TOOL, MIS OOTAB ISTUMIST
Mai, 202330-aastase tantsuteatri Fine5 kristalliseerunud lavastus
„Tool, mis ootab istumist”. Koreograafia, lavastus ja idee: Tiina Ollesk ja Renee Nõmmik. Helilooja: Giovanni Albini (Itaalia). Kostüümikunstnik: Kirill Safonov. Valguskunstnik: Ants Kurist. Laserprojektsioonide autorid: Argo Valdmaa ja Renee Nõmmik. Tantsijad: Simo Kruusement, Tiina Ollesk, Olga Privis, Helen Reitsnik ja Ekaterina Soorsk. Esietendus Vene teatri laval RING 13. IV 2023.
Koreograafide Tiina Olleski ja Renee Nõmmiku uuslavastus võtab sõnatuks; kõike öeldakse kehakeeles ja selle muutmine verbaalseks tundub juba ette määratud ebaõnnestumisele. Teen seda siiski, tundes, et kukkumine on vabastavalt vajalik ning et ees ei oota mugavused, vaid sügavused, mis kutsuvad endasse uppuma. Ma ei oota toolilt üürikest mugavust, vaid püsivat sügavust. Pakutav „Tool…” ongi loodud korduvkasutuseks — ühekordsel vaatamisel jääb nii mõndagi hoomamata.
Käesolevat lavastust võiks vaadelda psühhodünaamilise teosena; selles on freudistlikku õhustikku, võimsaid ja hirmugi äratavaid tundmusi, ent fookuses on keha ja vaimu hääbumine. See näib olevat tantsuarmastajatele pigem vastumeelne temaatika. Aga seda suurem on soov nautida tantsuteatri süüvimist teemasse, mis üldiselt kuulub tabude hulka. Lavale toodud probleemid on tavaliselt varjatud psüühilise kaitsemehhanismiga, mis takistab ahistavate tunnete ja kogemuste teadvustamist. Teema leiab sordiini all käsitlemist hästi valitud kunstiliste võtetega, mitte karjuva proosana, vaid kuulama-vaatama paneva poeesiana. Kui käsitleda lavastust proosana, siis on tegijate hästi läbi tunnetatud proosarütm see, mis stseenid harmooniliseks tervikuks korrastab.
Mind lummas aga lavastuse poeetilisus. Poeesia kui rütmiline (sõna-)loome tekitab empaatiat ja sellega saavutatakse lavastuse kandejõud. „Tool, mis ootab istumist” ei ole jutustav, vaid pigem poeetiline lavateos: vabam struktuur loob omalaadse õhustiku, milles sündivad mõttedki on pigem poeetilise lennuga kui kainemõistuslikud tervikfraasid.
Koreograafia mõttes on lavastust raske määratleda või klassifitseerida, see ei anna ennast kergelt kätte. Ma ei leiagi selleks õigeid tantsukeelseid sõnu, pigem väljendan ennast muusikalise terminiga con moto. See tantsuteos on vaba liikumispõhistest konventsionaalsustest; kõik, mis vaatajateni on toodud, on selge kehastumine, kristallkirgas kogemus, mis elab ajas ja ruumis. Väiksemgi ruumi ja valguse muutus paneb nägema üha uusi tahke ja peegeldusi. Nii nagu luules saavad sõnad mitmeid tõlgendusvõimalusi, nii omandavad inimkeha liigutused „Toolis…” mitmekihilised tähendusvarjundid. Ühes kõigi oma komponentidega on lavastus kaunilt terviklik vaade elule ja selle kaduvusele, jõulisuse ja jõuetusega poeetiliselt mänglev, varjundite- ja varjuderohke kogemus.
Tiina Olleski ja Renee Nõmmiku tantsulavastus „Tool, mis ootab istumist”.
Tiina Ollesk ja Ekaterina Soorsk. Cosmin Nicora foto
Kui tantsuteatri Fine5 möödunud sajandi looming näib olevat mõjutatud ameerikaliku tantsuteatri traditsioonidest, mis suubusid oma liikumiskeele otsinguil eri koolkondadesse, siis trupi viimase aastakümne loomingus tekib võrdlus pigem saksa ja jaapani tantsuteatriga. Viimasena nähtud lavastuses tunnen sugulust pinabauschiliku ja butoh’liku lähenemisega. Need tunnevad huvi inimkeha liikumise kui tantsukunsti peamise meediumi vastu, väljaspool eespool määratletud teatraalset vormi. See on teater, mis usub keha väljenduslikkusesse, võimalustesse selle kaudu inimesi kõnetada, füüsiliselt puudutada, ennast mõistetavaks teha. Koreograafiast saab algtekst, mis on pinnaseks elulistele tõlgendustele, maise keha ja nii maise kui ebamaise vaimuvilja interpreteerimisvõimalustele. Inimkeha liikumiste analüüs viib ahelateni, mis justkui iseenesest võtavad lavastusliku stsenaariumi kirjutamise oma hoolde. Minu jaoks kohtuvad selles lavastuses tantsuteatri mõjuvamad küljed: liikumiskeel ei loo liigseid samasusi eelnevalt nähtuga, teemakäsitlus puudutab oma ainulaadse sügavusega ning muusika, valguse, laserprojektsioonide ja osatäitjate kehastumise sümbioos hoiab adrenaliinitaseme kõrgel — oled nendega algusest lõpuni ja tunned end „omas nahas”.
Taas poeb Fine5 oma lavastusega hinge ja „kõditab” keha. Tegemist on tervikliku kooslusega, ühekssaamisega kõige paremas mõttes. See kooslus elab ja hingab ühtsena, selle ansamblitööd on rõõm jälgida.
Etenduse järel valdab mind äärmiselt ülev tunne. Mis sest, et teemakäsitlus võib tunduda isegi frustreeriv — kogemus on täiuslik: valusate teemade psühhofüüsiline läbielamine annab energiat ja tekitab empaatiat. On’s toimunud juba pöördumatu hääbumine? Siin ei ole mugavustsooni, on vaid meeliliigutav dolorosamente, kurbuse ja helguse sümbioos. Tunnen inimlikku kadetustki, see on aga hea tunne: kõik on väljendatud paremini, kui mina seda suudaksin teha.
Vasakult: Helen Reitsnik, Ekaterina Soorsk, Simo Kruusement ja Olga Privis.
Pean käesolevat lavastust tantsuteatri Fine5 üheks õnnestunumaks tööks. Trupi järjekordne pöördumine inimelu valuliste teemade poole kõnetab siin eksistentsiaalsetes mõõtmetes. Muutun vaatajana haavatavaks, sest valitud aines ja selle käsitlus teevad haiget. Joovastun valulikust tervendamisest, sest mitte miski ei muutu paremaks, kui see tõeliselt (hinge) ei kraabi. See tunne ei lase mind lahti, pean seda veel kord kogema, veel istuma sellel toolil, aga aeg on üürike… Keha ja vaimu hääbumise ja sellega kaasnevate muutuste problemaatikale kunstilise vormi andmine toob esile ajataju. Elu maisele kestvusele mõeldakse tavaliselt üksnes ebatavalistel hetkedel. Lavastus mängleb mineviku ja tulevikuga, viies mõtted elu lühidusele, luues rütmistatult individuaalseid elukogemusi, teadvustades, et lõpp võib olla ka lõpmatuse algus. Aistinguline täistabamus! Ootamatult adusin etendusel, et ühest mu isikliku eluga seoses kogetud mõttest — „nüüd on kõigel lõpp”— on möödas sama palju aega, kui mu sünnist selle „kõikehõlmava lõpuni”.
Lavastus mängleb mineviku ja tulevikuga, viies mõtted elu lühidusele, luues rütmistatult individuaalseid elukogemusi, teadvustades, et lõpp võib olla ka lõpmatuse algus.
Tänapäeva üha õitsvama projektipõhise loome taustal, kus „uued tuuled” ja „uus veri” loovad viljakaid kooslusi igaks uueks kunstiväljenduseks, viib tantsuteatri Fine5 püsikooslus paratamatult mõtted sellele, milline väärtus on kunstiliste koosluste püsimisel. Kunstiliseks mitmekülgsuseks on vajalikud nii üks kui teine. Kui näiteks paljud suured tantsu- ja balletikompaniid maailmas tõdevad, et üha kiiremini vahetuv koosseis ei loo piisavat kasvulava, kus tantsija saaks areneda kolleegide toel, siis Fine5 puhul tunnetan, et kooskasvamise viljad on küpsed, olgu need siis magusad, mahlased, hapud või sootuks midagi muud. Vähemasti ei too trupi loometöö meelde valmi rebasest ja viinamarjadest ega ka luigest, haugist ja vähist. Selle tantsuteatri õnnestumised näivad üha rohkem põhinevat koosloomisel. Tiina Ollesk, Helen Reitsnik ja Olga Privis moodustavad üksteist täiendava koosluse. Tantsijate omanäolisus muudab terviku värvikamaks, huvitavamaks — justkui elus eneses. Duetid Simo Kruusemendiga omandavad erinevaid varjundeid, tantsijatevaheline keemia on lummav ja igas suhtes on midagi ainukordset. „Uut verd” pakub lavastuses Ekaterina Soorsk, kelle debüüt tantsuteatris oli igati nauditav ja sulandumine trupiga perfektne. Võib vaid tõdeda, et kooslus elab ja uueneb pidevalt.
Keha ja vaimu hääbumise teema avatakse siin spektri kõigis värvides, iga tantsija toob mu meeltes esile elu kulgemisse kätketud mitmekesisuse. Olla või mitte, hääbuda või mitte, selles on küsimus, millega meil kõigil tuleb elus rinda pista. Tiina Ollesk kõnetab oma ratsionaalsusega, väga delicato. Põhjendatult kannab ta lavastuses ka raamjutustaja rolli. Olga toob esile giocoso, mänglevuse tasakaalustava jõu, Ekaterina Soorsk järeleandmatu võitlustahte, impetuoso. Simo Kruusement mängleb tunnete vaheldusrikkusega, a piacere, Helen Reitsnik lummab variatiivsusega, olles justkui ühenduslüliks, sonore, eespoolmainituga. Tema tantsijaande mitmekülgsus pääseb lavastuses erakordselt hästi esile ja toob välja kujuteldava ning reaalse maailma duaalsuse, mille piirid on paindlikud, muutlikkusele võimu jätvalt hägused. Tundevarjunditest võiks tantsijate puhul ka pikemalt rääkida, kuid kuna nähtud kaks etendustki olid erinevad, on parem jätta tõlgendused avatuks uutele tähelepanekutele. See lavastus on tantsuteatri Fine5 appassionato, samas on lavastuse dünaamikasse tikitud rohkesti dünaamikaid: ardente, delicato, brioso, amabile jne. Aga et oma kiidulaulu veelgi võimendada, ütlen: ancora!, sest sellist kirge valu teemal ei näe tantsumaailmas mitte iga päev ja hing ihkab puudutust, õrnast paitusest tugeva haardeni.
Siin ei ole mugavustsooni, on vaid meeliliigutav dolorosamente, kurbuse ja helguse sümbioos.
Vene teatri eksperimentaallava RING näib andvat tantsuteatrile uusi ideid ruumikasutuseks: kui „Eutopia” (2022) mängles ruumikasutuse leidlikkusega, siis seekordne lavastus lausa kümbleb seal koduselt. „Fine5 uuslavastus põimib koreograafia muusika ja laservalgusega kujundlikuks terviklooks” (ERR). Valguskunstniku Ants Kuristi ning Argo Valdmaa ja Renee Nõmmiku laserprojektsioonid loovad koreograafiale suurepärase ruumi, mis laseb nii tantsijatel kui vaatajalgi mängelda erinevate siinpoolsete ja teispoolsusesse suubuvate ajadünaamikatega. Laserkiir loob uudsed võimalused valguse ja varju mängudeks, piiritlemisteks, sõnastamiseks jne, leides teatris üha enam kasutust. On lavastusi, mis ongi üles ehitatud valgusruumi, videoinstallatsioonide ja laservalgustega mängimisele, ja neid, kus uut tehnikat kaasatakse täiendava tegijana või illustreeriva efektina. Visuaalse analoogina kerkib silme ette sügisel Helsingis nähtud koreograaf Tero Saarineni ja valguskunstniku Mikki Kunttu „Vortex” (loodud 2014. aastal Korea Rahvuslikule Tantsukompaniile). „Tooli” puhul on laserprojektsioon igati õigustatud ja lavastuse parimail hetkil saab sellest suurepärane „partner” tantsijatele: see piiritleb, peidab, toob nähtavale, fokuseerib, hajutab…Tants liigub siin ilmutuslikest ilmumistest hääbumise ja välkkadumiseni. Pole mõtet hakata seda elavat mitmedimensioonilist lavaruumi kogemust üheplaaniliseks sõnade jadaks vormistama, selleks ongi erinevad kunstilised vahendid, et kõike maist ja ebamaist veelgi paremini kajastada. Antud lavastuses saavutatakse nende elementidega tõeline teatrimaagia.
Tänapäevane tantsukunst näib armastavat selliseid kostüümi- ja muusikalahendusi, mis ei röövi tähelepanu tantsult kui esmaselt meediumilt, vaid millel on lavastust toetav funktsioon. Parim töö võibki olla hoomamatu ja nii on vähemasti selle lavastuse puhul. Kostüümikunstniku Kirill Safonovi looming on väljapeetud oma tagasihoidlikkuses ja läbimõeldud tähelepanematuses: kostüümid ei torka silma, vaid harmoneeruvad lavastustervikuga. Mulle tundub, et idee valmistada kostüümid varasemate lavastuste kostüüme ja rõivajääke kasutades on tänuväärne ja lisab lavastusele hubasust. Kostüüm peab olema tantsija kehale mugav; tantsijate hea enesetunne laval kiirgab publikusse.
Giovanni Albini muusika on mitmekülgne, aga kui sõbralikult norida, siis ei küüni see läbikomponeeritud muusikalise tervikuni, vaid jätab lavastuse „otsast lõpuni olemise”-idee kuidagi unarusse. Selles leidub mõnusaid poeetilisi impressionistlikke helipassaaže (mis hetkiti toovad meelde helilooja René Aubry ja koreograaf Carolyn Carlsoni koostöö lummava sümbioosi), ekspressiivset (vaibakloppimise laadis teknoimpulsiivset) taustamuusikat, milles võib lisaväärtusena kuulda „kliinilist rütmi”. See viitaks justkui hääbumisele, inimkeha vajadusele tänapäevase meditsiinitehnika järele [tuues meelepilti mõne hullumajja või haiglasse paigutatud tegevusega balleti- või ooperiklassika, näiteks Mats Eki „Giselle’i” (1982) või Stefan Herheimi „La Bohème’i” (2012) lavastused]. Minu kriitika on siinkohal ülimalt subjektiivne: minu kuulmismeeles jäävad akustiline ja elektrooniline muusika sageli teineteisest liiga kaugele. Teise nurga alt vaadates/kuuldes võib ekspressionismi ja impressionismi vastandamine olla selle lavastuse tervikut vägagi toestav element.
Kuidas panna punkt lavastusele, mis käsitleb elu hääbumist? Kui elu paneb reaalsusele mingil hetkel ise punkti, siis lavastuses nõuab punkti teatraalse kunsti ajaline piiritlus: etendus hääbub igal õhtul õrna ja tundliku ühepäevaliblikana, jättes õhku lendlema oma ainukordsuse võlu. Nagu ikka, on valikuid palju: on võimalus jõuda lõpuni kurbtõdemuslikult, kuid võib minna ka elu jätkumise ja/või edasikestmiseni. Käesoleval lavastusel on justkui mitu lõppu. Minule oleks lavastuse kõige võimsama lõpplahendusena mõjunud diminuendo/decrescendo- ja dolente-stseenid, kuid lavastajate valikuks sai eroico. Seekordne lavastus suubub heroilisse positiivsusse, tuletab elujaatavalt meelde seda, et ühe lõpupunkti asemel võikski sagedamini kasutada kolme punkti. Lavastus, mis ilmselgelt on isiklike kogemuste refleksioon, peab jõudma selleni, et toestab loojaid antud teemadega edasi töötama. Enamasti näeme mitut lõppu kui midagi negatiivset, märki sellest, et otsi ei osata kokku tõmmata, kuna öelda on oi kui palju. Värskelt esietendunud lavastuse puhul viis lõppude järgnevus mõtted ajale, mis ühelt poolt on üürike ja tõukab tempot tõstma, et talle mitte jalgu jääda, teisalt aga manitseb mitte kiirustama, et jääks aega ja ruumi rohkemate soovide täitumisele. Viimase puhul ei saa aeg otsa, lihtsalt „oska kuulata oma keha, sa oled temaga algusest lõpuni” — see lavastuse sõnum jõuab sügavusteni, kus igaüks võib ise edasi kaevata, et elujõgi kannaks teda veelgi kaugemale.
Valguskunstniku Ants Kuristi ning Argo Valdmaa ja Renee Nõmmiku laserprojektsioonid loovad koreograafiale suurepärase ruumi, mis laseb nii tantsijatel kui vaatajatelgi mängelda erinevate siinpoolsete ja teispoolsusesse suubuvate ajadünaamikatega. Merje Rääbise fotod
„Tool, mis ootab istumist” jätkab trupi Fine5 viimaste aastaste loomingulist suunda käsitleda valusaid ja tavaliselt vaikimisleppe alla kuuluvaid teemasid, tehes seda talle omase, hinge pugeva poeetilisusega. Selles on ühtaegu nii äratuntavat lavastajakäekirja kui ka avastamisrõõmsat uudsust. Julgus ja oskus selliseid teemasid käsitleda näitab küpsust, millega jäetakse kustumatu jälg meie kultuurimaastikule.
