Islandlane Hilmar Oddsson käis esimesel PÖFFil, armus Tallinna ja festivali ning 2022. aastal võitis siin grand prix’ oma filmiga „Teekond emaga”. Oddsson on hulga filme teinud režissöör, stsenarist, produtsent ja muusik, kes mängib kitarri ja klahvpille ning on bändiga Melchior välja andnud kolm albumit. Tänavu Tallinna festivalile tulekuks on tal eriline põhjus — nimelt antakse talle üle PÖFFi elutööpreemia.
Hilmar Oddsson koos produtsent Hlín Jóhannesdóttiriga pärast PÖFFi peaauhinna võitmist 2022. Foto: Erlend Štaub/PÖFF
Külastasite esimest PÖFFi 1997. aastal. Mis sellest meelde on jäänud?
Mul oli tõesti õnne, et mind kutsuti esimesele PÖFFile. Tulin oma dramaatilise helilooja Jón Leifsi eluloofilmiga „Tears of Stone” ehk „Kivipisarad”. Mulle jäi tunne, et film võeti hästi vastu.
Kõige rohkem mäletan aga seda, mis toimus väljaspool kinosaale. See oli minu esimene külaskäik vabasse ja iseseisvasse Eestisse või üldse riiki, mis oli varem kuulunud Nõukogude Liitu. Õhkkond oli kummaline ja kaootiline ning tundus kohati isegi ohtlik. Tundsin väga tugevalt neid ajaloolisi muutusi, mida Eesti oli läbi elanud ja mis, tundus, veel jätkusid.
Kuid ma armusin Tallinna täielikult. Nüüd, pärast arvukaid külaskäike, on sellest saanud üks minu lemmikpaiku Euroopas.
Kuidas festival teie pilgu läbi on arenenud?
Mul avanes võimalus Tallinna uuesti külastada aasta hiljem, kui filmisin dokumentaalfilmi Islandi meeskoorist, kes reisib kontsertidega läbi Põhjamaade, sealhulgas Eesti. Kuna oli suvi, ei mõelnud ma eriti PÖFFile, aga see külaskäik kinnitas veelgi minu kiindumust Tallinna.
Filmifestivalidele mõtled siis, kui sul on uus film. Tahaksin sinna minna, aga kas nad mind ka kutsuvad? Seejärel võtab elu võimust ja üks asi viib teiseni. Nii et PÖFF on minu elus ammu kohal olnud, aga eriti pärast seda, kui ta sai A-kategooria festivali staatuse. Arvan, et seda võibki pidada läbimurdeks, vähemalt filmifestivalide maailmas.
Millised on teie kõige värvikamad mälestused PÖFFist?
Kõige rohkem mäletan suhtlemist teiste festivalikülalistega, sest festival toob inimesed kokku. Kuid eelkõige jäi mulle meelde Tallinn, eriti selle kaunis vanalinn. Mulle meeldis seal lihtsalt ringi uidata ja käsitööpoodides käia. Ostsin isegi selliseid asju nagu vaibad, mis mul on siiani Islandi kodus alles. Mäletan ka Kalamaja külastamist. Minu meelest ei olnud see tollal veel selline äge koht, nagu sellest hiljem sai.
Pärast esimest külaskäiku ei olnud mul mõnda aega festivaliga aktiivset suhet. Oma osa oli ka sellel, et veetsin peaaegu kümme aastat Islandi filmikooli juhtides. See tähendas, et ma ei saanud sel perioodil uusi filme teha.
2022. aastal võitsite filmiga „Teekond emaga” PÖFFi grand prix’. Mida auhind teile tähendas?
Kui hakkasime ette valmistama filmi „Teekond emaga”, otsustasime teha koostööd Eestiga. Minu produtsent Hlín Jóhannesdóttir leidis ideaalse partneri Marianne Ostrati ja tema produktsioonifirma Alexandra Film näol. Koostöö hõlmas Eesti panust filmi helitöösse, muusikasse ja montaaži. Film võeti üles Islandil 2021. aasta suvel ja mõni nädal hiljem alustas eesti monteerija Hendrik Mägar oma tööd. Üsna pea liitusin temaga Tallinnas. Just sel ajal õppisingi linna tõeliselt tundma. Sain isegi külastada 2021. aasta PÖFFi
tavalise kinokülastajana. Veetsin montaaži ja helikujunduse ajal Tallinnas palju nädalaid, isegi kuid. Linn oli tõesti kodune. Eesti loomeinimestega töötamine tundus mulle täiesti loomulik, tundsin teatavat sidet nii inimeste kui ka paigaga. Leidsin uusi sõpru, kellest pean siiani väga lugu.
Kui „Teekond emaga” valmis sai, hakkasime otsima filmile sobivat festivali. Tiina Lokk soovis filmi 2022. aasta festivali põhiprogrammi ja meie olime loomulikult selle üle rõõmsad. Me ei mõelnud auhindadele, olime lihtsalt õnnelikud, et saime olla sellel suurepärasel festivalil koos nii toredate inimestega.
Grand prix’ võitmine oli imeline boonus. Ma ei unusta kunagi hetke, mil seisin koos oma produtsendiga laval ja võtsin vastu „hundi” suure auhinna. See tähendas mulle väga palju nii isiklikult kui ka Islandi filmitööstuse esindajana. Iga päev ei juhtu, et islandi film võidab A-kategooria festivali peaauhinna.
See oli filmi „Teekond emaga ” imelise teekonna algus. Kõik sai alguse Tallinnast. Järgmisel, 2023. aastal kutsuti mind põhiprogrammi žüriisse — samasse kategooriasse, milles oli võistelnud ka „Teekond emaga”. See oli tõeline rõõm. Mulle meeldis väga taas Tallinnas olla, sõpru näha ja töötada suurepäraste inimestega, näiteks žürii esinaise Trine Dyrholmiga. 2023. aastal osalesin arutelupaneelis, mis käsitles filmi ja muusika suhet, pöörates erilist tähelepanu oma kogemusele filmiga „Teekond emaga” ning koostööle Hendrik Mägariga, helikujundaja Matis Reiga ja eelkõige suurepärase eesti helilooja Tõnu Kõrvitsaga, kelle muusikat ma lihtsalt jumaldan. See oli järjekordne imeline Tallinna-kogemus.
Kahjuks ei õnnestunud mul 2025. aastal PÖFFile tulla. Põhjus, miks ma sel aastal tulen, teeb mind ülimalt õnnelikuks. Festivali edu ei üllata mind tegelikult üldse. Kui inimesed suhtuvad oma töösse tõsiselt ja pühendunult ning armastavad siiralt filmikunsti, siis usun, et edu tuleb. Tallinn on elav ja külalislahke linn. Kuid praegusel ajal, mil Euroopas ja tegelikult kogu maailmas valitsevad poliitilised pinged, on siin veel üks oluline asi: me peame kõik toetama Eesti ja teiste Balti riikide iseseisvust ning aitama muuta PÖFFi tähtsamaks kui kunagi varem, kestvaks ja kindlaks koduks kunstilistele ja loomingulistele filmidele.
Kuidas kirjeldaksite filmikunsti peamisi arengusuundi PÖFFi eluea jooksul?
Alates 1997. aastast on üles kasvanud videomängude ja sotsiaalmeedia põlvkond. See põlvkond oskab visuaale lugeda paremini kui kirjalikku teksti. See peaks aitama neil mõista ka filmikeele grammatikat. Aga kas aitab? — Teatud määral küll. Noored on oma vanematest kiiremad: nad saavad sõnumist kiiremini aru ja tunduvad suutvat end väljendada vähemate sõnadega. Aga kas nende sõnavara on meie, vanema põlvkonna omast väiksem? See on keeruline küsimus, kuid ilmselt nõustuks enamik meist, et see on lihtsalt teistsugune. Kõik need tehnoloogia ja ühiskonna muutused mõjutavad paratamatult tänapäeva kino ja jätavad sellesse oma jälje. Nii peabki olema.
Tänapäeva noored kasvavad üles maailmas, kus mitmekesisus on olemas igal tasandil. Osa sellest mitmekesisusest on ka oskus nautida mineviku suuri kunstiteoseid. Minu poeg on alustamas filmitegija karjääri, teda võiks juba peaaegu filmiautoriks nimetada. Ta saab inspiratsiooni sellistelt inimestelt nagu Godard ja paljud teised temataolised. Kui tema kasutaks samu inspiratsiooniallikaid, millest lähtuksin mina, looks ta siiski midagi teistsugust. Seda seetõttu, et tema kogemused erinevad minu omadest. Ta on sündinud teistsugusel ajastul. Seega peab ka tulemus olema teistsugune. Mu vana süda rõõmustab, nähes, et ta väärtustab mineviku saavutusi, õpib teistsugustest — ilmselt primitiivsematest — jutustamisviisidest ja segab tänapäevaste vahenditega kokku omaenda loomingulise retsepti. Ta vaatab Tarkovski, Kubricku, Haneke, David Lynchi ja loomulikult Jean-Luc Godardi filme. Tõenäoliselt ei vaata ta neid päris samamoodi nagu P. T. Andersoni, Yorgos Lanthimose, Denis Villeneuve’i, Sam Raimi või Nina Lazewska uusimaid filme, kuid ta vaatab neid ikkagi.
Suurelt ekraanilt filmide vaatamise kogemus pole ilmselt kunagi olnud nii oluline kui praegu, meie sotsiaalmeedia ja kiirtoidu ajastul. Mõned meist leiavad kinos endiselt pelgupaiga, ja meid pole sugugi vähe.
Head festivalid toetuvad minevikule, tähistavad olevikku ja vaatavad tulevikku. PÖFFi juures meeldib mulle eriti, et see ühendab suurte glamuursete festivalide head küljed väiksemate ja isiklikumate festivalide omadega. Võin kõhklemata öelda, et PÖFF on minu lemmikfilmifestival.
Mis saab teie arvates filmist tehisintellekti ajastul?
Mind teeb ärevaks mõte päevast, mil me ei suuda enam eristada tehisintellekti loodud pilti päris filmikaadrist. Võib-olla on see päev juba käes, ja kui mitte, siis pole see enam kaugel.
Kas on võimalik, et me hakkame kinodesse kogunema selleks, et vaadata tehisintellekti loodud inimesi päris probleemidega silmitsi seismas ja inimestena käitumas? Muidugi on see võimalik, kuid see pole tulevik, mida ma oma armastatud filmikunstile sooviksin. See meenutab pigem koomiksite vaatamist või lugemist — mitte et mul koomiksite vastu midagi oleks.
Ega meil praegu olegi tegelikult valikuvõimalusi. Küsimus on pigem selles, kuidas me otsustame tehisintellektiga ümber käia. Loodetavasti vajame alati häid lugusid ja midagi, mis aitab meil iseennast ning oma argielu, ebaõnne ja võitlusi unustada — või neid endale meelde tuletada. Midagi, mis meid liigutab, paneb naerma ja nutma ning võib-olla ka õpetab meid selle kõige juures veidi. Võib-olla peaksime lootma parimat ja valmistuma halvimaks. Ühes olen ma üsna kindel: ka kolmekümne aasta pärast vaatame me visuaalseid lugusid.
Millised tulevad PÖFFi järgmised kolmkümmend aastat?
Kahjuks ei oska ma tulevikku ennustada, kuid võin öelda, mida ma loodan.
Kui arengutempo jääb enam-vähem samaks, nagu me seda praegu kogeme, ega muutu kümme või sada korda kiiremaks, nagu paljud ennustavad, näeme filmitööstuses ikkagi suuri muutusi, nii filmide tegemises kui ka nende vastuvõtmises. Arvan ja loodan, et PÖFF areneb ja kasvatab oma häält ja rolli filmimaailmas. Loodan, et festival saab areneda terves ja demokraatlikus ühiskonnas, kus poliitikud ja valitsus seda toetavad ega sekku selle kunstilisse vabadusse. Samas on oluline, et festival hoiaks oma eesti juuri ja rõhutaks oma eripära — seda, mis eristab teda kõigist teistest festivalidest maailmas. See peaks tegelikult olema iga ambitsioonika filmifestivali DNAsse sisse kirjutatud. Arvan, et enamik meist, kes on kogenud PÖFFi sooja külalislahkust ja elavat õhkkonda, saavad „hundi” saadikuteks ning levitavad head sõnumit ambitsioonikast festivalist ambitsioonikatele ja loomingulistele filmitegijatele.
Vestelnud ANNIKA A. KOPPEL ja ANARI KOPPEL
