TUHKVALGE/TUHKMUST

ANU RUUSMAA

Jevgeni Gribi ballett „Tuhkvalge” Edward Elgari ja Gustav Holsti muusikale. Lavastaja ja koreograaf: Jevgeni Grib. Muusikajuht ja dirigent: Risto Joost. Dirigendid: Martin Sildos ja Taavi Kull. Lavastusdramaturg ja libretist: Siret Campbell. Kunstnik: Kristjan Suits. Kostüümikunsntik: Liisi Eesmaa. Valguskunstnik: Priidu Adlas. Osades: Aale — Raminta Rudžionytė-Jordan, Caroline Maquignon või Yukiko Yanagi, Hendrik — Gus UpchurchBradley Howell või Benjamin Newman, Ema — Maria Engel, Georgia Toni Hyrkäs või Alexandra Heidi Foyen, Isa — Alexander Germain Drew, William Halton või Bleiddian Bazzard, Sandman — Alain Divoux või Gerardo Avelar, Sanna, Aale sõber — Sayaka Nagahiro või Selma Stranberg, Oliver, Aale sõber — William Halton või Benjamin Newman,  Sandmani abilised — Benjamin Kyprianos, Colby Samuel Louis Catton, Gustavo Pedro, Hodaka Maruyama või Yuta Irikura, Akihito Shimogata, Josef Jagger, William Halton, Benjamin Newman, Tuletõrjujad — Yuta Irikura, Josef Jagger, Benjamin Newman, William Halton või Benjamin Kyprianos, Colby Samuel Louis Catton, Hodaka Maruyama, Bleiddian Bazzard, Akihito Shimogata, Vladyslav Kalys, Aale sõbrad — Selma Strandberg, Emily Ward, Olivia Lenssens, Sarah Ross, Natalie Barbis, Sofia Zaman, Andrea Johnson, Benjamin Newman, Yuta Irikura, Akihito Shimogata, Benjamin Kyprianos, Josef Jagger, Gustavo Pedro, Colby Samuel Louis Catton, Hodaka Maruyama, Bleiddian Bazzard. Vokaalsolistid — Maria Listra, Pauline Vähi (külalisena) või Grete Oolberg. Vanemuise balletitrupp ja sümfooniaorkester. Esietendused 14. ja 27. X 2023 Vanemuise suures majas. Nähtud etendus 27. X 2023.

Aale — Raminta Rudžionytė-Jordan, Ema — Maria Engel ja Isa — Alexander Germain Drew.

Jevgeni Gribi uuslavastus Vanemuises on tema esimene täispikk koreograafiline teos. Kui oma varasemate tööde puhul on ta olnud lisaks lavastamisele ka valguse, kostüümide ja lavakujunduse autor ning valinud ise muusika, siis seekordne lavastus on sündinud mitme andeka inimese koostöös. Väga rõõmustab fakt, et Jevgeni Gribi meeskonnas on ka dramaturg ja libretist Siret Campbell. Nüüdisaegse balletikunsti ja autorilavastuse seisukohalt vaadates on see ülioluline, sest nüüdisaegses balletikunstis pole meil neid ju eriti võtta ja ega neid ei teki ka, kui keegi kätt ei proovi.

Muusikat soovitas Gribile Vanemuise muusikajuht ja peadirigent Risto Joost, kellel on erakordselt hea muusikaline maitse. Kahe tundliku looja koostöös on valminud ka lavastuse muusikaline tervik, kus on ühendatud Edward Elgari „Enigma variatsioonid” ja Gustav Holsti „Planeedid” ning mille on lavastusele arranžeerinud Tauno Aints. Elgari peen, romantiline ja sügav helikeel sobib hästi kokku Jevgeni Gribi maailmatunnetusega, Holsti muusika puhul jäi ehk silma mõningane koreograafiline kammitsetus.

Lavastuse kostüümikunstnik Liisi Eesmaa on tuntud moekunstnik, hiljutine Kuldnõela laureaat. Tema ja Jevgeni Gribi koostöös on valminud kontrastne mustvalge maailm, mida täiendavad hõbedaselt helklevad tekstiilid, rikkalikud peakatted ning valendavad jalgade ja käte paljastused.  Ema kroon ja isa uhke kaabu rõhutavad emanda ja isanda tähtsat rolli, II vaatuse sisekaemusliku varjudemaailma hingetud  tegelased kannavad iseloomulikke ähvardavaid peakatteid. Kostüümid on efektsed ja kogu värvipalett loob külma, kontrastse õhustiku, jättes soojuse ning inimliku  energia täielikult artistide kanda. Kristjan Suitsu lavakujundus on samas täiesti  abstraktne, ei määratle ega konkretiseeri aegruumi.

Lavastuse  algmaterjaliks on E. T. A. Hoffmanni jutustus „Uneliivamees”, kuid algupärand on vaid aimatav inspiratsiooniallikas, loomingulise abstraheerimise tulemusel on sündinud täiesti uus lugu. Lavastuses on säilinud Hoffmannile omane reaalse ja ebareaalse läbipõimumine, kuid otsad jäetakse lahti ega viidata, mis on mis. Freudistlikult on lavastuse keskmesse seatud inimese alateadlikud ja uskumustest mõjutatud mõtte- ja tegutsemisviisid, mille käivitab hirm. Lavastuse peategelane Aale elab justkui kaksikelu, kus on segamini reaalne maailm ja tema illusioonidesse ning fantaasiatesse uppunud tundemaailm. Aale läbielamistest ja temasse ladestunud uskumustest kujunenud korduvad mustrid ning ikka suuremaks ja sügavamaks kasvav hirm on see, mis huvitab lavastajat. Lavateos liigubki  peategelase  dramaatiliste kogemuste põhjustatud  hirmudel, mille juured on lapsepõlves. Sipeldes omaenese alateadvuse loodud õudusunenägude võrgus, püüab Aale ellu jääda. Vaatajale on aga jäetud võimalus leida omaenese suhe laval toimuvaga.

Aale — Raminta Rudžionytė-Jordan ja Isa — Alexander Germain Drew.

I vaatus kulgeb õnnehetkede ja kaotusvalust kantud stseenide vahelduvas rütmis. 1. stseeni koreograafia on kantud õrnast ja soojast armastusest täisväärtuslikus peres, kus  laps tunneb end kaitstuna. Ema ja isa kõnnivad tema selja taga ja on tema kindluseks. Grib on valinud pereõnne lavale toomiseks lapse magama panemise stseeni, mis pärineb Hoffmanni jutustusest. Koreograafiast läbi põimunud triole järgneb pärast ema lahkumist Aale ja isa duett. Plastilised tantsulised  elemendid, kus Aale kordab isa liikumist, toovad nähtavale isa nakatava eeskuju ja tugeva sideme tütrega. Just isaga koos raamatu lugemine annab Aalele turvatunde, et julgeda minna unenägudemaale. Ühtäkki aga ilmub Sandman, kes on ühelt poolt Aale enda hirmu väljendus, teisalt aga kõikehaarav ja surmav tuli. Sellel on justkui võluvägi, see ilmub Aale unenägudesse ja põhjustab samal ajal reaalsuses saatusliku tulekahju. Abstraktne, erineva tasapinnaga kuupidest moodustuv lavakujundus viitab määratlemata aegruumile ja kõik toimuv on justkui peategelase loodud unenäoline illusioon. Inimeseks kehastunud hirm luurab peategelast ja tekitab katastroofi. Tuleleegid haaravad turvalise kodu ja isa hukkub. Koreograafias on kasutatud mitmeid efektseid akrobaatilisi trikke ja tehniliselt tihedat tantsu. Tuli eraldab ema, isa ja Aale üksteisest eri tasapinnal asuvatele kuupidele. Perekond lahutatakse tuleleekide tantsu koreograafiaga ja Aale turvatunne puruneb. Jääb vaid kõikehõlmav masendus ja lein. Jätkuvalt kujutab lavastaja siin tegelaste omavahelisi läbipõimumisi nende teineteisele toetuvate painutuste kaudu.

Aale — Raminta Rudžionytė-Jordan ja Hendrik — Gus Upchurch.

Järgmises stseenis jääb lein, mis võib lainetena iga hetk uuesti võimenduda,  korraks tagaplaanile ja laval on õnnelik, nooruse pakatavat eluenergiat, ilu ja helget muretust nautiv Aale.
Lavastaja on loonud koreograafiliselt kauni dueti, mis kujutab esimest armumist. Aale ja Hendriku duett algab ilmeka käte liikumisega, kasvades üle hellaks sensuaalseks puudutuseks ja sulatades ühte armunute hinged. Puudutusel on balletis tavaliselt tehniline väärtus, sest füüsilise puudutuse abil sünnivad nii piruetid kui ka erinevad keerukad tõsted. Jevgeni Gribi lavastuses on puudutus tundlik ja väärtustatud, see loob ühtekuuluvuse kahe inimese vahel. Ilus koreograafiline leid, mis kujundab tervikliku dueti seda kaunilt arendades. Tegemist on noorte lootusrikka, puhta ja rikkumata armastusega, kus pole ülearu rõhutatud kirge ja seksuaalsust, vaid  tingimusteta armastust ja teineteisele pühendumist. Ka muusika on kantud helgetest tunnetest.

Järgnevas Aale sünnipäeva stseenis toimub noorte koosviibimine, stseen on koreograafiliselt mitmekülgne ja  tihe. Tasapisi, vast kusagilt sügavalt Aale alateadvuse kihtidest, ilmub uuesti välja Sandman ehk Hirm ja õnnelik koosviibimise stseen lõpeb Aale karjega. Minevikuvarjudest sündinud valusööst tumestab kogu rõõmuhetke. Hirm viib ta uuesti sügavale isiklikesse emotsioonidesse, halvab tema keha ja meele, tema krampides keha tõmbub kägarasse. Aale justkui aimaks, et midagi halba on juhtumas. Tema armastatu suudab teda küll veidi rahustada, kuid Aale on siiski lohutamatu. Järgmise päeva rahulikul hommikul lahkub Hendrik tähendusrikka hüvastijätusuudlusega, teadmata, et see jääb viimaseks. Vaatuse lõpustseenis on  tuletõrjujad oma tööpostil,  nende hulgas ka Hendrik. Koreograafia on tihe ja tantsijatele tehniliselt väljakutset pakkuv. Sandman — hirm, kuid samas ka hävitav tuleleek — tapab Aale armastatud Hendriku. Aalele jääb vaid lein ja armastatu must tuhk, mida ta tuletõrjuja kiivrist välja puistab.

Aale — Raminta Rudžionytė-Jordan ja Sandman — Alain Divoux.

II vaatuses muutub domineerivaks Aale alateadvuses toimuv metamorfoos. Depressiivne ja minevikumälestustesse uppuv peategelane kaotab kontakti ümbritseva maailma ja sõpradega ning on meeleheitel. Üksildase peategelase eksistentsiaalne olelusvõitlus teda tulvana halvavate hirmuvarjudega on II vaatuses valdav, kulgedes tõusude ja mõõnadega stseenist stseeni. 1. stseeni soolos, milles Aale kõnnib valguse ja varju piirimail, on tema liikumine jõuetu, käte liigutused nurgelised, justkui hõljuks ta reaalse ja ebareaalse piirimail. Surmalähedane kogemus armsama lahkumise tõttu teeb inimese üksildaseks uitajaks oma sisemaastikel ja mälestustes. Sõbranna, kes tuleb Aalet otsima ja lohutama, jookseb kaua aega laval ringi, justkui oleks Aale muutunud nähtamatuks. Korraks saab ta siiski Aalega kontakti, kuid siis lükkab too ta tõrjuva liigutusega eemale. Järgnevad koreograafilised duetid ja tertsetid on läbi põimunud tõmbavate ja lükkavate liigutustega, kus joonistub selgelt välja Aale võimetus naasta endise elu juurde. Sõbranna lahkumisele järgneb Aale duett varjuderiigis viibiva Hendrikuga. Aale side lahkunuga on tugev ja ta pole valmis sellest loobuma. Tihedate tõstetega duetis väljendub igatsus tuttava puudutuse järele, mida keha veel nii selgelt mäletab. Duett mõjub koreograafiliselt veidi konstrueeritult, kuid lõpeb kauni suudlusega tuhasajus. Lavale ilmub Sandmani kaaskond nagu ähvardav ja kuri vaimude kamp teispoolsusest. Nad väntsutavad Aalet ja siuglevad ringi, tekitades lava katvasse tuhka ringjaid kujundeid. Balletitrupi sünkroonne tants võiks olla täpsem, siis pääseks nende ähvardav olek paremini mõjule. Aale siiski ei haaku nendega ja jääb üksi lavale seisma. 

Järgnevas stseenis püüab ema Aalet tuttavasse maailma tagasi tuua, kuid  too tajub hoopiski tugevalt isa kohalolu ja pigem tantsiskleb temaga. Tertseti koreograafiline keel on kantud lapsepõlvemälestustest ja õnnelikest aegadest, kuid ei too leinajat välja tema igatsevast üksildusest. Ta vajub tagaseinale loodud hirmuvarjude rüppe, need veeretavad ja tantsitavad jõuetut peategelast. Järgnevas tertsetis on Aale koos Hendriku ja  Sandmaniga. Tertsett on koreograafiliselt tihedate väntsutavate tõstetega, Aalet visatakse ühest sülest teise. Hetkeks kasvab tertsett sujuvalt üle kvartetiks, kui sellega liitub ka ema. Helged mälestused seoses emaga aitavad Aalel taas iseendaga kontakti luua. Ta leiab endas jõudu joosta vastu balletitrupi kujutatud hirmu vaaludele ja nendest läbi liikuda. Kuid Sandman ei anna veel alla ja Aale väntsutamine jätkub. Aale on halvatud kõikehõlmavast sügavast hirmust surma ees. Varjuderiigi pikad rühmatantsud jäävad veidi üheplaaniliseks ja igavaks. Ehk on see tingitud ülisuurtest efektsetest peakatetest, mis piiravad tantsijate liikumisvõimalusi. Vaatamata vintsutustele jääb väsinud ja laastatud olekuga peategelane siiski ellu. Lavastuses jäetakse otsad lahti: kas Aale võidab oma hirmu või võib ta sellesse ikka ja jälle tagasi langeda? See jääb iga vaataja enda otsustada. Viimases stseenis, kus peategelast saadab laval lauluga Hing, võib tajuda Aale leppimist kaotusvaluga ja helgust, sest lahkunud isa ja armastatuga on loodud uus ja nähtamatu side. Aalele jäävad tema kaunid mälestused, puhtaks põletatud emotsioonid, mida sümboliseerib kübeke valget tuhka, mis tema peale pudeneb. 

Aale — Raminta Rudžionytė-Jordan, Ema — Maria Engel, Isa — Alexander Germain Drew ning Sandman — Alain Divoux ja tema käsilased (balletitrupi liikmed).

Kogu lavastuse koreograafiline keel on nüüdisaegsele balletile omane, pigem plastiline, varvastantsu ei kasutata. Tantsujoonis ja tekst on tihe, duettides ja tertsettides sujuvalt ja orgaaniliselt läbi põimunud; kasutatakse liuglevat libisemist, nii põrandal liikumist kui ka suuri tõsteid. Kui I vaatuse tantsukeeles võime näha armastusest laetud ja sooja harmooniat, siis II vaatuses vastandub sellele nurgeline, kramplik ja visklev koreograafia ühes balletitrupi loodud varjuderiigi sõjakate sirgete rivistustega, mis kulgevad üle lava.

Sisekaemuslikke protsesse on alati ülimalt raske koreograafilisse keelde panna. On paras katsumus tuua nähtavale ja pöörata pahupidi inimhinge siseheitlused ja anda neile väline vorm. Oleksin tahtnud näha selgemalt välja joonistunud „võitle, põgene või tardu” reaktsioone, seda on võimalik kehaliselt täpsemalt väljendada. Keha liikumise rütmi muutumisega vastavalt muusikale, tardunult seisatamise või aegluubis liikumise ning võitleja rapsimisega on võimalik kenasti välja joonistada erinevaid seisundeid. Noore lavastaja koreograafiline keel on üsnagi üldistav, tulevikus võiks rohkem tähelepanu pöörata ja edasi arendada ka konkreetsele tegelasele omaseid isikupäraseid liigutusi ja liikumismustreid.

Balleti teisel esietendusel 27. oktoobril tantsis Aalet Caroline Maquignon, kes jäi meelde oma kerge ja pehmelt plastilise kehakeelega. Tantsutehniliselt sorav ja emotsionaalne esitus kulges hoogsalt oma valuliku ja õrna lõpuni. Georgia Toni Hyrkäs (Ema) oli endast lugu pidav emand. Hästi kandis isa ja tütre omavaheline side. Isa tantsinud William Halton oli soe ja Aale mängudega kaasa mõtlev lapsevanem. Sandmani rolli esitanud Gerardo Avelar mõjus saatusliku, sünge  ja kurjakuulutavana. 

Jevgeni Gribi lavastus ja koreograafia on abstraheeritud jutustus. See on lugu, mis võib juhtuda ükskõik mis ajal ükskõik millises peres ükskõik kellega või olla hoopiski kummituslik unenägu, kus reaalsus seguneb hirmust sündinud fantaasiatega. Unenäoline ja mänguline lugu, mida jutustatakse täpselt määratlemata keskkonnas, annab publikule võimaluse avastada omaenda isiklik suhe hirmude maailmaga: „Meie enda Mina fantoom, millel on tihe sugulus meie hingega ja sügav mõju meie meeleseisundile, võib meid kas põrgusse heita või tõsta taevasse.”   (E. T. A. Hoffmann, „Uneliivamees”)

Aale — Caroline Maquignon ja Hendrik — Bradley Howell.
Rünno Lahesoo fotod

 

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist.