REPLIIK. WAGNERI „TRISTANI JA ISOLDE” ETENDUSEST PIRITA KLOOSTRI VAREMETES

TIIU LEVALD

Birgitta festival 2023: Richard Wagneri ooper „Tristan ja Isolde”. Muusikajuht: Risto Joost. Lavastaja: Liis Kolle. Lavakujundus: René Jõhve, Lilja Blumenfeld ja Liis Kolle. Kostüümikunstnik: Lilja Blumenfeld. Valguskunstnik: René Jõhve. Videokunstnik: Kati Jägel. Osades: Tristan — Mati Turi, Isolde — Aile Asszonyi (külalisena), Brangäne — Karmen Puis, Kurwenal —Atlan Karp (külalisena), Marke — Priit Volmer (külalisena), Melot — Simo Breede, Noor meremees — Oliver Kuusik (külalisena), Karjane — Rasmus Kull. Vanemuise ooperikoori meesrühm ja orkester. Produktsioon: Teater Vanemuine, 2022 ja Birgitta festival, 2023. Etendus: 8. VIII 2023 Pirita kloostri varemetes.

 

Etendust vaadates meenusid mulle seigad Eesti Richard Wagneri Ühingu tegemistest, kui selle ühingu president oli professor Eva Märtson. Andes toona meistrikursusi Eesti Muusikaakadeemia õppuritele ja olles ka mõned aastad seal õppejõud, oli tal hea ülevaade meie noortest lauljatest, pianistidest ja teoreetikutest. Tulemuseks oli Eesti Wagneri Ühingu stipendiumi võimaldamine enam kui paarikümnele tudengile sõiduks Bayreuthi festivalile, et vaadata kahte sealset lavastust. Nende õnnelike seas oli mitu minu õpilast ja ma unistasin ka ise sinna pääsemisest. Paraku oli festivali piletitele viieaastane järjekord ja unistuseks see jäigi… Praegu julgen väita, et meie Birgitta festivalil etendatud Vanemuise teatri „Tristan ja Isolde” korvab mu toonase ilmajäämise täielikult.

Ma olin Liis Kolle ja Risto Joosti koostöös valminud „Tristani ja Isolde” lavastust näinud juba aasta tagasi Tartus Vanemuises, kuulnud ühes peaosas külalislauljat kõrvuti eesti lauljatega, imetlenud nii video- kui valguskunstnike tööd, ent see, kuidas lavastus oli aasta jooksul Birgitta festivaliks kasvanud ja arenenud, mõjus lausa plahvatuslikult ja üdini läbiraputavalt.

Esiteks imponeeris mulle lavastaja suur respekt helilooja taotluste vastu — tegelaste liikumises ei olnud midagi üleliigset. Esile tõusis suurepärane koostöö video- ja valguskunstnikega: Pirita kloostri müüride vahel avanenud valguspargi rikkalikud võimalused lõid soodsa pinnase fantastiliselt täpsele kaasmängule, mis toetas režiid ja mõtet ja märkas kuni viimse nüansini lauljate hingemaastikul toimuvat.

Etenduse lõppedes võis kuulda paljude asjatundlike kuulajate nagu ühest suust tulevat vaimustatud hinnangut: „Uskumatu, et kuulsime siin vaid meie eesti lauljaid ja Vanemuise orkestrit!” Kiidusõnu väärivad kõik tegijad, kuid eraldi tasub seekord rääkida Aile Asszonyist (Isolde osatäitja). Kuna mul on õnn olnud kuulda/näha peaaegu kõiki Aile Asszonyi rolle nii Estonias kui Vanemuises (sh vapustav „Maria Stuarda” nimiroll!) ja ka tema kontserdiesinemisi paarikümne aasta jooksul, võin öelda, et tema hääl ja rolliminek on saavutanud sõna tõsises mõttes täiuslikkuse. Tema hääle sügavus on kasvanud uskumatult lopsakaks, tema ürgne musikaalsus on lummav. Kogu ta olemuse kirglikkus, partneriga ansamblisse sulandumine, suutlikkus dünaamikast ja diapasoonist sõltumata mitte kaotada oma „pilli” põhiväärtust, tämbrit, annavad talle muusikuna ja kunstnikuna võrratud vahendid rolli kujundamiseks. Kõik see on põhjuseks, miks ta on jõudnud Euroopa juhtivatele lavadele.

Hea oli kuulda Mati Turi (Tristan) väga intensiivset, tessituuriliselt lausa sadistlikult ebamugava partii esitust ning rolli kujundamist. Ooperi kauneim, Tristani ja Isolde II vaatuse duett, kus avaldub armastajate ülim kiindumus, on tõendiks tenori ja soprani erakordsest musikaalsusest — kõik teemad kõlavad ideaalses koosluses partneriga. Karmen Puis (Brangäne) ja Atlan Karp (Kurwenal) sekundeerisid neile suure sisseelamisega. Rõõmu valmistas nende kahe laulja küps ja musikaalne hääl.

Siinjuures ei saa vaikida ühest tähtsast asjaolust, mis selliste vabaõhuetenduste puhul alati kaasa mängib. See on mikrofonide oskuslik kasutus ja nende käsitlemine helirežissööri poolt. Tanel Klesment on kahtlemata selle valdkonna üks paremaid tegijaid meie areaalis. Tema oskus hoida õiget tasakaalu orkestri ja solistide vahel, reageerida igale laulja sooritatud dünaamilisele muutusele väärib esiletõstmist. Ja seda ka orkestripillide soolode puhul: erakordselt mõjuv oli inglissarve soolo (Anastasia Cherniak) ooperi viimases vaatuses, selle pilli imelise tämbri ja mängija fraseerimise ilu.

Risto Joost ooperilaulu kõiki nüansse peensusteni tajuva dirigendina on võimas inspireerija ja tulemus on vaimustav.

Stseen Richard Wagneri ooperi „Tristan ja Isolde” etendusest Birgitta festivalil 2023. Brangäne — Karmen Puis, Isolde — Aile Asszonyi ja Tristan — Mati Turi.
Siim Vahuri fotod

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist.