ERSO PÄEV VIIMSI ARTIUMIS

MARIE-HELEN AAVAKIVI

Tiit Mõtuse foto

 

ERSO kammerkoosseisud, Eesti Riiklik Sümfooniaorkester; dirigent Olari Elts, orkestri kontsertmeister Arvo Leibur. 

Oli Eesti taasiseseisvumispäev 20. august 2022, soe ilm, särav päikesepaiste, inspireeriv keskkond ja lummavad helivärvid. ERSO päev vastavatud kultuuri- ja hariduskeskuses Viimsi Artium oli igale klassikalise muusika austajale meeldejääv suveelamus. Nimelt pakkus Eesti esindusorkester kõigile uhiuue ja nüüdisaegse kultuuritempli külastajatele palavast lõunaajast kuni hiliste õhtutundideni suurejoonelist ja sisutihedat kontserdiprogrammi. Orkestri kammerkoosseisude hoolikalt valitud, vaheldusrikaste ja nõudlike kavade esitused Artiumi eripalgelistes paikades tipnesid pidupäeva õhtul kultuurikeskuse suures saalis sümfooniakontserdiga ERSO peadirigendi Olari Eltsi juhtimisel.

Neid kontserte lähemalt käsitledes ei saa mööda minna uudsest esituspaigast. Interdistsiplinaarse kultuurikeskuse avamine oli juba iseenesest märkimisväärne sündmus Viimsi vallale ja eesti kultuurielule laiemalt. Artium on avarate võimalustega kultuurikeskus, kus saavad kokku klassikaline, pop-, džäss- ja rokkmuusika, etenduskunstid, film, teadus, kunst ja haridus. Mõistagi on Artiumil, mille üldpind on 6 742 m², palju erilaadseid, moodsa tehnika ning mitmete kasutamisvõimalustega ruume, kokku 150, mis kõik loovad kunstide, muusika, teaduse ja muude valdkondade  ühtesulamiseks soodsa pinnase. Kokkuvõttes on uue kultuurikeskuse näol tegemist igati tähistamisväärse kordaminekuga, millest saavad kasu ka uued põlvkonnad.

ERSO päeval toimusid kontserdid nii õues kui siseruumides. Väikese hingetõmbepausi järel said külalised järgmisse kontserdipaika edasi liikuda, saatjaks värsked muljed nii äsjakuuldud esitusest kui moodsa hoone fassaadist, interjöörist, kohvikust ja õuealast. Artiumi väisas sel päeval palju huvilisi ja juba esimesel kontserdil kultuurikeskuse suures saalis, kus esinesid ERSO vioolarühma liikmed, oli tunda publikus valitsevat elevust. Suur saal on tõepoolest muljetavaldav: 461 ruutmeetri suurune ja 457 kohaga avar ringrõduga ruum, mille publikupoolse põrandaosa tõstmine või tasapinnaliseks muutmine annab võimaluse korraldada mitut tüüpi üritusi klassikalistest kontsertidest konverentsideni. Saali akustika on suurepärane, selle eest võlgneme tänu tunnustatud akustikule Linda Madalikule.

Alljärgnevalt käime kronoloogilises järjekorras läbi kogu tiheda kontserdipäeva, millesse mahtus kolmteist eriilmelist kontserti ligi viiekümne muusikateose ettekandega.

 

Kontsert suures saalis kell 12. 30 

Kavas: Christopher Lowry „Romanss” op. 15, esitajad: Liina Žigurs, Liisi Rusnak, Karin Sarv ja Mairit Mitt-Bronikowska (vioolad); Katrina Wreede „Violas on a Roll”, solistid: Helena Altmanis ja Sandra Klimaitė (vioolad); Béla Bartók „Rumeenia rahvatantsud” (Sz. 56) ja Johann Strauss noorema polka „Välk ja pauk” op. 324, esitaja: ERSO vioolarühm koosseisus Rain Vilu, Liina Žigurs, Helena Altmanis, Martti Mägi, Mairit Mitt-Bronikowska, Liisi Rusnak, Sandra Klimaitė, Kristiina Välja, Mall Help, Kaja Kiho, Juhan Palm-Peipman ja Karin Sarv.

Kui sageli juhtub, et kuulete harukordselt hea akustikaga saalis esinemas ainuüksi vioolamängijaid? Just selline võimalus avanes kõigil Artiumi külastajatel ERSO päeva esimest kava kuulates. Christopher Lowry (1988) „Romanss” oli koosmänguliselt mõjuv ja nüansirikas. Arvestades vioolade diapasooni, on helilooja suutnud kasutada altviiuli võimalusi niimoodi, et kuulaja ei tunne puudust kõrgetes registrites säravast sooloinstrumendist ega tuumakalt ümaratest toonidest alumistes registrites — vioolade kooskõla osutub kõrvadele otsekui helipalsamiks. Järgmine lugu, Katrina Wreede’i (1960) „Violas on a Roll” oli särtsakas, solistide mänguline kahekõne energiline ja kogu teos mõjus pärast esimest tundeküllast „Romanssi” värskendavalt. Bartóki helitöös kõlasid klassikalise muusika sõpradele tuttavad viisid korraga kogu vioolarühma esituses ja „Rumeenia rahvatantse” kuulates võis koguni unustada, et laval pole ühegi teise pillirühma esindajat — teemad joonistusid teosele iseloomulikult selgelt välja ja tantsudele omane energia püsis kuni esituse lõpuni. Mõneti esines koosmängus intonatsioonilisi erinevusi, kuid need jäid hoogsa esituse varju. Viimane lugu, Straussi tuntud polka, küttis publiku üles ja esinejad said väljateenitult suurte ovatsioonide osalisteks.

 

Galeriikontsert kell 13. 00

Kavas: Tomaso Albinioni Sonaat klarnetikvartetile g-moll (Jean Thilde’i seade), Meelis Vindi „Sündmused horisondi kohal” („Tempus est ludendi”, pühendatud ERSO klarnetirühmale) ja Daniel Lochrie „Excerpt Mania!A twisted labor of love for Kathleen Gardiner”; esitaja: ERSO klarnetikvartett koosseisus Soo-Young Lee, José Carlos Dominguez Almela, Taavi Orro ja Meelis Vind.

ERSO klarnetikvartett võttis publiku vastu Artiumi õuealal paiknevas ümmarguse plaaniga kaasaegse kunsti galeriis. Esiteks tuleb mainida, et kogu kava sobis suurepäraselt galerii olustikuga, kus parasjagu oli üleval eesti animafilmi tipptegijate Olga ja Priit Pärna kaksiknäitus: esimesele korrusele oli välja pandud joonisfilmi visuaalse disaini näitus „Ole paigal — las ma vaatan!” ja teisele illustratsiooni lahti mõtestav ekspositsioon „Läks lendu”.

Tomaso Albinioni sonaadis paistis juba esimestest taktidest peale silma klarnetirühma homogeenselt särav kõlapilt ja hea ansamblitunnetus. Kvartett esines efektselt ja omanäoliselt, varjunditerohkelt ja veenvalt, andes samas teemades parasjagu soleerivale kolleegile kõlaruumi. Järgnenud Meelis Vindi teoses „Sündmused horisondi kohal” astusid klarnetistid üles koos bassklarnetil musitseeriva autoriga ning seda märgatava tähelepanelikkuse ja keskendumisega. Tänu sellele oli esitus intonatsiooniliselt läbipaistev ja karakterid selgepiiriliselt välja joonistunud. Viimasena kõlanud Daniel Lochrie (1961) „Excerpt Mania!” mõjus kirsina tordil ja publikult järgnes ootuspäraselt pikk aplaus.

 

Kontsert kammersaalis  kell 13. 30

Kavas: Wolfgang Amadeus Mozarti Kvintett nr 2 c-moll (KV 406/516b); esitajad: Guido Gualandi (oboe), Maaren Vihermäe (viiul), Mairit Mitt-Bronikowska (vioola), Kristiina Välja (vioola) ja Villu Vihermäe (tšello).

Artiumi 160 kohaga kammersaalis esitusele tulnud Mozarti Kvintett nr 2  on nn vioolakvintett, mille helilooja kirjutas, nagu oma ülejäänudki kvintetid, kvartetile ja lisavioolale (s.o kaks viiulit, kaks vioolat ja tšello). Erinevalt teistest Mozarti kvintettidest ei olnud see teos kirjutatud algselt keelpillidele — Mozart arranžeeris oma algselt puhkpillidele (kaks oboed, kaks klarnetit, kaks metsasarve ja kaks fagotti) loodud Serenaadi nr 12, c-moll (KV388/384a) keelpillikvintetile. ERSO muusikute ettekandes, kus ühte viiulit asendas oboe, kõlas Mozarti Kvintett nr 2 kandvalt ja muusikalises plaanis arusaadavalt. Teose esitusele lisas värvi seegi, et eelkõige kontsertideks mõeldud kammersaali akustika toetab esinejaid — publikusse kostus ansambli ühtlane kõla, mis Viini klassikute loomingu puhul mõjus eriti sümpaatselt. Oboemängija Guido Gualandi mängitud kantileensed lõigud ja esituse mahe tämber kõlasid imposantselt. Eraldi tasub mainida Villu Vihermäe (tšello) ansamblikaaslasi arvestavat mängulaadi, mis hoidis muusikute gruppi kenasti tasakaalus. Ettekandele järgnesid publiku pikad ovatsioonid.

 

Galeriikontsert 14. 00

Kavas: Dave Andersoni „Seitse duot kahele kontrabassile” ja Andrés Martíni „Kaks tangot kahele kontrabassile”; esitajad: kontrabassiduo Mati Lukk ja Regina Udod.

Nagu varem mainitud, on Artiumi kaasaegse kunsti galeriis hetkel väljas viimsilaste Olga ja Priit Pärna visuaalse disaini kaksiknäitus ning ka kontrabassiduo Mati Lukk ja Regina Udod paistis olevat oma kava kokku pannud niimoodi, et publik võis nautida nii helisid kui kujutavat kunsti. Kogu esitus oli emotsionaalselt paljupakkuv, maitsekas ja mitmekülgne; lava jagasid kaks säravat interpreeti, kes haarasid publiku juba kontserdi algusest kaasa.  Dave Andersoni (1949) „Seitse duot” mängiti niivõrd huvitavalt ja mänguliselt, et kuulaja võis elavalt kujutleda Olga ja Priit Pärna loomingu esituse osaks. Oskuslike artistidena ei lasknud esinejad hool raugeda ja pakkusid ka järgnevas Andrés Martíni (1981) teoses küllaldaselt emotsioone ja põnevust. Kontserdile järgnenud tormiline aplaus andis selgelt mõista, et elamus oli olnud vägev.

Kiur Kaasiku foto

 

Kontsert kammersaalis 14. 30

Kavas: Ernő Dohnányi Klaverikvintett nr 1 c-moll, op. 1; esitajad: keelpillikvartett Ardor  kooseisus Arvo Leibur  (I viiul), Kadi Vilu (II viiul), Rain Vilu (vioola), Tõnu Jõesaar  (tšello) ja Lea Leiten (klaver).

Ungari helilooja Ernő Dohnányi Klaverikvintett nr 1, mille ta kirjutas oma õpingute ajal Budapesti Muusikaakadeemias (praegu Ferenc Liszti nimeline Muusikaakadeemia) esimese aasta kompositsioonieksamiks, pälvis omal ajal Johannes Brahmsi positiivset tähelepanu. Nimelt olevat Brahms pärast teose elavas ettekandes läbikuulamist öelnud Dohnányi tolleaegsele kompositsiooniõppejõule Hans Koesslerile: „Ma ei oleks osanud seda ise paremini kirjutada.” Tõepoolest, romantilises stiilis loodud neljaosaline klaverikvintett on kontrapunktiline meistriteos, mida ei oskaks  noore üliõpilase sulest oodata. Keelpillikvartett Ardor mängis seda meisterlikult ja küpsetele interpreetidele omase kindlusega. Kvarteti musitseerimisel koos väljapaistva ansamblimängija ja pianisti Lea Leiteniga rullusid kuulajate ees üksteise järel lahti kvinteti romantilised teemad, kaasahaaravad töötlused ja koodad. Esinejate võime hoida publiku tähelepanu kogu teose jooksul andis tunnistust ansambli liikmete aastatepikkusest edukast koostööst ja võimekusest. Ardorit juhib ERSO kauaaegne kontsertmeister Arvo Leibur, kellega koos musitseerivad kvartetis orkestri II viiuli rühma abikontsertmeister Kadi Vilu, vioolarühma kontsertmeister Rain Vilu ja teenekas tšellist Tõnu Jõesaar.

 

Kontsert vabaõhulaval 15. 00

Kavas: Steve Reichi „Drumming”; esitaja: ERSO löökpillirühm.

Eemal peahoonest ja kaasaegse kunsti galeriist asub suurte puude varjus Artiumi kõrgete telliskiviseintega vabaõhulava. Seal ootas kontserdikuulajaid minimalismi suurmeistri Steve Reichi teose „Drumming” muusikaliselt lööv ettekanne. Inspireerituna oma Ghana-reisist toob helilooja kuulajani muljed sealsest kultuurist ja oma kogemustest kohalike muusikutega. „Drumming” on kõrgelt hinnatud teos; klassikalise muusika tunnustatud kriitik K. Robert Schwarz nimetab seda „minimalismi esimeseks meistriteoseks”. Esinejatele on see teos omamoodi väljakutseks, millega ERSO löökpillirühm sai suurepäraselt hakkama. Publikule sai osaks peaaegu müstiline kogemus, kui korduvad rütmimotiivid panid vabaõhulava seinad vastu kaikuma, minetamata samas kooskõla ümbritseva olustiku ja looduse vaiksete häältega.

 

Kontsert kammersaalis kell 15. 30

Kavas: Jörg Widmanni (1973) „Viis fragmenti”, esitajad: Taavi Orro (klarnet) ja Robert Fleitz (klaver); Aram Hatšaturjani Trio klarnetile, viiulile ja klaverile, esitaja: Ensemble Auftakt koosseisus Soo-Young Lee (klarnet), Miina Laanesaar (viiul) ja Maila Laidna (klaver).

Saksa nüüdismuusika hinnatud helilooja ja klarnetisti Jörg Widmanni looming on leidnud maailmalavadel kindla koha. Seda põnevam oli kuulata ERSO klarnetisti Taavi Orro ja pianisti Robert Fleitzi esituses tema teost „Viis fragmenti”. Esitus oli tõeliselt muljetavaldav, alates helitöö algusest kuni viimaste taktideni välja — interpreedid demonstreerisid väga head instrumendivaldamist ja tehnilist üleolekut keerulistest partiidest, samuti oskust haarata publik kaasa läbimõeldud ja nõtkelt nüansseeritud helirännakutele. Koosmängu poolest oldi kui üks tervik, mis lõi mõttelise silla ka kuulajatega. Tormiline aplaus ei tahtnud kuidagi lõppeda.

Järgmisena astus lavale Ensemble Auftakt, kelle esituses kõlas Hatšaturjani Trio. ERSO klarnetirühma kontsertmeistri Soo-Young Lee esitus paistis silma kauni tämbri  ja kandva kantileeniga. Koos ERSO viiuldaja Miina Laanesaare ja pianisti Maila Laidnaga kõlas ansambel terviklikult, homogeenselt ja viimistletult. Kogu Trio ettekanne oli paeluv ja mõjus veenvalt.

 

Lastekontsert suures saalis kell 16. 00

Kavas: Eino Tambergi lastelaulud, esitajad: Marianne Leibur (laul), Arvo Leibur (I viiul), Kadi Vilu (II viiul), Rain Vilu (vioola), Tõnu Jõesaar (tšello), Linda Vood (flööt), Meelis Vind (klarnet), Terje Terasmaa (löökpillid) ja Rain Rämmal (klaver).

Paljud ei pruugi teada, et mitmed tuntud eesti lastelaulud on kirjutanud helilooja Eino Tamberg. Näiteks võib tuua tema tsüklid „Kuus lastelaulu” op. 48 või „Neli lastelaulu” op. 59.
ERSO päeva lastekontserdil Artiumi suures saalis said kõige pisemad kontserdikülastajad koos vanematega nautida valikut Tambergi tuntumatest lastelauludest. Teiste seas kõlasid „Kassilaul”, „Poelaul” ja „Suveöö laul”, mille sõnade autoriks on armastatud kirjanik Ellen Niit. Marianne Leiburi ilmekas ja köitev esitus koos põnevate vahetekstidega pakkus lastele suurt rõõmu, mis väljendus osaliselt kaasalaulmises ja päris väikeste ilmakodanike spontaansetes häälitsustes. Kokkuvõttes oli esitus helge, ERSO saateansambel muusikaliselt erk ja osavõtlik ning helivõimendus korralik. Kontserdi lõpus kõlanud Tambergi „Karumõmmi unelaul” jäi tõenäoliselt paljudel veel mõneks ajaks pähe helisema.

 

Kontsert kammersaalis 16. 30

Kavas: Richard Straussi „Serenaad puhkpillidele” Es-duur, op. 7 ja Charles Gounod’ „Petite symphonie”, esitajad: ERSO puhkpillimängijad.

Richard Strauss komponeeris oma „Serenaadi puhkpillidele” op. 7 1881. aastal, kõigest seitsmeteistkümneaastasena. Heliteos on kirjutatud sonaadivormis ja kolmeteistkümnele puhkpillile ning on hiilgav näide helilooja ande varasest avaldumisest. ERSO puhkpillimängijate esituses kõlas teos ühtaegu säravalt ja väljapeetult. Publik oli tunnistajaks tõsiasjale, et ERSO puhkpillirühma kõla ja instrumentide valdamise meisterlikkus on viimasel ajal tõusnud uutesse kõrgustesse. Sellele järgnenud Gounod’ helitöö eel ja ka kontserdi alguses võttis sõna ERSO flöödirühma kontsertmeister Mihkel Peäske, kes tutvustas humoorikalt esitatavaid teoseid ja hoidis üldise meeleolu erksana. Gounod’ teose esituses oli nii tempode valik kui ka karakteersus heas tasakaalus ja puhkpillide ühtlaselt kandev kõla täitis Artiumi kammersaali peaaegu täiuslikult.

 

Kontsert suures saalis kell 17. 05

Kavas: Arvo Pärdi „Mein Weg”, Heino Elleri „Viis pala keelpilliorkestrile”, Valentin Silvestrovi „Hümn 2001” ja Tõnu Kõrvitsa „Lahkumine Caprilt”; esitaja: ERSO keelpilliorkester.

Tuntud klassikalise muusika andmebaasi Bachtrack põhjal on maailma üks enim mängitud elavaid heliloojaid Arvo Pärt. Tema teos „Mein Weg” („Minu tee”) on loodud 1989. aastal, originaalis orelile. Teos loob kuulajale neljakihilise helipildi, mille igal kihil on talle ainuomane dünaamika, kiirus ja iseloom. ERSO kammerorkestri esituses kontsertmeister Triin Ruubeli oskuslikul juhtimisel kõlas „Mein Weg” enesekindlalt ja kaalutletult, täites Artiumi suure saali selge ja kandva tämbriga. Elleri armastatud teos „Viis pala keelpilliorkestrile” kõlas intonatsiooni poolest klaarilt ja muusikaliselt läbimõeldult. Järgnenud ukraina helilooja Silvestrovi „Hümn 2001” oli hea valik pärast Elleri tuntud viise. Kuigi pillirühmiti esines vahel kerget tempolist laialivalgumist, kulmineerus teos ERSO II viiulirühma kontsertmeistri Kaido Välja esitatud kauni viiulisoologa. Viimasena kõlanud Tõnu Kõrvitsa „Lahkumine Caprilt” (2018) on hommage Konrad Mäele, kes nimetas Caprit „jumalikuks saareks”. Teos on oma müstiliste kõlavärvide poolest otsekui rännak kaugetesse unelmatesse, kus valitseb hingeline tasakaal ja mõistmine. Kava valikut arvestades sobis teos suurepäraselt lõpetama ERSO keelpilliorkestri etteastet, mis mõjus nagu teekond rahu poole ja mille järel võis publik kerge südamega mõelda: c’est la vie!

ERSO ja dirigent Olari Elts esinemas Viimsi Artiumi suures saalis.
Tõiv Jõulu foto

 

Salongiõhtu kammersaalis 17. 40

Kavas: II osa Robert Schumanni tsüklist „Viis pala rahvatoonis”, esitajad: Indrek Leivategija (tšello) ja Kärt Ruubel (klaver); III ja IV osa August Klughardti tsüklist „Viis pilliroolaulu” op. 28, esitajad: Heli Ernits (oboe), Sandra Klimaitė (vioola) ja Kärt Ruubel (klaver); Erik Satie’ „Gnossienne” nr 1, esitaja: Marianne Hofman (harf); George Enescu  „Legend”, esitajad: Indrek Vau (trompet) ja Kärt Ruubel (klaver) ning Robert Schumanni „Õhtulaul” op. 85, nr 12, esitajad: Indrek Leivategija (tšello) ja Kärt Ruubel (klaver).

ERSO salongiõhtu kava sobis kammersaali akustikaga nagu valatult. Üksteise järel astusid lavale sümfooniaorkestri interpreedid, varuks romantilise helikeelega, publikule hästi tuntud klassikalise muusika väikevormid. Esimesena võlus kuulajaid ERSO värske tšellorühma kontsertmeister Indrek Leivategija oma kandva tooni ja pikkade muusikaliste fraasidega. Tema lavapartneriks olnud pianist Kärt Ruubel sekundeeris talle delikaatselt ja asjatundlikult. Järgmisena esitusele tulnud III ja IV osa August Klughardti teosest „Viis pilliroolaulu” olid romantiliselt kütkestavad ja eripalgelised osad õnnestusid tänu trio suurepärasele koostööle igati. Kolmandana oli võimalus kuulata soleerimas ERSO harfikontsertmeistrit Marianne Hofmanit, kelle Erik Satie’ teose tõlgendus pani publiku sügavalt kaasa elama — võluvalt kaunid harfihelid mõjusid mediteerivalt ja igavikuliselt. Seejärel jõudis esinemiskord ERSO trompetirühma kontsertmeistri Indrek Vau kätte, kelle Enescu „Legendi” ettekanne oli sedavõrd hingekeeli puudutav, et publik kutsus ta tormiliste ovatsioonidega tagasi, lootes kuulda lisapala. Viimasena astus kuulajate ette taas tšellist Indrek Leivategija, kelle esitatud Schumanni „Õhtulaul” jättis oma toonikäsitluse ja nüansirikkusega sügava mulje ja võttis salongiõhtul kuuldu meeleolukalt kokku. Eraldi tuleks esile tõsta Kärt Ruubeli võimet olla ühtaegu nii peenetundeline ansamblist kui särav lavapartner, mis avaldus hiilgavalt ka kava eelviimases numbris, Enescu „Legendis”.

 

Kontsert aatriumis kell 18. 15

Kavas: Erkki-Sven Tüüri „Motus II” neljale löökpillile; esitaja: ERSO löökpillirühm.

Veel enne, kui Artiumi suures saalis algas päeva oodatuim muusikasündmus, sümfooniakontsert dirigent Olari Eltsi dirigeerimisel, said kõik huvilised kuulata aatriumis Tüüri 1999. aastal löökpillikvartetile loodud teost „Motus II”. Tegemist on tehniliselt küllaltki nõudliku teosega, mis eeldab löökpillimängijatelt täit keskendumist ja sünkroonsust koosmängul ning kus eksimise ruum on ahtake. Sellegipoolest sai ERSO löökpillirühm, mis hiljaaegu täienes uue kontsertmeistriga (Maarja Nuut), ülesandega suurepäraselt hakkama.

 

Sümfooniakontsert suures saalis kell 19. 00

Kavas: Avamäng Ludwig van Beethoveni näidendimuusikale „Kuningas Stephan” op. 17, Erkki-Sven Tüüri „Phantasma”, lll ja IV osa Antonín Dvořáki 8. sümfooniast G-duur, op. 88, „Mõõkade tagumine” Eugen Kapi balletist „Kalevipoeg”, Rudolf Tobia­se avamäng „Julius Caesar”, Tõnu Kõrvitsa „Hümn lõputule jõele” trompetile ja keelpilliorkestrile, Veljo Tormise „Vana valss” süidist „Ookean”, Heino Elleri  „Kaluri laul” süidist „Valge öö” ja Eduard Tubina „Setu tants” teosest „Süit eesti tantsudest”; esitaja: Eesti Riiklik Sümfooniaorkester, kontsertmeister Arvo Leibur, dirigent Olari Elts.

Harva avaneb klassikalise muusika kontserdil võimalus kuulata vahetult orkestri dirigendi kommentaare esitatavatele teostele, aga just nii juhtus ERSO päeva kulminatsiooni ajal Artiu­mi suures saalis: dirigent Olari Elts suhtles peaaegu kõikide teoste ettekannete vahel humoorikalt publikuga, kelle naerusuistest nägudest võis järeldada, et nende südamed olid puudutatud. Mitmeid vähemtuntud ja lühemaid orkestriteoseid sisaldanud kontserdi alguses kõlas seisvale ja kaasalaulvale publikule Eesti hümn, millele järgnes kena žestina Ukraina hümn — jälgime ju kõik suuremal või vähemal määral sündmuste arengut selles riigis. Hümnide järel haaras kuulajate tähelepanu hoogne ja suure saali akustilisi võimalusi täiuslikult ära kasutav Beethoveni avamäng muusikalisele näidendile „Kuningas Stephan”, mis telliti heliloojalt uue teatri avamise puhuks Pestis, Budapesti idapoolses osas. Avamängu pealkiri viitab aga Ungari esimesele kuningale Stephan I-le (ungaripäraselt István I Püha). Veel enne, kui esitusele tuli Tüüri „Phantasma”, tutvustas dirigent kava kahe esimese teose omavahelist seost. Nimelt oli Tüüri isa sattunud kuulama raadiost Beethoveni avamängu „Kuningas Stephanile”, millest sai alguse tema edaspidine suur huvi klassikalise muusika vastu — Tüüri „Phantasma” (2018) aga on otseselt kõnealusest seigast inspireeritud. Fakti näitlikustamiseks palus Elts orkestri I viiulirühmal ühe lõigu teose algusest ette mängida — terasel kuulamisel võis ära tunda eri aegadel kõlava muusikalise tsitaadi äsja ette kantud Beethoveni avamängust. Lisaks sai publik osa mitmesugustest tämbritest, mida orkestri pillid teose mängimisel hiljem kasutasid, ja nii tundis iga tähelepanelik saalisviibija, et oskab „Phantasmat” märksa teadlikumalt kuulata. Tutvustusele järgnenud heliteose esitus oli karakteerne ja muljetavaldavalt varjundirohke. Vahetult enne väikest vaheaega kõlasid III ja IV osa Dvořáki 8. sümfooniast. Taas oli rõõm tõdeda, et ERSO puhkpillirühmad on praegu heal kunstilisel tasemel, nagu varem päeva jooksul toimunud kontsertidelgi kuulda võis. Olari Eltsi selge ja emotsioonirohke dirigeerimine ning võime „võtta orkestrist viimast” jättis riiklikust sümfooniaorkestrist suursuguse mulje, samuti paelus kontserdi kava, mille koostamisel oli tunda sidet kauni mereäärse paiga ja piduliku päevaga.

Kontserdi teises pooles ootasid publikut kuus eriilmelist helitööd kodumaiste heliloojate sulest, mille hulgast tulid kõigepealt esitusele Eugen Kapi „Mõõkade tagumine” balletist „Kalevipoeg” ja Rudolf Tobiase monumentaalse väljenduslaadiga sümfooniline avamäng „Julius Caesar”. Neist esimene köitis tähelepanu oma rühika ja värske karakteriga, teine kostitas kuulajaid eredate kõlavärvide ja dünaamilise varjundiküllusega. Järgmisena kõlas Tõnu Kõrvitsa „Hümn lõputule jõele” (2016), mille dirigent Elts pühendas oma sissejuhatavas sõnavõtus Pirita jõele. Siin tegi kauni kantileeni ja kandva tooniga suurepärase soolo trompetist Indrek Vau, kelle esituse järel kõlas tormiline aplaus. Siis oli järg Tormise muusika käes: „Vana valss” kõlas humoorikalt ja lõbusalt. Elleri „Kaluri laul” süidist „Valge öö” tõi kavva vaheldust, olles tempolt väljapeetud ja kõlalt tummiste orkestritämbrite rohke. Kavalehe järgi viimane teos, Tubina rõõmus „Seto tants” „Süidist eesti tantsudest” küttis publiku niivõrd üles, et lõpuks järgnesid orkestrilt, püsti seistes aplodeerinud publiku soovidele vastu tulles lausa kolm lisapala: orkestriseade Uno Loobi tuntuks lauldud Arne Oidi ja Heldur Karmo laulust „Mis värvi on armastus”, Tõnu Kõrvitsa „Head ööd” ja Heino Elleri südant puudutav, põhjamaiselt karge „Kodumaine viis”. Kokkuvõttes said kõik Eesti taasiseseisvumise 31. aastapäeval Viimsis ERSO päeval osalenud tunda rõõmu vabadusest, vastvalminud Viimsi Artiumi olemasolust ning Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri kõrgest kunstilisest tasemest.

 

Allikad:

Buklett: ERSO päev Viimsis, 20. august, Viimsi Artium. 2022.

Viimsi Artiumi kodulehekülg. — https://viimsiartium.ee/

Hyperion Records. — https://www.hyperion-records.co.uk/dw.asp?dc=w3440_66786

Boston Classical Review. — https://bostonclassicalreview.com/2019/03/so-percussion-brings-out-the-ritual-and-reverence-of-reichs-drumming/

Arvo Pärdi Keskuse kodulehekülg: Teosed. — https://www.arvopart.ee/arvo-part/teos/488/

Theodore J. Albrecht 1969. The Incidental Music of Beethoven. Thesis. Presented to the Graduate Council of the North Texas University in Partial Fulfillment of the Requirements for the Degree of Master of Music. Denton, Texas.

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist.