EGA MINA KA TEA, KUIDAS SAAKS VÕI PEAKS

Juuni, 2023

Mu hea sõber ütles, et sügisel on teatrite tänavuse aasta mängukavasse lisandumas juba kolmas „Kolm õde”. Mõtlen, et miks.

Huvitav, palju neid veel kümne aasta peale kokku tuleb? Ja huvitav, mitu korda Tšehhovit üldse viimastel aastatel kokku lavastatud on? Usun, et iga lavastaja läheneb isemoodi ja rõhutab erinevaid tahke, kuid kas kolm korda aastas sama vana raua tagumine saab pakkuda midagi enneolematut, arvestades, kui paljude muude projektide jaoks raha ei ole? Kas kõik lavastajad peavad vähemalt korra elus Tšehhovit tegema, et saaks enda kohta „lavastaja” öelda? Kas ükskõik milline muu maailmas eksisteeriv (või veel mitte eksisteeriv) tekst ei paku midagi rohkemat kui seesama vana mees, kelle ühtesid ja samu sõnu on publik aastate jooksul kuulnud küll ja veel?

Kuulen, kui vähe saab raha veidi eksperimentaalsem etenduskunst, ja saan kurjaks. Siis kuulen, kui vähe saab EKKM, ja mul hakkab piinlik. Mõtlen, et miks küll.

Kas teater pakub vaatajale siis tõesti nii palju rohkem? Huvitav, kas siis, kui kujutavad kunstnikud järjepidevalt Kölerile viitaksid või lihtsalt ühtedest ja samadest teemadest räägiksid, oleks see valdkond ka sama kindlustatud? Kas see, et Urmas Lüüs ja Hans-Otto Ojaste tegid nüüd „Kirsiaia”-teemalise näituse, toob lõpuks ka kujutavale kunstile samasuguse rahavoo sisse? Kas taaraautomaatide juures olev nupp „Lapsed teatrisse” muutub siis ehk nupuks „Lapsed galeriisse”?

„Teatrivahi” 2022. aasta teatriauhindu kommenteerivas saates toodi välja, et kolm aastat tegutsenud eˉlektron ei olnud tänavuste nominatsioonide nimistus esindatud. Ekspeditsioon ju ometi oli ja vägagi uhkelt. Mõtlen, et miks.

Mu hea sõber vastab, et ehk on see sellepärast, et nad on otsingulised, orienteeritud teekonnale, katsetustele ja eksperimentidele. Kas kunstiinstitutsioonina peaksid nad pigem tegelema hinnatavate tulemuste tootmisega? Kas tulemuslikkus määrab kvaliteedi? Kas püha saab olla ka kunstnik ja tema otsing? Aga kuidas institutsiooni panust või kvaliteeti siis mõõta, kui kogu otsingulisuse mahukus ja potentsiaal lõpp-produktis välja ei paista? Eriti arvestades, et lõputult ei jaksa mingeid otsinguid keegi vaadata, kuna need on sageli kunstniku jaoks viljakamad kui publiku jaoks.

Mu hea sõber rääkis, et tükkides, mis on lavastajale ja näitlejatele huvitavad, on publikuread tühjad, kuid „ustekomöödia” stiilis lavastused müüvad välja mitu aastat järjest. Jälle mõtlen, et miks.

Kas Ugala „Kolm ahvi” püsis sellepärast nii vähe kavas, et publikule ei meeldinud, või ei leidnud nad seda lihtsalt üles? Kas asi on teatrite eelduses ja publiku tahtele allumises või ongi eestlane lihtsalt Smilersi-rahvas ja midagi ei ole teha? Mu hea sõber ütles, et seal on vahe, kas ma ütlen, et see taim on roheline või et see on terav, ehk et äkki oleks vaja huvitavamaid teoseid huvitavamalt esitleda? Aidata publikul mõista muudki peale filmiliku armastuse? Võib-olla peaks kunstnik täpsemalt kommunikeerima, mida ta publikult ootab? Lastele meeldib ikka pigem olla telefonis kui raamatut lugeda, aga kui juba ühe hea teose läbi saavad, tahavad äkki veel? Ehk tulekski pakkuda veidi vähem TikToki ja veidi rohkem kunstnikele endile pinget pakkuvat kraami?

Nojah, nagu ütlesin, siis ega mina ka tegelikult ei tea. Mõtlen siin igasuguste asjade peale ja kindlaid statement’e teha ei taha. Pigem on eesmärk arutelu kui mingit viisi rünnak. Suplen küsimustes ja arusaamatustes, mis pärinevad minu isikliku mätta otsast ja lähtuvad isiklikest huvidest. Tõmban ka oma noorukese-nuubikese kaarti, sest seda ma tõepoolest olen ning usun, et kogenumad tegijad näevad kunstimaailma toimemehhanisme veidi paremini läbi ning oskavad paljudes küsimustes selgitusi ja vastuseid jagada. Iseasi, kas need vastused mulle meeltmööda oleksid.

Tõenäoliselt on asjad nii, nagu nad on, kindlate põhjustega, näiteks sellepärast, et demokraatlikule enamusele meeldibki rohkem vaadata „Romeot ja Juliat” kui abstraktseid jauramisi, ja sinna ei olegi midagi parata. Ja tegelikult on mul mõne iseenda ebaõnnestunud otsingu pärast vägagi piinlik — et kuhugi jõudmata riigi raha laristasin. Ja tõsi ta on, et kindla tulemuseni mittejõudmine saab toimuda vaid skeene siseringis. Inimene tänavalt tuleb eelkõige vaatama vorme, mis töötavad. Ja galeriid on ju ka tegelikult tasuta. Taararaha pole nende külastamiseks tarviski.

Aga mida siis selle kõigega üldse pihta hakata? Lihtsalt leppida? Vinguda ja iniseda?

Kes oskaks vastata?

 

LIISBETH HORN (snd 12. II 1997) lõpetas kaks aastat tagasi Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia etenduskunstide eriala. Ta on teinud töid nii lavale, näituseruumi kui ka internetti. 2023. aastal pälvis ta sõltumatu etenduskunsti auhinna WTF praiss ja 2021. aastal Kalju Komissarovi nimelise stipendiumi.