Prelüüd
„KorFest” — kas pole mitte kõlav nimi? Lühend millestki laiemast. Korrastus, korilus, korruptsioon, koraan, korall, Korea, korrespondent, kordaja, korraldaja, korüfee…
Aga milleks luua lühendeid? Kõlab vingemalt? Võtab vähem ruumi? On meeldejäävam? Tantsu konteksti arvestades meeldib mulle ikka naljatledes mõelda, et kui vanajumal teadmisi jagas, olid tantsijad proovisaalis. Ehk on see üheks põhjuseks, miks termin „koreograafia” ei vääri täht-tähelt välja kirjutamist. Tantsukunstis on rõhk rohkem teistel meeltel ja arusaamisvõimalustel ning mida sellise entsüklopeedilise informatsiooniga ikka tantsu kontekstis peale hakata? Piisab suuna kätte näitamisest, edasine selgub või ähmastub pigem muude meelte kui arusaamise kaudu. Siia kõrvale meenub kohe ka üks teine nimekas ja pika ajalooga tantsufestival „NoTaFe”. Midagi maagilist selles tantsus on. Vähem trükimusta ja rohkem meelelisi võimalusi!
Miljöö
„KorFest” toimus esimest korda 2008. aastal eesmärgiga tutvustada Tallinna Ülikooli koreograafiaosakonna lõpetajate loomingut laiemale publikule. Põhjendatud alustel ellu kutsutud sündmus, mille selgesuunaline eesmärk pole ajas muutunud. Samuti on rõõm tõdeda, et festival on suutnud pidevalt laieneda erinevate programmide kujul, nagu näiteks „KorFest Weekend”, võimaldades sel viisil, (kõrval-)sündmuste kaudu, pidevat pildil püsimist. Tänuväärne töö tantsu suunamisel kirevate muutuste keerises!
Jõudes samm-sammult lähemale seekordsete peategelaste loomingule, tuleb kõigi BFMi koreograafia magistriõppe lõpetajate tunnustuseks öelda, et nii tugevat, laiahaardelist ja (enese-)teadlikku lõpulavastuste programmi pole „KorFesti” kontekstis siinmail veel nähtud. On loomulik, et aastatega tase kasvab ja ambitsioonid avarduvad, kuid eranditult on töödest kadunud koolipoolse toe alatoon. Kõigis on südikat iseseisvust, aktuaalseid teemafookusi ja piisav kogus äkilist erksust, sisenemaks skeenele omanäoliste loojatena. Just neis erinevates lähenemismeetodites peitubki jõud, millega käesoleval hooajal eriti silma paisteti. See oli ühtlasi ka esimene, märgiline, kord, mil „KorFest” sel viisil mööda Tallinna teatreid ja etendusasutusi laiali pillutuna end kehtestama pidi. Nii sirutab festival oma kombitsaid, tehes huvilistele märgatavaks värsked, ent küpsed autorid, parandades meie kohaliku tantsuiibe kuvandit ja tõestades sellise pealelennu olulisust.
Peategelased
Triin Kauber, „Pisarakiskuja” (elektron.art)
Triin Kauber tõi Põhjala Kalosseumi tribüünisaalis välja tundliku ja esteetiliselt õõvastava installatiivse etenduskunsti suurvormi. Olen jälginud autori varasemaid otsinguid tehnoloogia ja keha suhete sasipuntras, kuid „Pisarakiskujas” oli jõutud teadlikult kohale. Kohale seisundiruumi, milles (pisara-)masin esindas inimlikkusele omast karakteristikat. Tugeva atmosfääriga töös olid detailid, maitsekus, publiku vaatenurkade paljusus ja etendajate ruumi aktiveerimine hästi seostatud ja tasakaalus. Jõudis nii (kaasa) mõelda, end kaotada, etendajate eest puigelda kui ka kogu selles hapras hämaruses tumepoeesiat tunnetada. Kui masin suudab valada pisaraid, siis kas see on märk empaatilise ruumi laienemise võimalikkusest? Samas on soolasuse ja konsistentsi erinevus ka näiteks valu- ja tundepisaratel. Kummad on justkui õigemad? Jättes ainuõige pisara retsepti sinnapaika, võib kinnitada, et Kauber laiendas oma teosega inimkeskse käsitluse arusaamu avaramatesse sfääridesse. Ka maailmas toimuvat arvesse võttes pakub „Pisarakiskuja” aktuaalset mõtteainet. Kas globaalsel skaalal pole juba piisavalt pisaraid valatud ja soovitud, et kõik õudne lõppeks? Kui see vaid oleks nii lihtne ja hoolivate jõudude otsustada! Siis ei jõuaks keegi rõõmupisarate laviinile piiri panna. Installatiivne etenduskunst, mis näeb antropotsentrilisest maailmapildist kaugemale ja kus põimuvad globaalselt akuutsed teemad, võib näidata meile suunda, kuhu tulevik võiks teel olla: hooliv, arvestav ühiskond, kus keegi ei karda end väljendada.
Triin Kauber, „Pisarakiskuja”.
Eva Krami foto
Kristina Paškevicius, „Maarja tõmbas Tinderi” (Kellerteater)
Kristina Paškevicius on kunstnik, kelle nooruslik energia ja elutarkust täis kogemustepagas lavastajana ei väsi üllatamast. Mida kõike üks tantsulavastus olla ei saa? Seekord on tema sulest jõudnud lavalaudadele trilleri võtmes tantsuteatrilavastus „Maarja tõmbas Tinderi”, milles suhtluse psühholoogia keerdkäigud põimuvad kehalise väljenduse dominandi kaudu. Kui võrrelda tema kursusekaaslastest kolleegidega, siis on Paškeviciuse teos teemakäsitluselt kõige elulisem, aktuaalsem ja laiemale publikule isiklikku samastumist pakkuvam. Kuni teatud (tumepoeetiliste) piirideni. Üle kahe tunni kestev tantsudominandiga põnevik visualiseerib digitaalse suhtluse varjukülgi ja (ootamatuid) leide inimeste saadetud kohtingukogemustest. See on kahtlemata ammendamatult põnev teema, kuid kas tants on see esitlusviis, mille kaudu lineaarset narratiivipõhist lugu jutustada? Sellises lavavormis on suur kogus ambivalentsust ja abstraktseid tõlgendusvõimalusi, töö etendajatega annab aga kinnitust, et tants kui meedium on konkreetse teose puhul just see õige. Tantsijate füüsiline väljendus ei hajuta informatsiooni, mis pelgalt tekstina edastades võinuks tasapinnaliseks jääda, vaid pakub kujutlusvõimele avaramaid võimalusi. Publik saab maagiaga rikastatud tantsunumbritest kätte nii lood, põnevuse kui pikantsuse.
See, et miski on arusaadav, lihtne ja lööv, ei vähenda tingimata (intellektuaalse) kaasaelamise võimalust. Siit muigega laiendades — kui kehapõhine liikumispraktika on end oma keeruka väljendusvormina nišitooteks mänginud, siis käesolev lavastus toob tantsu otseütlemise seksikuse särtsakal, samas salapärasel kujul huvilistele otse sülle. Häbeneda pole siin miskit. Jääb vaid kaasa ahhetada, kuidas kehalise dominandiga etendamismeetodid võimaldavad teha nähtavaks seisundeid, mida reaalsed inimesed reaalses elus läbi on pidanud elama.
Kristina Paškevicius, „Maarja tõmbas Tinderi”.
Siim Vahuri foto
Eveli Ojasaar, „Alterity” (Sõltumatu Tantsu Lava)
Laval on lift, mille uksed ei peagi vaatemängu jooksul avanema. Aktiveerub psühhofüüsiline rolliloome, mis kaotab siiani kehtinud normid millegi ilusaks või inetuks pidamisel. Hindan kõrgelt autori valikuid, kuidas publiku tähelepanu köita ja hoida. Palju tundus planeeritult ebavajalik, justkui flirtivalt üle õla tagasi vaatav ja edasisest mitte hooliv. Ojasaare liikumist lavaruumis võikski vaatama jääda, lootuses, et saab minna veel kaugemale grotesksust üle võlli keerates, kostüümiräbalatega veel rohkem ühte põimudes, liikumist luues ja piirates. Ilu, mis tegi läbi kaleidoskoopilise transformatsiooni, ei olnud alguses niivõrd lummav ega lõpus sedavõrd näotu, nagu võinuks eeldada, vaid pigem kogu protsessi vältel kaasa haarav. Kui autori jaoks näis olevat oluline dekonstrueerida häbi fenomen, siis lavale jõudis võluv karakteri kehastus, lynchilikult punases tonaalsuses ruumiloome, sekka absurdihõngulisi elemente ja läbikomponeeritud seosetuid misanstseene. Kehalise kohalolu kehtestamise lummus lasi kõigel muul toetaval pillavalt näppude vahelt libiseda, hoides fookust kole-ilusal karakteril. Suurendusklaasi abil tõi autor välja keha proportsioonide tajumise ebakõla, mille kulminatsiooniks sulandus ta ühte ruumis leiduva mööbliga. Kiiduväärt kunstiline käsitlus ja enesele takistuste püstitamine, milles roll polnud kehtestunud, vaid pidevas muutuses, kaotades iganenud arusaamad normatiivsetest ideaalidest, kuid jäädes ikkagi säravaks.
Eveli Ojasaar, „Alterity”.
Mareeta Ojasaar, „nra.dra” (Kanuti Gildi SAAL)
Mareeta Ojasaar seob oma lõputöös hääle ja kehalise performatiivsuse üheks tervikuks. Mis selles (pealtnäha) nii uskumatult erilist saab olla? Palju! See on palju rohkemat kui lihtsalt heli. Eriti seisund, pühendumus ja teostus. Kanuti Gildi SAALi keldrisaal on küllaltki kapriisne ruum, milles külastaja peab pidevalt kaela painutama, kuid autori komponeeritud tervik ja etendaja võluv karismaatilisus nihestasid seniseid arusaamu häälekasutuse võimalikkusest tantsulavastuses. Etendaja suhtles publikuga pehmelt, järjest usaldust võites. Selline füüsiliselt kaasav lummamine võinuks lavastuses ja ka selle järelelus minna märksa kaugemale, jõuda näiteks loosungitega tänavale. Autor on väljendanud seoses selle teosega oma huvi poliitilise etenduskunsti vastu, ent tõdeb ühiskondlikku apaatsust. Hääletoon, pilk, žest, liikumise rütmistatus ja suhtlus publikuga — selles kõiges oli hüpnotiseerivat potentsiaali kollektiivselt midagi suurt korda saata. Pehmele malbusele sekundeeris mõttegümnastikat pakkuv küsimus tänapäevase poliitilise kuvandi taga hõljuvast tühjusest ning nõutus selle üle, miks ühiskond toimuvat tuhmil pilgul talub. Kas olukordade passiivne tunnistamine jääb igaühe enda südametunnistusele või saab midagi ette võtta? Selles valguses toimis Mareeta lavastus „nar.dra” katalüsaatorina, et leida oma hääl, millega võimalikke muutusi luua.
Mareeta Ojasaar, „nra.dra”.
Kaur Terep, „Bemmiott” (Sõltumatu Tantsu Lava)
Kas (kaasaegne) maailm vajab veel juurde (valgeid) (mees)kangelasi? Kui sellisele provokatsioonile vastata, siis de-/rekonstrueeritud kangelasi kindlasti, sest need õõnestavad irooniliselt senist heroilist kangelasekuvandit, pakkudes uusi, hoolivamaid, haavatavamaid, mõistvamaid kuvandeid. Kaur Terep tegeles vastava (mõtte-)ruumi laiendamisega nii mitmel tasandil, et Sõltumatu Tantsu Lava saal jäi sellele kõigele kitsaks. Autor esitas lugu installatiivsete piltide jadana, müüte ümber kirjutades, ennast haavatavana näidates, saatjaks mootori põrisev nurrumine. Lavastuse lähtepunkt, maskuliinsuse uurimine seestpoolt, oli leidlik ja stereotüüpe lammutav. Terep etendas mehena drag king’i rolli, mis ajalooliselt on olnud vastassugupoole pärusmaa, otsis autoentusiastide foorumist hingelist poolt ja seadis Kalevipoja heroilise tegelaskuju reha otsa komistamise situatsioonidesse. Peategelane Bemmiott demonstreeris oma mitmekülgseid oskusi nii bändis lauldes ja pilli mängides kui ka end maskuliinsust haavavasse alastusse asetades. Kõike seda saatis BMW E36 turvav, valvas pilk. Mis on see, mis paneb noort loojat eeposlikku mütoloogiat lavale tooma ja seda ümber hindama, käibelolevale ja väljakujunenule midagi lisama või just ära võtma? Usun Bemmiotti kui võimalikku uude rahvuskangelasse, aga ainult juhul, kui etendusele jõudis ka kontingent, kes muidu teatriõhtute ajal parklates driftides koreograafilisi motiive laiendab. Telliskivi Loomelinnaku ja Sõltumatu Tantsu Lava lavaväline areaal pole varem sellist kunstilist tähelepanu kogenud. Olgu Terepi nooruslik energia ja käekiri eeskujuks, millest algab parklaformaadis urbanistlike suvelavastuste epohh.
Kaur Terep, „Bemmiott”.
Eva Krami fotod
Kreedo
2026. aasta kevad läheb meie pealinna etenduskunsti ajalukku kui tantsu laienemine linna. Viis eriilmelist ja jõulise pealelennuga koreograafi võtsid oma lavastuste fookuseks aktuaalsed teemad maskuliinsuse haprusest, kohtingute varjupoolest, hääle võimalustest tantsus, häbi ümbermõtestamisest ja maailmavalu pärast mehhaaniliste pisarate valamisest. Enam pole „KorFestil” tagasiteed — nüüd tuleb tagurpidi kukerpallitades uksed üha suurematele lavadele lahti murda. See on festival, mille vajalikkuses ja püsimises pole kahtlust (kuni eksisteerib vastav kõrgharidus). Laienemine koolist väljapoole tõstis märgatavalt tantsu võimalust osaleda üldises kultuuripildis. Nii see ka jätkugu, sest tantsu võimuses on lehvitada kivinenud arusaamadele ja teha teed teistsugustele mentaliteetidele.
