Antoine de Saint-Exupéry jutustusest „Väike prints” inspireeritud muusikateatriteos „Janu”. Lavastajad: Liina Olmaru ja Kärt Tõnisson.Dramaturg: Liina Olmaru. Liikumine: Kärt Tõnisson.Lavastustugi: Laura Kvelstein. Helilooja: Tatjana Kozlova-Johannes.Helirežissöör: Tammo Sumera.Valguskujundaja: Renno Rüütli. Kostüümid ja lavakujundus: Kairet Moistus, Liina Tepand, Liina Olmaru ja Kärt Tõnisson.Projektijuht: Ere Naat.Laval: Püha Johannese Kooli (PJK) draamastuudio ja tantsukooli õpilased.Produktsioon: Püha Johannese Kooli draamastuudio ja tantsukool, 2026. Esietendus Tallinnas Püha Johannese Koolis 26. V 2026. Lavastus oli osa helilooja Tatjana Kozlova-Johannese doktoriõpingutest Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias.
Antoine de Saint-Exupéry jutustusest „Väike prints” inspireeritud lavastus „Janu” ühendas sõna, muusika ja liikumise poeetiliseks tervikuks. Järgnev intervjuu helilooja Tatjana Kozlova-Johannesega valmis juunis pärast esimest etendustetsüklit.
Mirje Mändla (M. M.): 2020. aastal valmis sul muusika teosele „Juures”, mida sa oled ise nimetanud elektroakustiliseks teoseks, aga ka siin osales Kärt Tõnisson oma koreograafiaga. Aastal 2022 tegid sa koos Kärdiga heliteatriteose „söövitab.tuhk”. Minu jaoks on muljetavaldav, et jõudsid 2026. aastal koos Kärt Tõnissoniga uue projektini.
Tatjana Kozlova-Johannes (T. K.-J.): Tegelikult seob meid Kärdiga juba pikem koostöö. 2019. aastal aitas ta ISCMi avaürituse jaoks lavastada minu teost „Lagunemise ilu”, kus osalesid lisaks Eesti Heliloojate Ansamblile ka Kärdi tantsuõpilased. Hiljem aitas ta seada liikumist Eesti muusika päevade ühele kontserdieelsele „heliaktsioonile”, kus osales Eesti Heliloojate Ansambel (mina sealhulgas). Aastal 2020 tuli lavastus „Juures”, mida sa mainisid, s.o tantsulavastus minu muusikaga, kus osalesid Püha Johannese Kooli tantsukooli lapsed. 2022 valmis „söövitab.tuhk”, kus Kärdil oli kandev roll koreograafi ja tantsijana. Seejärel, samuti 2022. aastal ning taas Eesti Heliloojate Ansambliga, lavastas ta „Uneuksed”, kus lisaks meile osalesid veel eri vanuses lapsed. Ja tõepoolest, uuest lavastusest rääkisime Kärdiga juba siis.
M. M.: Samas see, et lastega tuleb projekti ettevalmistusi varem alustada, annab eelise — sa hakkadki varem looma ja pärast on palju rohkem aega terviku peale mõelda. Mulle tundus sinu tegevust jälgides, et sa oled doktorantuuri väga täpselt ja pikalt ette planeerinud.
T. K.-J.: Iga suurem lavateos vajab pikemat mõtlemist ja ettevalmistust. Doktorantuuri astumist ma liiga pikalt ette ei planeerinud, pigem tekkis see mõte mul mõned kuud varem. Sisseastumiseks aga tuli kirjeldada oma loomingulisi plaane järgmisel neljal aastal ning tõesti, uus lavastus oli mul juba siis (aastal 2023) ühe doktorikontserdina kirjas.
M. M.: Kas idee lähtepunkt oli ka juba teada?
T. K.-J.: Jah. Kärt soovis teha lavastust Saint-Exupéry „Väikese printsi” põhjal. Mina algul kahtlesin, sest selle raamatu teemad ei ole eriti lastepärased, need on üsna keerulised ja vajavad teatud psühholoogilist küpsust. Minuski tekitas Printsi lahkumine raamatu lõpus kõhedust ja ma ei kujutanud ette, kuidas teismeeas noored suudavad sellega toime tulla. Kui meiega liitus Liina Olmaru, arvas temagi, et 9. klassis on liiga vara sellise teosega tegeleda. Kärt suutis meid aga ümber veenda ja peab ütlema, et lõpuks oli tal õigus. Noored suutsid suhestuda raamatu teemadega väga sügavalt. Aga Kärt nägi selles raamatus hoopis teisi asju — erinevaid planeete, mida me käsitlesime erinevate vaimsete seisunditena, ja raamatu lõpp ei tundunud talle keeruline. Minu suurim hirm, Printsi äramineku koht — see on lavastuses lahendatud hoopis teisiti, kui mina seda jutustust lugedes tajunud olen, lavastuses ei mõju see sugugi traagilisena.
M. M.: Millega Kärt Tõnisson oma valikut põhjendas? Kuidas see nüüd lavastusena sulle tundub?
T. K.-J.: Kärdil tekkis idee, et iga planeet võiks sümboliseerida justkui mingit vaimset seisundit. Tundus, et see võiks olla noorte jaoks aktuaalne. Näiteks „Eputise planeeti” käsitasime tänapäeva inimese vajadusena olla alatasa nähtaval ja demonstreerida pidevalt, kui tore ja huvitav on tema elu. Kui mõelda sotsiaalmeediale, siis „eputamisest” on saanud justkui teatud ühiskondlik norm või isegi nõue ning see mõjutab otseselt ka meie vaimset tervist. Selline vaimsete seisundite kaudu lähenemine tundus mulle hea mõte.
…kui lendur on maas ja trupp kordab: „Palun, palun, palun…”
M. M.: Mul tekkis siin tunne, et mõlemad lavastused, ka teie eelmine, heliteatrilavastus „söövitab.tuhk”, käsitlevad nii siin- kui teispoolsuses olekut. Ja mõlemad tegelevad oma teemaga ilma liigse dramaatilisuseta.
T. K.-J.: „söövitab.tuhk” tegeleb väga otseselt kaotusvaluga, seal ei ole mingit filtrit vahel. „Janu” tegeleb hoopis teiste asjadega. Kuid tõesti, keha ja hinge teema on mõlemas lavastuses olulisel kohal: üleminek kehalisest olekust kehatusse olemisse.
M. M.: Rääkisime sinuga varem erinevatest näitlejatüüpidest. Üks neist suutis väga ehedalt edasi anda joobes tegelast. Mulle meenus seda stseeni vaadates David Lynchi film „Dead man walking”, sealjuures ka muusikalise kujunduse mõttes. Mulle meeldis väga üks sinu jagatud mõte, mis kehtib ka „söövitab.tuhk” kohta — et oleks hea, kui lavastuses poleks sõna. Lavastuse „söövitab.tuhk” osalejad ei rääkinud ega laulnud teksti, teksti kuvati üksnes lavakujunduses. Nüüd olete teksti tagasi toonud. Kas nüüd näeme selle idee järgmist arengukaart?
T. K.-J.: Alguses oli meil mõte teha ka see lavastus ilma tekstita, anda mõte edasi ainult liikumise kaudu, kuid hiljem otsustasime kaasata Püha Johannese Kooli draamastuudio, mida juhib Liina Olmaru. See tähendas, et meiega liitusid noored näitlejad ja tundus mõistlik kasutada ka sõnalist osa. Libreto koostaski Liina Olmaru, kuid teksti on siin kokkuvõttes üsna vähe, see mahub kaheksale A4-formaadis lehele. Praegu tundub mulle, et see oli õige otsus: ilma tekstita oleks lavastus ehk liiga abstraktseks jäänud.
M. M.: Ooperi jaoks täiesti piisav; siis jõuab tunnete väljendamisega tegelda. Heliloojana ei ole sa siiski teost ooperiks nimetanud. Miks ma siis kasutan sõna „ooper”? Mul tekkisid etendust vaadates assotsiatsioonid aariatega.Ma veel endamisi imestasin, miks ma tahan siin pidevalt kasutada sõna „aaria”. Ilmselt seetõttu, et aarias väljendatakse tavaliselt tundeid ja lavastuses olid tunded nii selgelt olemas. Lisaks olid selles planeetide kaupa selgelt eristuvad alaosad.
T. K.-J.: Me ei nimetanud neid mitte tunneteks, vaid seisunditeks, kuid põhimõtteliselt on sul õigus. See on väga huvitav, et sul tekkis seos ooperiga, ma olen sellega nõus. Siin võib isegi näha seost numbriooperiga, sest etendus koosneb eraldiseisvatest numbritest: igal planeedil on oma muusika, oma õhustik.
M. M.: Ilmselt tulenes see sellest, et ma olen käinud kaasas aruteluga sinu eelmise teose „söövitab.tuhk” temaatika üle. Ja kuna „Janus” on muusika nii läbivalt kohal, et võiks öelda, et kuigi kogu lavastus tugineb ühelt poolt küll „Väikese printsi” teksti loogikale, on siin teisalt väga olulised muusikast tulenevad mõtted. Tekst on siin pigem kooloni või plakati rollis, uue etapi algataja, tunded (või seisundid) ei toimi siin teksti kaudu, vaid edastatakse muusika ja liikumise kaudu.
Prints: „Joonista mulle!”
T. K.-J.: Seisundit andsid edasi liikumine ja muusika, sõnad aitasid aru saada narratiivist.
M. M.: Aga vahel muutusid sõnad ka muusikaks, kui need korduma hakkasid või neid muudeti, näiteks „Mina olen roos. Meie oleme roosid”, ja vastandina tuleb sisse „Mina olen kullerkupp”. Huvitav oli see, et olemata kammerooper, oli ta seda siiski…
T. K.-J.: Kindlasti on siin seoseid kammerooperiga.
M. M.: Mõnes mõttes tekkis tõesti üsna ooperlik tunnetuslaad.
T. K.-J.: Võib-olla me peamegi ooperižanri ümber mõtestama.
M. M.: „Muusikateater” on muidugi turvalisem termin.
T. K.-J.: Jah, nii me nimetasime ka lavastuse „söövitab.tuhk” „heliteatriks”, et vältida diskussiooni žanrilise kuuluvuse üle.
M. M.: Kas sellest teosest saab nüüd „elektroakustiline kompositsioon” või „heliteatriteos”?
T. K.-J.: Raske öelda, ma ei ole selle peale eriti mõtelnud. Võiks ju öelda „heliteatriteos”, kuid võrreldes lavastusega „söövitab.tuhk” on siin sõna olulisemal kohal, mistõttu ei saa seda ainult heliteatriks taandada. Samas ei ole siin heli ka pelgalt helikujunduse rollis, selleks on see liiga olulisel kohal. Kui sõnal, liikumisel ja muusikal on lavastuses võrdne koht, siis on ilmselt raske iga väljendusvahendi osatähtsust eraldi määratleda ja nii ka kogu lavastuse žanrit.
M. M.: Helikujundusega ei ole siin tõesti pistmist, sest lavastuses domineerib muusika.
T. K.-J.: Just nimelt, ja see hoiab tervikut koos, kui hoiab. Mulle tundub, et hoiab. Kuigi see muusika on väga eklektiline. See on ka stiililiselt mitmepalgeline. Miks see koos püsib, on mulle arusaamatu, aga tundub, et püsib.
Mina olen roos. Meie oleme roosid… Mina olen kullerkupp…
M. M.: Muusikas on sul ootamatuid lahendusi. Selline konkreetne tantsulik muusika mõjub eklektiliselt, mõnes teises kontekstis mõjuks see ilmselt kujundusmuusikana, aga siin kuidagi suhestub kõik omavahel, nii et tekib tervikliku kompositsiooni tunnetus.
T. K.-J.: Loomulikult tahtsin ma, et teosel oleks tervik. Minu suurim hirm oligi, et seda ei teki. Lavastuses on väga palju lühikesi, kahe-kolmeminutisi osi, ja need on väga erinevad. Mõne muusika kõlab pigem nagu nüüdismuusika, mõni kaldub disko poole, mõnda ma ei oskagi kuhugi liigitada, näiteks tangolaadne number „Ärinaise planeedil”. Kuidas see kõik kokku tuua? Võimalik, et seda hoiavad koos minu isiklikud stiililised eelistused või see, et teose lõpus pöördutakse tagasi kõrbesse, mida saadab sama heli, millega lugu algab.
M. M.: Võib-olla annab selle arenguloogika sinu varasem kokkupuude muusikateatriteose vormiga? See pole sul esimene sellelaadne teos. Oled mõne juba läbi kirjutanud ja tead, kuidas loogika mõttes tervikut tunni aja jooksul toimima panna. Kuidas see hakkas lahti kooruma, kui olite ära otsustanud, et materjaliks saab „Väike prints”? Kas teadsid juba, millised osad seal on ja kui kaua need kestavad? Sa ütlesid etendusjärgses vestluses publikule, et sul olid peas mingid helid, millele sa otsisid reaalseid vasteid. Kuidas see protsess välja nägi?
T. K.-J.: Esimene pikem arutelu toimus meil Kärdiga umbes aasta enne esietendust. Kirjutasime lahti jutustuse kõik stseenid ja arutasime läbi, missugune muusika võiks kuhugi sobida, ja ma hakkasin suvel kohe tööle. Kirjutasin kõigepealt hoopis teose lõpus kõlava osa, kus loo tegelased liiguvad kaevu poole. Ühelt poolt oli oluline alustada just sellest, sest see on teatud mõttes teose kulminatsioon — kaev on koht, kus on võimalik lõpuks janu kustutada. Ja sisulises mõttes oli väga hea hakata pärast selle ümber ülejäänud muusikat „ehitama”. Teiselt poolt olid mul ka väga praktilised põhjused: „Teekond kaevule” on teose ainus osa, mis on täpselt noteeritud, see on kirjutatud flöödile ja viiulile. Just seetõttu oli tähtis see võimalikult vara muusikutele üle anda, nad pidid jõudma selle enne proovide algust pähe õppida. Etendusel esitavad nad seda liikudes ja peaaegu pimedas, lisaks asuvad nad üksteisest väga kaugel — on imetlusväärne, et nad sellega nii hästi hakkama said.
M. M.: Elava muusika osatähtsust rõhutab olukord, et osaliselt on tegemist elektroakustilise materjaliga ja see kombineerub kohapeal juurde tuleva improvisatsioonilaadse materjaliga, mis on ilmselt laadiliselt seotud. See tekitab elava ja hingava muusika fenomeni. Lisaks tuleb juurde noodistatud materjal viiuli ja flöödiga.
T. K.-J.: Just nimelt, noodistatud materjal on kõige väiksem osa teoses, kuigi see on lavastuse muusika seisukohalt võib-olla kõige olulisem. Muidu on enamik lavastuse muusikast komponeeritud elektroakustiliste vahenditega ja tuleb kõlaritest. Sinna lisandub improvisatoorne osa, mida esitavad laval noored muusikud. Seda esitatakse nn heliobjektidega, milleks on näiteks kristallkausid, keermelatid, äikesetrummid, suured poldid, tuulekellad, kuljused jne. Sa märkasid õigesti — need pillid, millel on kindel helikõrgus (poldid ja kristallkausid), on valitud nii, et nad sobituksid helikõrguslikult nii omavahel kui elektroakustilise partiiga.
Iga tegelane esindab psüühe ühte osa. Kõik planeedid on ühe inimese erinevad seisundid, olgu see siis vajadus eputada, omada võimu nagu kuningas või olla ahne nagu ärinaine. Fotol esiplaanil kuningas.
M. M.: Vaatasin kolme etendust ja avastasin iga kord uusi detaile — muusikas, tantsudes, lavastuses. „Janu” mõjus nii värskendavalt, et seda võiks võrrelda kultuurireisiga, ja võib-olla võimendas seda ka mu esmakordne kogemus Püha Johannese Kooli keskkonnaga. Mul tekkisid „Janu” vaadates assotsiatsioonid muusikateatriga, ooperiga, aariatega; siin on olemas selge, tegelasi hästi iseloomustav muusikaline materjal, olemas on korduv temaatiline materjal — need kõik on hea muusikateatri valdkonnas loodud teose tunnused. Sul võib õigus olla, et korduv kõrbeteemaline materjal tekitab tervikutunnetuse. Kas sul on ka varasemaid eklektilise stiili näiteid?
T. K.-J.: Ma arvan, et see on kindlasti minu teostest kõige eklektilisem. Ka „söövitab.tuhk” koosneb stseenidest, mis on suhteliselt eraldiseisvad, kuid helikeele mõttes on see kindlasti palju homogeensem. Nii et üldiselt võib öelda, et „Janus” on stiililine kirevus nii suur, kui minu puhul üldse võimalik.
M. M.: Eklektilisus on siin tugevalt sisu teenistuses.
T. K.-J.: Võib-olla seetõttu, et see ei ole siin juhuslik.
M. M.: Mulle tundus, et selle tingib laval toimuv ja et seda ei saa alati väljendada nüüdismuusika kaudu ja läbi oma isikupärase helikeele. Ja et see tekitas vajaduse eklektika järele.
T. K.-J.: Just. Lisaks ka see, et teater või filmimuusika on helilooja jaoks võimalus katsetada ja proovida midagi uut. Teatris saab teha midagi, mida sa tavaliselt ei teeks. Kui nüüdismuusikakollektiiv tellib minult uue teose, siis seal oleks kohatu teha selliseid katsetusi, mida võimaldab muusikateater.
M. M.: Diskot ja tangot vist tõesti ei anna kirjutada, või siis peaksid need olema hoopis teises võtmes tehtud.
T. K.-J.: Ühelt poolt annab muusikateater võimaluse katsetada ja proovida uusi asju, teiselt poolt tingib teatud asju ka lavastuse sisu. Näiteks oli „Eputise”-stseenis vaja sisse tuua moešõu element. Me otsustasime selle ära juba esimesel koosolekul ja ma pidin selle stseeni jaoks looma midagi diskolaadset. See oli huvitav väljakutse, ma pole varem midagi sellist proovinud.
M. M.: Omaette teema on see, et laval on koos tantsu- ja draamastuudio õpilased, kes väga ei eristu, nad liiguvad ühtlaselt.
T. K.-J.: Jah, kõik teevad kõike. Tantsustuudio õpilased ei saa siiski suurt kõneosa. Kui nad üldse räägivad, siis lihtsamaid asju, näiteks „Mina olen roos” või „Palun joonista”. Nad ei anna edasi kandvat teksti ja mõned ei räägi üldse, sest nad ei tunne end näitleja rollis mugavalt. Samas on tantsijate liikumisega seotud osa suurem ja keerukam.
M. M.: Seda saab niisuguse kontseptsiooni puhul ära peita. Mulle meeldis kaja kasutamise võte. See avaldus mitmel tasandil, keegi ütles midagi ees ja kogu trupp kajas järele, näiteks „Mul on janu” — keegi sosistas ees ja siis järgnes sellele sama kogu trupilt.
T. K.-J.: Jah, selliseid kohti on mitmeid. Näiteks alguses, kui lendur on maas ja trupp kordab: „Palun, palun, palun…”, või kui Prints ütleb: „Joonista mulle!”. Ka roosid kordavad oma teksti, kuid see pole kajana mõeldud. Tegelikult ainuke koht, kus kordus pidigi otseselt kajana mõjuma, oli õunapuuaed, vahetult enne Printsi ja Rebase kohtumist, kui Väike prints ütleb: „Tere!”.
M. M.: See kajamoment seostus mul kaevuga.
T. K.-J.: See on väga huvitav seos. Me ise pole päris nii mõelnud, kuid see kindlasti lisab veel ühe kihi. Muidu proovisime me läheneda „Väikese printsi” loole jungiaanliku psühhoanalüütilise prisma kaudu: käsitleda kogu loo sündmustikku nii, et iga tegelane esindab psüühe ühte osa. Kõik planeedid on ühe inimese erinevad seisundid, olgu see siis vajadus eputada, omada võimu nagu kuningas, või olla ahne nagu ärinaine — kõik see on meis kõigis mingil tasandil olemas ja võib teatud olukorras tugevamalt avalduda. „Kooriosad”, kus lavalolijad kordavad mõnda sõna või lauset, ei ole mõeldud mitte lihtsalt kajana, vaid esindavad mingit osa, mis räägib inimese sees ja pigem inimese endaga. „Palun joonista mulle lammas” — selle palvega äratatakse endas unustatud loovus. Kui lendur joonistab lõpuks Printsile kasti, tähistab see tema loovuse taassündi. Ja katastroof, kui lendur kukub kõrbe, ei ole mitte füüsiline, vaid pigem sisemine — ta ei tea, mida eluga edasi peale hakata. Printsi, kes tuleb teiselt planeedilt, võib käsitada ka kui mingit uut sisemist „osa”, mis viib lenduri oma psüühe eri kohtadesse. Väike tüdruk, keda raamatus tegelikult pole, kehastab hinge. Raamatu autor Antoine de Saint Exupéry oli ka ise piloot, kes tegi läbi lennuõnnetuse ja kukkus kõrbe. Veepuuduse tõttu tekkisid tal hallutsinatsioonid, milles ta muu hulgas nägi (kui ma ei eksi) ka kõrberebaseid. See sündmus inspireeriski teda kirjutama „Väikest printsi”. Minu meelest annab see asjaolu veelgi rohkem põhjust tõlgendada kogu raamatu sündmustikku ühe inimese sisemise rännakuna.
„Eputise planeeti” käsitasime tänapäeva inimese vajadusena olla alatasa nähtaval ja demonstreerida pidevalt, kui tore ja huvitav on tema elu.
M. M.: Tüdruku naer on lavastuses läbivalt kohal. Lugu on ju üldiselt rõõmsates toonides, seal on eredaid ja küllaltki lõbusaid karaktereid.
T. K.-J.: Jah, päris paljud tegelased on tõesti naljakad, aga kui mõelda, mida nad kehastavad, siis on asi sageli pigem traagiline.
M. M.: Üldiselt võib oletada, millisel arengutasemel on need lapsed, kes on käinud teatriklassis, aga käesolev lavastus jäi kaugele kooliteatri püüdlustest, tegemist oli eheda teatrilavastusega. Mulle tundub, et see eeldas põhjalikku läbimõtlemist, libretot, prooviprotsessi, koreograafiat, kostüüme, muusikat… Esitamise koht — tegemist polnud enam kooli võimlaga, vaid seal suudeti luua kõiki meeli haarav kogemus, kaasa arvatud lõhnataju. Vaatajal tekkis väga avar kontakt selle teemaga.
T. K.-J.: Jah, see ei ole klassikaline teatritükk. Lavastus räägib sümbolite keeles, ka selle muusika „kõneleb” sümbolites. Tuul ei ole mitte lihtsalt tuul, vaid muutuse sümbol. Tuule häält komponeerides ei kasutanud ma mitte lihtsalt tuule kahinat, vaid lisasin sinna veel muid helisid. Minu taotlus oli pigem anda edasi tuule sees olemise kogemust, mitte tekitada reaalset tuule häält. Samuti kasutasin lavastuses helisid, mis on seotud kindlate tegelaste või olukordadega. Näiteks kõrbes ongi alati tuul, sest kõrb ise on samuti transformatsiooni ja muutumise koht, tuul justkui aitab seda transformatsiooni ellu viia. Ja iga kord, kui keegi ütleb, et tal on janu, kõlab heli, mis meenutab kriuksumist, kui ämber kaevus alla lastakse.
M. M.: Kust see kaevu heli pärit on, kuidas sa selle leidsid?
T. K.-J.: Kuna selliste lavastuste rahastus on minimaalne, siis stuudiosessioonideks, kus ma saan vajalikud helid ise salvestada, mul võimalust ei olnud. Seetõttu on päris suur osa lavastuse helisid internetist alla laetud ja seejärel töödeldud. Konkreetsed kaevukriuksud olid tegelikult kellegi salvestatud roostes värava krigin. Mitmeid helisid olen kunagi varem stuudios salvestanud teiste projektide jaoks ja kasutasin neid selles lavastuses uuesti. Kristallkausside helid on mu vana kirg, mul on neid palju ja ma olen neid ka salvestanud. „Janus” on kristallihelid seotud Roosiga. Kõige rohkem on need esiplaanil siis, kui Roos (või paljud Roosid) on tegelasena ise laval. Siis kõlavad kristallihelid nii töödelduna kõlaritest kui ka lavalt, mängituna päris kaussidel. Kui Roosi ennast laval ei ole ja Väike prints räägib temast teistele, kõlab iga kord „Roosi motiiv” lavalt mängituna.
M. M.: Noored saavad sellistes projektides osalemisega isiksusena areneda ja nii palju erinevaid teemasid läbi mõelda.
Väike tüdruk, keda raamatus tegelikult pole, kehastab hinge.
Iris Kivisalu fotod
T. K.-J.: Mulle tundub, et võimalus osaleda nüüdisteatri lavastuses on noorte jaoks ülimalt oluline. Just selle kaudu õpivad nad tänapäeva etenduskunsti ja nüüdismuusikat mõistma ning just nii saame hiljem publikut teatrietendustele ja nüüdismuusika kontsertidele. See on parim võimalus. Ja teeb väga kurvaks, et Eestis on seis selliste projektide rahastamisega väga halb. Mujal Euroopas saavad noori kaasavad projektid väga hea rahastuse, selleks on olemas spetsiaalsed fondid. Seal mõistetakse, et see on osa haridusest ning et selle kaudu saab säilitada ja arendada oma kultuuri. Minu meelest on ülimalt tähtis, et sellised projektid eksisteeriksid, ja ma teen neid kas või olematu raha eest, sest see tagab meile järelkasvu. Kui muidu võiks nüüdismuusika tunduda noorele inimesele arusaamatu ja ligipääsmatu, siis lavastuse kaudu, kus on olemas teatud narratiiv, on seda tunduvalt lihtsam mõista. Lisaks sellele võimaldab lavastuses osalemine teistsugust loomingulisust. Kui sõnateater või klassikalise muusika esitamine on seotud pigem täpselt kirja pandud materjali interpreteerimisega, siis nüüdisteater võimaldab ka sellist loomingut, kus tulebki otseselt midagi ise otsast peale luua. Meie lavastuses on osalejad saanud ise panustada liikumise ja muusika loomisse. Nagu me varem rääkisime, on vaid väga väike osa siinsest muusikast täpselt noteeritud, muus osas on muusikutel päris palju vabadust. Näiteks „Roosi motiivi” mängivad etenduses kolm muusikut ja igaüks pidi mõtlema välja viiest noodist koosneva meloodia kristallkaussidele. Sellepärast peaks olema selliseid ettevõtmisi rohkem. Väga tore oleks teha selliseid teatriprojekte ka näiteks muusikakoolide õpilastega.
M. M.: Püha Johannese Kooli juures tegutseb ka muusikakool. Kas nüüd olid ka muusikakooli lapsed kaasatud?
T. K.-J.: „Janus” osalesid peamiselt 9. ja 12. klassi õpilased ehk põhikooli ja gümnaasiumi lõpetajad. Nende seas ei olnud praegu muusikakooli õpilasi. Püha Johannese Kooli muusikakool on väike ja õpilasi pole palju. Eelmises, „Uneuste” projektis osales küll mitu meie muusikakooli õpilast. „Janus” osales neli muusikalise haridusega õpilast, kes kõik olid õppinud Nõmme Muusikakoolis.
M. M.: Pärast etendust küsiti noorte käest nende nüüdismuusikakogemuse kohta ja nad võtsid seda väga rahulikult.
T. K.-J.: Minu meelest ei saanud nad isegi küsimusest aru, sest neile pole varem keegi öelnud, et nüüdismuusika on kole ja keeruline.
M. M.: Küsimusele vastates ütlesid nad, et nüüdismuusika inspireeris neid. Seega oli muusika algusest peale olemas?
T. K.-J.: Jah, prooviperioodi alguseks olid mõned lõigud olemas („Kõrb”, „Roosi stseen”) ja ülejäänud osa lisandus sujuvalt.
M. M.: Ooperi puhul on hea võtta aluseks tuntud narratiiv. Mäletan, et Olmaru ütles etendusejärgses vestlusringis, et ta oli „Väikese printsi” osas kahtlev, sest seda on nii palju lavastatud. Minagi mõtlesin, et sellele materjalile on ka varem oopereid kirjutatud. Lavastust vaadates see üldse ei seganud. Põhimõtteliselt tead ju loo struktuuri ja seega saad palju rohkem keskenduda sellele, kuidas ja mida seal on rõhutatud ja milliseid aspekte on lavastusega välja toodud.
T. K.-J.: Samas on nii tuntud teose kasutamine algallikana ka riskantne. Raamatut lugedes tekib igaühel teatud kujutlus selle atmosfäärist; joonistuvad välja olulised kohad, mida tajutakse kulminatsioonina, ja kui lavastus ei lange selle kujutlusega kokku, on lihtne pettuda. Olen varem näinud ka ühte „Väikese printsi” järgi tehtud tantsulavastust, kus keskenduti just sellistele aspektidele, mis mind üldse ei kõnetanud.
M. M.: See on siis juba lavastuslik probleem?
T. K.-J.: Alati on oht, et aspektid, mis on sinu enda jaoks olulised, ei kõneta publikut.
M. M.: Pean tunnistama, et ma ise ei ole olnud just selle algmaterjali suur austaja. Sellest on palju lauseid võetud üle ka tavakõnesse. See on teos, mida loetakse palju murdeeas, mil noored tegelevadki eksistentsiaalsete küsimustega. Seda see algtekst toetab. Aga tekst iseenesest on tundunud mulle siiski üheplaaniline. Teie lavastus tekitas palju mitmekihilisemaid mõistmistahke. Sina rääkisid Jungi temaatikast. Mulle väga meeldis visuaalne kujund lavastuse alguses, kus te kujutasite kõrbet liikuva kangana, kangast hõljutades. Esmalt ei pane tähelegi, et näitlejad tõusevad efekti saavutamiseks püsti, nii et kõrbes on n-ö tuul tõusnud ja kangas hõljub kõrgemate lainetena. Äkki avastad, et keegi on nende lainete sees. See oli geniaalne, aga seda, kuidas see saavutati, suutsin ma jälgida alles korduval vaatamisel. Esimesel korral mähkis lavastus mu endasse. Pärast nägin vist sama materjali, mis alguses hõljus, kokkukägardatult Roosi süles.
T. K.-J.: Püüdsime kasutada samu rekvisiite erinevates rollides. Sedasama suurt kangast on kasutatud lavastuse alguses ja lõpus, kuid muudes stseenides on selle asemel vahel hoopis maalrikile. See jätab visuaalselt kangaga väga sarnase mulje, kuid seda saab teisiti kasutada, näiteks õhku lennutada. Teised sellised elemendid olid kastid, mille sees hoitakse „joonistatud lambaid”, millest ehitatakse lennukit ja hiljem kaevu või mida kasutatakse „Geograafi stseenis” laudadena. Üheks põhjuseks samu vahendeid n-ö ümber mõtestada oli muidugi taas rahapuudus, aga selles kontekstis võib öelda, et mõju oli positiivne. See on eelkõige muidugi meie suurepäraste lavastajate teene.
M. M.: See pappkarpide idee mulle ka väga meeldis, väga leidlik. See ei jätnud odavat muljet, pigem mulje ümberkujundamisest. Tore efekt oli, et need pappkarbid olid paigutatud nagu kindlus ja et nöör tõmbas need lavalt minema.
T. K.-J.: Selle abil püüdsime kujutada kaevu, mida sel hetkel ehitatakse. Kaev kerkib esimest korda janu kustutamise kujundina siis, kui Prints kohtub Maoga. Mao all me mõtlesime justkui inglit, kes aitab Printsi koju. Alles hiljem jõuab Väike prints „päris” kaevu juurde, kus toimub tema viimane vestlus Maoga, mille järel ta jätab oma keha maha ja lahkub. Sul on õigus, et siin on olemas see hinge tulemine ja lahkumine.
M. M.: Mulle nii meeldis see hinge tulemise ja minemise edasiandmine. Meil on olnud muusikateatri vallas juhtumeid, kus lavastust on etendatud ainult üks või paar korda. Hea, et teil on olnud võimalus lavastust korduvalt mängida ja pärast pausi veel sellega etendusi anda.
T. K.-J.: Jah, paraku on nüüdisooperite puhul väga levinud, et tehakse vaid üks või kaks etendust. Näiteks Liisa Hõbepappeli kammerooperi „Põrmuline” puhul tehti ära väga suur töö ja teost mängiti vaid üks kord. Normaalses olukorras võiks toimuda enne etendust vähemalt üks publikuga läbimäng, sest sageli selgub „lõplik tõde” lavastuse kohta just siis. Seejärel tehakse veel viimaseid muudatusi, lihvitakse. Ma ei mõtle, et Liisa ooperi tulemus oleks kuidagi halb olnud, vastupidi, tegemist on väga hea teosega, kuid ma olen kindel, et tegijad ise oleksid tahtnud sellega edasi töötada. Teatriinimesed ütlevad, et lavastus saavutab küpsuse neljanda etenduse järel. Kui ooperiga toimub vaid üks etendus, on see täielik ressursi raiskamine. Selline asi toimub aga taas rahalistel põhjustel. Enamasti ei ole (nüüdis)muusikateatri tegijatel oma lava, kus saaks proovidega varakult alustada. Saal tuleb ise üürida, see on päris suur kulu ja sageli ei ole võimalik üürida seda pikema prooviperioodi ega ka kordusetenduste jaoks. Lisaks tuleb muidugi maksta ka osalejatele iga etenduse eest. Piletitulust ei ole kõiki neid kulutusi võimalik katta. Just sellepärast toimuski „Janu” etendus Püha Johannese Kooli võimlas — me ei pidanud selle eest maksma. Muusika mõttes on muidugi tegemist akustiliselt väga keerulise ruumiga, kuid vaatamata sellele oli suur luksus, et see meil olemas oli. Saime teha nii palju proove, kui vajasime (viimane kuu enne esietendust tegime tõesti väga palju proove), ja anda ka mitmeid etendusi.
Mulle endale sobib väga hästi selline ühe asja sees koos teistega olemine, kui proovi alustatakse kell kümme hommikul ja lõpetatakse kell kümme õhtul, vahepeal puhatakse ja süüakse koos. Helilooja töö on teadagi üsna üksildane. Kui vahel tekib võimalus teiste inimestega koostööd teha, kosutab see hinge, isegi kui see koostöö ise on keeruline ja päev väsitav.
M. M.: Võin kinnitada, et etendused olid erinevad, kuigi ühtlase kvaliteediga. Erilise õnnestumisena tooksin sellest ajaperioodist välja 4. juuni etenduse. Usun, et teil on nüüd vahepeal mõte vaikselt veelgi edenenud ja arenenud.
Vestelnud ja üles kirjutanud
MIRJE MÄNDLA
