16. juuli 2004. Endla Küünis esietendub Viljandi Kultuuriakadeemia teatrikunsti V lennu lavastus „Kuus tegelast autorit otsimas”. Meelde jäävad kaks osatäitjat, nad mängivad teatrimaailma sisenenud tegelasi, ema ja isa: Silja Miks ja Indrek Apinis. Mõlemad mõjuvad väljapeetult, täiskasvanulikumalt kui teised. Nad oskavad hoida oma rolli saladust ja tunnetavad Pirandello lavailma mõistatuslikkust.
Möödub neli aastat. 17. augustil 2008 vaatan Kassinurme mägedes lavastust „Klaver”. Tumma Ada McGrathi osas on Silja Miks sugestiivne ja plastiline, tavatu veetlusega. Mõeldes nüüd, ligi paarkümmend aastat hiljem Miksi musikaalsusele, muutub veelgi olulisemaks Ada hingemuusika.
Rakvere teatri näitleja saab Miksist 2008. aastal. Rolle on teatri kodulehel kirjas üle neljakümne, neist mul nägemata jäänud kümmekond. Sirvin oma teatrimärkmeid, meenutan lavahetki.
Noortelavastus „Creeps”. Kolm tüdrukut meedia meelevallas, kandideerimas telesaate „Creeps” juhiks. Silja Miks — Maren Terbuyken, kompleksides ökopiiga, nõmeda teleformaadi jaoks algusest peale kohatu ja vale. Samas nii andekas, et lööb hinge kinni. Tundub, et Maren võiks jõuda kaugele, juhul kui ta meedia tobedate mängureeglite künismis päris katki ei lähe. Talle kuulub vapustav laulusoolo suures kotis kaasa tassitud kassettmaki saatel. Ja vaimustav koomiline stseen, kui Maren mässab ribadeks kuulatud kassetilindiga.
Pärast eredat avaakordi „Creepsis” on koduteatris Miksi ainulist lauluhäält märgatud ja laval järjepidevalt kasutatud. Ennekõike kumisevad teatrimälus Toomas Suumani lavastused, mille irratsionaalsus, kummastatus Miksile vägagi sobib. Näiteks „Üks joodik sõitis rongiga”, kus alkohoolik-literaati Venjat (Erik Ruus) ümbritseb inglite kvartett. Inglid kehastuvad ka inimesteks, ühes stseenis mängib Miks vanaisa ja Apinis lapselast. Ehk võrsub juba siit seoseke „Karge mere” vanameherolliga aastaid hiljem?! Taas kordub tähelepanek, et Miks mõjub eatuna, endast vanemana.
Või Suumani isikupärane Smuuli-mäng „Lesk” Volli Käroga peaosas, kus musikaalsed haiglaõed kehtestavad end lustlikult ja maitsekalt isegi vulgaarsuse piiril. Muu hulgas laulab Miks Carmeni aariat.
Viimaks võluv kontsertlavastus „Lihtsalt, rõõmuks”, kus Miks on kavaleride keskel ainus daam, naine, tüdrukutirts. Lummab tema laul „This is My Life” kui jõuline, dramaatiline elukreedo.
Seda lugu kirjutades on mul kuuldeulatuses Silja Miksi heliplaat „Dora” (2025), tema loodud ja esitatud kaheksa laulu kui usaldavad sisemonoloogid. Inspireeritud on need laulud lavaeludest. Üks laul, „Saladus”, kannab pühendust „Toomasele. Lihtsalt, rõõmuks”.
Miksi karakterrollide galerii on kirju, etendatud peene koomikunärviga. Mõned näited. „Jane Eyre’i” kontrastsed naised: efektne Carmeni tõugu Céline Varens ja köökus leskteenijanna Alice Fairfax. „Charlotte Löwensköldi” organistiproua Thea Sundler, valged juuksed sorgus, kogelemisi kõnelev, kohmakas, omajagu salalik, ent pigem abitult naeruväärne kui teravalt õelutsev.
Ja muidugi padukomöödia „Hullemast hullem”, harrastusteatri trupi kulissidetagune tohuvabohu, kus Miksi vallatu ümberkehastumine üllatab. Krapsakas näitlejanna Roberta, kes muide „könepruugilt” saarlane, mängib näitelaval meest, šikkide vuntsidega uljast musketäri. Kuigi parasjagu etendatakse sootuks teise ajastu kriminulli, aga Roberta on varem kiita saanud d’Artagnani rolli eest ega raatsi menust lahti lasta. Nii ta vehkleb ja möllab. Kui etendus luhta minema kipub, hakkab Robertast omajagu kahjugi, sedalaadi kaastunne komöödiažanris on hea märk.
Lisaks lauluhäälele on Miksi pärisosaks ka haruldane oskus naerda, ehedalt, varjundiküllaselt, nakatavalt. Tema võrratu naerusoolo lavastuses „Katk. Est. Used” pälvis vaheaplausi, seda juhtub haruharva.
„Ükssarvikute farm”. Mari — Anneli Rahkema, Heldur — Peeter Rästas, Teele — Silja Miks ja Tiina — Liisa Aibel. Alan Proosa foto
Urmas Lennuki autorilavastustes on Miks kaks korda Raja Teele. Esmalt „Ükssarvikute farmis”, kus jällegi tegelased autorit otsivad, ilmuvad kolm naist eesti kirjandusklassikast, varmad oma autoreile etteheiteid tegema. Üks tundlikumaid hetki on Miksi teise vaatuse monoloog, kus tõre-torkiv Teele oma raugematu igatsuse Arno järele välja pahvatab. Ja „Paunvere poiste igavene kevade”, kus Teele on nipsakas ja igatsev ühekorraga. Tabav on, kuis Kiir (Imre Õunapuu) Teelele lausub: „Ma armastan sind nagu oma elu”, mispeale Teele kostab: „Mina armastan ka… oma elu.”
Lennuki lavamängudes meie kirjandusklassikaga on Miks ka Ello „Nipernaaditalves”, täpse tragikoomilise kraadiga roll. Kirikuõpetaja prouana loeb Ello ontlikult raamatute raamatut, ometi kisub elujanu teda tagasi kunagi Toomas Nipernaadi tõotatud Pärlijõe aardeid otsima. Ellole kuulub Miksi heliplaadil laul „Saladus”, kus on rida: „Pärlikarbis tühjus naerab: „Ello!””. Just see, et tühjus ei nuta, vaid naerab, on nii gailitlik. Ja nii miksilik.
Loen oma teatrimärkmetest pidevat refrääni, et näitleja Silja Miksis peitub rohkem, kui tema rollid paotavad. Kordub rahutu küsimus, millal teater tema andelaadi päriselt märkab. Või tõdemus, et Miksile antakse koomilisi karakterosi, aga haprama hingeeluga rolli on teater temale võlgu.
Siis aga saabub otsekui uus algus. Viimaks ometi.
„Algus”. Laura — Silja Miks ja Danny — Andres Mähar.
David Eldrigde’i draama „Algus” lavastab Tiina Mälberg, osades Silja Miks ja külalisena Andres Mähar. Huvitav, värske, psühholoogiliselt nüansseeritud duettmäng. Mähar on hea, täpne partner, mängib Miksi džentelmenlikult suurde plaani. „Algus” on keskealiste inimeste juhusliku kohtumise lugu: 38-aastane Laura ja tema soolaleivapeole sattunud veidi vanem Danny. Pärast pidu on nad kahekesi, Laura ahvatleb meest ööseks jääma, üsna otsekoheselt. Laura on veetlev, olemuselt tõeline daam. Miksi rollis vaheldub või ristub otsusekindlus haprusega, sundimatus ebakindlusega. Märkame hetki, mil Laura silmis ja huulil väreleb naer, mida Danny ei näe. Lavastuslikult ootamatu, haarav on vaatuse lõpp, mil naine ja mees tantsima puhkevad (liikumisjuht Liis Niller). Tantsustseen on intensiivne, paeluv, see tants mõjub kui hingede kahekõne või unistus, tulvil vastastikust ahvatlemist, läheduse ihkamist, hellust, soojust, teineteisega kohanemist, kelmikust ja veel mitmeid tundevarjundeid. „Algus” lõpeb lootusrikkalt. Nagu dialoogikatke teatri kodulehel.
Danny: Nii et sina otsustad? Sina otsustad, mis saab…
Laura: Nojah, paistab sedamoodi küll.
Danny: See on siis õnnemäng?
Laura: Või järsku hoopis millegi algus…
Siinkohal meenub veel üks lavatants, milles vallandumas tegelase hingeilm. Iiri lugu „Lõikuspeo tantsud”: Miksi rolliks Chris, üksinda poega kasvatav, ootuspingest muserdatud, ilmetu „takjajuustega” naine. Kui saabub lapse isa Gerry (Tanel Saar),
Chris muutub, puhkeb õide. Liigutav on nende peibutustants häbelike, põiklevate puudutustega. Heliplaadil „Dora” kuulub Chrisile laul „Kammitsad”, sõnumiks armastatu vabaks andmine. „Piisab vaid su pilgust, et / silme ette kerkiks igaviku silmapett.”
Tantsulavastuse elemendid läbivad ka Taavi Tõnissoni isikupärast Kafka-tõlgendust „Metamorfoos”, mille valus teema on vaimse tervise haprus, peategelase Gregor Samsa (Märten Matsu) depressioon. Miksi päralt on kaks rolli: Gregori ema, kes on türannist isa käpa all kohanenud vilunud märtriks, ja Dora, Gregori unelmate daam kuldraamis pildil, kelle kabareenumbri mõõtu laulus pääseb Miksi hääl taas uutmoodi mõjule.
Heliplaadi nimilaul „Dora” ongi pühendatud Gregor Samsale: „Su ainus pelgupaik on pildil daam — / tal kaelas boa ja ümber on raam. / See daam on Dora! / Sul käsib olla ta iseendana. / See daam on Dora. / Lihtsalt armasta end iseendana!” Tugev kooskõla lavastuse sõnumiga.
Ka selle kirjutise pealkirjaks on „Dora” laulurida: „Sinu sees on peidus miljon maailma — / igaühes neist võid ennast kaotada sa.” Eks ole näitleja kutsumuse tuum hoopis ennast leida.
Elar Vahteri lummava mängu- ja merestiihiaga lavastuses „Karge meri” vallandub armastuse tormi-iile, Gailiti iselaadses luulelisuses. „Karges meres” kuulub Silja Miksile trobikond eripalgelisi rolle. Ta alustab efektse muusikalinumbriga, jõulise merenaise Toora Jookusena, mustas lateksmantlis ja kalasoomustest helklevas särgis, hääl madrustest-meretuultest üle karjumisest ja tubakasuitsust kähe. Pärast proloogilaulu näeme Toora Jookust taas alles lõpu eel, tormimöllus hülgekütte päästma tõttamas, ja viimaks armunud naise leinakõnes merel hukkunud Eerik Lammile, kes meenutas villast ja nurgelist karupoega. Aga Miksi mängida on veel mitu Gailiti isepäist, armastust janunevat naist. Näiliselt leebe, kuid taltsutamatu Epp Loona, kes saab lapsi igalt mehelt, aga ei jää kellegagi kokku. Halastajaõde Eljen Karre, keda kosiv leitnant Sauvere (Peeter Rästas) üritab tulutult Eljenit oma mehesõnale allutada; kui Eljen ei allu, tulistab leitnant oma relva õhku tühjaks, misjärel Eljen relva ja küllap ka leitnandi malbelt oma hoole alla võtab. Ja plikaohtu Neemi Anders, kes keksleb Eeriku ümber ja kannul naiivse ja lootusrikkana. Kuigi südamepõhjas juba taipab, et loota pole siin midagi, aga ikkagi naeratab Eerikule vapralt ja vaibumatult. Heliplaadil „Dora” kuulub suisa kaks laulu „Kargele merele”. Lõpulaul, hüpnotiseeriva rütmiga „Vaata kui ilus”, kannab alapeakirja Neemi Andersi unistus.
„Karge meri”. Matt Ruhve — Madis Mäeorg ja Toora Jookus — Silja Miks.
Kalev Lilleoru foto
Vahva paarina ilmuvad „Karges meres” Eerik Lammi vanemad: Peeter Rästas kui võimukas volüümikas hall ema Lamm, kes Gailiti kuulsas peksustseenis hasardiga poega tümitab; Silja Miks aga kui Eeriku isa Tehve Lamm, kõhetu, kidur, köökus, alandlik mehike, kes pojukesel vargsi pead silitab. Grotesksus ja südamlikkus põimuvad ses abikaasade duos imeväärselt.
On aeg sõnastada portreeloo pärispõhjus: Silja Miksi tragöödiamõõtu roll monolavastuses.
„Tikutoos” („The Match Box”). Autor Frank McGuinness. Tõlkija Lauri Saaber. Lavastaja Kaili Viidas.Kunstnik Arthur Arula. Helilooja Liisa Hirsch. Valguskujundaja Roomet Villau.Sal —Silja Miks.Esietendus 27. VI 2026 Rakveres Köster Gööcki majas.
Kaili Viidase lavastust „Tikutoos” mängiti suvel kaheksa korda. Kaheksa kordumatut etendust nagu kaheksa laulu plaadil „Dora”. Külili kaheksa on lõpmatus, kummatigi jõudis Rakvere teatri tõsist suvelavastust vaatama lõpmata vähe publikut, kordades vähem kui Silja Miksi sündmusroll vääriks.
„Tikutoos”. Sal — Silja Miks.
Gabriela Järveti foto
Monolavastus on näitlejale nõudlik proovikivi. Liiati nii valusal teemal: iseendale, üksiti publikule oma lugu pihtiv üksikema Sal on kaotanud oma ainsa tütre. Tütar Maarja mõrvati kogemata, gängide tänavatulistamises, hiljem levib kuulujutt, et süüdlased, kes omakeskis tulevahetust etendasid, on vennad. Lauri Saaberi tõlkes kuuldub veidi nimede eestistamist: originaalis on tütre nimeks Mary, laulule Maryst ja lambatallest viitab kavalehe kaanefoto, kus ema Sal hoiab süles tallekest. Nimes Maarja kõlab siin tugevam pühadusemõõde.
Köster Gööcki maja piklikus saalis paikneb publik kolmes küljes. Esietendust kimbutas palavus, ukse lähedal paiknev sektor valgus etenduse vältel publikust pooltühjaks. Kas oli põhjuseks õhupuudus, meeli häiriv traagiline teema või mõlemad kokku? Kindlasti kasvatas see näitleja sisepinget, märkasin, kuis Miks pööras neil väljumishetkil pilgu mujale. 5. juuli etendusel ei lahkunud keegi, publik elas-hingas pingsalt ja tundlikult kaasa.
Sali monoloog vältab kaks tundi, hingetõmbeviivudeta. Iiri näitekirjandusele omaselt on lugu osavalt komponeeritud. Miksi rollis loob hingepinget hääle meloodilisus, vahelduvad tumedamad ja kaitsetumad toonid, vaikus ja karjed. Napid kostüümivahetused ilmestavad pinguldunud kehakeelt, toonitavad kaitsekihte ja kaitsekihitust. Näitlejat toetab diskreetne muusika (helilooja Liisa Hirsch), sordiini all kumisev lapsehääl, tasane laul. Õhustikku loob valguskujundus (Roomet Villau). Ja ikkagi on see puhas näitlejateater, näitlejat üdini usaldav lavastus.
Algus on vaikus. Kuni kuuldavaks saavad hingetõmbed. Sal on mattunud heinasülemi alla, lebab seal, lämmatatuna leinast ja üksildusest. Rekvisiite on vähe, põhipartneriks Salile tikud, mida ta süütab ja kustutab, leeki elu kaduvuse võrdkujuks sõnastades. Tulekahjuaimust võimendab bensiinikanister, millele Sal mõnel hetkel istub, nagu olekski see tema isiklik tool. „Turvatikud”, loeb ta tikutoosilt, imestab kentsaka sõna üle, kibeda irooniaga. Puidust, samas aimatavalt tulekindel poodium keset mängupinda kujuneb otsekui Sali mälulavaks, üksinduse keskpunktiks, kus ta ehitab miniatuurse tikkudest maja, süütab selle.
Sali pihtimus sisaldab ka teiste tegelaste visandamist, Miks portreteerib neid napilt, kaasakiskuvalt, hetkiti hingele vajaliku humoorikama leevendusega, aga üürike kontrast üksnes tugevdab traagika(aimus)t. Selgesti kangastub tütar Maarja, isepäine, sama kange kui emagi. Sugulashingeke. Ka Salis endas on lapselikku trotsi.
Kuigi olen Miksi lavatee algusest peale temas justkui varavanadust tajunud, vilksatab ta sarmis ikkagi aeg-ajalt plikalikkust, kisub ütlema, et midagi muumitrollide maailmast. Üks ta varaseid rolle ongi väike My. Lastelavastustes on Miks olnud nii armastav haldjalik ema kui groteskne tige võõrasema.
Sal portreteerib intonatsioonide ja hoiaku kaudu oma ema, kellega tütrel on kirglik vastuoluline suhe, mis meenutustes suubub teineteisemõistmisse. Ja isa, kättemaksu-usku iirlasejuurikat. Iroonia piprateradega on skitseeritud kolleegidest sõbrannad. Vapustab stseen, kui politseinikud toovad teate Maarja surmast ja Sal keeldub uskumast. Siingi on Miksil naerusoolo, aga hoopis teises helistikus, šoki väljendus. Kuni Sal viimaks on sunnitud uskuma, et hirmus uudis ongi tõde.
Ainsa videostseenina eristub pressikonverents, kus mõrvatud lapse ema on kaamerate ette tiritud: meedia verejanu, kordades vastikum kui kunagi „Creepsis”. Miksi-Sali nägu laotub mitme kaadrina üle kogu tagaseina. Niiskuseplekid sel seinal läbistavad üht tema nägudest otsekui rist — on see märk? Sal esineb avaldusega, on oma sõnad läbi mõelnud, hääl madal ja otsusekindel, haavatavust reedavad vaid vaevu heituvad silmapilgutused, kui fotograafide välklambid sähvatavad. Siit sünnib jahmatav pööre, kui Sal lausub, et annab mõrvaritele andeks ja ootab neilt ausat ülestunnistust.
5. juuli etendusel oli Sal läbivalt kirglikum, löögivalmis, raevukas, tume meeleheide ja ahastusekarjed jõulisemad. Leinaja sarkasm või kibedus jumala suhtes tundus sedavõrd vankumatu, et pressikonverentsi avaldus andestamisest äratas otsekohe kahtlust.
Minu jaoks sähvatab „Tikutoosis” põnev ja pinev seos kahe Linnateatri lavastusega. Üks neist on juba oma lavaelu lõpetanud „Tikud”, kus samuti väreleb meeleheite allhoovus ja läbivalt tähenduslikud on tikutõmbed — midagi sarnast kuuldub isegi peategelase unenägudes või muinasjuttudes huntidest (autor Konstantin Stešik, lavastaja Johan Elm, 2024). Näeb ju Sal painena tütre tapjaid nagu hüljatud sülelapsi, kelle emad on hundi näoga. Teine paralleel on „Uskuja”, kus vaetakse põrgu olematust, karistust ja andestamist (autor Lucas Hnath, lavastaja Märt Pius, 2025). Ülimalt ajatundlik teema.
Kui Sal pärast pressikat keerab peale kättemaksuvindi ja sõnub oma andestamise teeskluseks, on omamoodi õudnegi, et see näib niivõrd loogiline, peaaegu et lohutav. Mida see ütleb inimloomuse ja liigestest lahti aja kohta, kui kättemaks tundub arusaadavam kui andestus? Kusagil, kunagi, keegi peaks kättemaksuahela purustama. „Tikutoosi” esietendusele eelnenud vestlusringis „Emadusest, ilustamata” vahendas seda teemat veenvalt Annika Laats.
Kättemaks süüdimatutele mõrvaritele saabki teoks, süütamisena, mida Sal kirjeldab. Mind üllatas Sven Karja köitev arvustus Sirbis, kus avanes hoopis teistmoodi tõlgendus. Tunnistan, et mina tõesti ei osanud Sali lavaelu niimoodi ridade vahelt lugeda. Karja sõnastab võimaluse: „…süütamine oli, kuid tuld ei läidetud mitte Sali tõmmatud tikust, vaid see sündis tema sisemise tahte aktina, kõigeülese kohtuotsusena”1. Soovunelm või läbinägelikkus? Kui teaks…
Igal juhul mängib Silja Miks Sali nii, et tema saatus äratab osavõtlikkust. Mõistmise tahet. Kaastunnet. Põhjuseks on Sali kompromissitus, armutus iseenda vastu. Pihtimuse põhjatus. Nii tärkab poolehoid, kus kättemaks, olgu siis kujutletud või ikkagi päris, tasahaaval taandub. Aga võib-olla ongi hoopis igaüks meist, pealtvaatajatest, kättemaksuahela katkestaja? Bensiinikanistri läheduses hoiame hinge kinni, lootuses, et Sal jaksab kesta. Jääb ellu, ei põleta end leinates tuhaks… kujundlikult. Lavastuses kogeme valuviive, kus põimuvad tõelus, mälu, uni. Üks neist on Sali lebamine tütre voodis, kui punaka valguse leegimuster õgib uinunu keha. Teine terav hetk on laes punaselt helendama lööv kuul, hääletuna tardunud lennul Sali suunas. Varem me seda ei märganud. Kurjus jääb nähtamatuks, kuni pole puudutanud isiklikult.
Finaalis mänguruum teiseneb. Aknakatted kerkivad aegamisi, hääletult, näeme aknaklaasidele maalitud mustreid. Tõsi, needki tuleleegilised, aga kõrgemal helklemas ka rohelist, sinist, vaba loodust, taevalaotust. Silmad otsivad pingsalt neid teisi värve, Sali hinge ja mälu kõrvetavatest leekidest ülemaid. Põrgu olematust. Halastust. Andeksandi. Kuni lõpuks läheb Sal uksest välja, ei jää koos kanistriga suletud ruumi vangiks. Publikule on antud seesama väljapääs. Lootus.
Kui esietendusel kummardatakse, näen nii näitleja kui lavastaja silmis pisaraid. 5. juulil naeratab Silja Miks publikule. Temas heliseb hingelaul, pühendusega Salile.
Ja veel miljoni maailma ootus.
Siinses kirjutises nimetatud Silja Miksi rollid enne „Tikutoosi”:
Ema — „Kuus tegelast autorit otsimas”, autor Luigi Pirandello, tõlkija Aleksander Kurtna, lavastaja Katri Kaasik-Aaslav. Viljandi Kultuuriakadeemia teatrikunsti eriala V lend, 2004.
Ada McGrath — „Klaver”, Jane Campion ja Kate Pullinger, dramatiseerija Janek Varblas, lavastaja Kati Kivitar. Jõgeva Linna Teater Kassinurme mägedes, 2008.
Rollid Rakvere teatris:
Maren Terbuyken — „Creeps”, Lutz Hübner, tõlkija Eili Heinmets, lavastaja Üllar Saaremäe, 2008.
Ingel — „Üks joodik sõitis rongiga”, Venedikt Jerofejev / Meelis Lainvoo, tõlkijad Meelis Lainvoo ja Peeter Sauter, lavastaja Toomas Suuman, 2008.
Õde — „Lesk”, Juhan Smuul / Toomas Suuman, lavastaja Toomas Suuman, 2009.
Osaleja — „Lihtsalt, rõõmuks”, kontsertlavastus, rühmatöö, Toomas Suuman jt, 2020.
Céline Varens, Alice Fairfax jt — „Jane Eyre”, Charlotte Brontë / Jaanika Juhanson, lavastaja Jaanika Juhanson, 2012.
Thea Sundler — „Charlotte Löwensköld”, Selma Lagerlöf / Urmas Lennuk, tõlkija August Hanko, lavastaja Urmas Lennuk, 2020.
Roberta — „Hullemast hullem”, Henry Lewis, Jonathan Sayer, Henry
Shields, tõlkija Silja Ild, lavastaja Elina Pähklimägi, 2018.
Ämm — „Katk. Est. Used”, autor ja lavastaja Karl Koppelmaa, 2021.
Raja Teele — „Ükssarvikute farm”,
autor ja lavastaja Urmas Lennuk, 2017.
Teele — „Paunvere poiste igavene kevade”, Oskar Luts / Urmas Lennuk, lavastaja Urmas Lennuk, 2018.
Ello — „Nipernaaditalv”, August Gailit / Urmas Lennuk, lavastaja Urmas Lennuk, 2022.
Laura — „Algus”, David Eldrigde, tõlkija Triin Tael, lavastaja Tiina Mälberg, 2022.
Chris — „Lõikuspeo tantsud”, Brian Friel, tõlkija Joel Sang, lavastaja Eili Neuhaus, 2018.
Ema ja Dora — „Metamorfoos”, Franz Kafka, tõlkija August Sang, dramaturg Mihkel Seeder, lavastaja Taavi Tõnisson, 2023.
Toora Jookus, Tehve Lamm, Epp Loona, Eljen Karre ja kogukonna kaja — „Karge meri”, August Gailit / Sven Karja, lavastaja Elar Vahter, 2024.
Viide:
1 Sven Karja 2026. Kas tol päeval sadas vihma? — Sirp, 31. VII.
