HINGE JA VAIMU RADADEL I

August, 2023

Eesti muusika päevad 2023 Tallinnas

SAALE KAREDA

26. aprillist kuni 7. maini kestnud Eesti muusika päevade juhtlõngaks oli valitud fundamentaalsete mõistete paar „Hing ja Vaim”, mis oli jaotatud festivali põhiasupaiga ehk Tallinna — „Hing” — ja Tartu (väikese programmi, 5.–7. maini) —„Vaim” — vahel (siinne kirjutis põhineb Tallinnas toimunul). Erinevates vaimsetes õpetustes on mõisteid ’vaim’ ja ’’hing’ lahti mõtestatud pisut erinevalt. Nii nagu ikka, pole sedalaadi mõistete verbaalne väljendamine, lõplik ja täiuslik kirjeldamine kunagi võimalik, sest meie keel on piiratud, võrreldes metafüüsilise paljumõõtmelisusega. Elu müsteeriumi saladusele pääseb lähemale kunstiliste vahendite kui definitsioonidega. Igapäevakeeles on sõnadel ’vaim’ ja ’hing’ aga palju tähendusnüansse, kuni selleni välja, et vahel ei pruugitagi neil kui mittemateriaalsetel olemusvormidel vahet teha. Iseloomustaksin lühidalt vaimu kui ühendust Algallikaga, inimese n-ö kõrgeima, jumaliku päritoluga, ning hinge kui elujõudu, vitaalsust ja ühtlasi kehastusteülest mälutasandit, mis sisaldab potentsiaalina pere- ja sugupuuliini mälu, mis tuuakse (enamasti alateadlikul tasandil) kaasa uude kehastusse. Teise rakursi alt aga läheneksin nii: hing on otseselt seotud tundemaailmaga ja on kogenud siin planeedil spektrit põrgust paradiisini. Inimolendite nii individuaalsesse kui ka kollektiivsesse hingemällu on salvestatud nii mõndagi, mida võib ka seostada üldtuntud mõistega ’karma’. Puhas vaim on aga neutraalne Vaatleja, kes ei samastu ei tundeliigutuste ega emotsionaalse virvarriga. Enamasti on inimkehastuses hinge- ja vaimutasand omavahel tihedalt põimunud. Veel ühe nurga alt vaadates võiks Vaimu seostada meheliku algenergia ja Hinge naiseliku algenergiaga, mis on olemas igas inimeses, ning kõrgem vaimne ülesanne on viia need tasakaalu ja harmooniasse.

Aastatuhandeid on inimeksistentsiga kaasas käinud varjupool, mille Carl Gustav Jung sajand tagasi võttis kokku Varju arhetüübi alla, ning hulk aega hiljem tõi Eckhart Tolle kasutusele ’valukeha’ mõiste. Mõisted ’arhetüüpne vari’ ja ’valukeha’ on hingetasandi nähtused. Alateadvuses peitunud Varju on inimkond väga kaua aega surunud kõik selle, mis pole mahtunud parasjagu kehtivasse ühiskondlikku normatiivsusse, kaasa arvatud kordumatu eripära, metafüüsilise võimekuse ja igat liiki geniaalsuse (ka sellise, mille puhul inimesel on alateadlik hirm, et ühiskond võiks selle  ära tõugata kui hullumeelsuse). Töötame praegusel ajastul läbi kollektiivses teadvuses peituvaid sügavaid varjumustreid ning kunsti kaudu on võimalus paljutki sellest esmalt esile tuua ja seejärel transformeerida. Seetõttu on erakordselt oluline tõsta fookusse hing ja hingestatus — ajastul, mil oleme silmitsi transhumanistliku agenda pealetungiga. Inimesel, kes laseb end allutada transhumanismil, ei ole enam suveräänsust hinge- ja vaimutasandil, ehkki ta ei pruugi sellest ise arugi saada. Samas ei näe ma transhumanismi tõusu praegu veel ka fataalse antusena, sest endiselt on olemas võimalus tuua AI hingestatud maailma teenistusse (ja mitte langeda hingestatud olendina AI ülemvõimu alla). Praegustes arengutes ja valikutes on küsimus selles, kuhu me oma fookuse suuname, mida toidame oma tähelepanu, hinge- ja vaimuenergiaga. Kas loome ja hoiame ühendust orgaanilise maailmaga või lubame (ka siis, kui seda endale ei teadvusta) ülemvõimu võtta anorgaanilisel maailmal? Selles kontekstis oli „Hing ja Vaim” Eesti muusika päevade teemana väga aktuaalne ja eksistentsiaalselt oluline valik.

Looja väe (hinge ja vaimu) avaldumist inimeses ei ole kuidagi võimalik väljastpoolt ära keelata ja takistada. Üksnes need piirangud, mida inimene ise on elu jooksul omaks võtnud või alla laadinud (perekonnas, haridusasutustes ja mujal ühiskonnas) ning mis piiravad teda seestpoolt, saavad hingestatud inimese tõelist enesetunnistamist ja -avaldumist takistada ja pidurdada — kuni ta selle läbi näeb ja otsustab valida teisiti. Sedalaadi teekonna selge väljendus ilmneb Mari-Liis Valkoneni teoses „Tee kergusesse”, mille esiettekanne oli tänavusel EMPil (vt keelpillikvarteti M4gnet kontsert).

Uus, kõrgemal teadvustasandil, hingestatud maailm asub meie sees ja meil on vaja see üksnes — hirmuvabalt — enda sisevaramust esile tuua. Kõige enam köidavad mind nüüdismuusikas teosed-kavad, kus tajun helilooja-interpreedi selget ja puhast allikaühendust oma hinge ja vaimuga. Hingemälu puhastus on sealjuures oluline protsess ja nüüdiskunsti kaudu ilmutavad end paljud transformeerimist vajavad teemad. Kõige võimsamalt just sellesse teemasse ilmutuslikult sukelduv uus teos EMPil oli Tatjana Kozlova-Johannese „Tumedad tiivad” (sellest ja teistest ulatuslikumatest uudis­teostest lähemalt artikli järgmises osas) ERSO esituses, aga samuti olid huvitavaid energeetilisi transformatiivseid protsesse väljendavad Evelin Seppari „Kraft” ja Maria Rostovtseva „Calcium Cooke 1959” samal kontserdil 28. aprillil. ERSO kõlas Normunds Šnē käe all nüüdismuusikat esitades rikkalikult ja sütitavalt ning Lepo Sumera 6. sümfoonia, tänu paljukordsele esitamisele hiljutises sünteeskunstiteoses „Macbeth”, kristallselgelt ja karismaatiliselt.

Kontsert Arvo Pärdi keskuses 30. aprillil: Iris Oja, Lauri Metsvahi ja Vambola Krigul.

Eesti muusika päevad 2023, kontsert Arvo Pärdi keskuses 30. aprillil: Liina Sumera, Tammo Sumera ja Ülo Krigul.
Rene Jakobsoni fotod

Tänavuse EMPi üks kulminatsioone oli Arvo Pärdi keskuses (ja hiljem ka Tartus) ettekandele toodud met­sosoprani Iris Oja, löökpillimängijate Vambola Kriguli ja Lauri Metsvahi ning Tammo Sumera (elektroonika) kava — terviklikult haarav, intensiivne, elusast musitseerimisest pulbitsev nii õrnhabraste hoovuste kui ekspressiivsete ooperlike kulminatsioonide väljendamisel, laetud pingega alates esimesest muusikalisest võbelusest kuni viimse heli vaibumiseni. Liina Sumera „La fontana malata” / „Haige purskkaev” oli tänavuse festivali üks isikupärasemaid ja värvikamaid uudisteoseid. Helena Tulve „Sool” ja Kozlova-Johannese „Purskkaev 2” pärinevad mõlemad 2011. aastast, kütkestades oma ajatu iluga ja mõjudes samas väga värskelt. Ülo Kriguli uudis­teoses „House of Veils” ei käivitunud esiettekandel live-elektroonika vajalikul määral, ent ka sellises versioonis oli see sugestiivne kuulamiskogemus. Kõigist neist tähelepanuväärsetest teostest kirjutan pikemalt festivaliartikli järgmises osas.

Festivali avas Tallinna Uue Muusika ansambel Arash Yazdani juhatusel 26. aprillil Kultuurikatlas Toivo Tulevi teosega „Six Last Words of Henry David Thoreau”, mille võib julgesti lugeda juba nüüdisklassikasse kuuluvaks. Võrreldes esmaesi­tusega ERMis 2016. aasta festivalil „Afekt” kõlas solist Kädy Plaasi tõlgendus veelgi läbitunnetatuma, sügavuti minevamana ja küpsemana. Järgnes Sander Saarmetsa tänaseks rahvusvahelisele heliloojate rostrumi­le valitud teose „and the sky turned yellow”/ „ja taevas värvus kollaseks” Eesti esiettekanne. Elektromagnetlaineid, unenägu ja vana numbrijaama koodi sünteesiv hüpnootiline kümneminutine teos tõi mu kujutluspilti Uroborose sümboli — müütilise mao, kes õgib iseenda saba. Teos algab justkui kosmilise valge müraga, satub siis aga põhimotiiviga luupimisse, millest õnnestub küll natukeseks väljuda, ent enne lõppu fataalne halastamatu kordussilmuse kujund naaseb. Esiettekandele tulid veel ka Age Veeroosi unenäoline-lüüriline „Outlines of the Night” („Öö piirjooned”), Arash Yazdani 2017. aastal loodud „Stromateis: Lessness” ja Iisraeli/Rootsi helilooja Dror Feileri „Excarnation”.

 

Sildu ehitavad kavad

Lisaks läbivalt nüüdismuusikale pühendatud programmidele oli tänavusel EMPil mitu kontserdikava, mis põimisid varasemat muusikat uue muusikaga ja pakkusid kontserdikuulajaile avaramat ja mitmekesisemat kogemust nüüdismuusika kontsentreeritud dooside kõrval. 27. aprillil kõlas Mustpeade majas pidulikus atmosfääris Lauri Jõelehe plaadiesitluskontsert „Austusavaldus kuldajastule”, mis põimis Hispaania renessansiajastu muusikat ja sellest inspireeritud Jõelehe loomingut. Sündis sajanditeülene sild, mille ühendavaks tunnusjooneks olid igatsus ja janu hingepuhtuse järele. Üks kollektiivse hingemälu aktuaalseid teemasid on loomekanali puhastamine kõigest ebavajalikust, aegunust, sealhulgas kollektiivsetest varjumustritest. Lauri Jõelehe loomingut on läbinud kõlalise puhtuse taotlus, mis teenib ühtlasi kollektiivse hingemälu puhastamist. Nähtava orgaanilise maailma taga oleva nähtamatu ilma õrnleebe hingus tõstis ka kuulaja eeterlikku sfääri. Jõelehte on viimasel ajal köitnud flažolettidega loodavad ülemheli-harmooniad. Naturaalne ülemhelimuusika on märksa lähemal inimese enda loomulikele keharütmidele kui tempereeritud helikõrgused ning see on ühtlasi üks hingemälu puhastamise viise. Igale Jõelehe teosele eelnes renessansiajastust pärinev inspiratsiooniallikas — Alonso Mudarra, Diego Pisadori ja Luys de Narváezi loomevaramust. Kandvam esituslik roll sel kontserdil oli fantastilisel vioolamängijal Garth Knoxil, kes asendas oma teostega ka (Eestisse mitte tagasi jõudnud) Irina Zahharenkovat, ja säraval kandlemängijal Anna-Liisa Elleril. Kontserdil kõlas plaadisalvestisega lähedane kava. Kirill Ogorodnikov, Ene Nael ja Lauri Jõeleht rikastasid kavaterviku interpretatsiooni igaüks oma kordumatu isikupäraga. Esitluskontserdil kuulmata jäänud Jõelehe kirgas klaveriteos „Chant” on jäädvustatud plaadile Irina Zahharenkova võimsas esituses, nagu ka ülemheliteose „Chant Harmonique” ansambliversiooni ülimalt nauditav, rikkaliku kõlaspektriga heliülesvõte Garth Knoxilt ja ansamblilt U:.

29. aprillil esitas noortest muusikutest koosnev keelpillikvartett M4gnet Teaduste Akadeemia saalis kava, milles Elleri neli miniatuuri raamisid nelja nüüdismuusika looja esiettekandeid. Mari-Liis Valkoneni selgete kontuuridega üheksaminutine „Tee kergusesse” kätkeb endas hingestatud olendi teekonda, kes püüab korduvalt murda välja madalsageduslikust ahistavast keskkonnast, mõistes viimaks, et ressursi selleks leiab ta üksnes iseenda seest. Arst-residendi ja 2020. aastal „Noore helilooja” preemia pälvinud Kristo Klausi „Maskott traavis” on heakõlaline ja rütmikas, värske energiaga lugu, mille käivitavaks ideeks oli helilooja kõike ühendava hea muusika teooria otsing. Lauri Jõelehe „Rosa mystica” inspiratsiooniallikaks olid taas naturaalflažolettidest tuletatavad ülemhelirea harmooniad. Jonas Tarm on teoses „Joon” lihtsast laskuvast duur-helireast püüdnud välja meelitada maksimaalselt emotsioone ja see on tal hoogsalt õnnestunud.

1. mail andis Rootsi-Mihkli kirikus kontserdi festivali puhuks kokku tulnud võrratu kooslus, torupilliorkester. Kontserti kureerinud helilooja Margo Kõlar astus ka ise üles torupillimängijana, kõlasid Kõlari „Valguse mustrid” ja Liisa Hirschi „Maa sooned” esiettekandes, lisaks sai kuulata rahvakoraale ja labajalgu, improvisatsioone ja džunglihääli, orelit, parmupille ja pikkvilesid. Liisa Hirschi uue teose rikkalike resonantsiväreluste ilu võis ülekandesalvestise põhjal üksnes aimata… Nii nagu Margo Kõlarile torupill, on flötist Tarmo Johannesele hingepilliks metsasarv, mis kõlas 2. mail tema soolokavas „Mis? Miks? Kuidas?”, kus lisaks sooloflöödile kirjutatud teostele Mari Vihmandilt ja Tristan Murail’lt kõlas Tarmo Johannese „Franz Strauss — viis etüüdi» naturaalsarvele ja elektroonikale. Udo Kasemetsa kontseptuaalse teose „Yi Jing Jitterbug Soloctet” ettekande tegi flötist seekord samuti naturaalsarvel.

Festivali Tallinna-osa lõppkontserdil „Duo Eller & Kerikmäe” Mustpeade majas 4. mail ühendasid Anna-Liisa Eller kanneldel ja Taavi Kerikmäe klavikordil, harmooniumil ja elektroonikal uut muusikat maitsekalt barokiajastu helimeistrite David Kellneri ja Johann Valentin Mederi loominguga. Esiettekandele toodi Märt-Matis Lille  „Un’aura dolce… soave vento” („Õhu pehme paitus… mahe tuulehingus”), mis on inspireeritud Dante Alighieri „Jumaliku komöödia” „Purgatooriumi”-osast, milles poeet on jõudnud just Eedeni aeda ja tunneb õhu pehmet paitust oma näol. Võimalik, et teose materjali teatud kontsentreerimine annaks mõjuvama tulemuse, või oli vormiline laialivalguvus taotluslik? Uuest muusikast kõlas veel Tõnu Kõrvitsa „Music for a Rainy Day”: Prelude & Chaconne ning Helena Tulve algselt oboele kirjutatud teose „Valvaja” (2002) uue versiooni esiettekanne süntesaatorile, mille tellis Taavi Kerikmäe. „Valvaja” uusversioon kõlab põnevalt, erksalt ja köitvalt, algversiooniga võrreldes on lisandunud salapära ja kummastavat ambivalentsust, kindlasti ka tänu Taavi Kerikmäe fantaasiarikkale suhestumisele teosega. Kohati, eriti teose lõpupoole, kostuks helipilte justkui maavälistelt orbiitidelt — kosmiline Valvaja ühest teisest dimensioonist?

 

(Järgneb.)