SOOME RAHVUSBALLETT 100 II

Juuni, 2022

AARE RANDER

Algus TMK 2022, nr 5

 

Soome ballett külma sõja päevil: nõukogude mõjusfääris, juhte vahetades

Pärast sõda jäi Soome Nõukogude Liidu huviorbiiti ja sealses poliitikas oli tugev positsioon sotsiaaldemokraatidel ja kommunistidel. Soome oli ainus riik teisel pool raudset eesriiet, mis kostitas nõukogude kultuurikülalisi. Nii säilisid Soomes sidemed nõukogude balletiga. Ooperit külastasid mitmed balletiõpetajad, sh Tamara Nikitina (1956–1958, 1963–1964), Marina Semjonova (1958–1959) ja Naima Baltatšejeva (1960–1963). Peaaegu kõik suuremad ja enim mängitud balletid Soomes olid nõukogude päritolu, sh Rostislav Zahharovi „Bahtšisarai purskkaev” (1956) ja „Tuhkatriinu” (1957), Leonid Lavrovski „Giselle” (1958) ja „Kivilill” (1961). 1944. aastal Suures Teatris esmalavastunud Lavrovski „Giselle” on mõjutanud paljusid lavaversioone, Giselle kujunes Doris Laine suurrolliks ning 1981. aastal uuesti mängukavasse jõudes sai sellest omakorda Ulrika Hallbergi suurroll. Külalistena tantsisid „Giselle’is” Galina Ulanova, Yvette Chauviré, Margot Fonteyn, Jekaterina Maksimova, Claude Bessy, Raisa Strutskova, Nina Timofejeva, Natalia Bessmertnova. 1970. aastatel oli Soomes enim mängitud nõukogude ballett Aram Hatšaturiani „Spartacus”, mis esietendus 1971. aastal — Ottar Dadiskiliani lavastust esitati kuni 1974. aastani 48 korral ja 1979. aastal veel 16 korral.

Esimesed nõukogude balleti visiidid Soome toimusid 1944. aastal asutatud Soome–Nõukogude Liidu Ühingu (Suomi–Neuvostoliitto-Seura) eestvedamisel juba 1945. aastal; pärast Stalini surma 1953 hakkas Nõukogude Liit kultuurivahetuse eesmärgil avanema mujalegi läände. Soome Ooperi juhi Alfons Almi eestvõtmisel leidsid aset mitmed väliskülaliste esinemised nii idast kui läänest.²⁸ Teatri koostöö Nõukogude Liiduga oli valdavalt Suure Teatri keskne, isegi balletikingi telliti sealt.

Esimesele rahvusvahelisele balletifestivalile 1957. aastal Soomes saabus 26 Suure Teatri tantsijat, kes esitasid koos soomlastega „Luikede järve” ja  „Bahtšisarai purskkaevu”. 1957. aasta sügisel käis Soomes külalisesinemistel Leningradi Väikese Teatri ballett. „Bahtšisarai purskkaev” püsis mängukavas kuni 1961. aastani ja võeti repertuaari uuesti 1972. aastal. Lavastusega külastati Moskvat ja Tallinna. Eesti lauljad ja tantsijad, sh Georg Ots, Tiit Kuusik ja Tiiu Randviir, külastasid Soomet 1957. aastal. Külma sõja ajal oli Soome publikul ainsana lääneblokist võimalus tutvuda nõukogude balletiartistide gastrollidel „sovetliku balleti” pärlitega. Helsingi festivalid kujunesid oluliseks sõlmpunktiks nõukogude ja lääne balleti vahel, mis aitas tekitada ka lääne pool huvi esineda Helsingis. 1960. aastal saabus Pariisist Helsingisse Serge Lifar, kes tõi seal lavale „Romeo ja Julia” Tšaikovski muusikale ning „Süidi valges” („Suite en blanc”) Édouard Lalo muusikale. Viimane oli teetähiseks abstraktsele neoklassikalisele balletile Soome balleti repertuaaris ja peaks rõõmustama meie balletisõpru 2023. aasta kevadel Eesti Rahvusballeti mängukavas.

Kui George Gé 1962. aastal pensionile läks, algas Soome balletis periood, mil selle juhid tihti vahetusid. Hooajal 1962/63 oli selle ballettmeistriks taanlane Birger Bartholin, kes oli 1954. aastal toonud Helsingis lavale lühiballettide õhtu: „Romeo ja Julia” (Tšaikovski muusikale), „Faust-fantaasia” (Liszti muusikale) ja „Symphonie classique” (Prokofjevi muusikale). Gé assistendina töötanud Into Lätti jätkas ballettmeistrina aastatel 1963–1964, kuni pensionile minekuni.

Serge Lifar (taga keskel) lavastuse „Süit valges” tantsijatega Soome Ooperis, 1960.

Aastatel 1963–1965 juhtis Soome balletti Leedust pärit Nikolai Berjozov (1906–1996), kes oli töötanud Monte Carlo Ballet Russe’is, La Scalas ja Stuttgardi Balletis. Berjozov keskendus ennekõike balleti kullafondile, lavale tulid „Esmeralda” (1963)²⁹, „Uinuv kaunitar” (1963), „Kevadpühitsus” (1963), „Undiin” (1964) ja „Aurora pulm” (1965). 1965. aastal tõi taani koreograaf Harald Lander külalisena lavale Bournonville’i balleti „Napoli” (Edvard Helstedi, Niels Gade ja Hans Christian Lumbye muusikale) ja oma lühiballetid „Qarrtsiluni” Knudåge Riisageri ning „Etüüdid” („Études”) Carl Czerny ja Riisageri muusikaga. Ooperimajja meelitas uut publikut ooperi ja balleti ühisel jõul Bernsteini muusikal „West Side’i lugu” (1965). Ligikaudu aasta jooksul esitati seda Irja Simola lavastatud muusikali 67 korral.³⁰

Nikolai Berjozovi lavastatud Stravinski „Kevadpühitsus” („Kevätuhri”), 1963.

Aastatel 1968–1969 juhtis balletti serblane Dimiter Parlic, kes tõi lavale senini mängukavast puudunud Prokof­jevi „Romeo ja Julia” (1967) ning Werner Egki libreto ja muusikaga „Joan von Zarissa” (1968). Parlic oli kohaliku balletiga tuttav: 1960. aasta sügisel etendusid tema lühiballetid „Sümfoonia C-duur” Bizet’ muusikale, „Võitlus” („Taistelu”) Raffaello de Banfieldi muusikale ja „Võlumandariin” Bartóki muusikale. Valdavalt Euroopas tantsijakarjääri teinud Kari Karnakoski lavastas balletiajaloos tähendusliku Jules Perrot’ „Pas de quatre’i” (1969).  1960. aastate teisel poolel pandi rõhk taas klassikalistele teostele, nagu „Luikede järv” ja „Gi­selle”. Noortest tantsijatest tõusid võtmerollidesse Arja Nieminen, Marianna Rumjantseva ja Seppo Koski.

Pärast Géd jäi balleti juhtimine kahekümneks aastaks justkui ripakile; välismaiste ballettmeistrite ja koreograafide pidev vahetumine ei ole hea ei järjepidevusele ega arengule. Seda perioodi tagantjärele vaadeldes näib, et Soome ballett ei osanud teha valikuid ida ja lääne vahel ega määratleda oma identiteeti ei samastumise ega ka eripärasuse kaudu. Gé ja Saxelini peamiseks järglaseks võib pidada Elsa Sylvesterssoni. Kui Sylvestersson 1958. aastal ballettmeistri abi ametisse asus, tekkisid tal võimalused lavastada — nimetagem siinkohal ballette „Roosisõlm” („Ruususolmu”, 1959) Ahti Sonnineni ja „Arius” (1962) Usko Meriläineni muusikale. Sylvesterssoni võlus ja inspireeris Balanchine’i looming ning seeläbi imbus Soome balletti ka neoklassikaline stiil. Ta tõi lavale oma nägemuse Balanchine’i ballettidest „Concerto barocco” (1959; Wilhelm Friedemann Bachi muusikale) ja „Agon” (1971, Stravinski muusikale).³¹ 1960. aastatel saavutas Sylvestersson koreograafina olulise positsiooni, luues tantse ka ooperitele ja operettidele. Ta tõi lavale nõukogude balletid „Legend armastusest” (1966, Arif Melikovi muusikale) ja „Gajane” (1975, Aram Hatšaturiani muusikale). „Sylvestersson on eklektik, tehnikate ja stiilide ühendaja,” kirjutab Auli Räsänen.³² Sylvestersson edutati ballettmeistriks 1969. aastal, mil Parlic tühistas oma lepingu Soome Ooperiga. Samal aastal lavastas ta ühe oma parima balleti, „Phaedra” („Phaidra”, 1969, Georges Aurici muusikale), mis on inspireeritud antiikdraama Serge Lifari balletiversioonist. Paraku ei leidnud see, vaatamata kriitikute ülistavatele hinnangutele, teatri mängukavas olulist kohta.

Aku Ahjonlinna ja Seija Silfverberg Elsa Sylvesterssoni balletis „Phaidra”, 1972.

Seppo Koski ja Seija Silfverberg Elsa Sylvesterssoni balletis „Gajane”, 1975.

1970. aastatel mängisid repertuaaris olulist rolli Sylvesterssoni versioonid klassikalistest teostest, sh „Raimonda” (1970, Glazunovi muusikale) ning Prokofjevi muusikale loodud „Tuhkatriinu” (1976) ja „Romeo ja Julia” (1979, Leonid Lavrovski libretole). 1981. aastal lõi Sylvestersson balleti Aino Kalda 1928. aastal avaldatud ballaadnäidendi „Hundimõrsja” („Sudenmorsian”) ainetel, libreto ja muusika eest kandis hoolt Jarmo Sermilä.

1970. aastate lõpus tõid tantsijate töö- ja palgaprobleemid ning aeg-ajalt ilma ballettmeistrita tegutsemine kaasa mitmeid vaidlusi. Osa tantsijaist kandideeris parematele tööpakkumistele välismaal: Matti Tikkanen siirdus Zürichisse, Sorella Englund Kopenhaagenisse. Balleti madal positsioon ooperiteatrite hierarhias oli tüüpiline ja majandusliku kitsikuse perioodidel kajastus see sageli kärbetena balleti poolel. Ballett vajas head, sihikindlat juhti, kuid paraku jätkus balletijuhtide pidev vahetumine teatris veel 1970. aastatelgi. Hooajal 1971/72 töötas Soome balleti juhina inglise koreograaf Alan Carter ja hooajal 1972/73 Irina Hudova. Carter tõi siin pärast kahekümne nelja aastast pausi taas rambivalgusesse „Pähklipureja” (1971). Märkimisväärne lavastus oli Alberto Alonso „Carmen” (1973 ja 1980, Rodion Štšedrini muusikale), mille nimiosa tantsis ka Maia Plissetskaja.

Pärast Hudovat jätkas balletijuhina taas Sylvestersson. Gé ja Läti järel tulnud liidritest olid Sylvestersson ja Hudova kohaliku balletitraditsiooni kasvandikud, teised tulid mujalt. Bulgaariast pärit Konstantin Damianov oli ballettmeister aastatel 1974–1979, mil balleti kunstiline tase tõusis. 1974. aastal tõi Kuuba/USA päritolu koreograaf Enrique Martinez lavale Arthur Saint-Léoni balleti „Coppélia”. 1976. aastal lavastus soome juurtega ameeriklase Carolyn Carlsoni ballett „Kaja” („Kaiku”) Matti ja Pirjo Bergströmi muusikale, mida võib pidada esimeseks nüüdistantsu teoseks Soome balleti repertuaaris. Mitmel korral oli 1970. aastatel külaliskoreograafiks ungarlane Imre Eck, Pécsi Balleti kunstiline juht. Ta tõi lavale kaks balletti Sibeliuse muusikale: „Lemminkäinen” (1976) ja „Toonela luik”. Neist viimane jäi teatrilaval püsima baleriin Ulrika Hallbergi visiitkaardina. 1976. aastal esietendus Soome balleti kuues „Luikede järv”. See Vaganova kooliga ballettmeistri Alla Šelesti lavastus jäi vana ooperimaja viimaseks „Luikede järveks”.

1970. aastatel, mil moderntants Soomes jõuliselt arenes, hakkasid selle vastu huvi tundma ka ooperitantsijad.³³ Erja Asikainen ja Aarne Mäntylä liitusid 1972. aastal Marjo Kuusela ja Maria Wolska eestvedamisel sündinud tantsuteatriga Raatikko ning Leena Gustavson tantsuteatriga Rollo. Jorma Uotinen lahkus 1976. aastal Pariisi Ooperi juurde Carolyn Carlsoni eksperimentaalrühma GRTOP (Groupe de recherche théâtrale de l’Opéra de Paris). Kindlasti tekitas pidev juhtide vahetumine balletirühmas probleeme, kuid valukohad on ka edasiviivaks jõuks ja nii sai Soome ballett 1970. aastatel oma esindaja lõpuks ooperi juhtkonda. Balletis loobuti tantsijate grupeerimisest esi- ja soolotantsijateks ja 1979. aastal hakati ooperi balletirühma kutsuma Soome Rahvusballetiks. 1970. aastatel ja 1980. aastate alguses tõusid tantsijatest esile Ulrika Hallberg, Tarja Ranta, Maija Hänninen, Jaana Puupponen, Kirsi Aromaa, Aku Ahjolinna, Jarmo Rastas ja Kimmo Sandell.

Kimmo Sandell ja Kirsi Aromaa Heinz Spoerli balletis „Halvasti valvatud tütar” („La fille mal gardée”/„Hounosti vartioitu tyttö”), 1984.

Samal ajal, kui kui nüüdistants oli Soomes tõusulainel, elas rahvusballett ilma sihikindla juhita. Damianovi järel juhatas balletti inglane Derek Westlake, seda vaid ühe hooaja, 1980/81. Järgmisel hooajal sai balletijuhiks Makedooniast pärit Gradimir Pankov, kes aga siirdus 1984. aastal juhtima Cullberg Ballet’d. Seitsmeteistkümneaastasena rahvatantsust balletini jõudnud Pankov oli huvitatud uuemast koreograafiast ja nii hakkas kohalik nüüdistantsu repertuaar ilmuma ka balletirühma repertuaari. Ta tellis lavastusi väljaspool balletimaailma tegutsenud Soome noortelt koreograafidelt (sh Marjo Kuusela, Tommi Kitti, Tiina Lindfors) ning näitas Soomes seni nägemata meistrite teoseid, sh Robert Northi „Trooja mäng” („Troy Game”, 1981, Bob Downesi muusikale), Jiří Kyliáni „Sümfoonia D-duur” („Sym­phony in D”, 1982, Haydni muusikale), Kurt Joossi „Roheline laud” („Der grüne Tisch”, 1983, Fritz Coheni muusikale), Rudi van Dantzigi „Neli viimast laulu” („Vier letzte Lieder”, 1983, Mahleri muusikale). Balletilugusid esitlesid Heinz Spoerli „La fille mal gardée” („Halvasti valvatud tütar”, 1982, Louis Joseph Ferdinand Héroldi ja Peter Ludwig Herteli muusikale) ja Roberto Trinchero „Don Quijote” (1983, Ludwig Minkuse muusikale). 1980. aastal lavastusid Mats Eki „Bernarda Alba maja” („Bernardas Hus”, Federico García Lorca draama põhjal, muusika: kollaaž hispaania kitarrimuusikast ja J. S. Bachi oreliteostest) ja Marjo Kuusela tantsuteatriline „Seitse venda” („Seitsemän veljestä”, Eero Ojaneni muusikale).³⁴ Pankov oli välismaistest juhtidest vahest ehk ainus, kelle kunstiline juhtimine oli kindla suunitlusega.

Aku Ahjonlinna Mats Eki balletis „Bernarda Alba maja”, 1983.

Marjo Kuusela tantsuteatriline lavastus „Seitse venda” Eero Ojaneni muusikale, 1980.
Vendadena Lauri Lehto, Sakari Tiitinen, Eero Huttunen, Kimmo Sandell, Jarmo Rastas, Jyrki Järvinen ja Aarne Mäntylä.
Soome Rahvusooperi ja -balleti fotod

 

(Järgneb.)

 

Viited ja kommentaarid:

²⁸ 1957. aastal hakati Soome ooperilaulja ja teatrijuhi, tenor Alfons Almi (1904–1991) eestvedamisel korraldama Helsingis kevadisi rahvusvahelisi ooperi- ja balletifestivale. 1958. aasta balletifestivalil kohtusid esimest korda külma sõja ajal Nõukogude ja Ameerika balletitähed. Almi korraldas arvukaid ringreise ja gastrolle, tutvustades Soome ooperit ja balletti maailmale ning tuues kohaliku publikuni arvukalt külalis­esinejaid. 1960. aastatel said teoks mitmete balletirühmade gastrollid Helsingisse: Ungari Riigiooper (1962, 1964 ja 1968), Leningradi Kirov-ballett (1963), Inglise Kuninglik Ballett (1966), Estonia teater (1967), Moskva Suur Teater (1969). 1970. aastatel balletirühmade gastrollid vähenesid (sh Norra ballett, 1970, Berliini Koomiline Ooper, 1971, Rootsi Kuninglik Ballett, 1975); rohkem kui Helsingis sai neid näha Kuopio tantsufestivalil.

Soome balleti esimene ringreis toimus 1946. aastal Stockholmi Kuninglikku Ooperisse „Luikede järve” lavastusega. Järgmisel aastal suundus väiksem seltskond Taani ja Norrasse, tuuritegevus hoogustus 1950. aastatel. 1954. aasta suvel suunduti Hispaaniasse, kavas Sibeliuse-Sylvesterssoni „Muinasjutt” („Satu”) ja katkendid eri ballettidest. 1961. aastal tehti taas gastroll Hispaaniasse (kavas mh „Luikede järv”, „Giselle” ja „Suite en blanc”) aga ka Ida-Saksamaale, kus olid kavas mh Irja Koskineni „Scaramouche” (1955, Sibeliuse muusikale), Elsa Sylvesterssoni „Ruususolmu” („Roosisõlm”, 1959, Ahti Sonnineni muusikale) ning Berliinis esietendus Irja Hagforsi ballett „Karin Månsdotter” („Kaarina Maununtytär”, Tauno Pylkkäneni muusikale). 1960. aastatel esineti ka Budapestis, Varssavis, Pariisis ja Šveitsis. Balleti suuremad ringreisid olid 1959. aastal Põhja-Ameerikas ja 1968. aastal Ladina-Ameerikas. Kolmekuulise Põhja-Ameerika turnee jooksul esineti USAs, Kanadas ja Kuubal, kokku anti 64 etendust. Ringreisi jaoks telliti Birgit Cullbergilt spetsiaalselt Homerose antiikdraamal põhinev ballett „Odüsseus” („Odysseus”, 1959, Einar Englundi muusikale), mis tuli 1960. aastal ka Helsingis lavale. Ladina-Ameerika ringreis viis trupi üheteistkümnesse linna, Mexicost kuni Buenos Aireseni, selle jooksul anti kokku 52 etendust. Viimane Ameerika turnee toimus 1988. aastal, kavas olid „Asjatu ettevaatus” ja mõned lühinumbrid. 1990. aastatel külastati galaprogrammiga kahel korral Pekingit, 1997. aastal käidi külalisetendustel Riias, Lausanne’is ja Nancys. 2009. aastal esineti kahel korral Kaug-Idas: Macaos etendati John Neumeieri balletti „Kajakas” ja Singapuris Aleksei Ratmanski „Anna Kareninat”. 2013. aastal esineti Moskva Suures Teatris, 2017. aastal Tokyos ja Osakas galaprogrammi  ja Tove Janssoni armastatud Muumi-lugudele („Trollkarlens hatt”, 1948) loodud Kenneth Greve’i ja Tuo­mas Kantelini kolmanda muinasjutuballetiga „Muumitroll ja võluri müts” („Muumipeikko ja taiturin hattu”, 2017).

²⁹ Ida Urbel lavastas „Esmeralda” 1941. aastal. See oli esimene õhtut täitev ballett Vanemuise laval.

³⁰ Muusikali Londoni versiooni nähti külalisetendustel Helsingi Rootsi teatris 1962. aasta kevadel. Leonard Bernsteini 1957. aastal USAs esietendunud muusikali nähti Soomes esimest korda 1963. aastal Tampere teatris. Nii Tampere kui Helsingi lavastustele tegi koreograafia Heikki Värtsi.

³¹ Balanchine’i koreograafiat nähti Soomes juba 1933. aastal, kui Gé tõi lavale kubistliku balleti „Le Bal” („Tanssiaiset”), mis põhines arvatavasti Balanchine’i samanimelisel balletil Vittorio Rieti muusikale (1929). 1959. aastal võitis Elsa Sylvestersson Bachi
muusikale loodud teosega „Concerto barocco” Soome Tantsukunstnike Liidu esimesed koreograafiavõistlused. See oli Balanchine’i laadis teos. Johann Sebastian Bachi muusikaga Balanchine’i „Concerto barocco” (1941) etendus Soome Ooperis 1984. aastal.

³² Auli Räsänen 1995. „Nykyisyys ja menneisyys”. Rmt.: Suomen Kansallisbaletti tänään. Porvoo: Werner Söderström Osakeyhtiö, lk 16.

³³ Kui varasel perioodil domineerisid tantsumaastikul vabatantsu ja saksa ekspressiivse tantsu mõjud, siis 1960. aastatel soome moderntants „amerikaniseerus” tänu mitmete tantsurühmade gastrollidele; esinesid mh Martha Graham (1962), Merce Cunningham (1964), Alvin Ailey (1965), Ann Halprin (1966), Donald McKayle (1967). See muutus tõi kaasa huvi tantsutehnikate mitmekesisuse vastu. 1960. aastad oli aktiivne professionaalsete moderntantsurühmade ja -teatrite sünni periood, mille teerajajateks olid Riitta Vainio tantsurühm ning Ritva Arvelo ja Raija Riikkala asutatud Praesens-rühm.

³⁴ 1985. aastal esitati „Seitset venda” Lääne-Saksamaal ja Luksemburgis, kokku  kuues linnas. Aleksis Kivi romaanile tuginev ballett jõudis 1990. aastal ka Vanemuise repertuaari, mille salvestuse on Ruti Murusalu jäädvustanud ka ERRi arhiivi. Seitset venda tantsisid Juri Petrov, Anatoli Avilovtšev, Aivar Kallaste, Aleksander Kikinov, Valeri Iltšik, Oleg Titov ja Aleksei Lobanov.