POLEKS VEINI, POLEKS ARMASTUST

ELO KAALEP

Euripides, „Bakhandid”. Tõlkija: Anne Lill. Dramaturg: Hendrik Kaljujärv. Lavastajad: Elina Masing ja Liisbeth Horn. Lava- ja kostüümikujundaja: Pire Sova. Helikujundaja: Kenn-Eerik Kannike. Valguskujundaja: Karmi Pikkma. Etendajad: Elina Masing, Liisbeth Horn ja TÜ Viljandi kultuuriakadeemia etenduskunstide õppekava III kursuse tudengid Aleks Mathias Viidik, Elina Soosaar, Getriin Kotsar, Gretten Vaga, Isabel Laiapea, Kärt Kokkota, Kristin Kalam, Keiti Leon, Oskar Viirand, Pamela Ebber, Ria Ranniku ja Tuuli Torop. Esietendus 3. V 2024 klubis Gutenberg.

 

Suurtes professionaalsetes repertuaariteatrites algab ja lõpeb etendus reeglina teatrisaalis. Harva valgub see saalist välja tänavale, veel harvem jõuab sotsiaalsete eksperimentide või täiendavate ürituste kaudu otse rahvani. Enamasti ei pakuta etenduste vaheaegadel publikule ka täiendavat kultuuriprogrammi ja kui mõne lavastuse puhul võtavadki teatrimajja sisenedes publikut vastu etendajad ise, mõjub see originaalse anomaaliana, mitte aga hariliku teatris käimise protsessi osana.

Projektipõhine teater seevastu tavaliselt nii tagasihoidlik ei ole. Turuplatsiliku veiderdamise käigus võivad etendajad teha teatrisaali pääsemiseks kohustuslikuks nende kätlemise, panna vaataja varvaste otsa roosad sussid või saata mõned külastajad pärast etendust koju lavalt antud tordiga. „Bakhandid”, mille Tartu 2024 kultuuriprogrammi raames lavastasid Elina Masing ja Liisbet Horn, on näide projektist, mis ei jää kinni teatrisaali, vaid püüab sellele eelnenud vestlusõhtute, eksprompt-performance’ite ja uksel jagatud veiniklaasidega pääseda publikule lähemale, kui suurtel ja institutsionaliseerunud teatritel tavaks.

 

Vestlusõhtud

Kõige silmatorkavam lisaprogramm, mis „Bakhantide” etendustele eelneb, koosneb neljast vestlusõhtust, mille eesmärk on Euripidese näidendiga seostuvate religioossete teemade avamine. Nõnda ongi kampa kutsutud 3D koguduse noored, kellega koostöös on saanud vestlusõhtud pealkirjadeks „Usk ja ratsionaalsus”, „Usk ja eskapism” ning „Usk ja võim”. Kaudsem on religiooni seos neljanda vestlusõhtuga, kus lavastajad võtavad etendusjärgselt ja tagasivaatavalt kokku lavastusprotsessi.

Esimene vestlus „Usk ja ratsionaalsus” peetakse maha TÜ VKA tudengite ja 3D koguduse noortega. Tänapäeval võib rääkida usust kui kindlalt privaatsfääri pagendatud fenomenist, mille kohta viisakas ajakirjanik ega saatejuht külalistelt aru pärima ei hakka. Sestap mõjub vestlusõhtu, kus kristlastest noored oma tõekspidamisi tudengite ateistlik-ebalevate vaadetega julgelt ja rafineerimatult kõrvutavad, küllaltki erilisena. Et vestlusõhtu on aga kuulutatud välja usu ja ratsionaalsuse sildi all, on võimalik, et nendest teemadest intellektuaalselt huvitunud külaline oma ootustele vastavat elamust ei saa. Väärtuslik ja julge haavatavus võib mõjuda võõrastavana, kui ootused sisule on akadeemilised.

Selles akadeemilisuse ja mitteakadeemilisuse dihhotoomias on vestlusõhtule „Usk ja ratsionaalsus” küllaltki vastandlik „Usk ja võim”, mille külalisteks on EELK peapiiskop Urmas Viilma ja kirikuloolane Priit Rohtmets. Siinkohal ei laskuta enam isiklike hüpoteeside vernakulaarsesse filosoofiasse — kiriku ja riigi vaheliste võimusuhete arutelus lähtutakse kindlalt akadeemiliselt pinnalt.

Ei saa öelda, et üks lähenemine oleks parem kui teine — võimule keskenduv vestlusõhtu stimuleerib mõnusalt kuulaja otsmikusagarat, vestlusõhtu noorte endi vahel kutsub aga mõtlema omaenda sisemistele tõekspidamistele. Neid kahte lähenemist kombineerides paraku paremate vestlusõhtuteni ei jõuta. „Usk ja eskapism”, mille külalisteks olid erineva argumenteerimisstiiliga Mikael Raihhelgauz ja Alissija-Elisabet Jevtjukova, jäi kolmest vestlusõhtust kõige lahjemaks. Kui Jevtjukova lähtub oma arutluses, sarnaselt esimesel vestlusõhtul kõnelenud tudengitega, omaenda siirastest tõekspidamistest, siis Raihhelgauz argumenteerib akadeemilisemas raamistikus. Olemata samal lainel, räägivad külalised teineteisest mööda ja nii kulgeb uute informatiivsete teadmiste ning ka uue elulise lähenemise kogemine kuulajal vaevaliselt.

Kindlasti annavad vestlusõhtud Euripidese tekstil põhinevale „Bakhantide” lavastusele midagi juurde. Iseküsimus, mida. Kuigi etendajatele on ratsionaalsuse, võimu ja eskapismi mõistete seotus Euripidese tekstiga ilmselt mõistetav, jääb see kõrvaltvaatajale mõneti segaseks. Euripidese tekstist lähtudes võiks sama hästi arutleda ju ka näiteks vägivalla, õigluse või perekonna tähenduse üle. Et vestlusõhtutel neid valikuid ja nende seost Euripidesega ei põhjendata, ei aita need kuigivõrd publikut sisuliselt kaasata.

Euripidese püstitatud filosoofiliste küsimuste lahtiharutamine oleks kindlasti suurendanud publiku ja etendajate ühist mõtteruumi. Usu ja ratsionalismi teemalisel vestlusel kiputi pidevalt kinni jääma üksluisesse vastandamisse: on’s see religioossus ikka ratsionaalne või mitte. Euripides pakub oma „Bakhantidega” aga põnevaid paradokse. Mida teha siis, kui kiiduväärt jumal esitleb end labastes orgiates ja veiniuimas, samas kui kainele mõistusele ja korrale orienteeritud riigijuht tükkideks rebitakse? Kas jumal on teenimist väärt ainult siis, kui ta on hea? Kas religioossus on väärtuslik ainult siis, kui see toetub kaine mõistusega tehtud otsustele? Üldkehtivate definitsioonide otsimine, millesse vestlusõhtutel kinni jäädakse, ei aita suurendada potentsiaalse publiku huvi ei Euripidese ega etenduste vastu. Kuigi kõneletu võis olla tähenduslik etendajatele, jäävad vestlusõhtud publiku silmis lavastusest eraldi seisvaks projektiks.

Kuna „noorte­pärasus” on lavastuses sees läbivalt, etendajad ei kohku tagasi lollitamise eest ja publik pannakse pidevalt proovile, tundub, et „Bakhandid” ei püüagi olla „hea” ega „kvaliteetne” lavastus nende sõnade konventsionaalses tähenduses.

Sügav eneseiroonia või pealiskaudne kooliteater?

Kuna vestlusõhtutel puudub lavastuse kogemiseks ette valmistav funktsioon, muutub pikk, veniv ja arusaamatu „Bakhantide” etendus raskesti välja kannatatavaks kogemuseks. Kuigi dramaturgia on huvitav, mitmedki rollisooritused head ja laval loodud seosed originaalsed, on lavastuse stiil niivõrd tahumatu, toores ja kooliteatrilik, et paneb küsima, kas tegemist pole ehk eneseirooniaga.

Umbes nelikümmend minutit peaaegu kahetunnisest etendusest kulutatakse Kitharioni mäe orgia näitlikustamisele. Etendajad laekuvad lavale ülipika ajalise distantsiga ja näivad täitvat ülesannet paista niivõrd mittemidagiütlevana kui võimalik. Et laval ei toimu midagi, kell aga muudkui tiksub, pannakse proovile ka kõige heatahtlikum publik. Kui etendajad kord tegevuseni jõuavad — näitlejate amööbilik-emotsioonitut läheduse otsimist võiks kirjeldada isegi romantilisena —, ei ole pikast passimisest väsinud vaatajad enam sugugi aldis lavastuse positiivseid külgi märkama.

Kuigi lavastuse teine pool enam ei veni, tuleb publikul nüüd kannatada ebamugavuse all, mida tekitavad filtreerimata dramaturgia ja juhumõtetest koosnevana näiv lavastusstiil. Euripidese „Bakhandid” on kohandatud tänapäevaseks ja „noortepäraseks”. Mitmed lavastuslikud võtted, nagu näiteks vlogimine, mida tegelaste tutvustamiseks kasutatakse, või ka veipimine, millega Dionysos (Liisbet Horn) oma aega sisustab, näivad moodsate peibutistena, millega „igavat” ja „arusaamatut” Euripidest skeptilisele vaatajale atraktiivseks muuta. Pigem on efekt aga vastupidine — vlogimisega, mis mõjuks nii ülevoolaval kujul piinlikuna ka igapäevaelus, ei teki mingisugust tahtmist ennast lähemalt siduda.

Kuna „noortepärasus” on lavastuses sees läbivalt, etendajad ei kohku tagasi lollitamise eest ja publik pannakse pidevalt proovile, tundub, et „Bakhandid” ei püüagi olla „hea” ega „kvaliteetne” lavastus nende sõnade konventsionaalses tähenduses. Masside kõnetamisest näib etendajatele olulisem olevat miski muu, võib-olla veidruse ja keelatuse avastamine, võib-olla Euripidese kogemine toorel ja ausal moel.

Publikul ei tasuks sellest ka liialt ärrituda. Kui „Bakhantide” lavastus oleks laul selleaastaselt Eurovisioonilt, oleks see kahtlemata Soome „No Rules”. Laul, mis on tervenisti üles ehitatud võimaluse peale Euroopale oma paljast tagumikku näidata, ei saagi viisakatele televaatajatele meeldida, sest nemad on tulnud lauluvõistluselt otsima ju päris kunsti, päris muusikat. „Bakhandid” näivad rõhutavat selliste peenutsevate soovide tobedust. Me ootame, et näitlejad võtaksid oma pühalikku ülesannet ülitõsiselt ja kannaksid meid isetult enneolematute emotsionaalsete kogemusteni. Ärritumine selliste etendajate peale, kes hetkeks sellest rollist välja astuvad ja meie endi piiratusele osutavad, oleks sama mis ärritumine Soome Eurovisiooni-laulu peale, mis fännide kitsarinnalisuse väljatoomiseks just seda taotlebki.

„Bakhantide” suunitlust taotleda midagi muud kui mõnusat ja kerglast teatriõhtukogemust võib mõista ka tragöödia definitsioonist tulenevalt. Kuigi ei ole kuidagi tõenäoline, et Tiit Ojasoo Masingu ja Horni „Bakhante” täisväärtuslikuks tragöödiaks nimetaks, tasub meenutada, et tema sõnul polegi vaja ennast tragöödia keskkonnas hubaselt tunda, tragöödia „peab tekitama õudu”, mis innustaks vaatajat paremini elama.1 „Bakhantide“ puhul, kus ei tekita õudu mitte niivõrd Euripidese dramaturgia, vaid lavastuse kannatamapanev vorm, sunnitakse publikut oma snooblikust maitsest loobuma ja selle õigsust küsimuse alla panema. Seejuures ei pruugi aga „paremini elama” hakkamine tähendada publiku jaoks mitte moraalitunde arendamist, vaid hoopis edaspidistest teatriskäikudest hoidumist.

 

Õnnestumised

Lavastuse tahtliku piinlikkuse tõttu on keeruline otsustada, kuidas suhtuda andekatesse rollisooritustesse ja üksikutesse kvaliteetsetesse stseenidesse, mis ülejäänud lavastuse vahele justkui ära on eksinud. Kuigi etendajad võisid tahta nendega näidata, et ollakse suutelised tegema ka „head” ja laialdasemalt aktsepteeritavat teatrit, kaldun siiski arvama, et niivõrd hästi läbi mõeldud see tervik ei olnud. Laval toimuv on selleks liiga tasapaks: huvitav põimub ebahuvitavaga, kiire aeglasega, kvaliteetne ebakvaliteetsega.

Agaue, keda kehastab Oskar Viirand, annab oma valuoietega välja traagiku mõõdu. Kui võrrelda Viirandi Agauet Hilje Mureli omaga, kes sai selle rolli eest Draamateatri lavastuses „Vend Antigone, ema Oidipus” 2023. aasta teatriauhinna nominatsiooni, siis ei ole see sugugi nõrgem. Mis Viirandi kehastatud tegelase mõjulepääsvust aga vähendab, on tema liialt kiire lavalt lahkumine. Nüüd annavad lavastajad publikule liiga vähe aega, sündmust ei mängita lõpuni välja ja kogu tragöödia oma õuduse potentsiaalse kandejõuga lastakse käest.

Masside kõnetamisest näib etendajatele olulisem olevat miski muu, võib-olla veidruse ja keelatuse avastamine, võib-olla Euripidese kogemine toorel ja ausal moel.
Sille Riin Ranna fotod

Selliseid õnnestumiste ja ebaõnnestumiste vahele jäävaid momente on teisigi. Näiteks võib välja tuua lavastuses arendatava teoloogia, millest publikuni jõuavad üksikud killud, ent mis väljaarendatud kujul võinuks saada põnevaks aruteluteemaks kas või vestlusõhtutel. Nimelt räägitakse Dionysosest kui „naiste, vaeste, kaotajate, joodikute” ja isegi „persenikkujate” jumalast. Mõistagi ei pärine sellised mõttekäigud otse Euripideselt, nägemus Dionysosest kui kõiki inimesi aktsepteerivast jumalast on omane eeskätt etendajatele. Selline jumalapilt on aga väga ühe teise jumalapildi moodi — just kristluse laia leviku taga esimestel sajanditel on nähtud selle ideoloogilist universaalsust, suunatust lisaks meestele ka naistele, lisaks rikastele ka vaestele.2 Nägemus sellisest jumalast, kes armastab valimatult kõiki patuseid, olgu nood siis joodikud või homoseksuaalid, on väga kristlik; jumala armastus on absoluutne, piiramatu jõud.

Dionysose kõrvutamises Jeesusega pole piibliteadustes midagi uut. Kui palju on Dionysosega seotud mütoloogia mõjutanud uue testamendi kujunemist, on poleemiline küsimus, milles erinevad uurijad on vägagi erinevatel arvamustel.3 Kõige väljapaistvam Jeesuse ja Dionysose sarnasus seisneb veini tähtsaks pidamises. Näiteks on teoloog Rudolf Bultmann nimetanud Jeesuse esimest imetegu Kaana pulmas tüüpiliseks Dionysose-müüdiks.4 Mõlemad jumalad ka surevad ja tõusevad uuesti üles: kui Jeesus lüüakse risti, siis Dionysos rebitakse tükkideks. Dionysose veiniorgiate kõrval teatakse vähem seda, et ta oli traagiline jumal, suur kannataja — nagu viinapuu, millelt talve tulekul väädid ja oksad ära kärbitakse.5 Igal aastal uut tragöödiat läbi elades ei kannatanud ta mitte vähem kui Jeesus, pigem rohkemgi. Lisaks annab analoogilisuse teooriale hoogu juurde arheoloogia, mis viitab dionüüsiate laiale levikule üle kogu hellenistliku maailma, kaasa arvatud Palestiina, kust kristlus mõni sajand hiljem alguse sai.

Dionysose ja Jeesuse sarnasuse teooriat toetab lavastus eneselegi teadmata mitmete aspektidega. Kuigi bakhantide hüüe „Poleks veini, poleks armastust!” on suunatud Dionysosele, kõlab see ilusasti kokku ka kristliku, veinist sõltuva armulaua sakramendiga. Lavastuses kõlab ka Depeche Mode’i „Personal Jesus” ning lõpuks ka üks Dionysost kiitev, ent väga mõnd uuemat kristlikku ülistuslaulu meenutav laul. Masingu ja Horni Dionysos kui laiema teadusliku dispuudi kommentaar on nõnda igati lähemat uurimist vääriv nähtus.

Ilmselt on „Bakhantide” Dionysos saanud inspiratsiooni kristlusele, iseäranis tänapäevasele protestantismile keskenduvatest vestlusõhtutest. Nii 3D kogudus, kellega koos vestlusi korraldati, kui ka religioonispetsialistid, keda neile kutsuti, mahuvad sellesse raamistikku. Lavastuses Dionysost Jeesusega mõneti ka kõrvutatakse ja seda enam on kahju, et see teema ei tõusnud üles vestlusõhtutel. Huvitavad võrdlused, mis harilikult avalikku ruumi ei jõua, jäid ka sel korral kinni proovisaali.

Masingu ja Horni „Bakhantidel” on seega tabamata potentsiaali ja huvitavaid, välja arendamata suundi. Kindlasti ei ole aga tegemist lihtsa vaatamisega, lavastus nõuab publikult kannatust ja leppimist. Ta taotleb raskemini adutavat ja suuremat eesmärki kui publikule meeldimine — julgust olla piinlik, ületada nähtamatud reeglid ning kohtuda Euripidesega siin ja praegu, noore, tänapäevase ja mõistetamatuna.

 

Viited:

1 Tiit Ojasoo 2023. Et süda oleks vapper ja pea selge. Intervjuu Kairi Kruusile. Draamateatri ajaleht, nr 26. — https://www.draamateater.ee/meedia/et-suda-oleks-vapper-ja-pea-selge/

2 Danny Praet 1992–1993. Explaining the Christianization of the Roman Empire. Older theories and recent developments. Sacris Erudiri. Jaarboek voor Godsdienstgeschiedenis. A Journal on the Inheritance of Early and Medieval Christianity, lk 45–49.

3 Willis Hedley Salier 2004. The Rhetorical Impact of the Sēmeia in the Gospel of John. Mohr Siebeck. Tübingen, lk 66–69.

4 Rudolf Bultmann 1963. History of the Synoptic Tradition. Hendrickson Publishers, lk 238–239.

5 Edith Hamilton 1975. Antiikmütoloogia. Tallinn: Eesti Raamat, lk 54–55.

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist.