VANA KULD VI. „IN PARADISUM” (1993)

Sulev Keeduse „In paradisum” on tema kolmas täispikk dokumentaalfilm ja esimene film, millele värskelt loodud Eesti Filmiajakirjanike Ühing andis 1994. aastal aasta parima eesti filmi auhinna. Eesti Telefilmile tehtud dokki filmiti 1992. aasta juulist oktoobrini Eesti Vabariigi paranduslike tööde kolooniates nr 1 ja nr 2 ning eeluurimisvanglates. „In paradisum” on hinnaline ajastudokument perioodist, mil Nõukogude Eestist sai jälle Eesti Vabariik, aga see muutus polnud veel vanglamüüride vahele jõudnud. Lugu kõnetab, hämmastab ja on aktuaalne tänapäevalgi, sest sellist kuritegelikku paari nagu Andreas ja Pille Hanni pole Eesti kriminaalses ajaloos võtta.

2009. aastal ilmus Eesti Ekspressi kirjastuselt filmis oma lugu rääkinud Pille Hanni raamat „Ma armastasin kiskjat” ja samal aastal toetas toonane Eesti Filmi Sihtasutus ka „Kiskja”-nimelise täispika mängufilmi stsenaariumi kirjutamist raamatu esimese poole põhjal. Praeguse seisuga on see produktsioonifirmal Maagiline Masin jätkuvalt arenduses (viimati pealkirja all „Ainus armastus”). Kuuldavasti pole maha maetud plaani Pille Hanni lugu mingil moel mängufilmiks teha. 2022. aastal avaldas kirjastus Tänapäev eesti keeles soomlase Ville Hytöneni romaani „Johannes-Andreas”, mis räägib Pille partneri loo ja mille filmiks tegemisest on soomlased huvitatud (YLEs on sel teemal ilmunud ka kuueosaline taskuhääling1). 2008. aastal tehti Taanis „In paradisumist” ja Pille loost inspireeritud performatiivne ooper nime all „Süda kilekotis”2.

Pärast filmi linastumist kirjutas vaimulik Avo Üprus Teater. Muusika. Kinos: „Nõnda on tegemist uuendusliku ja mõjuva režissööritööga. Mõttelaisk vaataja võib pidada filmi ebaõnnestunuks (Postimees 23. III 1993). Tegelikult kõneleb film ühest end eksponeerida soovivast vähemusrühmast, kellel on oma subkultuur, märgisüsteem ja müüdid. Mitte ilmaasjata pole tätoveerimine nii tähtsal kohal: see on sümboliküllane osa selle vähemuse keelest. Küllap igast sootsiumist on võimalik teha filme, mis teda iseloomustavad. Rahvust on võimalik iseloomustada eliidi ja lumpeni kaudu, aadlike ja talupoegade kaudu. Keedus on teinud panuse eliidi peale — väärtused ja hierarhia tulevad nii paremini nähtavale.”3 Tristan Priimägi on raamatus „101 Eesti filmi” kirjutanud: „Võib ainult arvata, kui võõra ja kummastavana võis see film mõjuda oma väljatuleku ajal, kui isegi nüüd, kui vanglakultuur on pätikükkide ja gopnik-glämmi kaudu popkultuuri sisse imbunud ja igapäevaseks muutunud, suudab osa filmi kaadritest ja tekstilõikudest endiselt vaatajat raputada.”4

„In paradisumit” saab vaadata ERRi arhiivis5.

Vestlesime Sulev Keedusega „In paradisumist” jaanuaris 2024.

 

Vanades intervjuudes oled öelnud, et sind köidavad just piirsituatsioonid ja suletud süsteemid. Kui „In paradisumist” rääkida, siis mis sind nende juures paelub?

Inimest ikka paeluvad mõistatused. Banaalselt öeldes elame ju selleks, et õppida ja mingeid kogemusi saada. Kui satutakse olukorda, milleks ei olda valmis, siis paremal juhul see rikastab inimest. Aga ma pean ütlema, et ma ei ole otsinud neid situatsioone, vaid see on kuidagi juhtunud nii.

„In Paradisum”, 1993. Režissöör Sulev Keedus.

 

Kuidas sa „In paradisumit” tegema sattusid?

Vangla teema peale sattusin esimest korda, kui tegin Eesti mustlastest dokumentaalfilmi. Tol ajal oli nii, et paljud mustlased olid mingi aja vangis istunud. Noorena saadi mõne pätiteoga hakkama ja oligi kinni minek. Selle filmi nimi on „Vaarao lapsed” ja seal on episood, mis on filmitud Rummu vanglas. Abiks oli Medni Pilve, kes oli „Vaarao laste” üks tegelastest. Ka Medni oli kunagi paar aastat kinni istunud, nii et Rummu laager oli talle tuttav koht. Mulle tundus see väga isemoodi maailm, sest enamus vangidest ei elanud eraldi kambrites, vaid nn elu- ja töötsoonis. Elutsoonis olid suured toad, kuhu mahtus kümme-viisteist voodit. Selline laagrielu. Ma ei tea, kuidas praegu on, aga pigem mitte niimoodi.

Töötsoonis käidi tööl, see oli traataiaga elutsoonist eraldatud. Mind hakkas huvitama, kuidas taluvad mehed isoleeritust ja kuidas naised, kas on mingi vahe. Sellepärast filmisimegi „In paradisumit” nii naiste- kui ka meestelaagris, ehk siis Harkus ja Rummus.

Tegime seda filmi taasiseseisvunud Eesti Vabariigi alguses, kui endine vanglasüsteem veel kehtis ja ei olnud jõutud uuele režiimile üle minna. Seda ei saanudki ju päevapealt muuta. Sattusime sellisele ajale, kui juhtkond, kes valmistus ära minema, ei teadnud veel, millal ta läheb, ja uued ülemused, kes pidid töö üle võtma, ei olnud seda veel jõudnud teha. Oli kerge segadus, tänu millele saime vabamalt toimetada.

Mingeid erilisi ettekirjutusi ei tehtud, soovitati ettevaatlik olla ja vältida mõne juhusliku konflikti keskele sattumist. Ööseks ei olnud võimalik tsoonidesse jääda. Saime filmida tööpäeviti hommikul kella üheksast õhtul viieni.

„In Paradisum”, 1993.

 

Kui ma enne meie vestlust filmi üle vaatasin, meeldis mulle väga see kontrast, et Eesti Vabariik on just saanud vabaks ja siis tuleb keegi ja teeb filmi millestki risti vastupidisest kui see, mida värske riik ilmselt tahaks maailmale näidata, ja siis valib hiljuti loodud Filmiajakirjanike Ühing selle veel oma esimeseks aasta parimaks eesti filmiks. Aga tundub, et sellel, mida sa näitasid, polnud Eesti Vabariigiga tegelikult palju pistmist. See oli ikkagi puhas nõukogude aeg, mis seal vanglates edasi kestis, ja tänu sellele avanesid ka uksed, mis vastasel juhul oleksid ilmselt suletuks jäänud.

Muidugi olid seal mõned reeglid, kuhu me võisime minna ja kuhu mitte. Enne vist polnud tsoonides keegi nii pikalt filmimas käinud. Lõpuks ei viitsitud meiega enam tegelda, unustati jälgida, kus ja kellega koos me liigume. Ja oligi hea, sest meil tekkisid siis uued olukorrad ja võimalused, kuni sinnamaani välja, et ühe episoodi filmisime väikses ruumis, kuhu sai siseneda ainult läbi sektsioonkapi. Väidetavalt ei olnud seal keegi võõras käinud ja vangla personal isegi ei teadnud, et selline peidik olemas on. Meid kutsuti siis sinna filmima. Läksime helirežissööriga kahekesi. Halvemast päästis vist see, et kaameras sai filmilint otsa ja meil polnud põhjust kauemaks sinna jääda. Ei teagi, kuhu see süstimine, joomine ja kaardimäng välja jõudsid. Päris hull kogemus. Mul on siiani meeles need vangid, kes meid sinna kutsusid, ja see polnud kindlasti mingisugune plaan meid ohtlikku olukorda panna. Pigem tahtis üks grupeering, et nad pildile jääksid. See oligi vist nende viimane pidu, millele järgnes julm arveteõiendamine. Ma ei mäleta, mitu meest siis tapeti, aga sellel peol nad juba teadsid, et midagi sellist on tulemas.

 

Siis kehtis Eestis veel surmanuhtlus, eks?

Võimalik. Kes millist karistust kandis, see jutuks ei tulnud.

 

Aga kui suur võttegrupp üldse oli, kui sina ise olid režissöör, stsenarist ja operaator?

Oli Medni Pilve, assistendina ja konsultandina. Lisaks Mednile helirežissöör Peeter Roos, ja mina olin siis kaameraga. Oli ka kaameratehnik, Arriflexi kaamera oli laenatud Riia stuudiost. Eestis oli tol ajal ainult kaks samasugust kaamerat ja need olid Tallinnfilmis. Eesti Telefilmil nii head tehnikat ei olnud. Nii et meie võttegrupp oli neli inimest. Kui läksime hommikul vangla väravast sisse, siis viisime tehnika alati meditsiiniosakonda, seal oli üks vang, kes meid vastu võttis. Kui läksime filmima, siis kaameratehnik kaasa ei tulnud.

 

Kui kaua võtted kestsid?

Rummus filmisime ehk kolm-neli nädalat ja Harku naistevanglas kümmekond päeva.  Harku naistevangla oli ka palju väiksem.

 

Kui riskantne see kõik nüüd tagasi vaadates tundub?

Oli olukordi, kui käisin vangidega läbirääkimisi pidamas ja valvurid lihtsalt kadusid ära. Kui asi kahtlaseks pööras, ei tahtnud nad selles osaleda ja keerasid selja. Aga kuidagi läks kõik õnneks. Usaldus oli vastastikune ja enda arvates ma ei kuritarvitanud seda kuidagi.

Vang võib olla vägagi hea psühholoog, märkab paljusid nüansse, mingeid mänge temaga ei ole mõtet mängida. Kui lähed nii-öelda sirge seljaga, siis võetakse sind omaks.

„In Paradisum”, 1993.

 

Kuidas sa selle lahenduseni jõudsid, mis filmis lõpuks on?

Kui esimene kord Harkus naiste laagrisse läksime, oli meil vangla juhiga jutuajamine ja ta ütles, et me võime filmida, kus tahame; loomulikult vangid peavad ka filmimisega nõus olema. Aga oli üks erand, keda ta soovitas mitte tülitada, selle vangi nimi oli Pille. Pille pidavat käituma võõrastega nii, et tõmbab endal puhvaika üle pea ja ühtegi sõna ei ütle. Loomulikult tekitas see meis huvi ja kui me siis järgmisel korral Pilleni jõudsime, leppisime sealsamas kokku, et saame oma tehnikat tema juures hoida. Pille elas omaette suures ruumis, mis oli sauna ja pesuköögiga ühes hoones. Vähehaaval tekkis meie vahel usaldus ja siis tahtis ta meile ka oma lugu rääkida. Kuidagi juhtus nii, et lükkasime seda jutuajamist mitu korda edasi ja enam-vähem eelviimasel filmimise päeval leidsime lõpuks võimaluse Pille jutt salvestada. Me ei filminud teda, et ta saaks oma lugu vabamalt rääkida.

See oli ikka vapustav, kui täpselt ta oma mõtteid sõnastas. Ta oli vang juba kümnendat aastat. Mõned inimesed ei usu, et see hääl ongi Pille hääl. Arvatakse, et keegi näitleja esitab Pille monoloogi. Tegelikult juhtus kõik kohapeal, Harku naistevanglas Pille toas.

 

Aga teda ennast ei ole filmis kordagi näha?

Pille on ainult albumifotodel. Tegime ühe lisavõttepäeva ja filmisime ka neid albumeid, mida ta meile näitas. Pille on see, kes läbi luubi neid fotosid vaatab — tal olid väga tugevad prillid, nii et see oli tema puhul täiesti loomulik.

 

Aga mees, kes loeb?

Hääl, mis eeluurimisvanglas enesetapu teinud Andrease viimast kirja loeb, kuulub näitleja Erik Ruusile.

 

Kas oli midagi, mis sind seal olles inimlikul tasandil  üllatas?

Võimalik, et tol ajal ei huvitanud mitte kedagi nende vangide olukord. Neile oli määratud kindel karistus, mida nad kandsid, ja sellega kõik piirduski. Inimlikku lähenemist oli tol ajal vähe, nii mõnedki valvurid valitsesid hirmutamisvahenditega.

 

Kas sellises olukorras olemine vajas sinult ka mingit erilisemat häälestumist?

„In paradisum” oli esimene film, kus olin ise ka operaator. Kuigi eelmise filmiga „Vaarao lapsed” juhtus nii, et pidin poole filmi pealt ka operaatorina jätkama. Sel juhul pole su tähelepanu ainult situatsioonil endal, vaid ka sellel, kuidas seda kõike filmilindile saada. Ma ei mäleta, et oleksin kuidagi mõelnud enda häälestamisele. Selleks polnud aega.

 

Kuidas see porno vaatamise seanss teoks sai?

Nad vaatasid neid filme seal küll, kuigi võib-olla sellist ühist vaatamist palju ei olnud. Sel ajal hakkasid vanglates liikuma VHS-kassetid ja nende vaatamine polnud enam otseselt keelatud.

 

Nõukogude ajal oli siis pornograafia keelatud?

Pornograafia levitamine oli isegi karistatav. Mulle oli see episood päris karm ettevõtmine, aga samas õigustatud, sest läks lõpuks Pille looga kokku. See oli teema, mida Pille puudutas oma monoloogis pigem tagasihoidlikult. Hiljem tema raamatut „Ma armastasin kiskjat” lugedes sain kinnitust, et seksuaalne konflikt ja teineteisele kätte maksmine oli Pille ja Andrease vahel korduv, kuni sinnamaani välja, et Andreas kehastus aeg-ajalt ka naiseks.

 

Sinu film eristus vist väga sellest, kuidas tol ajal filme tehti? Toona korraldati avalikke arutelusid dokumentaalfilmide üle, mida siis hiljem ka ajakirjanduses lahati, ja kui neid lugeda, siis see film paistis ikka vägagi silma.

Võib-olla teema eristus, aga ülesehitus… võib-olla ka see, jah. Eesti dokumentaalfilm oli päris heal tasemel, Sööt ja Soosaar, Puks ja Tooming, Säde ja Neuland… Eks ma siis sattusin sinna kõrvale. See oli sõna otseses mõttes ikka väga suur üllatus, et esimest korda, kui filmiajakirjanikud hakkasid valima aasta filmi, sai selleks „In paradisum”. Ei mäletagi, kes teised seal nimekirjas olid…

 

In paradisumi” kõrval kandideerisid 1994. aastal veel Riho Undi „Kapsapea”, Peep Pedmansoni „Eesel heliredelil” ja Mark Soosaare „Ema vene”.

Kõik uhked filmid, eks. Mäletan, et kui kinomaja teise korruse saalis aukiri üle anti, läks fotograaf närvi, tuli ja käratas mu peale, et kas ma võiksin pisut paigal püsida, sest ta peab minust ühe pildi tegema.

 

Sellel ajal vist filmitegijad protestisid Toompeal, kuna filmirahastus oli unustatud riigieelarvesse lisada?

Jah, Tallinnfilm lagunes laiali. Telefilm kestis mõned aastad veel.

 

Kas vangid nägid ka kunagi „In paradisumit”?

Ma olen täiesti kindel, et nägid. Nende juures oli vist isegi üks esimesi seansse, sealsamas Rummu meestetsoonis. Aga ma ei mäleta enam, kuidas vastuvõtt oli. Muidugi polnud seal kino ega võimalust filmilindilt näidata, vaid ilmselt seesama tehnika nagu nende pornofilmide vaatamisel, ehk siis VHS-kassett.

Mul on ikka olnud selline põhimõte, et kui inimesed, kelle juures ma filmi teen, mind usaldavad, peab see usaldus olema vastastikune. Kui filmi valmis saan, lähen ja näitan kõigepealt neile, enne kui see avalikkuse ette jõuab. Mitte sellepärast, et nõu küsida, aga see on elementaarne lugupidamisavaldus.

„In Paradisum”, 1993.
Kaadrid filmist. Sulev Teinemaa kogu

 

Aga mida arvati „In paradisumist” väljaspool Eestit?

Väga erinevalt. Kui mu mälu ei peta, siis käisin Firenzes festivalil ja Saksamaal Leipzigis dokifestivalil — sealne seanss oli õhtul vabaõhukinos. Täiesti erinev publik. Võib-olla on „In paradisum” selline film, pärast mida on väga raske veel midagi öelda. Oluline on see, kas vaataja jääb uskuma, et tegu on päris looga, et see ei ole fantaasia. Eriti just Pille monoloog. Kui ei usu, siis on film mõttetu. Eks neid arvamusi oli igasuguseid. Ma mäletan, kuidas filmi helilooja ütles pärast esilinastust, et kui ta oleks teadnud, mis sellest kõigest kokku tuleb, siis ta poleks lubanud oma poega laulma „In paradisumit”. See oli tema reaktsioon.

 

Kas leiti ka, et sellistest inimestest ei tohikski filmi teha?

Ikka. Minu filmidega käivadki need küsimused kaasas. Et miks peaks vaatama, kuidas üks Narva linnas elav narkomaan on ennast poolsurnuks süstinud („Varesesaare venelased”, 2012 — J. L.). Minu vastulause on see, et kui need inimesed on olemas, siis kuidas me saame neist lihtsalt mööda vaadata. Aidata on nagunii raske, aga tähelepanu võiks olla rohkem.

 

Vestelnud JOHANNES LÕHMUS

 

Viited:

1 YLE taskuhääling — https://areena.yle.fi/podcastit/1-50588944

2 Taanis tehtud ooper — http://studioskinnarmo.dk/?lens_gallery=heart-in-a-plastic-bag-opera-nord-athelas

3 Avo Üprus 1993. — Teater. Muusika. Kino, nr 6, lk 83.

4 Tristan Priimägi 2020. 101 Eesti filmi. Tallinn: Varrak, lk 159.

5 In paradisum. — https://arhiiv.err.ee/video/vaata/in-paradisum

 

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist.