Kultuurist on Eestis peaaegu võimatu rääkida lahus rahast. Rahastusotsustega kaasnevad aga meie kaasaegses maailmas kõiksugu mõõdikud ja indikaatorid. Põhjendatult, sest eriti riigi niigi nappide vahendite kuhugi hea usu peale paiskamise asemel tahaks teada ja näha investeeringu mõju. See seab muidugi keerulisse seisu mitmed valdkonnad, kus eeldatav kasu võiks olla kõige suurem — näiteks (huvi)hariduse, noortele suunatud algatused, erinevad ennetustegevused, mille mõõdetav mõju selgub enamasti alles aastaid hiljem.
Sama puudutab kultuuri. Üldisemas mõttes on kultuur justkui kõikjal meie ümber, loodetavasti ka meie sees, aga kuhu konkreetselt näpp peale panna, et aru saada, mis temast kasu, on märksa keerulisem küsimus. Ka tänavu juubelit tähistav Pimedate Ööde filmifestival on teinud targa sammu ja illustreerib oma tulemusi läbi mõõdetavate numbrite — märkimisväärsete summade, mida iga festivali eelarvesse panustatud euro läbi turismi ja muude külalistele pakutud teenuste tagasi toob.
Tulemused ei võrdu aga mõjuga. Mõju on pikaajalisem, sügavam, püsivam. Sageli on selle illustreerimiseks kvantitatiivsetest andmetest paremadki kvalitatiivsed — ehk siis lood, isiklikud kogemused, muutused elus.
Ma ei mäleta, millal täpselt ma esimest korda PÖFFile jõudsin või mida näidati, aga umbes kaksteist ma olin, kui ema väikese filmihuvilise esimest korda üht lastele mõeldud seanssi vaatama vedas. PÖFF oli minust toona veel poole noorem ja vaevalt ma päriselt arugi sain, kuhu ma sattusin, aga kogemus oli sedavõrd kange, et juba järgmisel aastal sai piilutud ka ülejäänud kava poole. Toonasele eale ja silmaringile kohase, Hollywoodi märulitest mõjutatud maitse pealt vaatasin mingit Aasia võitluskunstide filmi, milleks võis olla Zhang Yimou „Kangelane”.
Kõige keerulisem murdeiga oli just algamas ja toona olin ma täielik hundikutsikas — kriiskasin ja kriimustasin igal võimalusel, valmistasin kallitele vanematele ja kooli mittelugupeetud pedagoogidele pidevat peavalu, tegin kõiksugu mõeldavat ja mõeldamatut pätti. Robinal kukkusid hinded ja olin veendunud, et kuna ma õppida ei taha ega viitsi, ootab mind tulevikus parimal juhul kolmandajärgulise sportlase karjäär, aga ilmselt suren nagunii nooremalt kui Kurt Cobain või Jim Morrison.
Kusjuures spordil oli märkimisväärne roll, et hoida mind eemal sagedastest, juba päevasel ajal alanud joomingutest kampadega, millest mõned kamraadid läksid manalateed juba enne, kui üli- või keskkoolikraadki omandatud sai. Teiseks sambaks kujunes aga just kino. Tundes, et mind ei huvita mitte miski, huvitas mind siiski üks — film. Ja kuigi kinos käisin ma peaaegu religioosse veendumusega igal nädalal, uute filmide esimestel seanssidel sageli reedeti viimaste koolitundide asemel, kujunesid tõelisteks pühadeks kiiresti ikkagi need nädalad sügise lõpul, mil iga õhtu tõi ekraanidele nõidusliku valiku lugusid kõikjalt üle maailma.
Nii palju mäletan ma kindlamalt, et 15-aastasena istusin ma juba igal festivaliõhtul mõnel seansil, vaatasin Skandinaavia sotsiaalseid draamasid, Lõuna-Ameerika krimikomöödiaid, Lõuna-Korea psühholoogilisi põnevikke ja kõike muud, mis mu maailma üha
avardas. Toona olid kavas veel südaöised seansid, mistõttu on meeles klassijuhataja ahastus, kas karistada esimestesse tundidesse sisse magamise tõttu eneseharimist väljaspool umbseid, joonlauaga mõõdetud klassiruume või seda hoopis soodustada. Veelgi suurem oli aga minu ahastus festivali viimasel õhtul viimaselt seansilt lahkudes, sest ühtäkki tuli tõtt vaadata teadmisega, et järgmist imedemaad tuleb oodata veel aasta aega.
PÖFF ei ole ainsana süüdi, kuid on mänginud suurt rolli selles, et minust sai filmikriitik, rahvusvahelisi suhteid õppiv tudeng, maailmas toimuvast huvitatud aktivist, kultuuriajakirjanik. Ehk selleski, et ma oma maksuraha endiselt Eestis tasun, sest kui ühel hetkel siit lahkumist vaetud sai, määras entusiasmi jääda just suuresti kultuuris toimuv — uuele tõusule kihutanud eesti film, Euroopa kaardil kanda kinnitanud „Tallinn Music Week”, A-klassi määratlusega maailma tippu jõudnud PÖFF. Kõik näis ühtäkki toimuvat siin, mitte mujal.
Siiamaani kasvab minus elevus täpselt siis, kui paljudes hakkab tekkima masendus külmadest ilmadest ja saabuvast sügistalvest — koos sellega ootab ju ka PÖFF.
Pika loo saaks ka kõigist oma silmaga nähtud korraldusfopaadest; aastate jooksul on välja öeldud rohkelt kriitikat, mõne asja kohta kurjaltki rehmatud, aga niivõrd kirglikuks ja osavõtlikuks on muutnud ikkagi armastus festivali vastu, mis tegi minust selle, kes ma olen. Oma kohta otsivast hundikutsikast inimese, või kui arvestada PÖFFi maskottlooma — ehk just inimesest (PÖFFi)hundi.
Hundist on saanud kahetsusväärselt ka meie kaasaja murekohtade sümbol — seda kasutavad kõiksugu netinurkadesse taandunud, maailma peale vihased mehepojad, kes idealiseerivad mütoloogilist üksikut hunti. Kuigi sageli on PÖFFil päev läbi ühelt seansilt teisele jooksmine üsna üksildane tegevus, on festival ometi pakkunud just karja — inimesi siin- ja sealpool piire, keda seob ühesugune huvi kultuuri ja maailma vastu ning keda ma imetlen ja armastan. Aitäh selle kõige eest, palju õnne ja sama mõjukaid järgmisi aastakümneid, PÖFF!
