EESTI OMA BORAT

KASPAR VIILUP

„The Best of Salieri ehk Mina, Eesti režissöör”. Režissöör ja stsenarist: Manfred Vainokivi. Produtsent: Marju Lepp. Operaatorid: Manfred Vainokivi, Mait Mäekivi, German Golub, Peter Koll, Igor Ruus, Marju Lepp, Viktor Koškin. Monteerija: Kersti Miilen. Helirežissöör: Henri Kuus. Teksti lugejad: Tambet Tuisk, Merle Palmiste. Dokumentaalfilm, värviline, kestus 60 min. ©Filmivabrik. Esilinastus 25. XI 2021.

„The Best of Salieri ehk Mina, Eesti režissöör”, 2021. Režissöör Manfred Vainokivi.

Pole ammu näinud filmi, mida oleks lihtsam kritiseerida. Manfred Vainokivi on oma värske filmi puhul teinud kõik selleks, et kriitikud saaksid selle peale närvi minna ja ekraanil nähtu häbitult mutta tampida. Tegelikult jääb isegi mulje, et Vainokivi on neid „halva filmi” lõkse meelega ja terve pinutäie püsti pannud, et siis lõksu langenud vaatajate üle ise vaikselt irvitada. Niisiis, võiks ju öelda, et „The Best of Salieri ehk Mina, Eesti režissöör” on amatöörlik, sihitu, veniv ja logisev, täiesti labase ja ebamoraalse huumoriga jura, aga sel juhul saaks Vainokivi lihtsalt oma tahtmise. Seega proovin teha vastupidi, väldin otsesõnu kritiseerimist ja üritan vaadata nende maskide ja vimkade taha, millega režissöör vaatajat eksitab.

Esmalt tuleb rõhutada, et kui me räägime Manfred Vainokivist, siis on selle nime all kenast koos justkui kaks täiesti erinevat inimest. Üks on produtsent, operaator ja filmikunstnik, hinnatud tegija eesti filmimaastikul, kelle käe all on valminud mitmed viimase aja tuntumad filmid, alates Peeter Simmi linateosest „Vee peal” ja lõpetades René Vilbre „Eesti matusega”. Kohati on Vainokivi samasugust nägu näidanud ka oma mängufilmiloomingus („Perekonnavaled”).

Seal kõrval on aga ka hoopis teistsugune tüüp, dokumentalist Manfred Vainokivi, keda ei huvita ratsionaalne ja tasakaalukas filmikunst ja keda on ausalt öeldes isegi raske teiste eesti dokitegijatega sama kaaluga kaaluda. Õigem oleks öelda, et Vainokivi on ekstsentriline üksiklane, otsekui keskaegne kroonik, kes käib omasoodu ringi ja jäädvustab seda maailma, mis tema ümber on.

Aga ega see ei tähenda, et Vainokivi jäädvustatud maailm sarnaneks kuidagi meile/vaatajatele omasega, pigem vastupidi. Vainokivi maailmas liiguvad ringi eesti kultuuri hallid kardinalid, veidrikud, kellele ta tasahilju ligi hiilib, üritades püüda nad kinni nende n-ö loomulikus keskkonnas. Kord on selleks tüübiks napsitav filosoof („Mephistopheles”), järgmisel hetkel alasti lumel pikutav kirjanik („Kirjanikuga voodis”) või hoopis paheline arhitekt ja kunstnik („Elagu skandaalid ja kollased sandaalid”).

Viimase paarikümne aasta jooksul on Manfred Vainokivi püüdnud tabada neid pisikesi nurgakesi eesti kultuuriväljal, millest eriti palju ei räägita ning mis võivad vähehaaval kaduma hakata. Ehk olekski õigem neid dokisarnaseid filme, mida Vainokivi ikka ja jälle välja annab, nimetada hoopis kroonikafilmideks? See žanr ongi Eestis täielikult kadunud, või vähemalt nii me oleme arvanud…

 

Paroodiline autoportree

Võimalik, et ühel hetkel ei paistnud silmapiiril enam ühtki põnevat veidrikku, keda kaamerasse püüda, ja nõnda kasutas Manfred Vainokivi kõige lihtsamat lahendust: alati saab teha filmi iseendast. Päriselt see muidugi nii lihtne pole, sest kellest „The Best of Salieri” siis ikkagi räägib? Mingis mõttes näeme seal tõesti inimest nimega Manfred Vainokivi, kes teeb filme ja osaleb ka tegelikult filmifestivalidel, aga ekraanil lahti rulluv jant ei ürita markeerida reaalset elu. Või kui ka üritab, siis peab vaataja olema täiesti naiivne, et seda tõsimeeli uskuda ja hinge võtta. Paistab üsna selgelt välja, et kuigi toimuv-nähtav on otsekui tõeline, on kõigesse peidetud mingi kaval dissonants.

Vainokivi lähenebki antud juhul iseendale rohkem mockumentary kui dokumentaalfilmi nurga alt, seega võib filmi ilma igasuguse valehäbita nimetada eesti „Boratiks”. Erinevus on lihtsalt selles, et kui Sasha Baron Cohen otsustas valida endale karakteri, kelle taha varjuda, siis Manfred peitus iseenda taha. Selline lahendus on iseenesest päris turvaline, kuna enamik inimestest ei tea ju niikuinii, kes ta, Vainokivi, õigupoolest on.

See väide võib kõlada jämedalt, aga just nii nukralt paroodilisele ideele ongi suurem osa „The Best of Salierist” rajatud. Eesti filmitegijal, keda pole praktiliselt kunagi tunnustatud, saab ühel hetkel lõputust ülekohtust villand ja ta üritab sügavate sisemonoloogide ja naeruväärsete avantüüride kaudu sellele murele lahendust leida. Kui millestki viimaks ikkagi abi pole, kasvavad talle lihtsalt sarved pähe ja rinnad ette. Sest miks mitte? Vainokivil polegi mingit plaani jääda maitsekaks, tema värske film on selgelt provokatsioon ja nõnda ka igati tõhus.

 

Kuidas teeselda läbikukkumist?

Kui üldse keegi võiks „The Best of Salieri” peale pahane olla, siis Manfred Vainokivi ise, kuna ta tegi selle protsessi käigus end korduvalt lolliks ja jättis endast mulje kui täiesti nõdrameelsest inimesest. Aga vaevalt see talle suuremat korda läheb, sest keegi teda ennast ju ei tea ja nagu näha, ega seda filmi ka keegi eriti vaatamas ei käinud. Võib siis isegi öelda, et eesmärk läks täide: vähetuntud eesti filmitegija tegi pseudodokumentaali sellest, kuidas on elada vähetuntud filmitegijana, ja see film ei läinud mitte kellelegi korda. Mida oligi tarvis tõestada.

Seda kõike arvesse võttes jääb ometi selgusetuks, kellele seda filmi siis ikkagi vaja on. Publik kinosaalidesse ei torma, enamik kriitikuid paneb filmile madalaid punkte ja teeb seda külma kõhuga maha ning ka filmitegija ise ei jõudnud oma filmi lõpuks ühegi põneva järelduse või lahenduseni. Seega, ratsionaalselt kõiki selle filmiga seonduvaid plusse ja miinuseid kõrvuti pannes võib tõesti jõuda järeldusele — mida ilmselt eriti paljude filmide puhul teha ei saa –, et tegemist on täiesti mõttetu filmiga, mida kellelegi vaja pole.

Kui lõpuks sellisele järeldusele oleme jõudnud, hakkab Vainokivi visioon ja idee end viimaks ka vaikselt lahti rullima. „The Best of Salieri” pole lavastatud mockumentary, vaid lavastatud metadokumentaal, mis teeb kõik endast oleneva, et läbi kukkuda, näidates sellega, kuivõrd naeruväärsed, läbinähtavad ja etteaimatavad on need karid, kuhu filmitegijad alatasa oma värskete teostega tüürivad. Seega ei olegi filmi fookuses mitte niivõrd Manfred Vainokivi ega ka anonüümne nimetu filmitegija, vaid hoopis kogu filmimaastik laiemalt. Tunni ajaga kihutab üks aastakümneid filmitööstuses eri ametites töötanud spetsialist läbi kõige selle, mida ta oma karjääri jooksul näinud ja kõrva taha pannud on, ja keerab selle lolliks naljaks.

 

Veidra ja kastist väljas huumori meistriklass

Vaadeldes taas Manfred Vainokivi kui kroonikut, võib öelda, et „The Best of Salieri” on otsekui tema vaatluste kvintessents, tihe tõmmis kõigest sellest, mida ta endale kõrva taha pannud on. Sarnaselt oma varasemate dokumentaalfilmidega, kus ta ei ürita oma portreteeritavaid lihtsustada ega ratsionaliseerida, vaid pigem nende müstikat filmilike vahenditega süvendada, sekkub ta ka antud juhul ise vägivaldselt toimuvasse. Lihtsalt jäädvustus sellest, kuidas ta jälle (enda sõnul rõõmsal meelel!) filmifestivalil preemiast ilma jääb, olnuks kuidagi tuim, igav ja tuttav olukord ja seega tuli sinna pisut tsirkust juurde teha, et oma idee tugevamalt tsementeerida.

Võimalik, et oleme kriitikutena Vainokivi filme alati vale nurga alt vaadanud. Kuigi de jure on ta tõesti dokumentalist ja näitab oma filmides justkui tõsielu, ei huvita teda niivõrd tõelisuse faktor kui selline; pigem on ta alati püüdnud peegeldada seda, kuivõrd naljakas, jabur ja kõigiti lõbus võib elu tegelikult olla. Seega on Manfred Vainokivi ennekõike koomik, kes ei tee mitte ise nalja, vaid on meister naljade kinnipüüdmisel. „The Best of Salieri” puhul püüab ta muidugi ka ise kaamera ees koomikuna üles astuda ja see kukub haledalt läbi — vaadake näiteks napakat avantüüri Neitsi Maali auhinna­tseremoonial —, aga seegi on tegelikult trikk. Sellistes olukordades pole naljakas mitte Vainokivi, vaid inimesed tema
ümber. Vainokivi peabki nägema välja nagu suurim võimalik idioot; naerda tuleb hoopis nende üle, kes tema peale närvi lähevad. Selline lähenemine viib meid tagasi komöödiaklassikani, sest sama ideega mängisid nii Buster Keaton kui Charlie Chaplin ja tegelikult kogu slapstick’i-ajastu tervikuna.

On arusaadav, et kõigile Vainokivi huumor ei istu, aga see ei ole otseselt filmitegija süü. Põrkun sama küsimusega ka kommertskomöödiaid vaadates — võtkem kas või kodumaine „Klassikokkutuleku” triloogia. Lihtne oleks sellele filmisaagale ette heita labasust ja tühisust, aga selge on seegi, et „Klassikokkutulek” oma naeruväärse süžee ja kohati nõmeda huumoriga teenib ühe kindla publikusegmendi huve, neid, kellel on nälg sellise nalja järele. Sama on Vainokiviga: ta on oma dokumentaalkomöödiatega leidnud aastate jooksul oma niši ja täidab seda  igal moel hea maitse piire ületava huumoriga. Paljudele ei meeldi, aga mis siis? Seda õnnelikumad on need vähesed, kellele see peale läheb.

 

Täisvereline filmirahvas vajab friike

Kui veel mõni aeg tagasi oli üsna raske ümber lükata levinud klišeed, et eesti filmi tunned ära sellest, et see on mustvalge, aeglase tempoga ja seal lohistatakse mööda randa koera laipa, siis tänaseks on kodumaine film arenenud uskumatult mitmetahuliseks. Meil on tekkimas igati korralik trash-filmide ringkond („Õiglus”, „Rikutud hing. Viirus”), valmib kõvasti täiesti häbitult lihtsat kommertsfilmi („Jahihooaeg”), on nii publikusõbralikke, riiklikult toetatud filme („Öölapsed”, „Vee peal”) kui ka julgelt kunstilisemat kraami („Vaino Vahingu päevaraamat”). Üks täisvereline filmirahvas vajab selle kõige kõrvale ka kummalisi tüüpe, ehk isegi friike, keda on võimatu ühegi eespool mainitud kategooria alla liigitada. Nad liiguvad siia ja sinna, segavad otsekui kõik žanrid segamini ja panevad sellest kokku parimas mõttes enda näoga filmi. Parimal võimalikul moel, julgelt ja häbitult, on seda teinud Mart Sander, kes ka tänavu andis välja täispika filmi „Kennedy intsident” ja näitas PÖFFil ka uute lühifilmide kassetti. Tema kõrvale sobib igati ka Manfred Vainokivi. Seda ideed kinnitab ka mõte, mille käis filmis välja Tristan Priimägi: Manfred Vainokivi on nähtusena huvitavam kui tema filmid. Aga kas me saame neid üldse eraldi vaadelda? Vainokivi elab ja hingab filmi, iga tema uus projekt on ereda leegiga põlev loominguline plahvatus, mis algab kiiresti ja lõpeb kiiresti. Kas need filmid on kõik õnnestunud? Muidugi mitte. Kas ma viitsiksin enamikku neist teist korda vaadata? Vaevalt. Sellele vaatamata hindan meeletult Vainokivi seletamatut-defineerimatut veidrust ja meelekindlust ikka sama rada pidi edasi minna.

„The Best of Salieri” ei suuda öelda midagi originaalset ei eesti filmimaastiku ega rahvusvaheliste filmifestivalide kohta, aga vähemalt suudab ta nende üle paar päris head nalja teha. Dokumentaalfilmina võib seega Vainokivi värsket linateost läbikukkunuks pidada, aga kui vaadata seda nagu komöödiat, on tegu selle aasta ühe kõige naljakama filmiga.

 

KASPAR VIILUP töötab alates 2015. aastast ERRi kultuuriportaali toimetajana, 2020. aasta lõpust on ta portaali vastutav toimetaja. Lisaks sellele on ta kriitikuna kirjutanud mitmetesse väljaannetesse, keskendudes põhiliselt filmindusele, muusikale ja popkultuurile.

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist.