KULTURNIK
Aprill, 2022„Hei, hei, sina…”
„Mina?”
„Jah, sina.”
Tundmatu mees nõjatus vastu tänavalaternat, suits närviliselt näppude vahel vindumas. Ta riided olid viisakad, aga räsitud. Pea kammimata. Kahvatu. Hambad — kollakad. Joob palju kohvi.
„Sa oled see…,” vaatas ringi, „…ajakirjanik?”
„Jah.”
„Aga… sa kirjutad kultuurist ka?”
Tekkis vaikus.
Ajakirjanik muutus valvsaks ja vaatas lahtiste akende poole, kus keegi mees karjus laste peale. „Oleneb, kes küsib.”
„Mina olen…”
„Ilma nimedeta, palun. Vähemalt alguses… Mis sa… te soovite?”
Mees noogutas närviliselt.
„Lavastaja…”
„Vanemuine? Rakvere? Endla?”
„Vabakutseline. Mul on… üks… lavastus. Kõik tuntumad on kohal. Hea tükk. Tšehhov.”
„Tšehhov ei müü.” Ajakirjanik tahtis järsku ära minna. Veel üks kulturnik. Mõnes mõttes oli neist kahju. Ta kirjutaks küll kultuurist. Oi, kuidas kirjutaks, aga keegi ei loe. Kultuur pole enam moes. Jäänud on maksud, haigused, valitsus…
„See müüb… päriselt. Mul on üks näitleja… ta on tuntud. Tal oli lapsepõlves mingi haigus… nimi ei tule meelde… midagi, mis… ee… jalgadega. Siis sai lavakooli… ületas end ja kõik see… Hea näitleja. Asjalik.”
„Naine?”
„Jah.”
„Ema on elus?”
„Ei ole… vist.”
„Okei. Selle põhjal ma saan teha küll vast midagi. Räägin toimetajaga.”
„Aitäh. Jään võlgu.”
Ajakirjanik mühatas ja hakkas ära minema.
„Oota, aga see Tšehhov?”
„Ah jah. Eks ma panen midagi sellest. Millest see räägib?”
„Selline mõnus Tšehhov… palju paralleele tänapäevaga. Ma ütleks, et psühholoogiliselt tänapäevase subkultuuri…”
„Stopp. Keerulisi sõnu panen ritta mina, eks ole.”
„Jaah, muidugi. Vabandust. Tule peaproovi. Vaata. Siis näed. Seal on kõike. Tšehhovit, draamat, komöödiat… tantsu.”
„Tantsu?”
„Jah. Meil on üks koreograaf. Venemaalt.”
„Mees? Sa ei tee asja kergeks. Tantsu?”
„Ta ise tuli… ära ka ei läinud. Me ei oska vene keelt… ei osanud teda ära ajada… nüüd on tants meil.”
„Jeesus Maria. On sul veel?”
Ajakirjanik võttis kortsus pakist suitsu. Ja võttis Lavastaja värisevast peost tuld.
„Tulen.”
„Jeii,” ütles Lavastaja kerge falsetiga ja siis köhatas end mehiseks tagasi.
„Kas ma kohtun Näitlejaga seal?”
„Ja näiteks… ma igaks juhuks võtsin ta kaasa ka.”
„Mida?”
„Istub seal.”
Ajakirjanik tõstis pilgu ja nägi, et kasutatud riiete poe aknaplekil istub üks märkamatu tomp. Sassis juuksed tuules lehvimas. Kahvatu jume ja luidunud käed.
„Noor alles,” sosistas Lavastaja, nagu kardaks, et Näitleja ehmub ja lendab üle suitsevate korstende minema.
„Vabakutseline?”
„Jah.”
Ajakirjanik noogutas kaasatundvalt. Tõmbas mahvi suitsu ja hõikas: „Kas su ema on surnud?”
Näitleja võpatas. Vaatas oma läbitungivate silmadega ajakirjanikule otsa.
„Ei. Aga isa on.”
„Oli traumeeriv?”
„Ei… ma ei tundnud…”
„Oli traumeeriv.”
„Mida?”
Ajakirjanik vaatas talle otse hinge sisse ja ütles „Oli traumeeriv… ema surm oleks parem, aga saame isaga ka. Mõistad?”
Näitleja noogutas.
„Ma tegelen temaga. Päriselt. Tuled proovi, siis on ta juba väga traumeeritud.”
„Olgu,” ütles ajakirjanik ja hakkas üle tee minema.
„Kuule!” kõlas katkev hõige. Ajakirjanik peatus ja vaatas neid kahte tompu tuules lehvimas.
„Aitäh,” ütles Lavastaja suu.
Ajakirjanik noogutas ja astus edasi, mõeldes, et ükskord vast tuleb aeg, kui ka kultuurist kirjutamine jälle au sees on.
Maksim Gorki, „Põhjas”. Näitleja — Argo Aadli Uku Uusbergi lavastuses Tallinna Linnateatris, 2018.
Siim Vahuri foto
