ENN SÄDE FOTOALBUM 2. Hans Roosipuu paar päeva Põrgupõhjal

Hans Roosipuu paar päeva Põrgupõhjal

Hans Roosipuu. Pildistas Anton Mutt, sõber ja kaastudeng Moskva Filmiinstituudi kaugõppest. Foto on õppetöö teemal „Portreevalgustus

Tallinnfilmi kroonikaoperaatorina on Hans Roosipuu (1931–2017) ennast kiiresti üles töötanud ja sündmusvõtetel hinnatakse teda kui püstolreporterit. Ta läheb mööda stuudio stammoperaatoritest, hakkab järjest rohkem filmima ringvaatepalu, mõnikord on vaat et terve ringvaade tema üles võetud. Vladimir Parvel, eestiaegne operaator, hoiab tal silma peal ja hakkab poissi kaitsma siseringi intriigide eest — uskumatu, aga tõsi! Kuid Hansul on  üks hea harjumus: endise fotograafina võtab ta filmimisel aja maha ja rööbiti ka pildistab! Dokumentaalfilmi operaatorite vennaskonnas jõuavad seda tavaliselt teha vaid Peeter Tooming ja Peeter Ülevain, kahjuks…

Hans on 1963. aastal Suure-Jaani lähedal Kabala metskonnas, kus Jüri Müür ja Grigori Kromanov võtavad üles „Põrgupõhja uut Vanapaganat“. Sellest saab üks pala ringvaates „Nõukogude Eesti nr 29”, sept 1963. Esimesel, veidi ebateraval pildil on näha kaks operaatorit karupoegi filmimas. Vasakul Hans ja parema Mati Kask, siinse filmi operaatori assistent. Karujõmpsikad on Tallinna loomaaiast, Ruslan ja Ludmilla nimeks, aga nad on ikkagi karud ja sestap see piltniku käsi värisebki. Jüri Müür on olnud 1949. aastal siinsamas Suure-Jaani metsamajandis metsatehnik.

Need pildid siin (ja tahaks loota, et ka fotonurga edaspidised fotod) ei ole filmide reklaamfotod, vaid hetked võtteplatsidelt. Enamasti üsna tundmatud hetked,  sellised, millest” ma ei teadnudki, et ma seda mäletan“.

Filmil on kaks režissööri, Jüri Müür ja Grigori Kromanov. Kromanov, vene vanausuliste järeltulija, vaikne ja oma otsustustes igavesti kahtlev, sügavalt intellektuaalne teatraal ning  tema kõrval bravuurne maapoiss Jüri. Kuidas see paarisrakend kokku kõlksus? Griša „nõiub” näitlejatega, kuni Jüri, kes seni eemale on hoidnud, ütleb kärsitult, et aitab, ja nii asutakse filmima…

Ühtäkki on selles Tõrvaaugu ürgmetsas vähemalt kolm Jürit: Jürka, see Vanapagan, Jüri Müür ja operaator Jüri Garšnek, mõnikord ka Šnekiks hüütud. Hansu piltidele ei ole jäänud minu kolleegi Kadi Vihalemma, helioperaatorit, kellest peagi saab Jüri Müüri abikaasa. Aga siin on ka pildid Pilistvere surnuaialt, Jürka matustelt. Seda ringvaates pole…

Piltide seas on ka üks hilisem ja värviline meenutus ajast, mil ise tegin filmi Jüri Müürist (2003). See on Kabala metskonna rajatud puhkemaja, otsekui mälestusmärk Vanapagana talule.

Ma usun, et ühe uskumatu asjaoluga jääb Hans Roosipuu eesti filmimetsas ka järgnevaks sajaks aastaks erandiks. Jah, ta on olnud Tartus ajalehe Edasi fotograaf, aga ta pole kordagi käes hoidnud filmikaamerat, isegi mitte laste või asjaarmastajate 8-millimeetrist ning… Eesti Televisioon saadab ta operaatorina esimesele võttele. On jaanuari algus 1958, ta on äsja televisiooni tööle võetud, Kalju Jõekalda on tema assistent. Hans filmib kükakil ühte üldplaani, käest muidugi. Kalju tuleb ja sosistab: „Võta ükskord veel, käsi värises.” Oleks ju nii kena jätkata sellega, et rohkem operaator Roosipuul käsi ei värisenud, aga milleks. Nõela kotti ei peida ja mingi ürgne kaameratunnetus on Hansule ilmselgelt kaasa antud.

 

Vaata ka samal teemal: #Roosipuu

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist