MULTIDISTSIPLINAARNE „KURAT JA JUMAL” 

ANU RUUSMAA

Teet Kase/Timo Steineri ja Sander Möldri ballett „Kurat Ja Jumal” Mare Ingrid Kandre samanimelise proosapoeemi ainetel. Lavastaja-koreograaf: Teet Kask. Heliloojad: Timo Steiner ja Sander Mölder. Videokunstnik-animaator: Juho Lähdesmäki. Valguskunstnik: Margus Vaigur. Osades: Kurat — Kyo­shiro Oshima, Jumal — Jevgeni Grib, Ini — Maria Solei Järvet, Lilith — Laura Põldvere. Kaastegev torupilliansambel Cätlin Mägi & EstPipes. Produtsent: Tiiu Tamm. Esietendus Viimsi Artiumis 13. III 2024.

 

13. märtsil esietendus Viimsi Artiumis Teet Kase/Timo Steineri ja Sander Möldri koosloomes sündinud lavastus „Kurat ja Jumal”. Teose ainestik pärineb eesti juurtega Rootsi kirjaniku Mare Ingrid Kandre proosapoeemist „Kurat ja Jumal”, mis ilmus 1994. aastal ja jõudis eesti lugejateni Loomingu Raamatukogu väljaandena (2019, nr 1–3) Marin Pärteli tõlkes. „Kurat ja Jumal” on allegooriline lugu hea ja kurja üheaegsest olemasolust, nende omavahelisest põimumisest, milles vaadeldakse selle näilise dualismi tagamaid, allhoovusi ja tegelikku olemust. Selles poeetilises proosapoeemis võib jälgida tegelaste vaimset teekonda inimühiskonnast põrgusse ja, selle läbinuna, selginedes allegoorilisse maailma, kuni üheks saamiseni oma tõelise puhta olemusega. Selle teekonna jooksul kaotab dualistlik maailmamõistmine ning enese ja teiste hävitamine mõtte, väljutakse hea ja halva mustvalgest käsitusest.

 

Esimene vaatus

Kurat

„Ja kõige üksildasem kõigist oli see, keda kutsuti Kuradiks. Haiglane, nukrameelne, nälginud, karvane, väliselt ülimalt eemaletõukav kuju (—). Seljas halvasti istuv, kitsas must ülikond, mille ta kunagi pimedal ööl varastas ühe inimese aiast, kus see pärast pikka talve oli puu otsa tuulduma pandud, jalas hiiglasuured katki kulunud naistesaapad (—). Jah, esmapilgul võis ta ju tunduda eemaletõukav, aga lähemalt vaadates sai peagi ilmsiks, et ta viltused tumedad silmad olid tegelikult väga ilusad, hingelised, tundlikud ja selged, et tal olid ka puhtad, peaaegu peened näojooned kareda karvastiku all, mis pööristena kattis tema küllaltki tumedat nahka. (—) Käed ja sõrmed olid peened nagu väiksel tüdrukul ja oleksid sobinud viiulimänguks (—). Ja kurat ei olnud sugugi kuri. Alguses mitte.”1

Lavastuse avamäng, kus neli valgetes kostüümides torupillimängijat löövad lahti intensiivse, jõulise muusikapala, on tugevasti pingestatud. Järgneb koreograafiliselt huvitav ja rikas Kuradi soolo. Kuradi rolli tantsinud Kyoshiro Oshima on erakordselt huvitav tantsija ning on kindlasti andnud soolo loomisse oma panuse. Ta on liikumiselt täpne ja intensiivne, pehme plastikaga kaasaegne tantsija, kelle terane silmavaade haarab publiku hetkega endasse. Kuradi soolo on vaimukas, poisikeselikult uljas ja mänglev. Paraku jääbki see kogu lavastuse tipp­episoodiks, seda juba lavastuse algul!

Kurat — Kyoshiro Oshima.

 

Jumal

Paradiisliku loodusanimatsiooni taustal tutvustatakse vaatajale seejärel teist peategelast: „Jaa, tavaline inimene see igatahes polnud, see oli kindel, sest nii häbematult ei käitu ükski inimolend isegi suurimas üksinduses. Kuju istus ja laulis omaette, väga valjusti ja väga valesti. Vahel lihtsalt röökis taltsutamatult, ilma igasuguse põhjuseta (—). Poisi punalokilist juuksepahmakat ümbritses nimbus ja seljas oli tal lihtne kriitvalge ürp, mis näis ulatuvat kandadeni, jalas kerged kuldsandaalid, kõrval rohus kaunis sau (—), aga põski ja püstnina katsid safrankollased tedretähnid, nahk nende all oli piimvalge ja silmad helesinised, neid ääristasid väikesed valged tihedad kaardus ripsmed (—); see on Jumal, see ümar väike röökiv jõmpsikas on Jumal, maailmakõiksuse looja (—), kiirgas see poisike Jumal lausa arutut enesega rahulolu. Jah, ta istus ja laulis ja röökis, nagu kuuluks kõik talle, nagu peaks ta end kogu maailma valitsejaks, ja tundus isekas, tahumatu ja kõrk.”2

Jevgeni Grib, Rahvusooperi Estonia üks tunnustatumaid tantsijaid ja koreograafe, on tuntud oma nüansirikka, tehniliselt plastilise ja emotsionaalse kehakeele poolest. Tema esitatud Jumal on pigem väärikas ja enesega rahul olev tegelane. Gribi rolli­esitus on tundlik, meelde jäävad tema plastilised käed ja tundlikud jalalabad. Tundub, et Jumala soolo kujundamisel on Teet Kase inspiratsiooniallikaks olnud tema eelmine lavastus Estonias, „Louis XIV — kuningas Päike”, mis esietendus 9. novembril 2021 aastal. Tundes Jevgeni Gribi kui rikkaliku tantsutehnilise pagasiga tantsijat, oleksin oodanud lavastajalt huvitavama koreograafiaga soolot. Soolo on oma tantsukeelelt pigem hõre, Jumal liigub avaralt üle lava. Tema koreograafia on väljapeetud, igavlev ja veidi barokilikult maneristlik. Koreograafiliselt vastandub Jumala liuglev ja kergelt libisev tantsujoonis riukaliku ja vallatleva Kuradi kehakeelega, mille puhul kasutatakse nii madalat, keskmist kui ka kõrget ruumitasandit.

Jumal — Jevgeni Grib.  

 

Kuradi ja Jumala esimene kohtumine

„Hämaral metsarajal seisid Jumal ja Kurat, vastakuti, silm silma vastu, esimest korda inimkonna ajaloos (—), maailma kattis ootuse hämarus ja neil mõlemal oli hirm, tundus, et õhk väreleb pingest nende vahel, ümber ja kohal, kumbki ei julgenud liigutada. Kurat hoidis hinge kinni, valmis halvimaks, kuid veel rohkem kartis siiski muidu nii jultunud poisike-Jumal. (—) Ja Kurat vaatas Jumala helesinistesse silmadesse. Ja nägi neis oma peegelpilti samamoodi, nagu Jumal nägi enda peegeldust Kuradis. (—) Siis, äkki, vähimagi hoiatuseta oleks Jumalas justkui midagi murdunud. Metsikult karjudes heitis ta kuldsaua käest, viskus Kuradi peale ja lõi ta pikali…”3

Paraku jääb Jumala soolole järgnevas Kuradiga kohtumise stseenis kahe vastandliku poisikese omavaheline heitlus lavastuslikult leebeks duetiks, mis mõjub küll veidi ründavalt, kuid ei tekita ei hirmu ega mõju ähvardavalt. Ja pinge, mis peaks kasvama, käib vaikselt maha. Dueti lõpus teeb Jumal Kuradi pea kohal manipuleeriva liigutuse, mis annab märku tema võimukusest. Kõik kuulub talle, ka Kurat.

Jumal — Jevgeni Grib ja Kurat — Kyoshiro Oshima.

 

Ini

Järgmises stseenis kohtub Kurat Iniga, tüdrukuga, kes on metsa põgenenud kurja peremehe eest: „See oli väike tüdruk, kes istus kännul, käed näo ees, juuksed kahes jäigas vorstjas patsis, seljas õhuke kleit (—), kühmu vajunud väike inimtüdruk (tõeliselt hale pilt) tihkus nii valjusti ja lohutamatult (—).4  Seljal abaluude vahel oli Inil lillelist kleidiriiet pinguldav suur inetu küür (—), elajalikul peremehel oli kombeks teda just sinna lüüa.”5

Maria Solei Järvet, kes on oma mitmekesise tantsuhariduse omandanud Eestis ETA tantsukoolis ja Kopenhaageni Kaasaegse Tantsu Koolis (Copenhagen Contemporary Dance School), on imeline ja tundlik noor tantsija. Tema loodud Ini on armas, loomulik ja vahetu, lihtne tütarlaps, kes oskab näha Kuradi empaatilise ja õrna hinge ilu, vaatamata tolle eemaletõukavale välimusele. Ini soolo koreograafia on Teet Kasel ilmselgelt sündinud noore tantsijaga koostöös. Inile loodud koreograafia on omapärane, tantsijast enesest välja kasvav ja näitab Init kui julget ja enesekindlat tütarlast, kes rasketele läbielamistele vaatamata kergelt ei murdu. Kuradi ja Ini duetis avaldub noorte teineteiseleidmine  ja  koosolemise rõõm. Nii Init tutvustav soolo kui tema järgnev duett Kuradiga on koreograafiliselt õnnestunud. Kahe noore energiast laetud õnnehetkedest hõngub liblikalikku kergust ja helgust, mida väljendavad nii koreograafia kui taustale projitseeritud videoanimatsioon. Teineteisele särasilmselt otsa vaadates ja lapselikult kõrvuti, sünkroonses tantsus kulgedes kujundavad tantsijad  kauni
lavahetke.

Paralleelselt tantsuga imbub videoanimatsiooni järk-järgult eesti rahvatantsupidu, kaigastega tants, mis toob üha rohkem nähtavale rahva agressiivsuse. Kordustele üles ehitatud mustris moonduvad valendavate varrukatega rahvatantsijad tiibu lehvitavateks lindudeks, algul valgeteks, siis ka ähvardavateks mustadeks kaarnateks. On see luigelaul eesti rahvale, kes lõputus ärapanemise ja vastandumise kihus end hävitab? Või hoopiski viide kogu inimkonnale? Igatahes huvitav ja mõtlemapanev hetk lavastuses.

Kogu see ähvardav visioon lõpeb Ini kadumisega metsajärve äärest (inimesed röövivad Ini) ning lähedust ja armastust tunda saanud Kuradi üksindustundega, mis ta väga kurjaks teeb. Esimese vaatuse lõpetab Kuradi soolo, kus kirjandusliku algmaterjali kohaselt peaks üksikul ja raevunud Kuradil tekkima mõte luua Põrgu. Kahjuks jääb selle soolo koreograafia pingestatus nõrgaks, see ei kanna välja heatahtliku Kuradi traagikat ja valu ega kasva üle kuratlikuks kavatsuseks. Koreograaf kaotab siin kontakti Mare Kandre  mõjuva poeemiga.

„Ja Kuradi jalge ees metsateel olid maas vaid Ini kannatlikult nopitud marjad, purud ja lödid, groteskne punane veresarnane löga. Loendamatutel pimedatel öödel uitas Kurat tsivilisatsiooni äärealadel ja otsis ära viidud Init. Aga ei leidnud kusagilt jälgegi. Ta oli nii endast väljas, murest murtud, et tal oli ükspuha, kas ta avastatakse ja võetakse kinni ja aetakse teibasse või mitte.6 (—) Ta jäi kohutavalt kõhnaks, ta niigi liigkerge keha muutus veelgi hapramaks. Ilusad viltused silmad said temas pidevalt möllavast palavikust (vihapalavikust, meeleheitepalavikust, kurbusepalavikust!) üha meeletuma läike.7 (—) Ja siis muutusid Kuradi kurbus ja meeleheide puhtaks vihkamiseks, mis kasvas raevuks. (—) Ja lõpuks polnud raevul enam piire. Ta ei osanud sellega midagi peale hakata, see oli väljakannatamatu, justkui jääkülm tuli närinuks teda kogu aeg seestpoolt. Raev pöördus peaaegu kogu inimkonna vastu ja kus hiljuti tundus olevat ainult rõõm, headus, ühtekuuluvus ja soojus, nägi ta nüüd ainult vihkamist, kurjust ja julmust. Jah, nüüd ta teadis, mida nad oma pimedates väikestes majades tegid! Seal peksid ja piinasid nad selliseid nagu Ini.”8

Kurat — Kyoshiro Oshima ja Ini — Maria Solei Järvet.

 

Teine vaatus

Põrgu

Teine vaatus algab põrgutule loomisega videoanimatsiooni abil: tagaplaanile projitseeruvad punastes ja oranžides toonides, valendavate sarvede ja limpsivate leekidega moonduvad pildid. Koreograafiliselt ei toimu justkui midagi. Lava keskel keksib Kurat, kes teeb  monotoonseid diskoliigutusi.  Lavastaja on ilmselt tahtnud, et Kurat suunaks vaataja tähelepanu animatsioonile, näidates sõrmega selle poole, kuid  animatsioon liigub edasi täpselt ühesuguses tempos, ilma sisu- ja kontekstimuutusteta. Stseen ei kanna ja pinge langus on paratamatu. Animatsioon jätkub taustana nüüd juba samuti sekundaarseks muutunud tantsule.  Kahjuks ei arendata teises vaatuses edasi Mare Kandre teose sotsiaalset liini koos sellest tekkivate muutustega peategelastes. Inimlikust ahnusest ja kurjusest sündinud maailma hukkumisest tulenevad sündmused jäävad fookusest hoopiski välja. Kui järgnevas stseenis jõuab põrgusse ka Ini, ilmuvad animatsiooni uuesti liblikad, mõjudes meenutusena Ini esimesest kohtumisest Kuradiga. Koreograafilist arengut ei ole. Algmaterjali kohaselt peaks  siin toimuma suur murrang, Kuradi ja Ini suhe peaks tõusma täiesti uuele tasandile ja mõjutama kogu edasist tegevust. „Ja Kurat juurdles, kuidas edasi minna. Sest kui ta nüüd oli teinud erandi Inile, kelle kadumine oligi esile kutsunud raevu, mis põhjustas Põrgu olemasolu, kaotas kõigi nende patuste  põletamine ja piinamine mõtte. Ja kui nüüd Ini kuulus eksinute pidevalt kasvavasse hulka, sest oli meeleheites tapnud tolle mehe, mille järgi võis siis otsustada, et ka teised nii-öelda pahad, jah ka see mees, kes paljaste kätega Ini surnuks kägistas, ka mõrvamölder ja peremees, kes Inile puuhaluga vastu selga lõi, et ka nemad tegid seda, mida tegid, kuna nad ise, tegelikult, sügaval, sügaval sisimas, alguses, olid olnud väikesed põlatud olendid, keda oli piinanud keegi, keda oli piinatud.”9

Järgnevalt võib näha laval magavat Jumalat, videoanimatsioonis kangastub helesinine unenägu ja siis näeme põlevat metsa. Koreograafias jätkab Teet Kask esimese vaatuse soolo kordustega, sisulist arengut koreograafias ei toimu.

 

Lilith

„Naine käis alati püstipäi ja näis korraga nii kurb, hirmunud, uhke ja raevukas kui ka meeleheitel. Tal olid pikad juuksed, pärast surma need muidugi enam ei kasvanud, kuid rippusid siiski paksu patsina seljal ja ulatusid peaaegu vööni, ja see pats võlus Jumalat.10 (—) Ja mina, Kuradi, Jumala, Ini ja Lilithi naissoost järeltulija (lihtne noor naine kõigi nende nelja peategelase omadustega), olen otsustanud kogu loo üles tähendada nii hästi kui oskan11 (—). Võin ainult rääkida, mida jõevee kohale kummardudes näen: viltuste siniste silmadega naist, peened näojooned, punaste lokkidega varjatud sarvemügarikud, püstnina, kuldkollakad udemed kehal ja näol, tedretähnid ja tundlik suu.”12

Laura Põldvere loodud Lilith on ajatu tegelane, nii Jumala armastatu kui kõigi nelja peategelase tänapäevane järeltulija. Tema liikumine on aus ja sensuaalne, karismaatiline olek loob tähelepanuväärse rollilahenduse. Teet Kask on ära tabanud Lilithi rollile omase mitmedimensioonilisuse: ta on ühest küljest uje, salapärane, sensuaalne naine, teisest küljest väljakutsuv ja ahvatlev seksisümbol. Särtsakas säravpunases kostüümis laulja tantsuline kehakeel on lihtne, pigem mängib siin tema isikupärane viis liikuda. Lavastaja on selle isikupära üles leidnud. 

Lilith — Laura Põldvere ja Kurat — Kyoshiro Oshima.
Fotod: birdname

 

Jumala ja Lilithi duett

Jumala ja Lilithi teineteiseleidmist on kujutatud lihtsate vahenditega: lähtutud on Laura Põldvere liikumiskogemusest. Silma jääb tema tugev lavaline kohalolu ja (tantsuharidusest) rikkumata kehakeel. Partnerite omavaheline kontakt toimib hästi. Jevgeni Gribi peen partneritunnetus ja Laura Põldvere sensuaalsus põimuvad sünergiliseks tervikuks. Sujuvalt liituvad nende duetiga ka Kurat ja Ini, liikumine kulgeb kahe paari teineteist kallistavate poosidega.

Paraku balleti (kui seda üldse võib sellesse žanrisse liigitada) teine vaatus  dramaturgiliselt ei kanna ja on koreograafiliselt hõre, mõjudes pigem meelelahutusliku, ilutseva ja abstraheeritudvaatemänguna.

 

Kokkuvõtteks

Lavastust on reklaamitud kui kaasaegset balletti. Tänapäeval näeb harva puhtaid ajaloolisi lavavorme ja tantsutehniliselt stiilipuhtaid lavastusi, seda nii klassikaliste kui kaasaegsete ballettide puhul.  Kui näiteks „Korsaari” lavastaja väidab, et on püüdnud lavastuses säilitada Marius Petipa pärandit, siis tantsujoonisena see ehk ongi nii, kuid esteetilises plaanis on kadunud Petipale omane harmooniliste kehajoonte kasutus. Samalaadseid näiteid võib tuua palju. Kõnealuses Teet Kase „balletis” on kasutatud erinevaid kaasaegseid tantsutehnikaid, kuid ka sellist esteetikat, mis ilmselgelt saab alguse tantsijate  enda panusest soolode loomisel. Kõige äratuntavam on Teet Kase lavastajakäekiri Jumala soolos. Kase lavastuse puhul on tegemist pigem multidistsiplinaarse kunstiteosega, kus kasutatakse väga erinevaid liikumistehnikaid ja ka esteetikaid, püüdes luua  neist tervikut. Tänu väga hea koolitusega tantsijatele see ka õnnestub, kuid balletiks see lavatükk siiski ei liigitu.

Autorid on püüdnud käsitleda lavastust kui loo jutustamist, mis tugineb Mare Kandre ülimalt aktuaalsele ja värvikale, maailma arengut käsitlevale allegoorilisele proosapoeemile. Nagu viimastel aegadel üsna levinud, on ka selle lavastuse tegevuse ja koreograafia üldistusaste väga suur. Kuigi kavalehel väidetakse, et räägitakse (konkreetset) lugu, on sellest  laval toimuva põhjal, eriti teises vaatuses, väga raske aru saada.  Kuna lugu toetub konkreetsele kirjanduslikule materjalile, on kurb, et laval toimuv kaotab sellega kontakti. Teet Kase autorilavastus jääb paraku meelelahutuslikuks efektseks pildiseeriaks, millest mõjuvat tervikut ei teki. Kui kogu lavastuse tipphetkeks on esimese vaatuse Kuradi soolo, siis teises vaatuses muutub lavastuse rütm segaseks, pinge kaob.

Mare Kandre „Kurat ja Jumal” on sügavalt filosoofiline lugu, kus on märgata ka Karl Gustav Jungi analüütilise psühholoogia mõjutusi. See räägib kollektiivsest alateadvusest, mis arhetüüpide kujul kätkeb inimkonna minevikukogemust, ja nende kogemuste mõjust tänapäeva ühiskonnas. Selle põhjal loodud lavateos mõjub paraku loomingulise populismina: ülihead tantsijad ja tõmbenumbriks lavastuse lõpus Laura Põldvere. Puudu jääb marekandrelikust üldistusest lavastuse lõpus: „…kuidas saab öelda, et Kurat oli üksildane, väike, aga väga tundlik viletsusehunnik, keda keegi ei tahtnud tunda, samas kui Jumal oli ennast täis riiukukk, kes varjas oma seesmist kõledust ja hirmu, seades ennast kõigist ja kõigest kõrgemale, ja kuidas kalmulised, meie sugulased, kes olid juba surnud, ometigi võisid elada, lapsi saada, panna aluse täiesti uuele inimsoole, ehitada maju ja lugeda Dickensit, ja kuhu lähevad surnud pärast oma teist surma  (…)? Aga seda on rohkem, kui mina vastata suudan. (—) Võin ainult rääkida, mida ma ise jõevee kohale kummardudes näen…”13

 

Viited:

1 Mare Kandre 2019. Kurat ja Jumal. Loomingu Raamatukogu, nr 1–3, lk 6–8.

Samas, lk 12–13.

3 Samas, lk 17–18.

4 Samas, lk 35.

5 Samas, lk 39–40.

6 Samas, lk 43.

7 Samas, lk 44.

8 Samas, lk 45.

9 Samas, lk 70–71.

10 Samas, lk 120.

11 Samas, lk 135.

12 Samas, lk 138.

13 Samas, lk 137–138.

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist.