Sebastian Fagerlund (snd 1972) on üks tänapäeva olulisemaid soome heliloojaid. Laiemat tuntust on ta saavutanud mahukate orkestriteoste loojana. Haruldaseks teeb tema loomenimekirja uute ooperite kirjutamine ja fakt, et tema kaks suurt ooperit on leidnud esmalavastamist Soome Rahvusooperis.
Sebastian Fagerlund.
Ville Paasimaa foto
Kuidas sai sinust helilooja?
Olen sündinud Pargases1 ja alustasin viiulimängu õppimist Turu Konservatooriumis viieaastaselt. Kuid ka helilooming oli mu elus väga varakult olemas; mul oli vajadus kirjutada üles muusikat, mida ma oma peas kuulsin. Kõige varasem mälestus on see, et mul oli peas väike kolmehäälne pala klaverile. Ma ei olnud veel muusikateoorias ja noodikirjas nii kaugel, et oleksin osanud selle ise täielikult kirja panna, kuid mängisin selle oma pianistist emale ühe hääle kaupa ette ja tema kirjutas selle üles. Mul oli uskumatult uhke tunne, kui see muusika päriselt paberile sai. Suur muutus tuli teismeeas. Siis hakkasin tajuma, et helilooming on see, mis mind kõige rohkem huvitab. Loomulikult olin ma veel kaua aega professionaalselt tegev viiuldajana; mängisin näiteks õpingute ajal Turu Konservatooriumis keelpillikvartetis ja asendasin vahel ka Turu Filharmoonia orkestri mängijaid.
Klassikaline muusika pakkus sulle pinget?
Jah, aga ma olen alati olnud väga avatud erinevatele muusikastiilidele. Õpingute ajal mängisin näiteks folkrokki, improviseerisin džässi ja muudki. Teismeeas tugevnes tunne, et mul on piisavalt energiat heliloomingule keskendumiseks, ja viiuli harjutamine hakkas tunduma vähem tähtis. Minu viiuliõpetaja Simo Vuoristo märkas seda ja soovitas mul hakata kirjutama muusikat sooloviiulile ning asuda komponeerima kadentse neile kontsertidele, mida ma tol ajal mängisin. Tasapisi küpses mõte, et helilooming on esimene asi, mida ma teha tahan. Lõpetasin viiuli erialal Turu Konservatooriumi, õppisin seejärel aasta Hollandis nii viiulit kui heliloomingut ja 1996. aastal pääsesin Sibeliuse Akadeemiasse heliloomingut õppima. Lõpetasin selle 2004. aastal.
Kui palju sa üldse muusikat kuulasid?
Olen noorest peale kuulanud väga palju muusikat ja tundnud suurt huvi selle vastu, mis klassikalise muusika maailmas toimub. Kui olin teismeline, tõusis Soomes esile „Korvat auki”-põlvkond2, kuhu kuulusid näiteks Kaija Saariaho, Esa-Pekka Salonen ja Magnus Lindberg. Kuulasin nende teoseid, kuid viiuldajana mängisin ka vanemate kolleegide, näiteks Rautavaara ja Sallineni kontserte ja muid teoseid. Eriti mäletan aega, mil kuulsin esimest korda Philip Glassi muusikat ja tema ooperit „Akhnaten”. See avaldas mulle väga sügavat muljet. Samal ajal tutvusin ka Lutosławski muusikaga, mis oli mulle tohutu ahhaa-elamus.
Kas hakkasid siis juba ka partituure uurima?
Olin umbes viieteistaastane, kui tutvusin Witold Lutosławski teosega „Livre pour Orchestre”. Ostsin selle partituuri ja see on olnud minuga kõik need aastad. Kahetsen senini, et ma ei saanud temaga kunagi isiklikult kohtuda, tema muusika avaldas mulle erakordselt sügavat mõju. Lutosławskil on minu arvates erakordselt tugev võime tajuda dramaturgiat ja ehitada pikki muusikalisi lõike. Samal ajal on tema sümfooniline käsitööoskus hämmastav ja ta leidis täiesti oma helikeele kontrollitud aleatoorika või vaba vormi kaudu. Tema muusikas on ka tugev side ajalooga ja teatav lüürilisus.
Seda võib kuulda ka sinu muusikas?
Jah, võib küll. Kuigi meie muusika kõlab väga erinevalt, on just need teatud dramaturgia ja struktuuri aspektid ka minu muusikas kohal. Tunnen, et selleks, et uus muusika saaks olla tõeliselt tulevikku vaatav, peab tal olema side ajalooga.
Aga sinu muusika alguskõla — kust see tuleb?
See põhineb mu oma sisemise hääle lakkamatul kuulamisel. Lõppude lõpuks on heliloomingus küsimus just selles. Olen vanemaks saades märganud, et näiteks Soome saarestik, meri ja karm loodus on mind väga palju mõjutanud. Sündisin ja kasvasin väikeses saarestikulinnas ja meie perel on senini suvemaja Pargase saarestikus. Veedan seal nii palju aega kui võimalik, töö ja reiside kõrvalt. Kui vaatan oma ligi kolmekümne aasta jooksul tekkinud teoste nimekirja, siis väga paljud seostuvad kas looduse või vee või millegi sarnasega. Mitte nii, et see oleks programmiline muusika, kuid sageli annavad teoste pealkirjad kuulajale väikese vihje minu meeleolust teose loomise ajal.
Ükski kunstiliik ei ole minu meelest nii tugevalt mineviku surve all kui klassikaliste pillidega esitatav nüüdismuusika. Sageli peab tänapäeva helilooja sobituma ammuste titaanide loomingu raamidesse, mis väljendub kontsertide ülesehituses. Kuidas sellises ebavõrdses olukorras toime tulla?
Ma ei ole seda kunagi nii tajunud, et helilooja oleks tohutu surve all. Pigem tunnen, et oleme väga loomulik jätk sellele pikale muusikalisele arengule, mis ulatub Palestrinast tänapäevani ja kasvab pidevalt kolmemõõtmeliselt edasi. Elame erakordselt huvitaval ajal, kus nii paljud stiilisuunad mõjutavad üksteist ja ristuvad omavahel.
Teil on Sibelius, kes on nagu ere päike varjutanud mitmeid huvitavaid soome heliloojaid. Olen ise hiljuti avastanud näiteks Väinö Raitio, Uuno Klami ja Helvi Leiviskä loomingu. Mida sa sellest arvad?
Esimesena tuleb mulle meelde helilooja Einar Englund. Ta oli väga mitmekülgne helilooja ja äärmiselt osav pianist, kes liikus vabalt tolle aja üsna rangete žanripiiride vahel. Ta on kirjutanud oma mälestusteraamatus „Sibeliuse varjus. Katkendeid helilooja elust”3 sellest, milline oli ta elu sõjajärgses Soomes ja Sibeliuse kaasaegse heliloojana. Võin ette kujutada, et heliloojate olukord, kes tegutsesid temaga samal ajal, oli väga keeruline. Kuid minu põlvkonnale on Sibeliuse muusika olnud pigem inspiratsiooniallikas kui vari.
Mis võiks olla soome heliloojate ühisnimetaja?
Kindlat ühisnimetajat on raske leida, sest meid on nii palju ja tänapäeva muusikaväli on erakordselt mitmekesine. Muusikat tehakse nii äärmiselt eksperimentaalselt kui ka täiesti traditsiooniliselt ja ka haarates kõike, mis sinna vahele jääb. Kui peaksin nimetama mõnda aspekti, siis minu arvates on just sümfooniline traditsioon, orkestri- ja ooperimuusika kirjutamine Soomes väga tugeval positsioonil.
Olen mõelnud Sibeliuse viimastele vaikivatele aastakümnetele, nn silence of Ainola’le. Kui tundub, et ei suuda loova kunstnikuna iseennast ületada, kas siis on parem vaikida?
Huvitav küsimus! Heliloojana töötamine on erakordselt rikastav, kuid samal ajal väga raske amet. Iga kord, kui uus teos on valmis ja ette kantud, ootab töötoas juba järgmise teose tühi noodipaber. Arvan, et kõik kunstnikud peavad võitlema sellega, kuidas uueneda ja samal ajal oma ausat ja ainuomast häält säilitada. Tänapäeval tunnen, et uue teose alustamine nõuab iga kord üha rohkem energiat.
Võiks ju arvata vastupidist?
Muidugi, mida rohkem sul on kogemust ja käsitööoskust, seda lihtsamaks muutub osa heliloomingu protsessist. Kuid nagu ma ütlesin, teose alustamine on paradoksaalselt iga kord natuke raskem. Tundub, et peab olema ikka väga mõjuv põhjus, et seda vaikust murda…
Räägime stiilidest. Kas soome nüüdismuusikas on esil üks suur stiil?
Soome nüüdismuusika väli on tohutult mitmekesistunud. Minu õpingute ajal, 1990. aastatel oli Sibeliuse Akadeemias ja soome muusikaelus väga tugevalt esil modernism. Tänapäeval on see suund vaid üks paljudest. Mulle oli väga kasulik õppida heliloomingu käsitööoskust ka modernismi vaatenurgast, kuigi minu muusikas on tonaalne põhi harmoonilistes struktuurides olnud alati oluline. Erinevate mänguvõtete kasutamine orkestri kõlapildi avardamiseks on väga tähtis ja huvitav. Võrdleksin seda soola ja pipra kasutamisega toiduvalmistamisel — need annavad maitset ja on oluline osa kulinaarsest tervikust. Ent kui ehitad teose ainult uute mänguvõtete peale, ehk praed ainult soola ja pipart, ei ole tulemus eriti nauditav. Võti peitub põhikoostises, emotsionaalses tuumas ja oma ideede selges väljendamises.
Sebastian Fagerlund dirigent Olli Mustoneni ja klarnetist Christoffer Sundqvistiga oma Klarnetikontserdi nr 1 proovis Turu Filharmoonia Orkestriga 2022.
Foto: https://sebastianfagerlund.com/media/performances-and-rehearsals/
Kes on olnud sinu tähtsaim õpetaja?
Minu heliloomingu õpetaja Sibeliuse Akadeemias oli Erkki Jokinen. Ta oli erakordselt hea õpetaja, kompositsioonitehnika osas üsna range. Sa pidid tõesti oskama põhjendada iga muusikalist žesti või nooti oma teoses. Samal ajal õhkus temast sügavat inimlikkust. Ta julgustas väga laiahaardeliselt tutvuma kujutava kunsti, tantsukunsti ja teiste kunstivormidega ning mõtlema nende erinevuste ja sarnasuste üle. Mõnikord ütles ta tunni lõpus näiteks: „Mine tutvu Ateneumis uue näitusega ja loe Kandinsky raamatut „Point and Line to Plane”, siis arutame seda järgmisel nädalal.” Parim oli see, et tal oli sageli vestluste ajal väike humoorikas sära silmis, mis aitas mõista tema nõuandeid, ilma et kriitika tundunuks liiga masendav.
Mida sa veel mäletad Sibeliuse Akadeemia õpingutest?
Kõigepealt meenub käsitööoskuse ja orkestreerimise omandamine. Samavõrd tähtsaks pean kontakte ja koostööd dirigentide, muusikute ja teiste kolleegidega, mis mul õpingute ajal tekkisid. Kasvasime koos inimeste ja kunstnikena ning nii tekkis erakordselt ilus sõprus ja koostööprojektid. Näiteks võin tuua klarnetisti Christoffer Sundqvisti, kellega alustasin õpinguid samal, 1996. aastal. Möödunud aasta detsembris tegi Christoffer minu Klarnetikontserdi nr 2 esiettekande Soome Raadio Sümfooniaorkestriga. See teos on meie ligi kolmekümneaastase koostöö värskeim tulemus. See koostöö on hõlmanud nii festivalide asutamist, reise üle maailma kui ka kammermuusikat ja kontserte. Oluline on olnud ka suurte sümfooniaorkestrite huvi tellida regulaarselt noortelt heliloojatelt uusi teoseid juba nende õpingute ajal. Parim viis õppida orkestrile kirjutamist on seda lihtsalt teha. Ja palju!
Kuidas sa kirjeldaksid oma heliloomingu protsessi?
Alguses keskendub tähelepanu sageli konkreetsetele asjadele, nagu teose koosseis ja soovitud kestus. Sellised asjad lepitakse tavaliselt tellijatega eelnevalt kokku. Heliloomingu protsessis põimuvad organiseeritus ja intuitsioon. Esmalt kuulen sageli abstraktset kõla. Ma kuulan kõlasid kogu aeg, kuid siis tõuseb mõni muusikaline materjal tugevamalt esile ja tähelepanu koondub sellele. Samal ajal mõtlen ma teose üldisele iseloomule, tempodele ja temposuhetele, orkestratsioonile, harmooniale, rütmile jne. Teos võib seostuda ka mõne abstraktse teemaga, mis mind köidab ja inspireerib. Ma kulutan palju aega muusikaliste materjalide töötlemisele ja mõtestamisele. Teen noodipaberile ebamääraseid visandeid — väikseid fragmente tekstuuridest, harmooniast ja meloodiast. Mida rohkem olen alguses materjali sisemiselt läbi töötanud, seda sujuvamalt kulgeb hilisem komponeerimine. Selle kaudu hakkab mul kujunema arusaam teose dramaturgiast ja vormist. Alguses tundub, et kulutan tohutult energiat, et muusikaliste ideede omadused esile tuleksid ja teos hakkaks kuju võtma. Võiksin kirjeldada olukorda nii, et ma kuulen ja näen hägust ja ebamäärast kuju, millest hakkan aeglaselt välja kaevama tegelikku teost. Seejärel on peaaegu nii, nagu hakkaks teos ise elama ja vabaneks mingil moel minu „gravitatsioonist”. Siis tundub sageli, et ma justkui ise hajun ja muusika samal ajal tugevneb.
Kas kirjutad käsitsi?
Jah. Noodipaber, pliiats ja kustutuskumm on mu kõige kallimad töövahendid. On midagi erakordselt imelist selles, kui su laual on suured noodilehed ja sa tunned pliiatsi ja paberi vahelist ühendust ning selle kaudu tekkivaid noote. Visandamisfaasi järel kirjutan tervikliku partituuri ja kui teos hakkab valmis saama, kannan selle arvuti noodigraafika programmi.
Sa oled üle läinud Dorico-nimelisele tarkvarale?
Jah. Pean tunnistama, et vana Finale programmi kasutajana vajas mu aju veidi aega uue programmi ja selle funktsioonidega harjumiseks, kuid uue õppimine ja sellega kohanemine on alati tervislik.
Millised ooperid on sind mõjutanud?
Neid on palju. Esimesena tuleb meelde Richard Straussi „Salome” oma erakordselt rikkalike ja elavate orkestritekstuuride ning mõjuvate laululiinidega. Alban Bergi „Wozzeckit” nägin viimati mõned aastad tagasi Soome Rahvusooperis. See teos on alati vapustavalt võimas ja ajakohane.
Sebastian Fagerlundi ooper „Sügissonaat”. Soome Rahvusooper, 2017, Stéphane Braunschweigi lavastus. Charlotte Andergast — Anne Sofie von Otter. Sakari Viika foto
Aga „Lulu”?
„Lulu” on samuti üks mu lemmikuid. Amsterdamis kuulsin Alexander Raskatovi ooperit „A Dog’s Heart”4, mis on äärmiselt jõuline ja suurepärane teos. Soomes avaldas mulle omal ajal väga sügavat muljet Kaija Saariaho esimene ooper „L’Amour de Loin”5.
Kui intervjueerisin saksa muusikateatri suurkuju Heiner Goebbelsit, ütles ta, et muusikateater on tõenäoliselt üks kõige keerukamaid kunstivorme. Kas see on ka heliloojale suur vastutus?
Kui mõelda ooperist ühiskondlikust vaatenurgast, siis on see kunstivorm, mis suudab erakordselt mitmekülgselt peegeldada ajakohaseid teemasid ja tänapäeva maailma. Seetõttu tunnen, et heliloojal on tõesti suur vastutus: julgus peegeldada ooperi kaudu meie aja häid ja halbu külgi ning väljakutseid. Seda ma soovisin teha nii oma ooperite „Sügissonaat”6 kui „Hommikutäht”7 puhul. Tundsin, et need lood peegeldavad meid, meie aega ja probleeme. Julgen väita, et iga kuulaja leiab nendes mõne tegelase või sündmuse, mis teda puudutab ja seostub tema enda elu või kogemustega.
Ooperi kirjutamine ei tähenda ainult teksti viimist muusikasse, selle lavastamist ja esitamist. Mida teeb ooperis muusika? Kuidas helilooja peaks suunama end ooperi eripära poole?
Muusika on ooperi põhielement, kuigi selle kõrval on loomulikult tähtsad ka kõik teatrispetsiifilised ja lavalised aspektid. Kui võtta ükskõik milline ooper ja esitada seda laval ilma muusikata, jäävad alles vaid tegelased, kes uitavad sihitult dekoratsioonide vahel. Kui aga teha vastupidi — kustutada tuled, nii et laval toimuvat ei näe —, siis kogu dramaturgia, emotsioonid ja sisemine liikumine hingavad muusikas edasi. Sa ei kirjuta muusikat ainult sõnadele, muusika väljendab sügavalt ja mitmekülgselt nii teksti kui tegelaste sisemaailma, sündmusi, emotsioone ja kõiki loo elemente. Kuid ooperi tohutu jõud avaldub täielikult alles õnnestunud lavastuses, kus kõik osised toetavad üksteist: libretist loob puudutava teksti, helilooja ehitab selle põhjal muusikalise maailma, dirigent, orkester, koor ja solistid lisavad oma energia; lavastaja, koreograaf, valguskunstnik, kostüümikunstnik ja teised loovad sellele visuaalse kihi. Just see emotsionaalne kihistus teeb ooperist nii ainulaadse kunstivormi. Üks olulisemaid asju, mida uue ooperi loomisel silmas pidada, on minu arvates see, et libretos ei oleks liiga palju teksti. Hea libreto jätab ruumi muusikale, et muusika saaks jutustada, väljendada tundeid ja sündmusi. Kõike ei pea sõnadesse panema. Mõnikord, eriti tänapäeva ooperites, minnakse sellega metsa: teksti on nii palju, et muusikal ei ole ruumi kujundada laval toimuvat, tegelaste suhteid, draamat ja emotsionaalseid protsesse.
Kõige puhul, millest sa räägid, on palju võimalusi, et midagi läheb ka valesti.
Muidugi. Panused on kõrged ja risk suur, eriti keerukates produktsioonides. Seetõttu on uue ooperi tellimine ooperimajale alati suur investeering ja risk, sest tulemust ei saa ette näha. Aga just see teeb selle nii põnevaks. Julgus astuda tundmatusse.
Ütlesid, et mõnes nüüdisooperis on liiga palju teksti, aga on ka vastupidiseid näiteid, kus teksti justkui kardetakse. Otsivad suunad ei pea dramaturgiat või lauldavat teksti alati oluliseks. Sõna peetakse mõnikord takistuseks, liiga konkreetseks elemendiks.
Ooperis võib olla lõike, mis venitavad arusaadavuse ja tähenduslikkuse piire, ja võib esineda mitmeid tasandeid, kus eri ajad ja reaalsused põimuvad. Tõelise ja ebareaalse piiri hägustamine on minu arvates väga huvitav ja ooperis võib see omandada monumentaalsed mõõtmed. Aga isiklikult tunnen, et tekst peab vähemalt üldjoontes olema arusaadav ja lauldav, et lugu ja ooperi areng publikuni jõuaks. Muusikaline dramaturgia on üks ooperi alustalasid ja tegelikult on see kohal igas teoses, olgu see ooper, orkestriteos, kvartett või soolopala. See on minu arvates heliloomingu tuum: pingete loomine ja lahendamine muusikaliste vahenditega.
Lugesin Suna Vuori raamatust „Esa-Pekka Salonen — Teemad”8, et Saloneni õpetaja Einojuhani Rautavaara ütles talle: helilooja võib teha kõike, aga ta ei tohiks olla igav.
Jah. Mäletan seda. Sellega seoses meenub mulle, mida rääkis mu enda õpetaja Erkki Jokinen. Tema õpetaja Erik Bergman oli öelnud: kui sul on mingi muusikaline kujund, mida tahad esile tuua, siis tee seda üks kord, siis teine kord, aga kolmandal korral pead juba edasi liikuma. Ett, två, gå, ütles ta mulle rootsi keeles — üks, kaks ja siis edasi… See rõhutab arendamise ja transformatsiooni tähtsust ja seda, et ei tohi olla igav. Sõltub stiilist muidugi, kordus võib olla ka taotluslik.
Soome ooperil läheb maailmas hästi. Hiljuti esitati Kaija Saariaho ooperit „Innocence”9 suure eduga Metis. Kas oled ka USAs muusikat kuulamas käinud?
2025. aasta novembris olin USAs, jälgisin oma orkestriteose „Stonework” proove ja kontserte New Yorgi filharmoonikute ja dirigent Dima Slobodenioukiga. „Innocence” ei olnud siis seal veel kavas, kuid ma nägin ooperi Soome esietendust.
Kuidas sinu „Sügissonaat”välismaal vastu võeti?
Minu suureks rõõmuks võeti see2017. aastal erakordselt hästi vastu ja seda esitati mitmes ooperimajas. See oli eriti tähenduslik, sest tegemist oli mu esimese suure ooperiga. Maailma esietendus toimus Helsingis Soome Rahvusooperis. Seejärel viidi ooper kontsertversioonis Stockholmi, siis tegi Malmö Ooper oma lavastuse ja see viidi edasi Hongkongi, kus toimus Aasia esietendus.
Sebastian Fagerlundi ooper „Hommikutäht”. Soome Rahvusooper, 2025.
Ilkka Saastamoineni foto
Kas nüüd läheb ka „Hommikutäht” välismaale?
Praegu ei ole veel konkreetseid plaane, millest võiksin rääkida. Loomulikult loodan, et „Hommikutäht” jätkab oma teekonda, sest esietenduse vastuvõtt oli nii Soomes kui rahvusvaheliselt erakordselt positiivne ja reaktsioonid väga tugevad.
Kas Soomes on ka palju väiksemaid tegijaid, kes tellivad uusi kammeroopereid?
Jah. Näiteks Ooppera Skaala, Opera Box, Ilmajoen Musiikkijuhlat, Helsingin Oopperakesä ja Musiikkiteatteri Kapsäkki. Eelmisel aastal käivitati ka Soome Rahvusooperi uue kunstilise juhi Thomas de Mallet Burgessi projekt „Sokeritehdas”, mis annab noortele heliloojatele võimaluse luua uusi ja eksperimentaalseid kammeroopereid, õppida vokaalmuusika kirjutamist ja tutvuda kogu ooperi loomise protsessiga. See on väga oluline projekt, sest kasvatab nii uusi tegijaid kui uut publikut. Ooper peab olema uuenev ja ajakohane kunstivorm, mitte ainult vanade klassikute kordamine.
Kuidas tuua uusi oopereid ka suurde saali?
Tellides julgelt uut muusikat. Paljud ooperimajad on mõistnud, et publik ei soovi alati ainult uusi versioone vanadest klassikutest, vaid igatseb ka midagi uut. Sageli tehakse ka double bill, s.t ühel õhtul kaks lühemat ooperit: enne vaheaega uudisteos, pärast vaheaega klassikaline. See võib olla vägagi põnev kontrast või dialoog eri ajastute vahel.
Sul on ka side Eestiga?
Jah. Mu abikaasa, sopran Angelika Klas-Fagerlund on päritolult eestlane ja Eri Klasi kasulaps. Minu ämm Ariel Klas elab Tallinnas ja mul on hea meel, et meie perel on säilinud tugev side Eestiga. Olen tutvunud paljude eesti loovisikutega ja hoian näiteks ühendust kolleeg Erkki-Sven Tüüriga, kellega tutvusin ja sõbrunesin juba üle kahekümne aasta tagasi.
Räägime su tulevikuplaanidest. Kas on tulemas näiteks oratoorium?
Orelikontsert „Ad Spiram” on just valmis saanud. Selle esitab Iveta Apkalna koos Helsingi Linnaorkestriga Jukka-Pekka Saraste juhatusel 2026. aasta novembris. Sinu küsimus oli peaaegu mõtete lugemine, sest praegu on mul töös suur teos koorile ja orkestrile, mille peamine tellija on Gulbenkiani orkester Lissabonis. Maailma esietendus toimub seal Hannu Lintu juhatusel 2027. aasta mais.
Kas mõtetes on ka uus ooper?
Võimalik. Tahan hoida antennid paljudes suundades, sest tunnen, et väga palju huvitavaid ideid ootab teostamist.
See on hea tunne: kõik on võimalik.
Kõik on võimalik.
Vestelnud ARDO-RAN VARRES
Kommentaarid:
1 Pargas, soomepäraselt Parainen — omavalitsusüksus Soomes Päris-Soome maakonnas, rannikul ja Saaristomere saartel.— A.-R. Varres.
2 „Korvat auki” („Kõrvad lahti”) põlvkond — 1970. aastate lõpus esile kerkinud soome heliloojate ja muusikute murrangulinepõlvkond, kes uuendas radikaalselt Soome muusikat ja kultuurielu. — Toim.
3 Einar Englund 1996. I skuggan av Sibelius. Fragment ur en tonsättares liv. Söderström, Helsingfors. — Toim.
4 Alexander Raskatovi ooper „A Dog’s Heart” („Koera süda”, 2009), Cesare Mazzoni libretole Mihhail Bulgakovi romaani põhjal. — Toim.
5 Kaija Saariaho ooper „L’ Amour de Loin” („Kauge armastus”, 2000), Amin Maaloufi libretole. — Toim.
6 Sebastian Fagerlundi ooper „Höstsonaten” („Sügissonaat”/„Autumn Sonata”), 2016, Gunilla Hemmingi libretole Ingmar Bergmani filmi järgi. — Toim.
7 Sebastian Fagerlundi ooper „Morgonstjärnan” („Hommikutäht” /„Morning Star”), 2025, Gunilla Hemmingi libretole Karl Ove Knausgårdi romaani põhjal. — Toim.
8 Suna Vuori 2025. Esa-Pekka Salonen — Teemat. Siltala. — Toim.
9 Kaija Saariaho ooper „Innocence” (2021). Libreto: Sofi Oksanen ja Aleksi Barrière(tõlge/adaptatsioon).
