HINGE JA VAIMU RADADEL II: VARJATUD POTENTSIAAL

SAALE KAREDA

Algus TMK 2023, nr 7–8

Tänavuste Eesti muusika päevade juhtlõnga „hing ja vaim” harutades sukeldun järgnevalt üksikteoste maailma festivali kahelt kõige rikkalikumalt kontserdiõhtult.

 

Varju potentsiaal

Teekonnal läbi käesolevate murranguliste sündmuste inimajaloos vajame selget ühendust oma hinge/vaimuga, et jääda kohalolusse mis tahes olukorras. Ühisteadvuses on viimastel aastatel tõusnud fookusse varju (Jungi mõistes) läbitöötamise teema. Vari on teatavasti kollektiivne ja asub ühtlasi meis kõigis — alateadvuses ehk teadvustamatuses. Tõustes välja vanadest mustritest ja normidest ning teadvustades üha enam oma nn pimedat poolt, on oluline mõista, et oma tervendamata osade tõrjumine (alateadvusse tagasi surumine) suleb ligipääsu meie täispotentsiaalile. Mida rohkem suudab inimene harutada endas lahti varju kihte ja tervendada kunagiste traumade jälgi, seda sügavamale on võimalik oma pimedasse poolde kaevuda ning seda suuremat vaprust ja otsusekindlust nõuab teekonna jätkamine läbi Varjude oru. Seda teekonda on nimetatud ka hinge pimedaks ööks, millest läbi tulles on inimene indivi­dueerunud ehk integreerinud kõik oma (ka varem teadvustamatusse surutud) osad tervikusse.

 

Vana ühiskonnakorralduse kokkuvarisemine tõukab inimesi üha tungivamalt individueerumise teekonnale. Kui välismaailma toetuspunktid kaovad, tuleb leida toetuspunkt omaenda tuumolemuses. Vari ei tähenda mitte üksnes nn destruktiivset osa inimeses, vaid ka varjatud potentsiaali. Kõik see eriline, mis ei ole mahtunud ühiskondlikult heaks kiidetud normatiivsusse, on surutud alateadvusse, varju. Sinna on aegade jooksul maetud olnud ka ürgne, sügav, müstiline, vanu mustreid purustav, stiihiline, spontaanne, plahvatuslikult loominguline osa inimeses jpm. Depressioon kui tänapäeva moehaigus on sageli alateadlik viha nende varjusurma surutud osade pärast. Varju kihte avastama minnes saab inimene hakata vabastama oma allasurutud, seni pagendusse mõistetud potentsiaali. Kunstilooming, mis uurib ja avab varju energiaid puhta taotlusega avada seal sisalduvat n-ö kokkusurutud potentsiaali, on suur energeetiline kingitus kollektiivsele teadvusele, sest sedakaudu saab allasurutud potentsiaal tulla teadvustamisse ning leida uue elu ja hingamise. See on võimas ressurss, mille saame võtta kasutusele, kui oleme teadlikud sellest, mida me teeme. Selle pimeda poole eest inimeses on religioossed organisatsioonid läbi sajandite ka hoiatanud, kuna seda on olnud võimalik kasutada ka manipuleerivalt, ennast ja teisi kahjustavalt. Seetõttu on kollektiivses teadvuses sisaldunud suur hirm nende tumedate hoovuste ees ja õigusega, sest nn musta maagiaga on siin planeedil tehtud palju kurja. Lõpetades toetumise välistele autoriteetidele ja võttes ise vastutuse kogu oma elu ja energeetilise reaalsuse loomise eest, on võimalik vabaneda sajanditepikkusest vaimsete institutsioonide „eestkostest” ning pääseda ligi ka seni varjatud varalaegastele.

Tatjana Kozlova-Johannes jälgimas EMPi kontserti Arvo Pärdi keskuses 30. aprillil 2023.

 

Liikudes inimkonnana (vähemalt teadlikuma osaga sellest) uuele teadvustasandile, kaasneb seni peidus olnud ressursside kasutuselevõtuga vältimatult individuaalne vastutus. Individueerunud inimene suudab täie teadlikkusega seda vastutust kanda. Tatjana Kozlova-Johannese uue teose „Tumedad tiivad” löökpillidele ja orkestrile (2022) esiettekanne kevadisel Eesti muusika päevade ERSO kontserdil 28. aprillil Normunds Šnē juhatusel oli võimas sukeldumine tumeda ala hoovustesse, säilitades sealjuures puhta taotluse minna avama uuritavat maastikku ilma eelhoiakuta ja soovita seda „valgustada”. Teose inspiratsiooniallikaks on Wendel Berry luuletus „To Know the Dark”/„Tunda pimedust”. Vabas tõlkes tooduna on seal read: „Minnes pimedusse valgusega, õpid tundma valgust. Selleks et tundma õppida pimedust, mine pimedana. Mine ilma vaatamata ja leiad, et ka pimedus õitseb ja laulab ning seda asustavad tumedad jalad ja tumedad tiivad.” Varju mõistestikus võiks seda tõlgendada nii: mine sukeldu varju olemusse ilma soovita seda muuta, mine ja saa kontakt varju tegeliku olemuse iluga. Ühtlasi on see sukeldumine ka eksistentsi seni tundmata sfääridesse. Teame ju, et kõigest olemasolevast avaneb meie silmale tänu elektromagnetilisele valgusele üksnes vähem kui viis protsenti. Ülejäänud osa maailmast, milles viibime, on meie silmale nähtamatu, peamiselt tumeenergia, mille kohta meie teaduslikul maailmakäsitusel on informatsiooni napilt. Kozlova-Johannese „Tumedad tiivad” on ülimalt elus ja haarav, helgelt ekspressiivne rännak teadvuse/eksistentsi tumealadele. Värviküllase mitmekihilise orkestraalse materjali selge ja puhta kaarega arendus suubub võimsasse kulminatsiooni — potentsiaali avamisse, mille integreerib sügavusse vajuv kooda. Heliloojale omane fantaasiarikas löökpillide kõlavõimaluste kasutamine on teoses võimendatud lisaks orkestri löökpillidele ka solist-löökpillimängija rikkaliku arsenaliga, esiettekandel Vambola Kriguli mõjuvas esituses. Löökpillimängija solistipartii on kirjutatud ühtesulavana orkestraalse lõuendiga — nagu rändaja, kes sukeldub teadvuse sügavatesse voogudesse ilma end ümbritsevast eraldamata, sest see kõik ongi Tema.

Vambola Krigul Tatjana Kozlova-Johannese teose „Tumedad tiivad” esiettekandel ERSOga 28. aprillil 2023 Estonia kontserdisaalis.

 

Teine sügavalt varju maailma avav teos festivalil oli Ülo Kriguli „House of Veils”/„Looride maja” metsosopranile, kahele löökpillimängijale ja elektroonikale, mille esiettekanded olid 30. aprillil Arvo Pärdi keskuses ja 5. mail Tartus Heino Elleri nimelises Muusikakoolis, kontserdile oli esitajate järgi antud pealkiri „Oja/Krigul/Metsvahi/Sumera”. Kriguli teose „House of Veils” teksti kompileerisid Anaïs Nini esimese, 1936. aastal ilmunud romaani „House of Incest” põhjal Hedi Rosma ja helilooja ise. Kuna esiettekandel Pärdi keskuses ei käivitunud live-elektroonika vajalikul määral, oota­sin teosest kirjutamiseks Tartu esiettekande salvestise valmimist, et kuulda tervikversiooni. Helilooja on partituuri žanrimääratluseks kirjutanud ‘elektromagnetiline poeem’, mis on mitmetähenduslik, kuna just elektromagnetilise valguse sagedusriba loob meie meeltele siin reaalsuses selle illusiooniloori, mida inimene, kes toimib ainult oma viie meele kaudu, kipub pidama kogu reaalsuseks. Kriguli „Looride maja” on väga sügav, intensiivne ja puudutav sissevaade varju sfääridesse. Kahe fantastilise löökpillimängija Vambola Kriguli ja Lauri Metsvahi, võimsa vokaalse kohaloluga metso­soprani Iris Oja ja elektroonikameistri Tammo Sumera koostöös sündis Tartu ettekandel teos, mis tungib üdini ja raputab hingepõhjani. Vari ei ole Kriguli teoses üksnes hingekuristiku traagika, vaid samavõrra ülisuurt potentsiaali sisaldav „tumeaine”. Hingekuristiku valu ja geniaalsuse sulandumise sisepinget kannab see 22-minutine poeem alates esimesest vaevukuuldavast „sahin”-helist üle järkjärgulise alateadvuse maastiku avanemise kuni plahvatusliku kulminatsioonini „I am the most tired woman…” („Olen kõige väsinum naine…”) ja sellele järgneva, lummuslikult ilusa vaibumise viimaste oheteni. Teksti autor Anaïs Nin oli tugevalt mõjutatud Freudi ja Jungi psühhoanalüütilisest elutööst, õppinud ise Otto Ranki juures psühhoanalüüsi ja käinud Jungi juures teraapias. Kriguli teost kuulates on Nini tekstifragmendid ent üksnes osa helilooja tervikvisioonist, mis rullub kuulaja ees lahti hüpnootiliselt kütkestava mitmemõõtmelise helipoeemina.

Ülo Krigul teose „House of Veils”/„Looride maja” esiettekande järel H. Elleri nimelise Tartu Muusikakooli Tubina saalis 5. mail 2023. Tagaplaanil metsosopran Iris Oja ja löökpillimängija Vambola Krigul.

 

Purskkaevud ja sool

Kontserdi „Oja/Krigul/Metsvahi/Sumera” kavva oli valitud kaks eriilmelist teost, millel mõlemal on peategelaseks purskkaev. Alates antiikajast on vesi olnud kunsti ja inspiratsiooni, aga ka puhastuse sümboliks, kaevu on tunnetatud ligipääsuna teispoolsuse ilma, piiri ja üleminekuna nähtava ja nähtamatu vahel. Purskkaevu on aga nähtud elu allika võrdpildina. Tatjana Kozlova-Johannese ja Liina Sumera teoses oli purskkaevu kui sümboli valik inspireerivalt kontrastne.

Kontserdi avas Tatjana Kozlova-Johannese „Purskkaev 2” häälele ja kahele löökpillimängijale (selle versiooni esiettekandena), mis toimis intensiivselt rikkaliku skaalaga kavas vaimu/hinge häälestajana, et olla päriselt kohal. Teos põhineb Ilmar Laabani samanimelisel luuletusel. Helilooja on samale tekstile kirjutanud kokku kolm heliteost, „Purskkaev 2” pärineb 2011. aastast ning on loodud häälele ja kolmele mängijale. Seekordse ettekande jaoks kirjutas helilooja uue versiooni, kus pool löökpillipartiid võttis enda kanda vokaalsolist Iris Oja. Laabani „Purskkaev” ilmus Tallinna Reaalkooli õpilasajakirjas Realist autori 16. sünnipäeva paiku, olles tema esimene trükivalgust näinud luuletus, luuleloomingu tähelepanuväärne algus. Kozlova-Johannese peenekoelist teost kuulates võib tajuda nii vee, kaevu kui ka purskkaevu klassikalisi tähendusvälju, paljumõõtmelise maailma kohalolu kristallselge struktuuri ja õrn-armastava hinguse kaudu. Kozlova-Johannese löökpillide (isegi see sõna on antud kontekstis liiga jäme, tahaks pigem öelda — puudutuspillide) maailm pärineks justkui haldjariigist, see on kütkestavalt fantaasiarikas ja samas väga täpselt paika pandud — igale esitajale on antud esmalt terve lehekülg instrumentide kasutusjuhendit. Hingestatud sissevaate selle kontserdi ülirikkalikku instrumentide maailma annab Iris Oja oma Sirbile kirjutatud artiklis „Kontserdimuljeid lavalt” (19. V 2023). Häälest ja löökpillidest koosneva koosseisu teevad eriliseks tempereerimata instrumendid ehk väga rikkalik ülemhelide palett. See võimaldab kõrval puhata tavapärasest hästitempereeritud helimaailmast ning avardada oma kuulmismeelt tempereerimata kõlade ja kõlakoosluste kuulatlemisel. Kozlova-Johannese teos loob selleks aja ja ruumi: õrnhelisevad instrumentaalsed hingehäälestusepisoodid vahelduvad vokaalhääle esitatud luulevärssidega, üleminekutesse jääb parasjagu õhku ja kuulatamist — et tajuda end paljumõõtmelise hinge-/vaimolendina. 

Liina Sumera lähenes purskkaevu kujundile hoopis teisest küljest. Tema „La fontana malata”/„Haige purskkaev” häälele, kahele löökpillimängijale ja elektroonikale (2023) on loodud itaalia poeedi Aldo Palazzeschi karakteersele samanimelisele luuletusele aastast 1909. Purskkaev on luuletuses kasutusel äraspidise kujundina, kuna Palazzeschi parodeerib oma kaasaegset luulekunsti, mis on allikaühenduse kaotanud. Palazzeschi luuletuses on purskkaev personifitseeritud, esile tuuakse selle haiglaslikkus. Luuletus on vürtsitatud rikkalike kõlaelementidega, millele Liina Sumera on loonud võrratult elusa muusikalise väljenduse. Firenze kirjandusajakirjas Lacerba kirjutas Palazzeschi 1914. aastal nii: „Me peaksime tegema nalja kõige üle, mille puhul me tavaliselt nutaksime, ja liikuma sedakaudu sügavamale. Inimest saab tõsiselt võtta ainult siis, kui ta naerab.” Liina Sumera helikeel on väga värske, värvikas, erksate kujunditega. Teos on kirjutatud Iris Oja võimsale väljendusrikkale häälele ja karakterile, rulludes lahti ooperlikult, sütitavalt ja kirglikult. Muljetavaldavad on üle kahe (ja korra isegi üle kolme) oktavi hüppavad afektiivsed motiivid. „La fontana malata” võimaldab lisaks solistile virtuoosselt särada ka löökpillimängijatel, karakterilt on see temperamentne pärl eesti muidu valdavalt kontemplatiivsel uudisloomingu maastikul. Kuna dramaatilise väljenduslaadi taga on märksa avaram mõõde kui ooperites tavaliselt, võiks lausa öelda: inimlikku draamat seirab jumalik pilk, mis naerab. Siis mõjub see dramaatilisus säravalt ja vaimukalt, pilguna inimeksistentsi tragikoomilisusele mängiva jumala positsioonilt, mis asub igas inimeses, kes on võtnud ette teekonna selle avastamiseks. Kui vaadelda Sumera/Palazzeschi teost varju teema aspektist, siis autoripositsioon asub siin teisel pool valguse ja varju maatriksit ehk varju maailma suumitakse sisse väljastpoolt ja teadlikult, mis annab teosele universaalse mõõtme.

Tuleb ikka ja jälle imetleda Iris Oja talenti, mis võimaldab tal ühe kava jooksul kehastuda nii erinevatesse rollidesse. Liina Sumera teos kõlas vahetult pärast Tatjana Kozlova-Johannese „Purskkaevu”, mistõttu laulja pidi kehastuma kiiresti eelmisest diametraalselt erinevasse maailma, introvertsest sisekaemuslikkusest itaalialikku ekspressiivsusse. Terve kontsert kulgeski ilma vaheajata, Sumerale järgnes Helena Tulve „Sool” ja kontserdi lõpetas Ülo Kriguli „Looride maja”, milles kõigis oli solistil kandev roll.

Helena Tulve „Sool” sopranile ja kahele löökpillimängijale (2011) oli oma loomisajal väga oluline nüüdiskunsti verstapost. Teose tellis Tallinn kui kultuuripealinn esitamiseks arhitektuuri ajaloos tähelepanuväärse, toona äsja renoveeritud Eesti Meremuuseumi Lennusadama vesilennukite angaaris, arvestades ruumi haruldasi kupleid ja nende akustilisi eripärasid. „Sool” oli terviklik kava Helena Tulve ja fotograaf Tarvo Hanno Varrese teostega, mis keskendus inimese sisemaastikele helide ja pildi kaudu. Teose teksti kirjutasid Helena Tulve, Tarvo Hanno Varres ja Maarja Kangro. Helilooja tollasest saatesõnast: „Arvatakse, et soolasuse protsent inimese veres on sama, kui oli soolasuse protsent merevees ajal, mil algne elu maal arenema hakkas. Võib ehk isegi mõelda, et omal kombel voolab meie sees see algne meri ning maa vereringe ei erine inimese omast. Aga mis siis ikkagi on see sool inimese sees? Ja mis ühendab kahte inimest selles ühtses vereringes?” Tulve komponeeris teose sopran Tui Hirvele ja ansamblile PaukenfEst. Elades sel ajal veel Austrias, jälgisin teose loomis- ja ettekande lugu eemalt. Elusas ettekandes õnnestus mul seda kuulata alles nüüd Iris Oja soleerimisel Pärdi keskuses — vahepeal teost ette kantud ei olegi. See on hämmastav, sest tegemist on reljeefse teosega: struktuurselt selge, väljenduselt karge, dramaturgiliselt muljetavaldav ja sügava sõnumiga. Iris Oja enda hinnangul õnnestus tal Tartu ettekanne (mille salvestist mul kahjuks ei ole) viia paremini kooskõlla helilooja visiooniga. ERRi arhiivist on võimalik leida ka esiettekande salvestis Tui Hirvega. Jääb soovida, et see tähelepanuväärne teos leiaks taas esitamist.

Helena Tulve jälgimas EMPi kontserti Arvo Pärdi keskuses 30. aprillil 2023.

 

Jõud ja õrnus

Evelin Seppari „Kraft” („Jõud”) klarnetile ja sümfooniaorkestrile (2023), mastaapne ligi pooletunnine klarnetikontsert, mis on kirjutatud ERSO klarnetirühma kontsertmeistrile Soo-Young Leele, tõusis festivali ERSO kontserdil esile teise tähelepanuväärse uue orkestriteosena Kozlova-Johannese uudisteose kõrval. Ühtlasi sobib teos oma eripäralt ka tänavuse EMPi teemat kokku võtma, avades jõudu kui looduslikku ja inimpsüühika aspekti.

Evelin Seppari klarnetikontserdi „Kraft” („Jõud”) esiettekanne EMPi kontserdil
28. aprillil 2023 Estonia kontserdisaalis: Soo-Young Lee (klarnet), dirigent Normunds Šnē ja ERSO.

 

Teosel on huvitav ülesehitus. Komponeerituna küll neljaosalisena, on see kaugel traditsioonilisest neljaosalisest sümfooniatsüklist. I ja IV on raamivad osad, põhiline arendus leiab aset ulatuslikes II ja III osas. III osasse koondub teose raskuskese, kulminatsiooniga lõpu eel. Heliloojale oli teose loomise tõukejõuks üks fraas Johann Sebastian Bachi motetist „Komm, Jesu, komm”, nimelt sealt, kus kesksel kohal oli sõna Kraft. Selle laskuva fraasi varieeruvaid arendusi kasutab Seppar laiaulatuslikult oma teose II ja III osas. Lisaks integreeris ta teosesse morsemotiivi, mis on teine impulsse genereeriv struktuurne alusmotiiv. I ja III osa alguse materjalis on karakteri mõttes sarnasust: altpoolt ülespoole tunglevad massiivsed arpedžeeritud kooskõlad, mis jäävad pidena kõlama. Ainult et kui I osa alguses kõlab see karmil ja tahumatul moel justkui loodusstiihia, siis III osa alguses mõjub see pigem „inimlikustatuna”, justkui psüühika varjupoolde (ehk varjatud jõu aladele) sukelduvana. Kahes kohas on kasutatud orkestrifaktuuri akordides naturaalse ülemhelirea „dissonantseid” (ehk hästitempereeritud süsteemi sobimatuid) 7., 11. ja 13. ülemheli. Kõigepealt kohe I osa alguses (taktid 1–50), mis moodustab lõviosa teost sisse juhatavast I osast. Just naturaalsed ülemhelid lisavad materjalile karmi, halastamatu kõla. Sellele järgneb I osa lõpetav õrnem, sisekaemuslik osa, iseloomustavaks elemendiks sooloklarneti trillerid, mis ilmuvad uuesti IV osas.

II osa juhatab sisse sooloklarnet justkui ringikeksiva morsemotiiviga, mida asub tasakaalustama orkestri akordiline faktuur. Morsemotiiv liigub sooloklarnetilt ka orkestri puupillidele ja hiljem löökpillidele. Pärast arenduslikku lõiku ilmub teise osa keskel esmalt sooloklarnetilt ja siis ka orkestri puupillidelt Bachist inspireeritud laskuv meloodiline kujund, millest saab II osa teise poole peamine arendusmaterjal koos saatefunktsiooni liikuva morsemotiiviga.

III osa alguse süngest sügavusest kasvab välja orkestraalselt võimas arendus, kus solistil on juhtiv roll. Pärast avangut käivitavad arenguteekonna morsemotiiv orkestris ja meloodiline peamotiiv klarnetil. Repetatiivse ja meloodilise materjali vastastikuses mõjus, kõlaliselt üha avarduvas suhtlemises kasvavad ja saavad jõudu juurde mõlemad poolused, mis kannavad hüpnootilise kõlaväljaga kulminatsiooni. Just selles kohas (III osa viimased 17 takti) liituvad orkestrikangasse jällegi naturaalsed 7., 11. ja 13. ülemheli, mis seekord lisanduvad hoopis tervikut tõstva ja avardava jõuna. Seda võiks vaadelda ka varju potentsiaali integreerimisena tervikusse.

IV osa algus kõlab müstiliselt, justkui kosmilisest sügavusest siseneb sooloklarnet esimese osa lõpust tuttava õrna tremoleeriva materjaliga, mille võtavad üle orkestri klarnetid ning tulevad leebelt toetama keelpillid. Terve IV osa on kontemplatiivselt avarduv ja eelnenut vaikselt just nagu kosmilisse mõõtkavasse tõstev kooda. Suur jõud vajab õrna kohtlemist ja teose jooksul läbi käidud tee on avanud jõu mõistmisel uue tasandi.

Evelin Seppar tänamas Soo-Young Leed klarnetikontserdi „Kraft” esiettekande järel 28. aprillil 2023.
Rene Jakobsoni fotod

* * *

Oleme kollektiivses teadvuses silmitsi ülesandega tuua varjust esile varjatud potentsiaal, vabastada see kaitsete tagant, teadvustada ja võtta ressursina kasutusele, et luua senisest targemini avaramat ühist reaalsust. Tundlikud natuurid avavad seda protsessi oma loomingus ja selle äratundmine aitab meil liita oma teekonnal seni eraldatusesse eksinud hingeaspekte järjest harmoonilisemalt uuesti tervikuga.

 

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist.