TAGASITEE KESKMESSE

Veebruar, 2023

Festival „Afekt” 2022 ja Ülo Kriguli „Synlith”

SAALE KAREDA

Sügisene „Afekt” ja Ülo Kriguli süntesaatorikontserdi „Synlith” esiettekanne langesid ajas lähestikku. Nüüdismuusikasündmusele „Afekt” andis justkui lõpp­akordi festivali avakontserdist nädal hiljem kõlanud Olari Eltsi ERSO kava „back to the future” („Tagasi tulevikku”), mistõttu on kohane neid siin artiklis koos käsitleda. Praeguses fragmenteerunud kaosemaailmas vajame kõige rohkem tagasiteed eheda iseendani, kuhu Ülo Kriguli teos meid orkestraalsesse-süntesaatorlikku sisekosmosesse sukeldudes juhtis.

 

Nüüdismuusikafestival „Afekt” 2022

Festival „Afekt” (28. X — 1. XI 2022) oli seekord väikesemahuline, Tallinnas viit ja Tartus nelja õhtut hõlmav, kahe kattuva ning muus osas erineva kavaga. Festivali „Afekt” varasemad kavad aastast 2019 ja enne seda tunduvad praegusest vaatepunktist lausa pillavalt külluslikud. Aga olgem tänulikud selle eest, mis on! Festivali kunstilise juhi Monika Mattieseni missioon tuua Eesti nüüdismuusikaskeenet elustama maailma tippheliloojaid ja nende loomingut on kahtlemata hapnik meie uue muusika maastikule.

Festivali avakontsert 28. oktoobril Estonia kontserdisaalis oli esinduslik, ERSOt juhatas Eesti publikule juba tuttav Michael Wendeberg, kes dirigeeris ka 2016. aasta „Afekti” suurejoonelist avakontserti. Maailma üks etableerunumaid nüüdismuusika loojaid Chaya Czernowin austas „Afekti” oma kohalviibimisega Tallinnas, festivalil „Wien Modern” 2021 esiettekandele tulnud suurteose „Atara” teisel maailmaette­kandel. Samuti oli kohale sõitnud Euroo­pa tippheliloojate hulka tõusnud rootsi helilooja Malin Bång, kellelt kõlas 2018. aastal Donaueschingeni festivalil auhinnatud teos „splinters of ebullient rebellion” („pulbitseva mässu pilpad”). Festivali avas meie oma kosmopoliidist helilooja Jüri Reinvere muusika, kelle esialgu välja reklaamitud Flöödikontserdi asemel (mida kuuleme loodetavasti järgmisel „Afektil”) kõlas 2012. aastal kirjutatud teose „Norilsk. Taevased nartsissid”/„Norilsk, …narsisseja” Eesti esiettekanne. Lisaks „laiendatud sotsiaalpoliitilistele sõnumitele”, mis oli festivali üldiseks tunnuslauseks, käsitlesid kõik kolm avakontserdi teost keerulist temaatikat, nimelt kuidas kujutada muusikas kollektiivses teadvuses sisalduvat kognitiivset dissonantsi või traumat. Kolm erinevat nägemisnurka, kolm erinevat suhestumist selle teemaga ja kolm andekat heliloojat, igaüks oma kordumatu kõlamaailmaga.

Ajatu rakursi andis kollektiivse teadvuse trauma teemale Jüri Reinvere „Norilsk. Taevased nartsissid”. Ühtlasi oli see minu kui kuulaja jaoks esteetiliselt kõige puhtama joonega, puhastavat katarsist loov teos — nii hingekosutav keset üha enam fragmenteeruvat ja dissonantset inimühiskonda. Teos on loodud sümfooniaorkestrile ja lugejale lindilt; selle tellis Jyväskylä Sinfonia ja see tuli 2012. aastal esiettekandele Sofi Oksanenile pühendatud kontserdil. Lindile salvestatud lugeja on Hanna Liinoja, kes on tuntud muu hulgas Aino Kallase kehastajana ühes Soome televisiooni telesarjas.  „Norilsk. Taevased nartsissid” kõlas tänavusel „Afektil” küll Eesti esiettekandes, kuid selle Age Veeroosi tehtud seade kammerkoosseisule ja lugejale on olnud Eestis ettekandel juba
1. ja 2. märtsil 2015 sarja „Heli ja keel” kontsertidel Tartus ja Tallinnas.

Festivali „Afekt” avakontsert Estonia kontserdisaalis 28. X 2022: Jüri Reinvere, dirigent Michael Wendeberg ja ERSO teose „Norilsk. Taevased nartsissid” Eesti esiettekande järel.

„Norilsk. Taevased nartsissid” kuulub Jüri Reinvere teoste hulka, mis on seotud inglise romantilise ajastu luuleloominguga; ta viitab inglaste jaoks tähenduslikule William Wordsworthi luuletusele „I Wandered Lonely as a Cloud” („Ma rändasin nagu üksildane pilv”) ehk „The Daffodils” („Nartsissid”). Reinvere kasutab luulet osana muusikast, see sulandub oma poeetilises kõlas ja värvides orgaaniliselt sümfooniaorkestri paletti. Teksti kirjutas Jüri Reinvere soome keeles. Kui ooperi „Puhastus” libreto välja arvata, on see tal üks väheseid otse soome keeles kirjutatud luule-/draamatekste. Sofi Oksaneniga seob teost sarnane teemadering, kirjanduse ja muusika ühismaa.

„Norilsk. Taevased nartsissid” on morbiidne hällilaul, seotud Norilski asukoha (Siberi kõige põhjapoolsem ja Murmanski järel maailmas suuruselt teine linn, mis jääb põhjapolaarjoonest ülespoole, maailma kõige põhjapoolsem üle saja tuhande elanikuga linn) ja ajalooga (Norilski vangilaagritest on läbi käinud üle poole miljoni inimese, sealhulgas ka palju eestlasi) ning tema tähendusega Venemaa ajaloos. Norilskis on maailma üks suurimaid laagri- ja orjatöö peale ehitatud, senini edukaid tööstusettevõtteid. Reinvere teoses on Wordsworthi nartsissidest saanud niklitehaste heitmed arktilises valguses. Reinvere tekst on hüpnootiline, sulandades toimunu õõva tunnistavad napid sõnad justkui ajavälises pilgus lummavasse ja kandvasse poeesiasse. Askeetlikuna hoitud ekspressiivsed orkestripassaažid ja kristalsed-jäised kõlamaalingud võimendavad ajatut pilku toimunule, ent see kristalsus ja läbipaistvus pole mitte kõle, vaid soe, inimlik, empaatiline. Selline kontsentreeritud ekspressiivsus puudutab sügavalt ning selles vaoshoitud tervikus on iga noot kõnekas. Suurepärane interpretatsioon ERSOlt!

Saksa muusikakriitik Jan Brachmann, Jüri Reinvere, Malin Bång, Monika Mattiesen ja Chaya Czernowin festivali „Afekt” avakontserdi järel 28. X 2022 Estonia kontserdisaalis.

Rootsi helilooja Malin Bångi rõhutatult sotsiaalpoliitilise iseloomuga teos „splin­ters of ebullient rebellion” („pulbitseva mässu pilpad”, 2018) koosneb valdavalt kindla helikõrguseta hõõrduvate, krigisevate, mühisevate, sahisevate, raevukalt ähvardavate müralaadsete jmt kõlade ja kõlamassiivide vaheldumistest, põimumistest, põrkumistest, ühinemistest, mis meenutavad teose esimeses pooles füüsilise maailma protsesse. Kirjutusmasinate klõbinal on annotatsiooni sõnul poliitiline tähendus: manifestide, pöördumiste kirjutajad. Teose teises pooles lisandusid orkestrantide sosinad ja kaootilised häälitsused, ootamatu kontrastina mõjusid lapselikud mängutoosid. Helimaastike kujunduse mõttes huvitav teos, mille sotsiaalpoliitiline saatesõna on aga pigem naiivsevõitu.

 

Tänavuse festivali peahelilooja Chaya Czernowini lament orkestrile, sopranile ja baritonile „Atara” on mastaapne ja võimas, fatalistliku alatooniga teos, milles helilooja soovis kujutada looduse kontrollimatut, metsikut, järeleandmatut jõudu. Ühtlasi võib seda kogeda ka kui kollektiivse teadvuse sügavalt traumaatilise kihi väljendust, hinge pimedat ööd. Teose kirjutamist alustas helilooja 2020. aastal enne koroonakriisi algust; hiljem kriisi puhkedes leidis ta Zohar Eltani luuletuse, mille integreeris teosesse. Luuletuse pealkiri „Atara” tähendab heebrea keeles krooni (lad k corona tähendab samuti krooni). Kui orkestris kõlav muusikaline materjal on halastamatu ja pidurdamatu loomuga, siis kaks vokaalhäält esindavad tundlikku inimlikku poolust, triivides justkui sihitult ringi orkestraalsel apokalüptilisel maastikul. Kas inimestel on lootust keset lahtirulluvaid pidurdamatuid protsesse? Süngete kõlamassiivide ja katkendlikuks jäävate, justkui varingut kujutavate orkestrifragmentide vahel ekslevad inimhääled suudavad siiski jääda lõpuni püsima. Nende habras kooskõla lõpetab teose, milles sisaldubki kogu lootus, ellujäämine ja ühenduse hoidmine ümbritsevale kaosele vaatamata… Solistipartiisid esitasid intensiivse sisepingega sopran Keren Motseri (välkasendus Sofia Jernbergi haigestumise tõttu) ja bariton Allen Boxer. Eriti imetlusväärne on Keren Motseri võimekus luua keerulise partii muljetavaldav interpretatsioon praktiliselt olematu ettevalmistusajaga.

Chaya Czernowini teose „Atara” Eesti esiettekanne 28. X 2022: dirigent Martin Wendeberg, sopran Keren Motser, bariton Allen Boxer ja ERSO.

Chaya Czernowini autoriõhtu 29. oktoobril Kanuti gildi saalis oli elamuslik, dünaamiline ja informatiivne; lisaks kõlavale muusikale kõneles helilooja oma loomingu teemadel ja vastas festivali kunstilise juhi Monika Mattieseni küsimustele. Czernowin on karismaatiline, elava kujutlusvõimega šarmantne loojanatuur. Esinesid AFEKT solistid ja Leedu ansambel Synaesthesis. Czernowini „Ayre” suurele ansamblile käsitles mõttetu ponnistamise teemat, püüdu jõuga, surumisega läbistada erinevaid keskkondi, minna n-ö läbi seina. Teos lõppes aga tõdemusega tühjusest kõige selle meeletu ponnistamise all. Väga kõnekas moodsa ühiskonna portree! Huvitav oli „fardanceCLOSE” sooloklaverile Talvi Hundi esituses. Teose esimene pool kulges impressionistlikus kõladimensioonis, salapärase, õrna ja haprana. Justkui tundlik hing, kes kehastub siia maailma oma kordumatu hingekoodiga ja asub rännakule läbi siinsete labürintide. Ühel hetkel satub ta ajasilmuse lõksu, muusikaline materjal kaotab talle eriomase peenuse ja varjundirikkuse, muutub primitiivseks ja valjuks, kiilub kinni ühte akordi justkui ajasilmusesse ning sealt enam välja ei pääsegi, jäädes visklema, kuni tardub. „fast darkness III” („püsiv/kindel/vastupidav pimedus”) suurele ansamblile on kolmas vastavast teostesarjast, millest teine osa kõlas aasta tagasi ka „Afektil” ERSO esituses. Teosel on köitev saatesõna: „Terava pliiatsiga joonistatud ja pakatava energiaga laetud kiired žestid annavad kuulajale teada neid ümbritsevast suurest universumist. Nii nagu tardunud ronioks võib anda aimu majast, mille otsa ta ronib, näitavad „fast darkness III” energiaga koormatud žestid universumi olemasolu, mida nad ümbritsevad. Seda ilmutust palas ei kuule, kuid loodetavasti on aimata selle järelmõju.” Väänkasvu liin läbib tõesti väga selgelt äratuntavana kogu teost, põimub läbi kõigist selle tekstuuridest, ühendab erinevaid kõlakogumeid, liigub instrumendilt instrumendile. Kohati kerkis silme ette lausa filmilik narratiiv. Rääkides oma loomingust, ütles Czernowin, et ta ei usu kompositsioonitehnikatesse. Tõesti, iga festivalil kuuldud Czernowini teos oli isikupäraselt fantaasiarikas, täis põnevaid pöördeid muusikalises dramaturgias, kujundites, esteetikas ja väljendusvahendites. Helilooja ütles, et teda köidavad kummalised koosseisud. Autoriõhtul esindas seda sektorit „Duo Leat” kahele bassklarnetile — lühike kummituslik-lummuslik dialoog tumedatel teemadel Helena Tuulingu ja Artūras Kažimėkase nauditavas ettekandes. Ehkki Czernowini tundetoon liigub festivalil kuuldud teostes valdavalt süngemat sorti ekspressiivsuse mängumaadel, on selles muusikas ometi tugevalt tuntav ka mingi vitaalne ja elujaatav noot, mille saladus peitub eheduses ja väljendusrikkuses.

Chaya Czernowin kõnelemas oma loomingust autoriõhtul Kanuti gildi saalis 29. X 2022.

Chaya Czernowini autoriõhtu Kanuti gildi saalis 29. X 2022: Synaesthesis.
Mart Laulu fotod

Eesti publikule juba varasemast tuttava Leedu ansambli Synaesthesis kontsert 30. oktoobril Suurgildi hoones oli samuti värske fluidumiga ja moodustas kauni terviku. Pulbitseva energiaga musitseeriv Synaesthesis Karolis Variakojise juhtimisel koosneb Leedu uue põlvkonna andekatest ja virtuoossetest muusikutest, kes on võtnud enda kanda missiooni esitada ning tutvustada nii Leedu kui ka teiste maade eksperimenteerimisjulgete heliloojate loomingut. Suurgildi kontserdil mängiti kõigi kolme Balti riigi (peamiselt) noorema põlvkonna heliloojate teoseid, sealhulgas kõlas kolm esiettekannet. Sügava mulje jättis kohe avaloona kõlanud Madli Marje Gildemanni „Photosynthesis” („Fotosüntees”, esiettekanne), mis on kolmas ja ühtlasi viimane osa tsüklist „Three Studies of Plant Biology” („Kolm uurimust taimede bioloogiast”). Valitud ainesse kaevumise sügavus, kontsentreeritus, faktuuri läbipaistvus, muusikalise materjali tundlikkus ja hõrkus, dramaturgiline nõtkus, vaheldusrikkus, hea tervikutaju ning muusikavoo pingestatus panid end keskendunult kuulama esimesest hetkest viimaseni. Helilooja-vabaimproviseerija Elo Masingu teoseid on alati põnev kuulata. Esiettekandele tulnud „Tiktaalik roseae” on saanud inspiratsiooni Emanuele Coccia raamatust „Taimede elu”, mille võtmesõnad on ’läbilaskvus’, ’voolavus’, ’vesi’… Teos algas karakteerselt ja kandis kuulaja looduslike heliväljadena kogetavate lõikude kaudu mingiks ajaks väga sügavale, kosmiliselt läbistavasse mõõtmesse. Ühest küljest keskendub Elo Masing pillimängu füüsilisele küljele (kõiksugused mänguvõtted), teisalt õnnestub tal just läbi eheda füüsilisuse jõuda täiesti uute ja sügavate vaimsete ruumideni.

Kahe leedu helilooja Žibuoklė Martinaitytė-Rosaschi „Solastalgia” ja Dominykas Digimase „Nocturne. Re:dream” (esiettekanne) puhul tajusin teatud sarnaseid jooni, ehkki nad esindavad erinevaid põlvkondi. (Žibuoklė Martinaitytė-Rosaschi oli kontserdil kõlanud heliloojatest ainsana varasemast, 1970-ndate põlvkonnast.) Mõlemal olid ilusad emotsionaalsed heakõlalised teosed, aga sellised natuke igavalt ehk pealiskaudselt ilusad või ilutsevad; Martinaitytė-Rosaschi „Solastalgia” kippus isegi teatraalseks minema. Mõlemad teosed algasid võbelevalt-värelevalt, meditatiivselt; Dominykase teos lummas oma kaunite unenäokaartega. Dramaturgiliselt liikusid mõlema leedu helilooja teosed lainetena järjest intensiivsemate, laiemate lamentatiivsete kulminatsioonideni, millele järgnes pikk vaibumine teoses „Nocturne. Re:dream”.

Lätlanna Linda Leimane „Architectonics of a Crystal Soul” („Kristallhinge arhitektoonika”) on ulatuslik paljuosaline teos sooloviiulile ja ansamblile (flööt, klarnet, tšello ja klaver), mille esiettekanne kõlas kevadel Melbourne’is. Tegemist on noore (snd 1989), aga juba väga isikupärase ja kindlakäelise loojaga, kes teab, mida ta tahab ja kuidas seda luua. Millest annavad muuhulgas tunnistust ka esiettekanne Hamburgi Elbphilharmonies jaanuaris 2023 ja väga põnev projekt „Tinguely Entangled” märtsis Baseli „Infinity festivalil”, mis hõlmab multimeediateost kaheteistkümnele muusikule ja ühtlasi seitsme teadlase osalust, esitledes kvantfüüsika teooriaid kunstilises kontekstis. „Kristallhinge arhitektoonika” on intrigeeriva ideestikuga teos, kus erinevate ajastute ja kultuuride artefaktide keskel liigub helimaastikel kristallhing ehk sooloviiul. Silme ette kerkis ajarändurist kristallhing, vaatlemas ja kogemas erinevaid ajastuid — ühtaegu ajatu vaimuna ning teisalt tundliku, haavatava ja hapra hingena. Teose karges kõlapildis ja väljenduse selguses oli midagi messiaenilikku.

 

Talvi Hundi mahukale soolokavale „Klaver ja hääled” 31. oktoobril MUBA kammersaalis andis nime austria helilooja Peter Ablingeri samanimeline tsükkel „Voices and Piano” klaverile ja lindile (work in progress tsükkel, millest praegu on olemas 61 osa). Tsüklist tuli õhtu jooksul ettekandele viis pala, mille aluseks on kõnekatkendid tuntud inimeste intervjuudest, kõnedest või lugemistest. Klaveripartii on nagu vastava kõnemeloodia iseloomu kunstipärane transkribeerimine (ja modifitseerimine) muusikasse ühes samal ajal kõlava kõnekatkendi originaaliga. Talvi Hundi karakteerses ettekandes kõlasid „Hannah Schygulla” (saksa näitleja ja šansoonilaulja), „Gjendine Slålien” (100-aastaseks elanud norra rahvalaulik), „Alvin Lucier”, „Carmen Baliero” (eksperimentaalne argentiina helilooja ja laulja) ning „Jean-Paul Sartre”.

Õhtu algas Tatjana Kozlova-Johannese teose „Mat’Selesnya” esiettekandega. Teos on kirjutatud ettevalmistatud klaverile ja kuuele kõrivoolikule, mis seab pianisti multiinstrumentalisti seisu. Klaveri preparatsioon hõlmab kolme tämbri tekitamist kellataoliste, metalsete ja pehmelt summutatud, väikeste ja pisut suuremate mikrotonaalsete erisustega helidega. Pealkiri „Mat’Selesnya” viitab mütoloogilisele, puu sees elavale nümfile, kelle laul lummab ja loob ühtsustunde kõige olevaga. Umbes tosinaminutine teos liigub vaevukuuldavast nümfilaulust (improvisatsioon kõrivoolikutel nii sisse kui välja hingates) haldjamaailma järjest selgemasse esitlemisse. Teos on delikaatne, subtiilne oma ülitundlike nüansside harmoonilises põimumises, paisumises ja siis jälle taandumises. Klaveripartiis kuulduks nagu muinasjutulise metsamaastiku järkjärgulist avanemist, mille kohal kõlab eeterliku olendi laul, kord lähemalt, kord kaugemalt. Väga hõrk ja omanäoline teos, mis ei ole siit maailmast. Ja imetabane interpretatsioon Talvi Hundilt!

Väga kõnekas oli Einike Leppiku multimeediateos „Something is Wrong III. Chasing Nothing” („Midagi on valesti III. Otsides olematut”) klaverile, videole ja elektroonikale, mis kõlas samuti esiettekandel. Teos on paljuski inspireeritud Erik Satie’ ja René Clairi eksperimentaalsest dadaistlikust lühifilmist „Entr’acte”. Selles kasutatakse erinevaid, omavahel seostamata kaadreid mustvalgetest filmidest, mida töödeldakse viisil, mis tekitab teatava psühhedeelse vaate kogetavale, seda ka tänu korduvatele karakteersetele muusikalistele motiividele. Mida edasi, seda rohkem justkui paljastub meie nn nähtava reaalsuse illusoorne, holograafiline pale. Väga hea kujund on ühe mehe frakirevääril tolknev orden kui identiteedi sümbol täiesti absurdses kontekstis. Lõpupoole vaheldatakse kiiresti ajaloolise päritoluga kaadreid tänapäevastega ja antakse mõista, et ka aeg on puhas illusioon, kõik olemasolev eksisteerib korraga. Lõpukaadrites näidatakse väga selgelt, et nähtava maailma puhul ongi tegemist lihtsalt pikslitega, mis hajuvad taas olematusse.

Lisaks kõlasid Talvi Hundi nõudlikus autorikavas veel taiwani helilooja Mu-Xuan Lini „Pale Fire” („Kahvatu tuli”) klaverile ja eelsalvestatud elektroonikale, mille Euroopa esiettekande tegi Talvi Hunt 2016. aastal Donau­eschingenis ja austria helilooja Beat Furreri „Voicelessness. The Snow Has No Voice” („Hääletus. Lumel ei ole häält”). Mu-Xuan Lini teos oli kaootiline kõlade ja häälitsuste jada (mida esitas samuti pianist); helilooja kasutab ka määratlust „hüpnotiseeriv hullumonoloog”, dekonstrueerides Vladimir Nabokovi romaani „Kahvatu tuli”. Intensiivse kava lõpetanud Furreri teos tõi kuulaja keskmesse tagasi, olles lihtne, vaikne ja puhas nagu lumi, mis katab hääletult ka kõige süngema maastiku oma valeva kirkusega, ning andis koos Tatjana Kozlova-Johannese teosega õhtule ilusa, tunnetuslikult õrna raami.

 

Audiovisuaalse loomingu kontserdil „Minu hääl tühjuses” tulid 1. novembril EMTA blackbox’is ettekandele EMTA üliõpilaste teosed, mis andsid sissevaate teemadesse, millega töötatakse, ja ühtlasi ka probleemidesse, mille kallal on veel vaja töötada, ennast täiustada, õppida. Oli häid leide ja kujundeid ning oli ka venivust, proportsionaalset tasakaalutust jmt. Saal oli puupüsti (suuremalt jaolt) üliõpilasi täis, nii et selle valdkonna õppejõudude potentsiaalne tööpõld on avar.

 

Kriguli „Synlith” — rännak eheda iseendani

ERSO kontsert „back to the future” („Tagasi tulevikku”) Olari Eltsi juhatusel 4. novembril Estonia kontserdisaalis võinuks kava poolest olla festivali „Afekt” lõppkontsert ja temaatiliselt ta selleks lõppakordiks osutuski. Eesti esiettekandele jõudis minimalismi klassikasse kuuluv John Adamsi ulatuslik teos „Harmonielehre” (1985), samuti kõlas Eesti esiettekandel norra helilooja Øyvind Torvundi „A Walk into the Future” („Jalutuskäik tulevikku”, 2019), mis oli olnud edukas 2022. aasta rostrumil. Siinse artikli kontekstis aga peatub põhitähelepanu Ülo Kriguli kontserdil süntesaatoritele ja orkestrile „Synlith”, seda enam, et „Afektil” tänavu ühtegi eesti helilooja uue orkestriteose ettekannet ei kõlanud. Pooletunnises mastaapses Kriguli uudisteoses soleeris süntesaatoritel Taavi Kerikmäe. Süntesaatorid olid paigutatud dirigendipuldi taha viiulite kõrvale, sulandudes teatud lõikudes orkestrimaastikku (kõlarid olid paigutatud orkestri sisse, orkester oli võimendamata) ning tõustes sealt olulistel hetkedel solistlikult esile. „Synlith” ühendas ja põimis paljukihiliselt süntesaatori orkestraalseid väljendusvahendeid orkestri kõlaruume loovate võimalustega.

ERSO kontsert „back to the future” 4. XI Estonia kontserdisaalis: Ülo Kriguli süntesaatorikontserdi „Synlith” esiettekanne. Solist Taavi Kerikmäe, dirigent Olari Elts ja ERSO. Teet Raigu foto

Teos algas võimsa avanguga, paari ekstreemselt impulsiivse akordiga. Saal mattus pimedusse, jättes kõlama üksnes kosmilist kiirgust meenutavad vaiksed intensiivsed helid, milles sulandusid keelpillide roobitagused ja subtiilsed süntesaatorihelid. Teose efektses avangus võis vastavalt oma fantaasiale kuulda kas Suurt Pauku (mateeria, ruumi ja aja ühist tekkimist algsest singulaarsusest) või ka näiteks välise maailma kollabeerumist ja sattumist iseenda sisekosmosesse, et asuda teele individuatsiooni suunas. Tervikteost vaadates assotsieerubki „Synlith” mul eelkõige Kangelase teekonnaga transpersonaalses tähenduses.

Vaiksest pingsast kosmilisest ürgsupist hakkas tasapisi idanema ja võrsuma helisid, vinjette, fraase, liine; mahe valgus süttis kõigepealt süntesaatoripuldis, seejärel teiste helikangasse liituvate instrumentide lähedal või puldis. Vähehaaval süttis valgus üha laiemalt, sünkroonis sisseastuvate instrumentide, lisanduvate liinide ja kihtidega. Kuni saabus süntesaatorile hetk asuda aktiivse, teedrajava instrumendina orkestrikoosluse juhtrolli ehk konkreetse kuju omandanud rännakule väga karakteersete edasirühkivate, kindla helikõrgusega passaažide kaudu. Järgnes ulatuslik, kaasakiskuva vitaalse motoorikaga paljukihiline arenduslik lõik. Ühtäkki kohati oma teel vastupanu, mis avaldus kaootilise elemendi taassisenemisega. Pingekohtadesse, kaosesse jõudnuna on parim strateegia aja maha võtmine ja lõdvestumine, mis teoses avaldus kaosest võrsuva meditatiivse vaheosana. Vähehaaval selgines uus perspektiiv, energia uueks rännakuks oli kogutud ja nii sai võimalikuks süntesaatori kui Kangelase uus teelelähetamine, seekord uue tämbraalse pagasiga, mis ei hõlmanud enam helikõrguslikku, vaid atmosfäärilis-ruumilis-väljalist materjali, komplekssemaid kujundeid. Teine aktiivne osa jäi lühemaks kui esimene, taas tuli piltlikult väljendudes ette sein, mis põhjustas kaootilise olukorra, ja sellele järgnes taas kontemplatiivsem lõik, mis juhtis lõpukulminatsioonile solisti kadentsi näol. Taavi Kerikmäe kadents tõi kuuldavale senisest veelgi atmosfäärilis-ulmelisemaid, kraapivamaid, agressiivsemaid, võikamaid kõla-müra komplekse. See oli justkui Kangelase aus silmitsi seismine oma Varjuga (Jungi arhetüüpses tähenduses), sellega heitlemine ja sellest läbiminek. Läbiminek — antud teoses võiks isegi kasutada väljendit „läbimurdmine” — avab tee uuele tasandile. Sest Varjus on peidus inimese seniavamata potentsiaal, mis on ühiskondlike konventsioonide tõttu surutud alateadvusse. Kui kaovad ära piirid, mida võib ja mida mitte, mis on sünnis ja mis mitte, ja kui sellisest kogemusest  läbiminek avaldub autentse eneseväljenduse kaudu, siis sünnib ühendav valguskiir unikaalse ja universaalse vahel ning läheb lahti värav uuele avanemisele, uuele loomingule, mille tulemuseks on kontakt eluga hoopis sügavamas mõõtmes.