„LEA” LAVASTATAVUSEST

Juhan Smuul, „Lea”. Lavastaja: Elar Vahter. Kunstnik: Karmo Mende. Lavastusdramaturg: Sven Karja. Helilooja: Marianna Liik. Videokunstnik: Ave Palm. Liikumisjuht: Aare Rander. Osades: Piret Krumm, Piret Rauk, Lee Trei, Markus Habakukk, Kristjan Sarv, Jürgen Gansen ja Tanel Ting. Esietendus Kuressaare teatris 19. II 2022.

 

Saja-aastaseks saanud Juhan Smuul on eesti kirjameestest vist ainus, kes on jätnud tugeva jälje kirjanduslukku nii poeedi, prosaisti kui dramaturgina. Isegi maailmakirjandusest ei tea selliseid näiteid tuua. Tema näidendite kohta on öelnud Voldemar Panso, et „kirjutada nii nagu Smuul ei saa, sest Smuulil endal standardit ei ole. Millega oleksidki võrreldavad „Atlandi ookean” ja „Polkovniku lesk”, „Kihnu Jõnn” ja „Lea” või kuidas neid võrrelda „Pingviinide eluga”? Need ei ole omavahel sugulased ja neil pole ka sugulasi teiste tükkide hulgas.”

„Kihnu Jõnni” ja „Polkovniku leske” on lavastatud Eesti kutselistel lavadel kuus korda. Lisaks veel palju kordi välismaal. „Leaga” on lugu teisiti. Teda on küll mängitud Bulgaarias, Leedus, Karjalas ja Soomeski, kuid Eestis vaid kahel korral.

„Lea”, mille kirjutamist Smuul alustas oma Antarktika-reisil 1957. aastal, ilmus 1959. aasta detsembrikuu Loomingus ning esietendus Vanemuises veebruaris 1960, mil Ird oli andnud Draamateatrist lahkunud ja lavakunstikooli juhtima asunud Voldemar Pansole seal võimaluse mitmed lavastused teha. Kirglikku poleemikat, mis lahvatas seoses „Lea” esmalavastusega, on kirjeldanud 2020. aasta „Teatrielus” Sven Karja. Autorile ehk mõnevõrra ootamatultki puhkes vaidlus, kas „Lea” on ateistlik või hoopis religioonile õigustust otsiv näidend ning lavastus. Päris naljakas on praegu lugeda, et tol ajal mõjusid võitlevatele ateistidele ärritavalt kommunist Endel Aeru sõnad, et on olemas ka tõsiseid ja ausaid usklikke. Või siis talle esitatud süüdistust silmakirjatsemises, kuna ta oli jaganud varem uusmaasaajatele maid, aga hakkas fašistide eest redus olles äkki piiblikäske tunnistama. Üsna omapärase ja kindlasti ausa mõttekäiguga esines Aira Kaal, kes oli tollal oma arengus parajasti poolel teel 1940. aasta tulihingelisest komnoorest 1980. aasta „40 kirjale” allakirjutajani. Ta leidis, et laval ei toimu võitlust elu eest, vaid hoopis hinge eest, kokku põrkavad armastusejumal ja askeesijumal. Usk ja ateism vahetavad Smuuli näidendis kohad, ja Aer muutub ateismimisjonäriks ning tegeleb Lea hinge päästmisega, aga kolmandas vaatuses võtab ateism lausa üle usu funktsioonid. Laval polevat võitlust elu eest, vaid hingede püüdmine eri usulahkude vahel. Autori eesmärk olevat mitte lihtsustada uskliku inimese hingeelu, kuid see saavutatakse kommunisti hingeelu ja käitumise lihtsustamise hinnaga, mis muidugi tollaselt Kaalult armu ei leidnud, sest kommunistlikku ja kristlikku moraali lepitada ei saavat, kuna usk takistab võitlust parema maailma eest. Huko Lumet nimetas Aeru koguni desertööriks. Smuul ise selles poleemikas vaikis, kuid Panso, aimates ilmselt võimalikke rünnakuid, kirjutas juba lavastuse kavalehel, et materialistina avab Smuul religiooni klassiolemuse, selle tekkimise ja leviku põhjused ning näitab, et nende põhjuste likvideerimise esimeseks tingimuseks on vaba, klassideta ühiskond, mis loob eeldused vaba ning harmoonilise inimese kujunemiseks. Tuleb tunnistada, et Moskvas lõpetatud kõrgkoolist oli Pansole ilmselt kasu olnud. Kuna Smuul oli tol ajal ikkagi EKP Keskkomitee liige, kellele valmistuti andma Lenini preemiat, tegi diskussioonile lõpu ajalehes Pravda 11. septembril 1960. aastal avaldatud hinnang, kus Vanemuise „Lead” nimetati üheks kõige suuremaks kordaminekuks kogu üleliidulisel teatrihooajal. Vaimukalt on tollase poleemika kokku võtnud Ülo Tonts, märkides, et Smuul unustas, et ta peaks kirjutama usuvastase näidendi.

Teatrilooliselt oli oluline, et Lea roll sai Herta Elviste (kelle Ird Pärnust Vanemuisesse oli toonud) esimeseks peaosaks sel laval, millest algas hilisema rahvakunstniku tõeline tähelend. Esko Trahterit mängis Einari Koppel ja Endel Aeru Paul Ruubel.

1972. aastal, varsti pärast Smuuli surma ning ilmselt tema 50. sünniaastapäevale mõeldes, lavastas Panso Draamateatris „Lea” uuesti. Muidugi ta kavaldas, vastates küsimusele kahe lavastuse erinevusest, et oma esimest lavastust ta enam ei mäleta. Karin Kask on öelnud, et kui Vanemuise lavastus rääkis inimese ja Jumala vahekorrast, siis Draamateatri oma räägib polüfoonilisemalt inimese ja inimese võitlusest, kus võitjaks jäävad inimlikkus, armastus ja teovalmidus. Lea rollis nägi Panso mõned aastad varem lavakooli lõpetanud Katrin Karismad, kuid avalduse sellele osale esitas ka tema kursusekaaslane Helle-Reet Helenurm. Eskot mängis Mati Klooren ja Aeru Tõnis Rätsep ning Rein Kotkas, Lea emana esines Aino Talvi ja esimese palveõena Salme Reek. Kriitikud kiitsid mõlemat, väga erinevat Lead ja eriti Mati Klooreni Eskot, kes liikus selle rolliga ilmselt positiivsete kangelaste à la Vargamäe Indrek mängimiselt talle paremini sobinud karakteersete negatiivsete tegelaste loomisele.

Lea — Piret Krumm ja Maria — Piret Rauk.

Pean tunnistama, et nüüd „Lead” üle lugedes sain elamuse osaliseks. Õigus on olnud Kaarel Irdil, kes juba 1960. aastal kirjutas, et „Smuul oma „Leas” ulatub kohati meie kõigi aegade suurimate sõnameistrite Kitzbergi, Vilde, Tammsaare tasemeni. See on tõesti gorkilik dialoog, kus on vähe sõnu ja tohutult palju mõtteid.” Ird leidis, et näidend on veel rikkam kui Panso lavastus, ja arvas, et kunagi tulevad selle näidendi etendused, mis lisavad veel palju sellele, mida Vanemuine on suutnud anda. Ka mulle tundub, et tegemist on eesti dramaturgia kullafondi kuuluva teosega, mis erinevalt Smuuli esiknäidendist „Atlandi ookean” hiilgab just dramaturgilise ülesehituse täpsuse ja hea kompositsioonitundega ning annab näitlejatele neli vägagi erinevaid tõlgendusvõimalusi pakkuvat rolli. Kolmanda vaatuse pikk dialoog Endel Aeru ja Lea vahel armastuse ja religiooni vahekorrast tõuseb oma mõttesügavuselt Tammsaare teostes esinevate religioonifilosoofiliste mõtiskluste kõrvale. Tegemist on Kitzbergi „Libahundi” mastaapi tõupuhta, tervikliku ja hingemineva tragöödiaga meie näitekirjanduses.

Voldemar Panso ennustas 1973. aastal, et Lea on näidend, mille juurde tulevad tagasi veel mitmed näitlejate, lavastajate, kunstnike ja ka kriitikute põlvkonnad. Ja ometi järgneb pool sajandit vaikust, kui mitte arvestada Ago-Endrik Kerge 1982. aastal tehtud telefilmi „Musta katuse all”. Tekib küsimus, miks on siis selline näidend pidanud oma taassündi meie lavadel pool sajandit ootama, et Katrin Karisma tol ajal veel sündimata tütar Piret Krumm saaks nüüd oma emale üle aega­de käe ulatada. Vastus on siin loomulikult selge ja see ei seisne mitte autori religioossete vaadete võimalikes tõlgendustes, vaid ajaloolise klassivõitluse koordinaadistikus, milles „Lea” tegevus toimub.

Esko Trahterist, suurtaluniku pojast, üle valla poisist, kelle ees kõigi tüdrukute lakaluugid on lahti, saab teises vaatuses üle valla mees — hitlerlaste kannupoiss ja saksaaegne vallavanem. Endel Aerust, kes esimesel nõukogude aastal ka Trahteri talust uusmaalõike jagas ning noori komsomoli ja laulukoori meelitas, saab Trahteri jälitatav ohver. Kolmkümmend aastat on meil püütud kirjutada sellist ajalugu, kus hitlerlased polnud mitte vallutajad, vaid vabastajad ja Esko Trahter seega mitte mõrtsukas, vaid vabadusvõitleja. Aga teatavasti on raske laulust sõnu välja visata — ja looduse poolt hirm­andeka Smuuli laulust seda enam. Seepärast ootasin suure huviga, mis loo siis kogenud teatrihunt Sven Karja dramaturgina ja Elar Vahter noore lavastajana Kuressaare teatris lavale toovad ja kas ning kuivõrd on Smuuli näidendist võimalik teha ajatu tragöödia. Teame ju, et isegi „Libahunti” on tõlgendatud nii, et Mari võitleb ausalt ja tulihingeliselt oma armastuse eest, mida tänamatu Tiina oma nõiatrikkidega temalt röövida tahab. Seepärast pakkus mulle erilist huvi, kuivõrd on tänase ajaloovaate seisukohalt võimalik ilma teksti vägistamata anda Esko Trahteri ja Endel Aeru vahelisele võitlusele tasakaalustatum iseloom. Sest lõpuks oli oma süü ja õigus mõlemal: ei toonud ju Aeru usk kommunistlikku utoopiasse saarerahvale võrdsust ja õnne ega teinud seda ka Trahteri kaasaminek hitlerlaste tapatöödega. Ning küüditamisele, millest Smuul pidi ju siiski teadlik olema ning mis mingil määral ehk põhjendas ka kättemaksu Aeru-taolistele aktivistidele, polnud 1959. aastal (sic!) kirjutatud näidendis vihjetki.

Esko — Markus Habakukk, Lea — Piret Krumm ja Endel — Kristjan Sarv.

Minu üllatuseks ei kuulunud selline näidendile lähenemine aga lavastaja ja dramaturgi prioriteetide hulka. Selle asemel on põhiaur kulunud Smuuli näidendile mingi kummalise kahekordse raami ümber ja sisse ehitamisele. Ühe osa sellest moodustavad fragmendid Smuuli eluloost ja loomingust. Näeme üsna seosetuid videokaadreid, kus keegi (sugulastest?) kurvastab, et poisist hoopis head põllumeest ei saanud, ning keegi teine heidab kirjanikule ette korraliku hariduse puudumist. Siis järsku ilmub ekraanile Smuuli suudlus NSVL Kirjanike Liidu ühe juhi Nikolai Tihhonoviga (kahtlustan, et mina olin saalis ainuke, kes tema partneri ära tundis), hiljem muretseb Smuul, et töö Jõgeva rajooni esindajana NSVL Ülemnõukogus võib paralleelselt EKP KK liikme rolliga talle üle jõu käia. Laval elusa Smuulina üles astuv Tanel Ting teeb kõik, mis ta suudab — nii luuletusi lugedes kui publikut vaheajaks puhvetisse meelitades (kas vihje Smuuli alkoholilembusele?) —, kuid on ilmselge, et täpne ja põhjendatud ülesanne, keda, milleks ja miks ta kehastama peab, on näitlejale andmata jäetud.

Kui Smuuli füüsilist olemasolu „Lea” uues lavavariandis võib ehk põhjendada sooviga seostada lavastust juubelitähtpäevaga, siis teise uue tegelase — keda kavalehel nimetatakse Saare Ruudiks, tekstiraamatus aga Keerubiks — seotus näitemänguga jäi mulle ka pärast kahte vaatamist arusaamatuks. Smuuli näidendi tekstis räägitakse Saare-nimelisest valla täitevkomitee esimehest, kelle tapmises Lea Trahteri Eskot süüdistab. Miks pidanuks selline tegelane ennast „Lea” lavastuses publikule ja Smuulile ingli kujul ilmutama, Nietzsche teost „Nõnda kõneles Zarathustra” tsiteerima ning koguni „Juhan Jurjevitšiga” dialoogi astuma, jääb aga lavastajapoolse selgituseta. Julgen oletada, et too selgitus on dramaturgi ja lavastaja erinevate nägemuste vahele lihtsalt maha kukkunud. Kui Jürgen Gansen mängib lavastuse algul (Smuuli teksti kohaselt) Lead piiranud palvevenda, teeb ta seda nüansirikkalt ja vaimukalt, kuid Ruudi/Keerubi rollis annab, nagu Tingi Smuuligi puhul, tunda arusaadava lavastajaülesande puudumine, mistõttu polegi näitlejale võimalik mingeid etteheiteid teha. Ja kui Pille-Riin Purje leiab Sirbis, et Keerubi tegevuse tulemusena „sünnib lustlik, jultunud kontrast vahetult eelnenud traagilise tunnetusega, aga see pole kurjast, vaid passib Smuuli stiiliga kokku küll”1, siis minu arvates näidendi taassünd sellist kontrasti ei vaja — see tekitab tahtmatu võrdluse lehmaga, kes värskelt lüpstud mannergutäie sooja piima lihtsalt jalaga ümber lööb. Sellepärast ei saagi ma rääkida lavastustervikust ja peatun edaspidises laval siiski tõsimeelselt edastatud Smuuli tragöödial.

Võrreldes näidendi teksti laval räägituga, tekitab aukartust ja hämmastust, kui suurel määral on dramaturg võtnud ette Smuuli näidendi ümberkirjutamise. Näeme lausete ja episoodide stseenisiseseid ümbertõstmisi, stseenide vaatusesiseseid ümbermonteerimisi, dialoogide sagedast kärpimist, ühe tegelase teksti panemist teise tegelase suhu ja lõpuks ka Smuulile juurde kirjutamist. Kõige selle juures pole Karja muutnud tegelaste karakteriloogikat ega loo kulgemist ning on osavalt säilitanud ka Smuuli keele- ja kõnestiili (välja arvatud mõned apsud, nagu näiteks palveõe suhu pandud sõnad ateistliku kasvatustöö ohtudest ja Esko harituse viimine teadmiseni Augeia­se tallidest). Nii võin ma kätt südamele pannes tunnistada, et Karja töö pole Smuuli näidendit halvendanud, aga lavastustervikut vaadates paraku ka mitte parandanud, mistõttu kerkib küsimus, mille nimel on nii suur töö üldse ette võetud. Igatahes mitte selle nimel, mida oleksin eeldanud: näidendi ideoloogilise kontseptsiooni ja kahe meespeategelase terava poliitilise vastasseisu korrigeerimiseks. Jah, Aeru enam kommunistiks ei nimetata ja „punaseks pööramise” asemel räägitakse „oma usku pööramisest” ning ka Esko tekstist on viited Hitlerile ja rahvussotsialismile välja roogitud — „füüreri” asemel on oma lipakatega vallamajja saabunud lihtsalt „üks kõrge ülemus”. Lavalt ei kostu isegi vihjeid, millise sõja ajal tegevus toimub, kuid jutud maade ümberjagamisest, nagu ka võrdsus­ideoloogia vastandumine rikkusideoloogiale on paratamatult alles jäänud, nii et üldistuseni, mingi abstraktse „kahe võimu vahelise” mõõduvõtmiseni siiski ei tõusta. Kuigi see eesmärk on ilmselt silme ees olnud, sest Lea räägib Esko soovist „riigivõimu ümber pöörata” ja Esko väidab, et „selle ohvriga me saaksime ära lõpetada selle Soodoma ja Komorra, mis meie riigis juba aasta otsa valitseb”.  Kuna aga tolleks ohvriks, mis valitseva riigikorra lõpetaks, oleks Esko abiellumine Lea asemel hoopis rikka peretütre Murdpalu Manniga, jääb dramaturgi mõttekäik mõnevõrra hämaraks.

Kiita tahaks dramaturgi nii mõnegi Smuulile tundmatu mõttekäigu eest, kuid paraku on needki tihti kontseptuaalselt vastuolulised. Nii tervitab Esko esimesel kohtumisel Endel Aeru järgmiselt: „Ole tervitatud, seltsimees Aer! Või olete juba ennast ümber nimetanud? Sel juhul, tere, seltsimees Veslo [vene k „aer”]. Kui seni veel maarahva keeles tohib rääkida, siis olge tervitatud, kuulsus ja võim!” Seega selge vihje, et Aer on Eestimaale asunud Vene võimu teenistuses… ja äkki lavastuse lõpp, hetk, kui Esko ja Endel silmast silma kohtuvad ning Esko annaks „venelaste teenrile” justkui võimaluse põgenemiseks:

 

ESKO (Endlile): Mis sa vahid? Lase jalga!

Kõlab lask, Aer tapetakse. Siis kõlab veel üks lask ning langeb Esko käes olnud sümboolne (lavakujunduse üheks põhidetailiks olnud) latt ning meile jääb mulje, et tapetakse ka Esko. Smuulil sellist kahemõttelist lõppu pole ja selle eest võinuks lavastuse autoreid kiita, sest just sellele saanukski üles ehitada kogu lavastuskontseptsiooni. See eeldanuks aga, et tõsiseltvõetavaks tulnuks mängida ka Esko jutt, et ta tegelikult ei soovi Aeru surma, vaid pigem tõesti aidanuks tal varjuda.

ESKO: Ma ütlen teile ausalt, naised, kui see minu teha oleks, ma teeks nii, et teda kätte ei saadagi.

See tekst on nii Smuulil kui ka lavastuses olemas, kuid pigem Esko salakavaluse näitamiseks, nagu seda mõistab ka elukogenud Ema, kuid mida Lea jääb siiski hetkeks uskuma. Välja on aga kärbitud Esko sõnad oma vallavanematöö õigustuseks: „Oled sa kindel, et mõni teine poleks halvem olnud. (—)
Oma valla inimesi ma tunnen, saan neid aidata ja kaitsta.”

Jah, see on iga kollaborandi tuntud, aga sagedasti ka aus nutulaul. Muidugi oleks selline tõlgendus olnud Smuuli mõtte moonutamine, kuid Smuuli tekst oleks seda lubanud ja nii oleks ehk saanud tõsta näidendi aegadeülese tragöödia tasemele, sest milleks muuks on Karja kirjutanud juurde Smuulil puuduvad laused:

LEA: Kas see võim jääbki igavesti niimoodi pöörduma nagu edelatuul? Ja alati peab keegi redus olema?

EMA: See pole meie otsustada.

 

Seda teed pidi lõpuni minnes oleksime saanud tragöödia kahest eesti noormehest, kes on jäänud ajaloorataste vahele ja sunnitud teineteist tapma. Tegelikult just sellise, nagu oligi kogu eesti rahva ajalooline tragöödia. Muidugi pole Smuul päris sellist lugu kirjutanud, kuid väidan, et niisugune tõlgendus poleks tähendanud Smuuli teksti vägistamist, vaid oleks andnud sellele hästi kirjutatud näidendile uue hingamise ja lavalise perspektiivi ka tulevikuks. Julgen arvata, et midagi sellist ongi dramaturgil tema suures ümberkirjutamise tuhinas meeles mõlkunud, kuid miks see on jäänud laval lõpuni viimata, seda teavad ainult tegijad ise.

Margus Habakukk Esko Trahterina esitab meile, partnerluses Piret Krummi Leaga, nüansirikkalt ja detailitäpselt mängitud esimese vaatuse stseeni, kus Esko Least lahti ütleb. Teises vaatuses aga ilmub ta lavale väikese pahatahtliku kuradikesena, kelle sõnu (välja arvatud hetkeline armutõmme Lea poole) pole võimalik uskuda… kuni põlguseni Endli üles andnud palveõe Juula vastu näidendi finaalis ja kohtumiseni Aeruga, kus näeme jälle pigem esimese vaatuse Eskot. Karakteri arusaadavusest ja terviklikkusest paraku rääkida ei saa.

Kristjan Sarve mängitud Endel Aeruga on lood veel keerulisemad. 14. märtsil Tartus mängitud etendusel ilmus Sarve Aer lavale kohe oma kaotust ette nägeva ja murtud mehena (õlgadel ehk äsja toimunud küüditamise koorem?). Teise (Smuuli kolmanda) vaatuse pikk religioonifilosoofiline dialoog Leaga (Smuulil kogu näidendi võtmekoht) oli Sarvel mängitud sellisel vaevukuuldavuse piiril ja sisemise energiata, et teksti mõtte edastamine jäi sisuliselt partnerita mänginud Krummi õlgadele. Kuressaares 18. veeb­ruaril nähtud nn kontrolletendusel mängis Sarv teistsugust, st ennast veel mitte ette surma mõistnud Aeru ja märkusi võiks teha vaid lavastajapoolse tekstirežii nõrkuse osas. Nüüd aga ei oskagi otsustada, kas tegemist oli vahepeal toimunud kontseptuaalse rollimuutusega (mis loo kontekstis oleks ju täiesti mõeldav) või polnud Tartus näitlejal lihtsalt hea päev. Küll aga võib lavastajat kiita osade jaotuse eest: on ju Sarv mänginud seni peamiselt „pahasid” poisse ja Habakukk pigem positiivseid kangelasi, nii et kui silmas peeti ikkagi kangelaste „võrdõiguslikkust”, oli valik täpne.

Nii kujunes Kuressaare teatri „Lea”  kunstilises mõttes minu arvates rohkem naiste tükiks. Oma juba väga pika tugevate saare naiste osade slepiga Piret Rauk oskas leida Lea ema Maria rollis uusi, eriti jõulisi ja psühholoogiliselt usutavaid värve, mis andsid igale tema sõnale kaalu ning mõjukuse. Ta põhjendas ära Maria sügava usklikkuse, sellest ammutatava sisemise tugevuse ja sellest tulenevate väga raskete valikute ainumõeldavuse.

Piret Krummi kutsumise eest Lea rolli saab teatrit vaid kiita, ja seda kaugeltki mitte ainult seetõttu, et see loob huvitava ajasilla sama rolli 1972. aastal mänginud Katrin Karismaga. Pärast Draamateatrist lahkumist (2017) on sellel andekal näitlejal olnud suhteliselt vähe eripalgelisi rolle. Hakkasime juba harjuma Krummi kui võimeka koomikuga, kuid nüüd tuletas ta meile meelde oma äärmiselt laia karakteridiapasooni. Krummi jõuline Lea on oma armastuses, vihkamises ja taas­tärganud õnnelootuses igal hetkel usutav ja kaasa elama kutsuv kangelanna. Ta täidab oma lavaletulekuga kohe kogu ruumi ja valitseb seda ka vaikides. Sellepärast on tõesti kahju, et „sõjanäidendile” laiemat tähendust andvas pikas lõpudialoogis on lavastaja näitlejanna suhteliselt üksi jätnud — just seal tahaks lisaks võrdse kaaluga partnerile näha ka täpselt paika pandud pause ja mõtterõhke, mis aitaksid ka vaatajal nende oluliste ja igavesti aktuaalsete arutlustega kaasa tulla.

Hämmastava metamorfoosi teeb etenduse käigus läbi Smuuli kirjutatud kahe palveõe koondkujuna dramaturgi poolt loodud Juula, keda kehastab Lee Trei. 2004. aastal lavakunstikooli lõpetanud ja seitseteist aastat Noorsoo- (Nuku)teatris töötanud Trei on nüüd kunagise kodusaare teatritrupis Piret Raugi kõrval teine koosseisuline naisnäitleja ning võib olla kindel, et see avab talle uusi huvitavaid võimalusi. Smuuli palveõed on elust kurnatud ja võimuvahetusest hirmunud variserid. Lee Trei Juulana näitab meile hoopis salakavalamat ja ambitsioonikamat tegelast, kelle käitumist juhib pigem naiselik (armu)kadedus Lea suhtes ja soov ise Esko Trahteri partneriks saada. Näitlejanna suhtelist noorust pole püütudki varjata, vaid seda on isegi rõhutatud. Arvestades, et valla komnoorte juhti mängiv Kristjan Sarv on ju mitu aastat vanem, kui oli 1940. aastal Eesti kompartei juhiks määratud Karl Säre, on näha, et teater pole osatäitjate vanusest endale erilist numbrit teinud.

Juula — Lee Trei ja Maria — Piret Rauk.

Seoses religiooniteemaga, mis lõi laineid „Lea” esmalavastuse ajal, kuid mis Vahteri/Karja tõlgenduses esiplaanile ei tõuse (erandiks vaid esimesse vaatusesse juurde kirjutatud ja Habakuke poolt emotsionaalselt esitatud Esko Trahteri seletamatult terav Jumala mõnitamine), tekib küsimus ka „Lea” põhiteema aktuaalsusest. Tuleb tunnistada, et võrdluses Kitzbergi „Libahundiga” jääb „Lea”  kaotajaks. Kui „Libahunti” läbiv võõraviha teema on osutunud igikestvaks ja tänapäeval veel eriti aktuaalseks, siis „Lea” filosoofiline küsimus, kes sõjas Jumala ja inimese vahel peale jääb, on — vähemasti tänaste vaatajate enamiku jaoks — vist ikkagi lahenduse leidnud. Ning see ehk põhjendabki Kuressaare lavastuse autorite mõningast leigust selle probleemi käsitlemisel. Aga maailm on muutuv ja uue ilmasõja oht võib ka selles asjas massiteadvust vastupidises suunas mõjutada.

Ja lõpuks mõni sõna ka lavastuse atmosfäärist. Probleem algab, nagu öeldud, sellest, et me ei saa hästi aru, kas viibime Juhan Smuuli juubeliüritusel või tema kirjutatud draama etendusel. Kunstnik Karmo Mende pole rõhutatult tahtnud tuua lavale midagigi olustikulist. Kogu kujundus moodustub lauajuppidest, mille ümberpaigutamise ja -ehitamisega on nii näitlejad kui ka teatri napp tehniline meeskond pidevalt ametis. See viib alla etenduse tempo ja tekitab asjatuid pause. Lisaks sellele, et neist laudadest luuakse reaalseid konstruktsioone, alates näidendi alguse jutluses mainitavast Noa laevast kuni näidendi lõpus Endel Aeru varjava pööningupugerikuni, tähistavad latid ka munakorvi, mille Maria Eskole ulatab, ning selle eest makstavaid rahatähti. Hea kujutlusvõime puhul võiks sellise tinglikkusega harjudagi, kui sisse ei lööks videokunstniku (Ave Palm) fantaasia. Nimelt on osale lattidest kinnitatud videokaamerad, mille pilt projitseerub tagataustal olevale (ja publiku eest osaliselt lattkonstruktsioonide varju jäävale) ovaalekraanile. Lavastaja on välja mõelnud nipi, et kõik tegelased peavad lavale tulekul ning sealt lahkumisel (ja osaliselt ka tegevuse käigus) oma nägu kaamerale näitama, et saalile paistaks selle näo moonutatud kujutis. See loomulikult segab lavale ilmuva näitleja publikupoolset vastuvõttu. Lavastuses on stseene, kus selline videokasutus on mõjuv — olgu see siis Lea mäng ohjadega katsel end üles puua või Aeru vaikne hiilimine varjupaika otsides. Kuid on kurb, et lavastaja ei suuda eristada, millal videopilt loob stseeni võimendava atmosfääri ja millal ta selle lihtsalt hävitab. Sama võib öelda ka katse kohta lõhkuda tragöödiat mängides sein lava ja publiku vahelt, sundides Piret Rauki Mariana ja Kristjan Sarve Endlina laskuma vaatesaali publikult pärima, kas nad usuvad Jumalat. Ma tõesti ei tea, millist kiirvastust näitlejad meilt ootasid. On tore, et Pille-Riin Purje jaoks oli see lavastuse kõige mõjuvamaks(!) hetkeks. Minul oli sel hetkel küll niimoodi tegutsema sunnitud näitlejate pärast valusalt piinlik. Täpselt samuti nagu siis, kui Smuul ja Saare Ruudi/Keerub pärast esimest vaatust publikut puhvetisse kutsuvad ja tragöödia lõpul, pärast Endli ja Esko (aga sisuliselt ka Lea ja Maria) hukkumist vaatajatelt aplausi norima hakkavad. Aga nagu öeldud — kellele meeldib ema, kellele tütar; vaielda pole siin mõtet.

Saare Ruudi — Jürgen Gansen ja Juhan — Tanel Ting.
Mari-Liis Nellise fotod

Mina oleksin tahtnud, et mulle meeldinuks Juhan Smuuli draama „Lea” uuslavastus Kuressaare teatris. Nagu kirjutasin, oli selles, eriti tänu kahele Piretile, paljugi huvitavat.Vastust oma põhiküsimusele, kas ja kuivõrd on „Lea” tänapäeval ja tulevikus aegadeüleselt lavastatav, ma aga ei saanud. Ehk katsetatakse lähima poole sajandi jooksul sellega veel kord.

 

Viide:

1 Pille-Riin Purje 2022. Kes kustutab prožektorid? Sirp 11. III.

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist.