„APTEEKER MELCHIORI” MISSIOONIGA FENOMENIST

Juuni, 2022

TÕNU KARJATSE

„Apteeker Melchior”. Režissöör: Elmo Nüganen. Stsenaristid: Indrek Hargla, Elmo Nüganen, Olle Mirme. Operaator: Mihkel Soe. Produtsendid: Kristjan Taska, Esko Rips, Armin Karu, Veiko Esken, Tanel Tatter. Kaasprodutsendid: Janis Kalejs, Lukas Trimonis, Philipp Kreuzer, Diana Mikita. Kunstnik: Matis Mäesalu. Kostüümikunstnik: Kristine Jurjane. Helilooja: Liina Sumera. Heli-
režissöörid: Horret Kuus, Henri Kuus. Monteerija: Marion Koppel. Kirjandusliku alusteose autor: Indrek Hargla. Osades: Melchior — Märten Metsaviir, Keterlyn (Gerke) — Maarja Johanna Mägi, Dorn — Alo Kõrve, Spanheim — Marko Matvere, Hedwig — Henessi Schmidt, Kilan — Franz Malmsten jr, Hinric — Ken Rüütel jt. Mängufilm, värviline, kestus 90 min. ©Taska Film/Nafta Films/Apollo Film Productions/Hansa­Film. Esilinastus 11. IV 2022 Apollo kinos Solaris.

 

Indrek Hargla välja mõeldud tegelaskuju apteeker Melchior Wakenstede on kujunemas tänapäeva Eesti inimesele võtmeks Tallinna vanalinna ja suures osas tundmatusse keskaega. Seda enam, et keskaega on ajaloo käigus kord idealiseeritud, kord demoniseeritud, ilustatud ja võltsitud, nii nagu parajasti sobib. Tallinna apteeker Mel­chior paigutub siia meie oma ajaloolise eradetektiivina, kelle kaudu muutuvad ligi tuhat aastat tagasi siinses hansalinnas toimetanud väikekodanlased ja võimukandjad meile lähedasemaks. Peale selle võimaldavad Melchiori lood vaadata uue pilguga vanalinna, mis on võimude vahetudes käest kätte käinud ja mille tagasisaamisest turistidelt tavalise linnakodaniku käsutusse on viimastel aastatel üha enam rääkima hakatud. Melchiori kui fenomeni edulugu võib võrrelda koeratüdruk Lottega — kumbki neist ei jää pelgalt raamatukaante vahele. Kui Lotte ja tema kaaslased on juba joogiklaasidel ja käterätikutel ning nende abil saab müüa koolitarbeid, siis Melchior on teejuhiks Tallinna vanalinna. See ongi Melchiorimaa — vana hansalinn, kus iga tänav ja maja peidab oma lugu. Tuleb rakendada ainult fantaasiat ja need sealt üles otsida. Võib-olla ongi apteeker Melchior täiskasvanute Lotte, või kui soovite, siis ka meie oma Batman, kelle ülesandeks on leida üles kurja sepitsevad ja pahategusid korda saatnud antikangelased. Siinjuures ei tõmba Melchior pähe maski, selga erikostüümi ega poe tehnikaimede taha; tema relv on vahe mõistus, terav analüüsivõime, julgus ja kiire reageerimisoskus. Elmo Nüganeni ekraniseeringus apteekrit mängiv Märten Metsaviir lisab sinna nooruslikku uljust ja uudishimu. Hargla romaanisarja ekraniseering jäädvustab väljamõeldud hansaapteekri populaarkultuuri, nagu on seni juhtunud vaid ajalooliste isikutega.

Elmo Nüganeni Melchiori-triloogia esimene film „Apteeker Melchior” jõudis kinodesse enam-vähem ajal, kui kaks aastat kestnud koroonapandeemia oli järele andmas, kinolevi taastumas ja kinno võis minna ka tülika koroonamaskita. Laiemas kultuurilises kontekstis satub Taska Filmi ettevõtmine Indrek Hargla romaanide linaletoomisel ajale, mil suurte riikide filmitööstus on asunud otsima uusi lugusid Euroo­pa varasemast ajaloost. Kui tulla Eestile lähemale ja võtta näiteks viikingid, siis sai History Channeli populaarne sari „Vikings” hiljuti Netflixis järjefilmi „Vikings: Valhalla”, milles löövad kaasa ka Eesti näitlejad, ning oma viikingisarjaga tuli teleekraanidele ka ETV — „Salme viikingid” (režissöör Liis Lindmaa). Eestile ei tähenda see niivõrd tegelemist kassaedu tootvate lugude, vaid eelkõige ajalooga ja siin võib märgata ka püüdu võita tagasi nõukogudeaegses ajaloodiskursuses kaotatud keskaeg. Nõukogude ideoloogial oli kasulik kujutada eestlasi orja- ja maarahvana, peamiselt harimatu massina, kes kannatas saksa ikke all. Kõige paremaks näiteks on siinjuures Enn Kippeli „Meelis” (ilmunud 1941), mis räägib eestlaste ja venelaste ühisest võitlusest sakslaste vastu. Selline ideoloogiline eeldus lubas lülitada koolide kohustusliku kirjanduse nimistusse näiteks ka Mait Metsanurga 1934. aasta romaani „Ümera jõel” muistsest vabadusvõitlusest ja aitas kaasa sellele, et Eduard Bornhöhe ajaviiteromaanist „Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimsed päevad” (1893) sai 1969. aastal menufilm „Viimne reliikvia” (režissöör Grigori Kormanov, stsenarist Arvo Valton). Aasta hiljem valmis Eesti Telefilmis Virve Aruoja käe all ka Jaan Krossi „Kolme katku vahel” (1970) ekraniseering. Indrek Hargla Melchiori-lugudel, mis saavad filmiks pool sajandit hiljem, ongi ehk kõige lähedasem seos just Jaan Krossi romaanitriloogiaga. Krossi kangelase Balthasar Russowi tegevus paigutub Melchiorist paar sajandit hilisemasse aega, kuid seab samuti esiplaanile just linnakeskkonna ja eestlase positsiooni tolleaegses võimuhierarhias. Võib öelda, et iga aeg vajab oma kangelasi. Krossi romaanitriloogia räägib kompromissidest, mida isehakanud kroonik Russow pidi tegema tolleaegsete võimukandjatega, et jätkata kroonika kirjutamist, Indrek Hargla Melchiori-lood paljastavad labaseid, omakasust ajendatud võimumänge keskaegses Tallinnas. Melchior Wakenstede polnud ajalooline isik nagu Jaan Krossi triloogia peategelane Balthasar Russow, samuti ei positsioneeri Hargla Melchiori ega ta kaasat Keterlyni rahvuslikust kuuluvusest lähtuvalt. Võib öelda, et Hargla kangelased on pragmaatilisemad, argisemad, vabad ideoloogilisest taagast. Keterlyn Kordt, keda Nüganeni ekraniseeringus mängib haaravalt Maarja Johanna Mägi, tehes Melchiori kõrval ühe meeldejäävaima debüüdi viimaste aastate eesti filmis, on kaval, mõistatuslik ja terava mõistusega tegelane. Ta on nagu siil „Kalevipojas”, kes mehemürakale õigel ajal õigeid asju meelde tuletab. Märten Metsaviiru kehastatud apteeker Melchior pole aga tuulispäine vägilasnooruk, vaid tundlik ja õrn natuur nagu ta kaasagi.

„Apteeker Melchior”, 2022. Režissöör Elmo Nüganen. Melchior — Märten Metsaviir.

„Apteeker Melchior”. Gerke — Maarja Johanna Mägi.

„Apteeker Melchior”. Don — Alo Kõrve.

„Apteeker Melchior”. Ludeke — Gatis Gaga ja Hinric — Ken Rüütel.

„Apteeker Melchior”. Spanheim — Marko Matvere.

„Apteeker Melchior”. Kilan — Franz Malmsten jr ja Hedwig — Henessi Schmidt.

Romaanides säilitab Keterlyn oma nõuandva rolli ka pärast surma, andes Melchiorile unes vajalikke näpunäiteid. Melchioril ongi võime just unes olulisi sõnumeid saada, see eristab teda ka tavapärastest detektiividest, kelle töövahendiks peamiselt kaine analüüs. Keterlyni tegevusliin toob Melchiori filmilukku juba algusest peale mõistatuslikke nüansse; ta kujundab filmi rütmi ka kompositsiooniliselt, märkides oma ilmumiste ja tegevusega süžeelisi pöördepunkte. Maarja Johanna Mägi on näitlejaloomult sarnane Tilda Swintoniga, kes võib samuti mängida nii mehi kui naisi — meenutagem kas või Swintoni osatäitmist Sally Potteri „Orlandos” (1992), kus ta androgüünne karakter justkui tühistaks traditsioonilise lähenemise maskuliinsusele ja feminiinsusele, andes neile täitsa uue sisu. Siin pole asi ainult selles, mis seisab stsenaariumis, vaid millise rolli loob käsikirjast kui toormaterjalist näitleja. Noorte näitlejate sissetoomine on ka üks Nüganeni Mel­chiori-triloogia suuremaid teeneid kodumaisele filmile. Ei juhtu just tihti, et laiem vaatajaskond saab uute näitlejatalentidega tuttavaks just ekraani, mitte aga lavalaudade kaudu. Muidugi leiab filmis kasutust ka meie näitlejate raudvara, nagu Mait Malmsten või Hendrik Toompere, kuid nad on paigutatud kavalalt kõrvalrollidesse. Väga hea kõrvalosa teeb Marko Matvere oma võimu tipul oleva ordumeistrina. Ta on julm valitseja, kes teab, et ta võim pole igavene, ning püüab seni teha kõik, et kindlustada endale piisav varaline puhver. Tema ajendiks on hirm. See vastandub aga teravalt Mel­chiori julgele avatusele, millega noor apteeker talle antud ülesandeid täidab. Mel­chiori ja Keterlyni tegelaskujude noorus on ka filmitriloogia peamine muudatus Hargla algmaterjaliga võrreldes — Hargla raamatutes on apteeker ja ta kaasa kuldses keskeas, filmis aga näeme alles nende suhte kujunemist. See on huvi tekitav eeldus edasistele Melchiori-filmidele. Märten Metsaviiru Melchior on isegi elavam kui raamatus, seda mitte ainult seetõttu, et film kui meedium toob tegelaskuju vaatajale visuaalselt lähemale. Elavaks teeb Metsaviiru Melchiori tema nooruslik uudishimu sellesse sisse kirjutatud eksimisvõimalustega. Melchior ja Keterlyn moodustavad tandemi, milles vahelduvad analüütilisus ja intuitsioon, mis aga ei kinnistu õigupoolest kummalegi. Ilmselt on olnud ka tegijate taotlus jätta nii mõndagi esialgu ütlemata. Materjali, mida filmi panna, on Nüganenil veel, sest Indrek Harglal on Melchiori-romaane seitse ja sel aastal jõuavad ekraanile vähemalt kolm ühe tootmistsükli jooksul üles võetud filmi. Sellise järjefilmi kinno toomise katse on Eesti filmitööstuses erakordne ja võrreldav teatud ulatuses taas Lotte animafilmide sarjaga. Kui aga Lotte-lugusid võib võtta eraldiseisvatena — nad ei eelda eelnevate nägemist —, siis Mel­chiori-lugude puhul saab jälgida karakteri arengut läbi teda ootavate katsumuste. Kuid mitte see pole niinimetatud cliffhanger või konks, mille otsa Nüganen ning stsenaristid Olle Mirme ja Indrek Hargla vaataja „Apteeker Mel­chiori” lõppedes jätavad. Esimese filmi lõpus jääb õhku hoopis teisi küsimusi: Melchiori ilmne vastasseis ordumeister Spanheimiga, kes saab rängalt tüssata ja jääb ilma Templirüütlite salajasest raamatust; salaraamat ise, ainueksemplar, mis on laias maailmas väärt varanduse ja mis jääb apteekri valdusse — mida ta sellega teeb?; endise kloostriülema õnnetu surma tõttu võimule tõusnud dominiiklaste kloostri uus prior, Melchiori eakaaslane Hinric (Ken Rüütel) — kuidas paigutub tema Toompea ja Rae võimumängudesse? Vastuseta jääb ka Keterlyni isiku saladus — vitaalivendade laeval Tallinna saabunud ja esmalt noormeheks maskeeritud noor naine, kes oma minevikust ei räägi, küll aga suudab võita peaaegu kohe Melchiori usalduse ja südame. Keemiat nende kahe vahel on, aga sellele ei anna filmitegijad aega kujuneda, sest prioriteet on kuriteod ja nende lahendamine. Siit jõuame vaataja eksitamise mehhanismideni. Neis ei ole midagi erakordset, sest need kuuluvad krimifilmi juurde juba žanripõhiselt, saladuslikku oreooli lisab veel kauge ja tundmatu keskaeg oma religioosse müstikaga. Sellest, mis loos, kuriteo uurimisel toimub, saab „Apteeker Melchiori” vaataja sama palju teada kui ootamatult uurijaks kaasatud apteekergi. Kui apteekri analüüsivõimet suunab kaine mõistus, siis vaataja tähelepanu juhib kaamera, põimides süžeeliine ja vahetades rakursse. Pilt muutub segaseks seda enam, et filmi käivitanud kuritöö ei jää viimaseks, ohvrite hulk kasvab sedamööda, kuidas Melchior saladuse lahendusele lähemale jõuab. Asja teeb keeruliseks ka see, et ristuvad kaks kuriteo motiivi, kättemaks ja ahnus, mõlemal oma süžeeliin. Pealegi ühendab Olle Mirme, Elmo Nüganeni ja Indrek Hargla stsenaarium kaht Melchiori-romaani, „Apteeker Melchior ja Oleviste mõistatus” (Varrak, 2010) ning „Apteeker Melchior ja Tallinna kroonika” (Varrak, 2014), nii et kokku tekib täiesti uus lugu. Midagi reetmata võib öelda, et peamine niiditõmbaja on peaaegu algusest peale pildil, kuid traditsiooniliselt hoiab tagaplaanile ja teda kahtlustada on filmi esimeses pooles võimatu. Vaataja kaotab vahepeal orientiiri ka seetõttu, et surma saavad tegelased, kes võiksid olla kahtlusalused. See aga annabki uue juhtlõnga, sest nagu krimisarjadest ja romaanidest teada, püüab kurjategija oma jälgi kustutada nii kuritöö täideviijate kui tunnistajate kõrvaldamisega, et uurijaid ummikusse ajada. Seda skeemi on kasutatud ka „Apteeker Mel­chiori” juures. Vea teeb mõrtsukas reeglina siis, kui ta a) püüab ühtäkki põgeneda või b) kahtlustab veel kedagi ja kõrvaldab ka selle. Sellega kaasneb reeglina ka ebaadekvaatne käitumine, ülereageerimine või üliagar püüd hakata midagi tõestama. Kõik see on vaatajale „Apteeker Melchioris” ka antud ja nutikalt läbi mängitud. Tõsi, ühte täispikka filmi kokku panduna lähevad kahe romaani liinid ja ristuvad lood üpris tihedaks ning filmi lõpus võib vaataja/kaasdetektiiv tunda end mõnevõrra petetuna. Teistkordsel vaatamisel loksuvad osised kenasti paika ja müstikat jääb vähemaks. Vaataja lõksuks on film noir’i žanri juures olnud alati ka väljanägemise pinnalt tehtud üldistused — kurjategijaks arvatakse hõlpsasti mõrtsukaga sarnase riietusega tegelasi, kelle nägu reeglina ei näidata. Alust kahtlustuseks annab lihtsalt kaameranurk, mis laseb vaatajal olla tunnistajaks järjekordsele kuritööle. Et kuritöö on ehmatav ja šokeeriv, paralüseerib nähtu analüüsivõime ja lihtsameelne vaataja ei taipa kuriteo täideviijas kahelda. Pealegi kannustab vaatajat alati ka püüe stsenaristi üle kavaldada ja avastada kurjategija enne, kui seda suudab peategelane. „Apteeker Melchiori” puhul jäävad võitjaks filmitegijad, samas hoiab ekraanitagust detektiivi ehk siis vaatajat oma paelus ka üpris tempokas montaaž — üks sündmus järgneb teisele, hingetõmbepausid katkestab järjekordne koputus raeapteegi uksele, vallandades uue tegevusterea. Ka karakterid kujunevad läbi tegevuse, nende kujutamisele argiolukordades ruumi ei jää. Ruumi ja aega ei eralda film ka õhustiku kujundamisele. Linnakeskkond on pigem butafoorne taust kui tegelane, keskaegset Tallinna näidatakse niivõrd, kuivõrd seda on vaja loo arenguks. Kaamera on valdavalt kinni tegelastes ega eksle mööda tänavaid või vanalinna katuseid. „Apteeker Melchioris” on kaadreid, kus Tallinna näeb korraks ka linnulennult, kuid need on üpris üürikesed tegevuspaiga markeeringud. Tallinn kui linn ei kujune, vähemalt mitte esimeses Melchiori-filmis, ainulaadse karakteriga tegelaseks, samuti on keeruline tuvastada dominiiklaste kloostri, raekoja ja raeapteegi asukohta sellisel vaatajal, kes Tallinna ei tunne, sest põgusad linnulennud ei võimalda saada kujutluspilti arusaadavat linnakaarti. Võib arvata, et siin tuli filmitegijatel minna kompromissile ja lahendada paljutki makettide ja arvutigraafika abil, sest linn on ju sajanditega palju muutunud. Kahjuks aga mõjuvad arvutigraafika abil kujundatud taevas ja kaugemad vaated nii mitmelgi korral läbinähtavalt odava lahendusena, kujundades üldkokkuvõttes ka kogumuljet. Samas on tänu kunstnikutööle (Matis Mäesalu) Melchiori Tallinn värvikirevam ja rikkalikum kui varasemates keskaega paigutuvates eesti värvifilmides („Viimne reliikvia”, režissöör Gri­gori Kromanov, kunstnik Rein Raamat, 1969; „Verekivi”, režissöör Madis Ojamaa, kunstnik Halja Klaar, 1972). 

Melchiori-lugude väärtus ongi selles, et nad toovad vaatajani tundmatu, unustatud Tallinna vanalinna selle õitseajal. Huvi ei peaks tekkima mitte selle vastu, kes ja milliseid kuritöid toona korda saatis, vaid pigem selle vastu, kuidas siis elati. Ehk siis skaala ühes otsas oleks piltlikult linnamuuseum ja teises keskaegsete piinariistade näitus timukavormide imitatsioonides sisseviskajatega. Roger Ebert on viidanud kinole kui empaatia loomise masinale. Seda võiks seletada kui suhestumise loomist. „Melchiori”-projekti puhul saab küsida, kas suhestuda Melchiori kui uurijaga, kelle tegevus leiab aset meile ajaliselt kauges ja võõraks jäänud taustsüsteemis, või suhestuda Mel­chioriga kui keskaja inimesega, kelle tegevuse kaudu saaksime lähemale ka sellele epohhile, milles ta tegutses. Melchiori-lood on ajaloole uue vaate andmisel märgilise tähtsusega. Tallinna vanalinna paigutuvate põnevuslugude kaudu saab anda tõuke uurida linna ajalugu, lugeda raamatuid Hansa Liidu ajast, keskaja õitsengust ja lõpust, tolle ajastu inimesest. Tiina Kala, Juhan Kreemi ja Anu Männi „Kümme keskaegset tallinlast” (Varrak, 2006) on täis Melchiori-lugude prototüüpe, see on nagu tööriistakast, mille pinnalt edasi minna ja ajalooainelisi lugusid juurde mõelda. Indrek Hargla innustavat eeskuju tunnistas näiteks ka kirjastuse Hea Lugu esimese ajalooromaanide võistluse võitja, kusjuures kaks võiduromaani käsitlesid samuti just keskaega. Samas ei saa filmitegijatele süüks panna liigset meelelahutuslikkust, sest võib-olla just see ongi valem, kuidas tuua ajaloo ja tolmuste nahkköidete juurde GIFide ja striimimisportaalidega harjunud põlvkond. Elmo Nüganeni ja Indrek Hargla „Apteeker Melchio­ri” võib õnnestunuks lugeda juba siis, kui sel õnnestub inimesed tagasi kinno tuua. Senised vaatajanumbrid näitavad, et see on korda läinud.