kirjutab edasi, kuigi järgmises otsustajate ringis on ta kahvlis — žüriiliikmete kirjutisi ei tohi nominentide nimekirja panna, veel vähem laureaatusetroonile tõsta.
Teele Pärn.
Harri Rospu foto
