HARIDUSEST JA KASVATUSEST TÜ VILJANDI KULTUURIAKADEEMIA ETENDUSKUNSTIDE OSAKONNAS*

Märts, 2018

TÜ Viljandi kultuuriakadeemias on viis osakonda, millest neli asuvad Viljandis: etenduskunstide, muusika-, kultuurhariduse ja rahvusliku käsitöö osakond. Viies osakond on kunstide keskus Tartus. Etenduskunstide alla kuuluvad tantsukunsti, teatrikunsti ja teatrikunsti visuaaltehnoloogia õppekava. Teatrikunsti erialad on näitleja, lavastaja ja harrastusteatri juht. Tantsukunstil on tantsuõpetaja eriala — eeldusega, et mõned üliõpilased teevad ka koreograafi lõputöö. Teatrikunsti visuaaltehnoloogia õppekava erialadeks on valguskujundaja, dekoraator-butafoor, lavastuskorraldaja ja etenduskunstide multimeediaspetsialist. Õppekavasiseselt saab erialasid omavahel kombineerida ja omandada ka mitu eriala — näiteks näitleja ja lavastaja või valguskujundaja ja multimeediaspetsialisti oma jne. Õppeained on paigutatud erinevate õpiväljunditega moodulitesse. Kõigile akadeemia tudengitele on kohustuslik üld- ja alusainete moodul, kuhu kuuluvad sotsioloogia ja kultuuriantropoloogia, filosoofia ja esteetika, isiksuse- ja sotsiaalpsühholoogia, loovettevõtluse ained
ja omakultuur.

 

Taavet Jansen, TÜVKA etenduskunstide osakonna juhataja, multimeedia juhtiv õppejõud.

Asusid osakonnajuhataja kohale 2017. aasta sügisest. Millisena näed oma rolli?

Ma alustasin seda tööd põneval hetkel. Etenduskunstide osakonna teatrikunsti õppekava oli kaotanud juhtiva õppejõu ja me pidime otsustama, kuidas edasi liikuda. Otsustasime minna õppekavade sünkroniseerimise ja ühildamisega veelgi sügavamale; eesmärgiks oli, et osakonnas töötavad ja õppivad inimesed mõtestaksid ja mõistaksid üksteise tegevust. See kõlab enesestmõistetavana, aga paraku pole see selles süsteemis mitte alati nii. Ma ei näe ennast üldse sellise juhina, kes otsustab, mis on parim osakonnale ja kõigile inimestele. Mina näen demokraatlikku keskkonda, kus probleemide üle vaieldakse, küsimusi ja eesmärke sõnastatakse ühiselt. Muidugi peab kõike ka administreerima ja korraldama, et õppejõud saaksid keskenduda oma tööle, kuid meil tuleb olla üksteisele avatud ja tunda huvi ka kolleegide tegemiste vastu. Me peame kõik omavahel rääkima. Koostöö käib nii õppejõududega, programmijuhtidega kui ka Tartu Ülikooli juhtkonnaga. Tartu Ülikooli all olemine on minu meelest väga tähtis. Ülikoolil on väga suur osa ühiskonnas ja hariduspoliitikas ja selles osalemine toob etenduskunstid veidi rohkem maa peale, pärisellu. Kui oleksime eraldi kool oma eelarvega, siis kapselduksime veel rohkem. Samuti annab Tartu Ülikooli osaks olemine võimaluse õpetada näitlejaid nii, nagu õpetaksime teadlasi. Suure struktuuri sees saab leida oma võimalused.

 

Kelleks te kujundate oma lõpetajaid?

Me kujundame oma õpilasi ikka siin maailmas toimimiseks. Loomulikult on erinevus, kas lõpetanu on visuaaltehnoloog, esineja või lavastaja. Ühtedel on oskused väljendada oma ideid käeliselt või tehnoloogia abil, teistel jälle keha kaudu. Mulle ei meeldi mõte, et kujundame neid vastavalt turu nõudmistele. Eesmärk on ikkagi selge silmavaatega inimene, kellel on ideed, kes oskab oma ideid sõnastada, väljendada ja ka teostada. Oluline on ka see, et oma erialaga tahetaks tegelda.

 

Viljandi kool on loodud paljususe põhimõttel. Kuidas on võimalik õpetada kõike korraga?

Meil on tõesti palju võimalusi. Sisseastujad astuvad siiski erinevatele erialadele; seega sellist läbipõimumist veel väga ei ole. Üritame hakata seda rohkem võimaldama ja soodustame koostööd. Ma arvan, et on väga oluline, et meie kooli ükskõik millise eriala lõpetanu saaks aru, kuidas mõtleb näitleja või tantsija, kuidas mõtleb butafoor, kuidas mõtleb valgustaja või multimeediakunstnik ja mida näeb lavastaja. Nii saame luua ühist arusaama ja ühist mõistmist. Et seda saavutada, peame üksteist ja üksteise loomingut aktsepteerima ja olema võimelised seda analüüsima. Sellest tekib ka harjumus kollektiivseks tööks.

Meie õppemeetodid määravad loomulikult konkreetsed õppejõud, aga kõikide meetodite summa ja eesmärk on üks: inimene, kes töötab teatriruumis, peab õppima mis tahes meetodi abil peeglisse vaatama ja tal peab tekkima soov ennast arendada. Mulle on tähtis, et lõpetaja oleks ka tehniliselt võimekas, olenemata erialast.

Kui suhtuda meie kooli kriitiliselt, siis peab ütlema, et kõike on liiga palju. Kui rääkida visuaalist, siis näiteks multimeedia spetsialisti erialal, kus mina tegutsen, on tohutud võimalused. Valdkond on niivõrd lai ja kui ma sooviksin, et õppijad puutuksid kokku kõige võimalikuga, saaksid nad keskenduda igale asjale vaid tund aega oma elust. Midagi peab siiski välja jätma, et saaks hästi õppida, aga samas ei tohi tekkida arvamust, et üks asi on parem kui teine. Peame oma programme läbi veel tihedama sõela suruma, säilitades sealjuures kainet meelt. Töö programmiga ei lõpe kunagi; me oleme pidevas muutumises.

 

Mida kujutab endast see multimeedia osakond, mida sa kamandad?

Visuaaltehnoloogia õppekava alla kuuluvad valguskujundaja, multimeedia spetsialisti, dekoraator-butafoori ja lavastuskorraldaja eriala. Mina olen multimeedia spetsialisti eriala vastutav õppejõud. Multimeedia õpe on põhiliselt suunatud videole, nii videomaterjali loomisele, tootmisele kui ka mahamängimisele. Rõhuga just live-olukorral. Töötame ka interaktiivsete lahendustega, video-mapping’utega ja
vajadusel ka programmeerimisega. Lõpetajad teevad nii lavastustele kui ka kontsertidele videolahendusi, video-mapping’uid, live-ülekandeid jms. Hea asi on see, et kamandama ei pea ma kedagi. Lihtsalt pole vajadust, sest kõik koolis töötavad inimesed tunduvad olevat väga motiveeritud.

 

Olen kuulnud, et teie tudengid värvatakse juba esimesel õppeaastal teatritesse tööle?

Tehnilistel erialadel on jah nii, et õpilasi kangutatakse koolist ära. Just nagu oleks valguskujunduse tudeng juba aastaga tipptasemel ja sobiks erialasele tööle. Meie tahame pakkuda koolis võimalusi erialaseks arenemiseks, just tööks iseendaga. Pakume järjest rohkem projekte ja aineid, kus visuaaltehnoloogia tudengid saavad end kunstnikena teostada.

 

Kui teaduspõhine on teie loominguline õpe?

Mina näen tulevikus palju suuremal määral uurimuslikku tööd. Etenduskunstide osakonnas on teadustöö maht ja kvaliteet märkimisväärselt tõusnud. Meil on Valle-Sten Maiste, Marko Veisson, Ele Veskus, Holger Rajavee, Kai Valtna jt, kes sellega tegelevad. Tantsukunstis ja visuaaltehnoloogias on mõned uurimistööd juba avaldamisväärilised. Tudengid uurivad näiteks ebastandardsete projektsioonimaterjalide peegeldumisvõimet või kaardistavad videolahenduse eri võimalusi lavastuse kontekstis jne. Tudengid on aru saanud, et erialased ideed ja uurimistöö täiendavad ja arendavad teineteist.

 

Kas teie koolis töötavad õpetajad või kunstnikud?

Päris mitmed on õpetajaoskustega kunstnikud. Mulle ei meeldi sõna
„õpetaja”, me ei õpeta ega kasvata kedagi. Leian, et õppejõu positsioon võiks olla nagu vanemal kolleegil või giidil, kes juhendab õpilast džunglimatkal. Teatud staadiumis hakkab tegevkunstnik paratamatult mõtlema, millega ta tegeleb. Seda lahti harutades on võimalik näha teadmiste võrgustikku koos selle aukude ja sildadega. Kool on tegevkunstnikule suurepärane võimalus end edasi arendada, sügavustesse kaevuda ja juhendamise toel oma teadmisi lihvida. Me õpime kõik koos.

 

Kuidas maailm loodi?

Kaks marginaalset aineosakest põrkusid tühjuses ja tõid kaasa kohutavalt suure plahvatuse. Kas miski seda ajendas, ma ei tea.

 

 

Eve Komissarov, TÜVKA teatrikunsti visuaaltehnoloogia programmijuht, dekoratsioonimaali lektor.

Kelleks te oma õpilasi kujundate ja mida peaksite oma  „töövõiduks”?

Eelkõige avatud ja iseseisvalt mõtlevateks inimesteks. Lisaks peavad visuaaltehnoloogia õppekava lõpetajad olema valmis töötama meeskonnas, suutma ellu viia enda ja teiste ideid, olema orienteeritud maksimaalse tulemuse saavutamisele, pidades samal ajal silmas ka ajaressurssi. Me koolitame loov-tehnilisi töötajaid, kes on võimelised loomingulises protsessis kaasa rääkima, lahendusi välja pakkuma ja oma tööd analüüsima. Visuaaltehnoloogia erialad annavad kunstilised ja tehnilised baasteadmised; tulevikus tahame pakkuda võimalust arendada veelgi rohkem erialade loomingulist külge, et õppekava valinul oleks süvenemisruum ja võimalus keskenduda kas tehnilisele poolele või tegelda loominguga. Visuaaltehnoloogia üliõpilastel on võimalik leida end kas pigem loojana/kunstnikuna või siis teostajana, teiste mõtete elluviijana. Kui seni oleme koolitanud dekoraator-butafoore, siis igast lennust on tulnud ka huvitavaid loojanatuure, kes jätkavad õpinguid Eesti Kunstiakadeemia stsenograafiaosakonnas. Õppekavale on ette heidetud liigset laialivalguvust; me ei jõua süveneda spetsiifikasse, sest vaja on läbi hekseldada liiga palju väiksemahulisi aineid. Samas tagab see valikute mitmekesisuse; erinevad inimtüübid leiavad oma niši, meelepärase väljundi, millega süvitsi edasi minna. Me saame näidata, millised võimalused selle eriala piires avanevad; edasine on juba valikute küsimus. Kooli lõpetamine ei tähenda, et sa oled oma erialal valmis professionaal. Mingil hetkel sain aru, et kõige tähtsam on anda edasi teadmine, et sa pead olema valmis pidevaks enesetäiendamiseks ja katsetusteks. Me ei saa anda valmispakendatud portsjonit teadmisi, kuna pole olemas lõplikke ja alati töötavaid lahendusi.

Töövõit? On väiksed ja suured töövõidud — külalisõppejõudude valik, kus koostöö lõpeb mõlemapoolse rahuloluga, üliõpilaste suurepärased hinded seminaritöös, mis näitab analüüsivõime olemasolu, õnnestunud koostöö teatritega, kus rahul on mõlemad osapooled, ja lõpuks nii inimlikus kui ka erialases plaanis arenemisvõimelised ja hästi hakkama saavad noored kolleegid teatris.

 

Kes teil õpetavad ja kas sa näed kooli kasvatus- või haridusasutusena?

Meil õpetavad loomulikult oma eriala parimad professionaalid. Need on reeglina inimesed, kes on kõrgelt tunnustatud, pikaajalise kogemusega, tihtipeale juba meie õppekava vilistlased. Üliõpilased oskavad vägagi hinnata õppejõude, kes reaalselt oma erialal töötavad, kes tunnevad põhjalikult valdkonna spetsiifikat ja oskavad neid teadmisi ka motiveerivalt edasi anda. Kuna tegemist on kõrgharidusega, siis on oluline osa õppekavas üldharivatel ainetel, ilma milleta on ka lavatagustel töötajatel keeruline kultuurivaldkonnas hakkama saada. Õppeaja jooksul üritame kaasata erinevaid õppejõude, et üliõpilased kogeksid mitmeid võimalikke lähenemisviise. Ehk rakendada juba kooliajal väljendit „issanda loomaaed on kirju”.

Kasvatamine ja hariduse andmine käivad käsikäes, üks ei välista teist. Näitlejate ettevalmistamisest rääkides on Leo Kalmet öelnud, et professionaalsete oskuste õpetamise kõrval ei tohi pedagoog kunagi unustada inimese kasvatamist, ja ühtlasi rõhutanud teatrikollektiivi loomingulise ja tehnilise poole ühtsust. Kuna meil õpetavad enamasti praktikud, siis teadmiste edastamisega kaasneb ka tegevus, mida  akadeemilises kõnepruugis nimetatakse üldpädevuste arendamiseks ja mis on kollektiivse töö puhul hädavajalik.

 

Kui teaduspõhine on teie õpe?

Rakenduskõrgharidusõppe diplom, mille meie lõpetajad õpingute lõppedes saavad, tähendab seda, et tegemist on siiski arvestataval määral praktilisi teadmisi ja kogemusi edastava õppega. Kokkupuude teadustööga on põgus, kolmandal kursusel saavad üliõpilased oma esimese akadeemilise kirjutamise kogemuse väikesemahulise uurimuse läbiviimise näol seminaritöö aines, millele eelnevad küll mitmed ettevalmistavad teoreetilised ained. Samuti kaasneb loov-praktilise lõputöö loomingulise või teostusliku osaga kirjalik töö, milles analüüsitakse oma tegevust võimalusel laiemas teoreetilises kontekstis.

 

Kuidas toimub koostöö teiste osakondadega? On ju seda peetud Viljandi kooli plussiks.

Koostöö toimub sarnaselt reaalses tööelus toimiva tööprotsessiga. Loov-tehnilised üliõpilased ehk „visuaalid” osalevad nii õppetöiste kui õppekavaväliste projektide loomingulistes või tehnilistes meeskondades lavastuskorraldajatena, valguskujundajatena, videokujundajatena, dekoraator-butafooride/lavakujundajatena. Kolm õppekava etenduskunstide osakonna sees on loodud üksteist toetama ja täiendama; meil on kahe mooduli jagu ühisaineid teatri- ja tantsuõppekavaga ja lisaks on võimalik teha koostööd kooli teiste osakondadega. Keerukaks kujuneb igapäevatöö koordineerimine ja tunniplaani raamidesse surumine, sest kokku on vaja sulatada mitme õppekava erialade tunnid, pidades silmas üliõpilaste erialaseid ja õppekava puudutavaid vajadusi. Visuaaltehnoloogia õppekava koosneb juba ise neljast erialast ja seega on siin tegemist nelja liiki spetsialiseerumise vajadustega. Koostööprojektid kipuvad valguma üle selleks ette nähtud aja piiride, sest kui tahame jõuda publikuküpse lõpptulemuseni, tähendab see igal juhul ainepunktide lõhkiminekut, unarule jääma kippuvaid loenguid, öötööd jne.

Õppetööväliste ürituste läbiviimisel on loov-tehnilised üliõpilased pidevalt kaasatud ja n-ö koolisisest praktikat saavad  „visuaalid” rohkem kui küll. Igal juhul annab erinevate erialade üliõpilaste koos tegutsemine teadmise, milline on loov-tehniliste töötajate roll loomingulises protsessis; samuti mõistetakse ehk paremini tehnilise meeskonna töö spetsiifikat. Samuti on tähtis loov-tehnilise meeskonna omavahelise koostööharjumuse ja üksteisemõistmise tekkimine situatsioonis, kus koos õpivad dekoraator-butafoor/lavakujundaja, videokujundaja ja valguskujundaja — loogilise täiendusena võiks selles reas tulevikus paikneda ka helikujundaja koolitamine.

 

Kuidas maailm loodi?

Läbimõeldult. Läbikaalutult. Kõige parema äratundmise järgi.

 

 

Jaanika Juhanson, TÜVKA teatrikunsti programmijuht, etenduskunstide lektor.

Kuidas TÜVKA etenduskunstide osakond soovib oma üliõpilasi kujundada?

Minule olulised märksõnad on uudishimu ja koostöö. Näiteks tantsukunstis lähenetakse lavastuse loomisele veidi teistmoodi kui teatrikunstis, kuigi neil on ka ühisosa. Üliõpilased ei pea muutma oma mõttemalle ega lõputult kohanema, küll aga olema avatud ja loominguliselt uudishimulikud teise kunstniku meetodite suhtes. Isegi kui keskendud ühele loomevormile, on vajalik teadlikkus paljudest võimalustest. Selle võimalustespektri ja samas ka etenduskunstide ühise mõistevälja loomine on meie osakonna üldainete eesmärk.

Osakonna nime muutsime lavakunstidest etenduskunstideks 2010. aastal. See oli toona põhimõtteline identiteeti määrav otsus, et paremini haakuda kaasajaga ja mõtestada oma tegevust senisest avaramalt. See on teadlik fookusenihe — meie jaoks on tähtis etendus, ükskõik millises ruumis või kohas see ka ei toimuks, mitte aga lava, mis seostub pigem klassikalise institutsionaalse raamiga. Pidevas dialoogis olemine meie kaasaja ja tuleviku etenduskunstidega ongi vast nii praegu kui ka edaspidi meie põhieesmärk.

Nende ainete hulka, kus kohtuvad esimesel õppeaastal kõik meie osakonna tudengid, kuulub näiteks etenduskunstide rakendusteooria, mis on sisuliselt sissejuhatus eriala(de)sse. Seal on külalisteks teoreetikud ja praktikud nii etenduskunstide kui ka laiemalt kunstide valdkonnast. Sel sügisel pidasid loenguid kaasaja teatrist Ott Karulin ja Riina Oruaas, meie oma õppejõud ja osakonnajuhataja Taavet Jansen ning programmijuhid Kai Valtna, Eve Komissarov ja Jaanika Juhanson. Kevadel jätkub kursus Tiina Mölderi kureeritud kompositsiooniõppega, kus on külalisteks mitmed praktikud lavastuskunstnik Inga Varesest kuni etenduskunstnike Henri Hüti ja Kadri Noormetsani. Oluline on, et meie erialade üliõpilased saaksid omavahel kontakti kohe õppimise alguses, olles ühistes loengutes, seminarides ja loomingulistes projektides. Näiteks toimub igal sügisel etenduskunstide praktikum, mille raames luuakse Viljandi linnaruumis segagrupiti performance’eid. Sel aastal läbis see praktikum väikse uuendus­kuuri ja pikenes nädalaseks õppetööks, mille õppejõuks ja juhendajaks oli Erik Alalooga, kuid millesse olid kaasatud ka teised osakonna õppejõud. Üks oluline suund meie osakonnas ongi see, et suurem osa põhikohaga õppejõude on kõigi õppekavade ristkasutuses. Kui ma ütlen „meie üliõpilane”, siis mina isiklikult ei tee vahet, kas ta on tantsu-, teatri- või visuaaltehnoloogia üliõpilane või lõpetanu, sest ühel või teisel moel puutun ma nende kõigiga õppeaja jooksul kokku. Ja lisaks veel teisest osakonnast kultuurikorralduse üliõpilased, kes on spetsialiseerunud etenduskunstidele. Selline meie-tunne ongi vast Viljandi kõige suurem omapära.

Etenduskunstide üldainete hulka kuuluvad ka kultuuri ja kunstide ajalugu, filmianalüüs, filosoofia ja etenduskunstide esteetika, lavastuse produktsioon, sissejuhatus semiootikasse, etenduskunstide uurimismeetodid jms. Neile lisanduvad iga õppekava erialased teoreetilised ained, näiteks teatrikunstis teatri- ja draamakirjanduse ajalugu. Koos ülekooliliste ainetega nagu teadus- ja loometöö metodoloogia ja eesti keele kirjalik eneseväljendus ja juba valdkonnaspetsiifilisema teadustöö metoodika praktikumiga loovad need aluse akadeemiliste tööde kirjutamiseks. Neid kirjutavad üliõpilased kaks — kolmandal kursusel erialase teoreetilise seminaritöö ja neljandal praktilist diplomitööd (teatrikunstis vastavalt kas rollid või lavastused) analüüsiva kirjaliku osa. See viimane — kriitilise mõtlemise arendamine, süvitsi minev analüüs ja erialaste probleemide akadeemiline sõnastamine — on äärmiselt oluline osa õppest, milleta minu meelest pole mõtet kunstiväljale uitlema minnagi. Nii on see toiminud viimastel aastatel, kuid me pidevalt reformime aineid, et leida just praegusel hetkel kõige paremini toimiv lahendus. Näiteks praegugi tegeleme sellega, kuidas ühendada teatri- ja tantsuajaloo õpe.

 

Aga kui nüüd rääkida otseselt teatrikunsti erialaõppest?

Kahtlemata määrab näitlejaõppes suuna põhiline erialaõppejõud — üle viieteistkümne aasta oli selleks talaks ja õppekava arendajaks professor Kalju Komissarov, kellele lisandusid erinevatel aegadel näiteks Peeter Raudsepp, Katri Aaslav-Tepandi, Peeter Tammearu, Oleg Titov jt. Sellest sügisest on näitlejaõppes uus suunaandja, väga süvitsi minev ja loominguliselt terava ja tundliku närviga Katariina Unt. Meil pole tavamõttes kursusejuhendajaid. On meeskond ja koostöö. Näiteks sügisest mõtlevad meiega kaasa Tambet Tuisk, Juhan Ulfsak ja Peeter Raudsepp. Ja mitmed teisedki. Üks oluline algatus, mis sel sügisel jõudsa ja varasemast organiseerituma vormi võttis, on koostöö Balti Filmi- ja Meediakooliga — me õpetame Katariina juhtimisel BFMi filmikunsti üliõpilasi ja oma näitlejatudengeid koos, osaliselt ühistes tundides ja ühistes filmiprojektides. Paralleelselt toimub filmide vaatamise programm ja erialatundidega liitub töö kaameraga. (Muuseas, ka sisseastumiskatsetel oli näitlejakandidaate võimalik jälgida ühtaegu nii laval kui suurtest monitoridest.) Ja tulevikus laieneb meie osakonna koostöö BFMiga veelgi — üks suund on filmibutafooria, kuid on veel teisigi huvitavaid arenguvõimalusi.

Erialaainetest veel nii palju, et kui näitlejaaineid kureerib Katariina Unt, siis häälega seotud õppeainete eest vastutab Tiina Mälberg ja liikumis­aineid juhib Tiina Mölder. Lisaks neile juhtivatele õppejõududele on õpetamisse kaasatud suur hulk nii meie enda osakonna kui külalisõppejõude. Liikumise suunal toetume järjest rohkem meie tantsukunsti õppejõudude kehapõhisele lähenemisele. Ning kõik ained on koondunud eriala ümber; eesmärgid ja ülesanded üliõpilastele kooskõlastatakse omavahel. Selle uue tiimi seni küll veel lühikese toimimisaja põhjal võin öelda, et meie rakuke on päris inspireerivalt tööle hakanud. Mina programmijuhina koondan, struktureerin ja ühendan, tekitan võimalusi ja vormistan, pakun visioone ja toetan, seon ja loon kontakte, visandan raamid, aga liigun ikka  koos tiimiga.

 

Mis on teie näitlejaõppe alus?

Toimiva tehnikana ilmselt üldistatult psühholoogiline realism, mis on modifitseeritud vastavalt Katariina nägemusele. Oluline on, et üliõpilased puutuksid õppeaja jooksul kokku ka teistsuguste meetoditega ja nägemustega kunstiloomest. Me ju ei koolita ainult professionaalseid näitlejaid sõnateatri jaoks. Näitlejaõpet ei maksa müstifitseerida; see annab teatava kogemuse ja oskused, kuid sellel on palju laiem rakendusväli, seda on võimalik kasutada erinevates meediumides. Samas, iga noor on erinev ja pole võimalik öelda, millal ta leiab endale õige väljundi, tehnika, väljendusvahendid. Me ei kasvata teadlikult ja eesmärgipäraselt avangardiste. Küll aga saame erinevates suundades, ka avangardismi suunas minejaid individuaalselt toetada. Mina usun, et ülikooli ajal on üliõpilaste initsiatiiv ja katsetused äärmiselt vajalikud. Me tahame toetada noort kunstnikku enesest teadlikuks saamisel, et ta teaks, mida ta tahab, ja abistada teda väljendusvahendite leidmisel või lausa uute loomisel. Kui me vaid ise suudaksime piisavalt avara pilguga ja julgelt tulevikku vaadata! Ja kui üliõpilane või vilistlane otsustab, et ta tahab rakendada omandatud kogemusi ja oskusi mõnes teises, lähemas või kaugemas valdkonnas, on ka see töövõit. Teadlikkuse võit. Head näited on minu meelest nii Tartus töötav X lennu põhine teater Must Kast kui ka Rauno Polman, Kristo Veinberg ja Liis Lindmaa, kes läksid edasi õppima BFMi.

 

Aga lavastajaõpe?

Meie lavastajaõppe eripäraks on võimalus juba ülikooli ajal töötada lavastusmeeskondades, kuhu kuuluvad meie erinevate erialade üliõpilased. Üliõpilaste initsiatiiv ja mõttekaasluse teke ülikooli ajal on meile äärmiselt tähtis, aga lisaks on meil vaja läbi närida tervest hulgast seda toetavatest kooskõlastamise ja logistika keerukustest. Mõelda, kuidas olemasolevat situatsiooni veelgi paremini tööle panna. Kuidas kõikide erialade üliõpilased saaksid ka võrdselt juhendamist, kuidas lahendada produktsiooni pool jne. Kuid mobiilsus ja ootamatute lahenduste leidmine jääb ilmselt määravaks ka tulevikus.

Ometi teeme me oma elu lähitulevikus veelgi keerulisemaks, kui nihutame lavastajaõppe kolme õppekava keskele. Takerdumata praegu vormistuslike detailide seletamisse — me töötame välja süsteemi, kuidas siseneda lavastajaõppesse nii teatrikunsti, tantsukunsti kui ka visuaaltehnoloogia poolelt. Siiani on lavastajaõpe baseerunud näitlejaõppel, nüüd aga avardame võimalusi erinevate etenduskunsti vormide lavastajate tekkeks ja ka rohkem visuaalse ja füüsilise teatri suunal. Ja ka nende tekkeks, keda võib kutsuda etenduskunstnikeks. Kuigi endiselt on võimalik ka nn sõnateatrile keskendumine näitlemise baasilt, on oluline leida igale üliõpilasele individuaalne suund ja sobiv kombinatsioon. Muidugi eeldab see lisaks „täppisteadusele” tunniplaanide vallas üsna suurt teadlikkust ka tulevaselt tudengilt endalt, julgustades õppima tulema neid, kes on  ühe kõrghariduse juba omandanud või omavad töötamise kogemust mõnes teises valdkonnas. (Siiani pole ükski lavastajaeriala tudeng jõudnud õppima otse gümnaasiumipingist.) Omaette küsimus on harrastusteatri juhi õpe — ilmselt lähiajal otsustame, kas pühendume selle pedagoogilise suunitlusega eriala põhjalikumale väljakujundamisele, integreerime selle valikmoodulina lavastajaõppesse vms. Veel üks temaatika, mille jõulisem sissetoomine etenduskunstide õppesse on minu arvates vajalik — erivajadustega inimesed etenduskunstides. Kuidas ja millal, seda näitab aeg.

Sedalaadi lavastajaõppes on suure tähtsusega rahvusvahelised koostööprojektid ja väliskontaktid, samuti osaliselt välismaal stažeerimine. Seni on meie teatrikunsti tudengid osalenud lühikestes, vaid kuni paarinädalastes üliõpilasvahetustes, kuid lähiajal kavatsen teha lavastaja eriala tudengitele tungivalt soovituslikuks vähemalt ühe semestri veetmise mõnes välisülikoolis või ka Erasmuse programmi raames välismaal assistentuuris (lisaks lavastusassistentuuri kohustusele Eestis). Meie tihedamad väliskontaktid on praegu ühisõppe projektid Stockholmi, Zürichi ja New Yorgi kunstiülikooli ja Aalto Ülikooliga Soomes.

Üks lisaeesmärk, mille suunas ka juba praegu liigume, on mahukam lavastajaõpe näitlejatudengitele. Näiteks praegune esimene kursus osaleb sajaprotsendiliselt lavastajaseminaris ja lavastajatöötubades, kus tutvustatakse lavastuse komponente (dramaturgia, lava-, valgus-, helikujundus ja -tehnika, kompositsioon jne), loomemeetodeid ning lavastuse struktuuri ja toimimist; osa neist sooritab ka lavastajaõppe ülesandeid ehk teeb lühilavastusi. Kõik selle nimel, et näitleja identifitseeriks end tulevikus lisaks interpreedile ka iseseisva kunstnikuna ja et neil noortel oleksid lõpetades avaramad võimalused.

Elame praegu väga huvitaval üleminekuajal, muudatuste ajal, õppekavade üha suurema integreerituse ajal. Märgiline on kas või see, et meie uus osakonnajuhataja Taavet Jansen on visuaaltehnoloogia suunalt. Muutused ei vähenda eelnenu olulisust, aga minevikku ei tohi kinni jääda, vaid tuleb lakkamatult areneda.

 

Kas pead vajalikuks hakata juba kolmandal aastal avalikult hindama õpilaste oskusi diplomitööde põhjal?

See on väga vajalik. Kui jääd ülikooli nelja seina vahele, on sinu reaalsustunnetus ühekülgne. Sa pead minema välja, tundmatu publiku juurde. Kuigi ka akadeemias on meil suurem osa eksameid ja õppelavastuste etendusi juba esimesest kursusest peale avalikud, on tähtis hüljata turvaline akadeemiakeskkond ja esineda teistes linnades, institutsioonides, isegi riikides. Publik peaks olema nii intelligentne, et mõista, et tegu on tudengitööga. Nii võib publik saada osa millegi täiesti uue ja erilise sünnist või ka näha totaalset läbikukkumist. Teatris või laiemalt kunstis on see risk alati olemas.

Lavastajaks paraku ei saa muud moodi kui lavastades. Praegu on meil lavastajaüliõpilase lõputööks kaks diplomilavastust, üks ülikoolis, teine institutsionaalses teatris või professionaalse teatriprojektina. Jah, loomulikult produtseerime ka akadeemia jõududega, aga ikkagi on oluline puutuda kokku erinevate institutsioonidega, sest see õpetab kontaktide loomist, vajadusel kohanemist ja kompromisside tegemist, aga ka iseseisvat mõtlemist, enesekehtestamist ja koostööd. Ja nii nähakse ka oma võimalikke tulevasi töötingimusi — kas need on ideaalsed või tuleb see ideaal ise luua.

Mul on siiralt hea meel meie koostöö üle teatritega, kes on võtnud oma repertuaari nii näitleja- kui lavastajatudengite diplomitöid — Ugala, Rakvere teater, NUKU, Endla, Vene teater, Von Krahli teater, ka Eesti Draamateater. Samuti koostöö üle Vaba Lava ja Kanuti Gildi SAALiga. Loodan, et see ring laieneb. Ometi saan aru ka teatrite kõhklusest. Me oleme mõnes mõttes koos samas lõksus. Neil ei ole sellist eelarvet, et nad saaksid toetada üliõpilaste arengut oma teatri egiidi all. Nad ei saa võtta suurt finantsriski ja ka ülikoolil pole vahendeid riskide maandamiseks. Kust see eelarverida tulema peaks? Kas kultuuriministeeriumi alt, kel omakorda on neid ridu juba küll ja veel? Või haridusministeeriumist, mis veelgi kindlamalt näib sellest hoiduvat? Aga kust siis?

Loomingulisest riskist ma muidugi ei räägi, ega ka ühe osa näitlejate soovimatusest töötada kogenematu lavastajaga. Aga kuidas siis noorest lavastajast saab kogenud lavastaja? Kuidas tekivad kogemused? Kus on see haudetiik, millest väljub uhiuus särav geenius? On muidugi ka erandeid, kuid sel teel on vaja katsetada, riskida, ka ebaõnnestuda; on vaja erinevaid kogemusi ja väljakutseid.

Hea küll, oletame, et noor lavas­taja(tudeng) on siiski saanud võimaluse riigiteatris diplomilavastus teha. Loomulikult on ka häid erandeid —
olgu nad kiidetud —, kuid enamasti on teatri ootuseks juba ette müüv lastekas, noortekas või tugev isemängiv tekst. Kuigi ma saan aru ka teatri vaatenurgast, on see ometi otsetee olukorda, kus avalikkus hiljem küsib: aga kus on nooruslik katsetamisind, kus originaalsus, kus on see uus lavastajatepõlvkond? See on üsna piiratud ja keeruline olukord millegi uudse ja elusa tekkeks. Jah, ettevõtlikud noored loovad endale tihti ise võimalused, kuid siis ei saa ju eeldada, et nad aastate möödudes veel teiste teatrite poole vaataksid. Nende enda ettevõtlikkus ja akadeemia produtseerimisvõime ei saa jääda nende ainsateks tugitaladeks.

 

Kas tulevikus on veel rohkem teatrit?

Kui meie lõpetanud noored töötavad ikka veel oma erialal või on leidnud oma oskustele rakenduse ka mõnes muus, lähedases või kaugemas vallas, siis järelikult on neid vaja. Ammu enam ei ole ainus edulugu riigiteatris näitleja või lavastajana töötamine. Me püüame anda üliõpilastele teadmised ja võtted ka iseseisvalt hakkama saamiseks, seda nii kontaktide võrgustiku ja koostööharjumuse kujundamisega kui loovisikule mõeldud ettevõtlusõppega. See õpe ei ole küll veel meile sobival kujul täiesti käima läinud, kuid iga aastaga vormitakse seda kunstnikele sobivamaks ja toetavamaks. Meie osakonnas on aine nimega lavastuse produktsioon, mis annab ka baasteadmised majanduslikest ellujäämismehhanismidest ja erinevatest töökeskkondadest.

 

Kas niimoodi ei mandu loominguline idealism küüniliseks materialismiks?

Idealism ei vastandu oskusele projekti kirjutada. Üks on ellusuhtumine, teine tehniline oskus. On võimalik olla idealist ja lisaks omada tööriistu hakkama saamiseks. Maailmaparandaja võib olla vägagi ratsionaalne. Andekus ei ole midagi abstraktset. See, kas inimene hakkab oma eeldusi kasutama, sõltub juba konkreetsetest oskustest ja oludest. Tähtis on oma eeldusi arendada ja rakendada, muidu need jäävadki vaid viljatuteks võimalusteks ja hägusteks kujutelmadeks. Etenduskunstnik-idealist peab olema võimeline tegema koostööd teiste inimestega ja orienteeruma ühiskonnas vähemalt nii palju, et tema idee leiaks teostuse. On küll kaunis kujutleda, kuidas idealist kuskil erakluses üksinda läbi põleb, ilma et suhestuks välise räpase maailmaga, aga tõenäoliselt ei saaks sellest mitte keegi teada — etenduskunst sünnib paraku kokkupuutes vaatajaga, st sellesama maailmaga.

 

Millised on teie suhted Tartu Ülikooliga?

Me oleme üks osa Tartu Ülikoolist ja see annab meile teatava toe ja garantii, kuid ka akadeemial endal on tugev omakuvand ja pürgimused. Igapäevases mõttes avaldub see side tihti küll pigem ühises bürokraatlikus vereringes. Näiteks õppekavade sisseastumisnumbrid saame Tartust; omaalgatuslikult hoiaksime ilmselt napimat joont. Kuid tegelikult on sellel palju kasutegureid, mida me ei oska veel jõuliselt rakendada ega ehk isegi näha. Jah, meil küll käivad aeg-ajalt Tartu Ülikooli õppejõud loenguid andmas ja tantsukunsti õppekava on alustanud koostööd teatriteaduse magistrantidega, kuid mina pean seda siiski alles alguseks. Me oleme mõlgutanud mõtteid rahvusvahelise etenduskunstide magistrantuuri loomise üle ja seal on minu nägemuses kindlasti üks huvipakkuvamaid suundi koostöö teadlastega, folkloristidest füüsikuteni, erinevatest tehnoloogilistest lahendustest rääkimata. Esimesena avame aga koos muusikaosakonnaga visuaal- ja helitehnoloogia magistriõppe. Kõike ei saa korraga ja kohe, hariduses toimuvad protsessid vahel väga aeglaselt. Aga ilusad sõnad jäävadki vaid sõnadeks, kui nad ei kajastu tunniplaanis. Ehk siis oma eesmärgid ja tegevused on vaja väga jõuliselt konkretiseerida. Sel teel me oleme.

 

Kas tühistame vertikaalid ja hoiame vaid horisontaale?

Leian, et gurupõhise teatrikooli ajad on läbi. Ei, kahtlemata eksisteerib neid vertikaale üsna edukalt nii praegu kui tulevikus ja nende ihalejadki ilmselt ei saa otsa. Kuid sellises kaasaegses ja tulevikukunstis ning sellises õppes, mis mind huvitab, pole vertikaalne lähenemine vajalik, see ei toimi. Asi pole selles, nagu ei tohiks olla isiksusi. Vaatame tantsukunsti õpet, kus on suured ja põnevad isiksused, kuid mitte gurud. Vähemalt minu pilgule paistab nii. Või näiteks — Katariina Unt on väga särav loominguline liider, aga see pole hierarhiline positsioon. Guru ütleb, et ta on Õpetaja, ja hakkab inimesi kasvatama; tal on kindel ideoloogia, mida ta edasi kannab, ja kõik ümbritsev teenib seda eesmärki. Ma ei talu sellist religioosset osadust või sektantlikku pühendumist, mis seisneb gurude kummardamises, isegi kui see ei ole äärmuslik. Eriti just siis, kui see esineb varjatult, hiilival kujul. Ma olen ateist, feminist, ilmselt üsna vasakpoolne, st jumaldamine ja hierarhiseeritus on mulle loomuomaselt vastuvõtmatud. Nagu ka igasugune monopol. Igal juhul — sõna „guru” tekitab minus jälestust. Kui sa just tahad neid nii nimetada, siis meil akadeemias on gurud mitmuses. Nelja aasta jooksul jõuab osa saada paljude inspireerivate loominguliste inimeste tõekspidamistest.

 

Kas teie kool on kasvatus- või haridusasutus?

On kasvatusasutus, kuid paraku see kasvatab pigem mind ja teisi õppejõude, mitte otseselt üliõpilasi. Kui me laseme endil kasvada. Ma arvan, et minu üliõpilased on olnud mu suurimad õpetajad. Aga just viimasel ajal on noorte reaktsioonid mulle täiesti ootamatud. Oleme kolleegidega rääkinud, et vahel me ei oska enam üliõpilaste reaktsioone „lugeda”, nende arvamusi ja eesmärke tajuda; enam ei ole võimalik eeldada. See sunnib ennast kokku võtma, et püüda mõista. Ja kontakt tekib siis, kui pingutus ja soov mõista on mõlemapoolne. Miski sõnastamatu on muutumas või juba muutunud, midagi uut on õhus, liikvel; mitte et ma teaksin, mis see on, kuid sellega koos peab julgema muutuda, et mitte kivineda surnud struktuuriks.

Tegelikult on akadeemia muidugi haridusasutus. Kuigi minu isiklik ideaal on liikuda hoopis loomelaboratooriumi poole, kus lisaks üliõpilastele on ka õppejõud loomingulisel teekonnal. Ma ei räägi ainuüksi loomingulisusest enesest, mis on a priori pedagoogikasse sisse kirjutatud, vaid selle õppejõudude seltskonna loomingulise potentsiaali ühisest rakendamisest. Selle koos kunstiks muutmisest. Sest ma väga hindan kõigi meie erialade, üliõpilaste ja õppejõudude kooslust — see avardab ja õpetab. Ma üldse tajun end elus vahendajana, kes liigub erinevate maailmade, erinevate valdkondade vahel, ise pidevalt muutudes.

 

Kuidas maailm loodi?

Tühjusest. Mateeria kombineerus juhuse kaudu tühjusest. Kuigi ka praegu, nii universumis kui ka aatomite struktuurides on samuti määravaks tühjus. Samas, see on pinget ja vastasmõjusid täis tühjus, mida kirjeldadagi on pea võimatu. Inimene on aga imeliselt keeruline bioloogiline masin. Kui lasta lahti sellest turvalisest mõttest, et keegi on kuskil veel — kas su sees (hing) või väljas (jumal) —, siis jääd alles ainult sina. Silmitsi iseendaga. Mina aga tajun, et mindki ei ole tegelikult olemas, ma olen ainult struktuur. Ma olen peegeldus paljude erinevate peeglite vahel ja tühjuse sees.

 

 

Kai Valtna, TÜVKA tantsukunsti eriala programmijuht, lektor.

Millised on Viljandi koolis koreograafide ja tantsuõpetajate õpetamise meetodid? Kes teil õpetavad? Kas kool on haridus- või kasvatusasutus?

Maailm muutub ja seetõttu me muudame ka iseennast. Need, kes on mind kõige rohkem õpetanud, on need üliõpilased, kes on ujunud koolis vastuvoolu (Renate Keerd, Henri Hütt, Karl Saks, Ele Viskus, Liis Vares jt). Paratamatult on õppekava alati konservatiivsem kui mingil konkreetsel ajal õppiv üliõpilane. Sellised inimesed näitavad, mis on koolisüsteemis veel puudu. Õppekava jookseb kogu aeg tegelikule elule järele. Kompositsiooniaineid me kevadel uuendasime, sama tuleb teha ka tantsutehniliste ainetega. Toimiv õppekava on selge kontseptsiooniga ja selline, kus kõik ained üksteist toetavad. Me liigume lavastajaainete mooduli loomise suunas — me ei taha edaspidi rääkida mitte tantsulavastajast või teatrilavastajast, vaid etenduskunstide lavastajast, nii et lavastajaõppe moodul seoks etenduskunstide osakonna erinevaid õppekavu (teater, tants ja visuaaltehnoloogia). Tantsuõpe algab kehast. Me armastame rääkida Viljandist kui BOX RMi (Raido Mägi ja Merle Saarva) koolkonnast. Kehapõhistele oskustele lisaks tulevad õpetajaoskused ja lavastajaoskused. Kaasaegse tantsu tehnika ja improvisatsiooniga alustatakse Viljandis enne kui lavastamisega. Ei saa hakata konstrueerima, kui sul pole olemas seda, millest lavastust looma hakata.

Tehnika on vahend isikliku kinesteetilise väljendusliku täiuseni jõudmiseks, see on ainus, mida ma praegu tean. Kuidas selleni jõuda ja mida üldse mõistetakse tantsutehnika all kümne aasta pärast — need on küsimused, mida küsida. Me peame leidma teistsuguse vormi ja vaatenurga tantsule lähenemiseks. Peame pakkuma parimat klassikalisest balletist, parimat kaasaegsest tantsust; meil peavad olema tantsutehnilised oskused, aga neid ei saa õpetada enam tükikaupa.

Me ei oska tihtipeale enam ka lavastustest rääkida, ei mõista, kas tegemist oli tantsu- või füüsilise teatriga või toimus hoopis pidu ühikatoas. Sinu enda keha, sinu enda mõte, sinu enda tehnika, sinu enda originaalsus —me peame koolis seda kõike toetama tehnika, improvisatsiooni ja kompositsiooniga. Merle Saarva, kes teeb esimese kursusega kehatööd, otsib vägagi seda tantsija enda isiklikku keha. Tema meetodis puuduvad staatilised ideaalid, mille poole püüelda, ainus lähtepunkt on inimene ise. Praegu on meie ees küsimus, kuidas läheneda tehnikale nii, et inimene paneks oma keha tööle ja samal ajal arendaks võimet väljendada seda kõike publiku ees. Ma räägin pidevast tööst, mitte sooritusoskusest. Igav on vaadata tantsijat, kes ei valda oma keha. Lõpuks peab kogu töö ka laval väljenduse leidma.

Uutmoodi kehatehnika valdamise suurepärasteks näideteks on Karl Saks ja Ruslan Stepanov, kes mõlemad on meie kooli pedagoogid. Karli enda sõnad on, et ta ei kannata tantsus mitte mingisugust esoteerikat. Tantsulavastuse juurde ei peaks rääkima, millest kõigest see jutustab. Vere liikumise suund soontes on Karli jaoks ainuke aus asi. Ratsionaalne füsioloogiline lähenemine. Kõik muu on ebaaus. Isegi kui Karl Saks ei suuda alati argumenteerida, on ta siiski arusaadav ja tudengid tahavad teda mõista. Merlele omane keha keskmetunnetus saavutab Karli tehnikas teravuse ja kiiruse ja leiab seeläbi väljenduse. Merle arvates ei ole Karl piisavalt somaatiline, kuid mina ei näe siin vastuolu. Mõlemad tegutsevad ausa kehaga. Ruslan on pedagoog, kelle liikumismeetodit võib nimetada seisundite uurimiseks. Ülesanne tudengile on see, et ülesannet pole. Ülesande peab igaüks endale ise looma ja seda siis kas täitma või mitte. Meie kooli omapära on erinevate isiksuste, meetodite ja lähenemiste koostoimimine. Lisaks eelpool nimetatutele töötavad meil veel Tiina Mölder, Raido Mägi, Henri Hütt, Valeria Januškevitš, Ele Viskus, Paul Bobkov, Anu Sööt, Evelin Lagle, Liina Ojatamm, kes kõik tegelevad iga päev tudengi keha ja vaimuga. Esinduslik kogum, alates struktureerivast kogemusest kuni loova (kahtleva?) lammutamiseni.

Lisaks veel külalised. Mart Kangro peab meil loengut postmodernsest tantsust. Need loengud on super-ägedad. Mart on meile suur guru, ei mitte guru, vaid inimene, kes esindab täielikult seda, mida ta räägib. Samas ei ole mõistlik pakkuda Mart Kangro arusaamist tantsust juba esimesele kursusele. Ma kujutan ette konflikti, kui Kangro oma veendumusega läheks  õpetama esimesele kursusele. Siin võivad tekkida käärid. Mart ei tee allahindlust, ta räägib selle pinnalt, kuhu ta on jõudnud. Me kombineerime õppejõude ja meie meetod ongi see, et teha valikuid, milline tugev isiksus sobib õpetama ühel või teisel hetkel. Kui sa küsid, kas me oleme kasvatus- või haridusasutus, siis siin ongi vastus: see, kes sa oled, ja see, mida sa teed ja millist juttu ajad, on kõik üks ja seesama asi. Kasvatamine ja harimine käivad alati koos.

 

Kas te ehitate üles gurusüsteemi ja mis jääb siis sinu kui programmijuhi tööks?

Teatrisüsteemis toiminud hierarhiaid, mis kujundasid paljuski ka teatrikoolide nägu, pole tantsuõppes kunagi olnud. Põhjuseks on kaasaegse tantsu ajalugu. Me pole kunagi balletikooli üle võtnud. Kaasaegses tantsus on kõik ühel pulgal. Tantsukunstis tekib guru sisukuse pinnalt; me imetleme Saksa, Kangrot ja kõiki, kes ütlevad midagi sisulist. Me oleme pidevalt eksisteerinud teatrisüsteemi kõrval, kus asjad on alati olnud väga paigas. Meil sellist süsteemi ei ole ja seega muutuvad väga oluliseks loomingulised liidrid, kes esindavad iseennast. Selles võib loomulikult peituda ka oht.

Meie õppekava on tugevasti seotud tantsuõpetaja erialaga. Priit Raud räägib juba aastaid, et neid ei saa ühildada, mina jälle olen raiunud vastu, et need on üks ja seesama asi, aga minu arusaam hakkab vaikselt rebenema, sisu tuleb üle vaadata. Õppeprotsess on tantsupedagoogil tagasisidestamise kaudu palju rohkem toetatud kui koreograafil. Samas on paljud meie praegused pedagoogid meie endised õpilased, kes on omandanud nii pedagoogi kui ka koreograafi ameti. Pean tunnistama, et nendel asjadel on siiski vahe. Üks kehalise kasvatuse õpetaja seletas mulle asja väga selgelt ära: pedagoog armastab rohkem inimesi ja kunstnik armastab rohkem kunsti. Nii lihtne see ongi. Lõppeesmärgis on vahe, ambitsioon tuleb mängu.

Me hakkame järjest rohkem mõtlema etenduskunstniku kui lavastaja peale. Tantsul ja teatril on palju kokkupuutepunkte. Me liigume samm-sammult sinnapoole, üks õppemoodul korraga. Kõik suured ideed peavad jõudma igapäevasesse tunniplaani. Leian, et õppekavas peaks olema teooriat veidi alla poole. Aga teooria peab olema praktiku jaoks väga hästi valitud ja tema tegevusega seostatud. Me ei saa anda kolme nippi, kuidas mõelda tantsust, kuid teooria peab andma vahendid ja tööriistad edasiminemiseks ja mõistmiseks. Ideaalis peaks noor saama kõigepealt suure pildi sellest, kus ta üldse asub — universum ja mida mina siin teen. Siis võiks tulla konkreetsem kultuuripilt ja teadmised — kes on Mart Kangro ja Teater NO99 ja millises maailmas me praegu elame. Seejärel tema enda keha — mis see on ja mida ta suudab sellega ette võtta. Praktika ja teooria õppejõud ei tohi olla üksteisega vastuolus. Kõik õppejõud peavad saama meie platvormist ühtemoodi aru. Mina kui programmijuht asun õppejõudude vahel, kes võivad ka omavahel vaielda. Kindlasti ei teosta õppejõud minu ideid. Minu asi on luua olukord, kus õppejõud saavad teha, mida nad tahavad, kuna nemad on spetsialistid. Nad peavad saama oma mõtteid teostada, see on minu ülesanne. Kui rääkida minu ambitsioonidest, siis iga lõpetanu, kellele tants ei ole kujunenud Viljandi aastatega elu suurimaks seikluseks, on läbikukkumine. Temast võib saada kultuurikriitik või kurtide laste liikumisõpetaja — ei pea olema mainstream’i skeenel tegija —, kuid ta võiks kasutada kooli ajal kogetud tantsuseiklust oma erialases
töös.

 

Mida tõi kaasa Taavet Janseni saamine osakonna juhiks?

Me kutsusime Taaveti, kuna meil endal oli vaja kedagi, kes meid tööle paneks. Eelmise osakonnajuhataja ajal muutusin juba väga mugavaks, kuna sain aru, et tants pole oluline. Taaveti tulekuga tõusis meil sel sügisel tempo tohutult, me tõesti teeme tööd. Taavet on ehk veidi „ülelendav”, aga ta näeb osakonna arenguid tervikuna. Garmen Tabor oli isikliku suhtluse tasandil väga meeldiv ja kommunikeeris osavalt ülikoolis ja meedias, mis koht see Viljandi kool on. Taavet võttis meid aga jälle kokku; nüüd istume ühise laua taga ja arutame, mida me teeme ja kuhu läheme.

Juba Komissarovi ajal tekkinud olukord on olnud selline, et tants mitte ei ründa, vaid on pidevas kaitseseisundis. Koma lubas meil olemas olla, aga ta ei saanud aru, miks tantsuetendused algavad eikusagil ja lõpevad eikusagil. Väljapoole ta peegeldas küll ühtsust, aga oma osakonnas pidin ma kogu aeg aru andma, miks kaasaegne tants selline välja näeb. Märtripositsioon pole loomulikult mingi hea asi. Me õigustame oma tegematajätmisi sellega, et meil on kogu aeg olnud „nii hirmus raske”. Nüüd on olukord muutunud, me ei pea enam vastanduma ja ennast kaitsma ega saa oma saamatust välja vabandada. Kool peab inimese ette valmistama selleks, et ta saaks maailmas hakkama sellisena, nagu ta on, mitte rõhutama, et ta on imelik.

 

Kuidas maailm loodi?

Maailm loodi kaosest. Tantsuajaloo tunnis olen õpilastelt küsinud, kas nad tunnevad seda situatsiooni, kus neil ei tule mitte midagi, ja kas nad kardavad seda. Mitte keegi pole öelnud, et ta ei tunne seda olukorda, nad tunnevad vägagi hästi. Enne kui midagi sündima hakkab, on alati kaos. Mulle meeldib kreeklaste variant, et on kaos, millest tekivad maa ja taevas, aga need on elemendid. Eros tekitab nendevahelise dünaamika. Dünaamika tekitaja ei ole keegi, vaid miski. Mina ei taha kohtuda pidevalt iseendaga. Maailm on palju põnevam kui mina. Mul on läinud nelikümmend aastat aega, et mõista oma ülbust ja egoismi. Minu asi on teenida. Kõik selle, mis meil on, on püsti pannud inimesed ja lõpuks olen ma mõistnud, et ei pea minema poriste saabastega talluma millegi peal, millest ma aru ei saa. Nii kaua, kuni mind huvitab teine inimene, lähen ma protsessidega edasi.

 

 

Katariina Unt, TÜVKA näitleja­eriala õppejõud.

Sina kui psühholoogilise teatri jõuline kaitsja ja selgitaja, kelle juhendamisel lõpetas 2016. aastal EMTA lavakunstikooli XXVII lend, oled nüüd erialaõpetaja Viljandi kultuuriakadeemia etenduskunstide osakonnas. Miks sa valisid oma pedagoogitöö jätkamiseks etenduskunstide
kantsi?

Et minust sai Viljandi kultuuriakadeemias näitlejameisterlikkuse õppejõud, see on minu elukäik. Endine etenduskunstide osakonna juhataja ja teatrikunsti programmijuht Garmen Tabor tegi mulle ettepaneku seal jätkata. Ma ei oleks mitte kunagi osanud arvata, et minu erialane karjäär sellise suuna võtab, sest pedagoogiust ei ole ma ise vabatahtlikult lõgistanud. Teatritöös ma enam aktiivselt ei osale, seetõttu leidsin, et on vaja oma elukorraldus majanduslikult hoopis uue kandi pealt üles ehitada.

 

Kuidas sa soovid õpilasi kujundada?

Noortest inimestest, kes õpivad näitlejaks, võiksid kujuneda inspireerivad partnerid teistele loomeinimestele, et erinevate valdkondade kunstnike vahel tekiks rohkem kontakte ja äratundmist, mõttekaaslust, eripäraseid loomingulisi sümbioose ja kooslusi. Näitlejakarjäär ei piirdu tänapäeval enam kitsalt institutsionaalse teatriga. Aga märksõnaks on siin professionaalsus. Eriti praeguse laiemalt leviva tendentsi puhul, kus professionaalile ei ole enam konkurendiks teine professionaal, vaid diletant. See on tõsine signaal. Professionaalsus saab hakata kujunema ikkagi suurema eneseteadlikkuse kaudu. Enamik teatritraditsioone käsitleb näitlejat kui tegutsejat. Teadvustatud tegutsemiseks on vajalikud esmased oskused. Ja nende oskuste õpetamiseks on palju teatritehnikaid ja meetodeid. Mina uurin, mis toimub näitlejas enne oskuspõhist tegutsemist. Milles seisneb näitleja isiklik loominguline aktiivsus, kuidas seda ära tunda ja üles äratada. Milline on näitleja ande olemus. Kuidas oma kutsumusega kontakt saavutada, kuidas sellega originaalselt töötada. Mulle tundub, et kui alustada kohe oskuste omandamisest, ei pruugi see isiklik sisemine motivatsioon aktiveeruda, vähemalt mitte vajalikul määral, ja nii võib näitleja edasine tee kujuneda protsessi mõtestamise asemel tulemuse saavutamiseks, justkui oleks võimalik selle tööga „kuhugi jõuda”, kui „need oskused” ära õppida. Sest oskustest, mida näitleja psüühika ja keha pole põhjalikult läbi tunnetanud, saavad vaid tehnilised sooritused ehk maneerid ja stambid. Nii hakkab näitleja sõltuma välistest teguritest ja tema sisemised loomingulised otsingud ei kujune professionaalseks, sest need ei inspireeri teda ennast. Ega inspireeri teisigi. Oskuste omandamine on väga oluline, aga alles teisest-kolmandast aastast alates. Ideaalis võiks see toimuda sujuvalt, vastavalt õpilase võimekusele ja valmisolekule, mitte niivõrd programmilise kui just seostatud õppe kaudu, mis võimaldab baasteadlikkusega rohkem süvitsi minna. Näitleja ameti olemus on tegelikult rutiinne, täiesti tavaline, proosaline, ebamugav ja tüütu enesega tegelemine, ja suurim väljakutse selles rutiinis on inspireeruda. Selline väljaõpe ei saa olla üles ehitatud ebaloogiliselt, arvestamata inimese vaimse ja füüsilise arengu seaduspärasusi.

Neli aastat EMTA lavakunstikoolis koos Peeter Raudsepaga kursust juhendades kujunes mul vaikselt oma visioon näitlejaõppe baasstruktuurist, mida püüame Viljandis tasapisi koos meeskonnaga ellu viia. See erineb mõnes osas senisest tavapärasest näitlejaõppe kaanonist. Tavaline näitlejaõppe praktika on  oskuspõhine väljaõpe esimesel kahel aastal ja siis kahel viimasel aastal nende oskuste rakendamine ja demonstreerimine kunstilistes projektides ehk siis bakalaureuselavastustes. Minu nägemuses võiks anda erialast õpet intensiivselt kõigi nelja õppeaasta jooksul ja lülitada baasõppesse töö kaameraga. See ei tähenda automaatselt filmis näitlemise võimekust, vaid annab filmispetsiifilisi teadmisi kaamerast kui meediumist ja kui ühest väga tundlikust ja nõudlikust partnerist. Näitleja väljendusvahendid on töös kaameraga väga spetsiifilised ja tehnilised. Filmis mängimine käib väga kindlate reeglite järgi, mida kuidagi eirata ei saa, need kehtivad isegi loomadele. Aga näitleja töö põhineb samal baasteadlikkusel, nii kaamera ees kui laval.

Näitlejaks õppimine vajab minu meelest rahulikku rutiinset kulgemist ilma igasuguse teatriromantikata. Alguses püüaks õppe hoida üldse vaba igasugusest näitlemise kui tööspetsiifika teadlikkusest. Tuleb justkui õppida uuesti elama, ilma rollipositsioone võtmata, väga lihtsalt ja sammukeste haaval, et luustik ja lihased kandma hakkaksid. Nii vaimselt, hingeliselt kui ka füüsiliselt. Oma tajude aktiveerimine võtab aega, see protsess on tihti ka prognoosimatu ja eeldab individuaalset lähenemist. Seda protsessi saab heal juhul juhendada, mitte aga õpetada, et asi käib vaat nii.

 

Kas sellises olukorras, kus diplomilavastusi ja praktilist tööd teatrites on nii palju, on üldse aega ennast näitlejana arendada?

Unistan, et näitlejatudengite oskuste senine paaniline väljanäitus üldse lõpeks ja et praeguse „värske liha” tööjõuturule paiskamise asemel leitaks neile hoopis mõtestatumad väljundid tegevustes, mis oleksid praegusele põlvkonnale ja teatrikunstimaastikul toimuvatele muutustele vastavad, kaasaegsemad, väärikamad, targemad. Selleks peab keegi suutma pakkuda teisi lahendusi ja julgema neid ka ellu viia. Julgema mitte teha lennu­saadet.

Praegune teatriõppe praktika (2+2) soodustab pigem inimkoosluse kui terviku võimekust, mitte eripäraste loojanatuuride kujunemist. Näitlejaõpe võiks olla väheste privileeg. Liiga paljud saavad võimaluse see õpe läbida ja neil on täiesti õigustatud ootus saada tööd. Selline konkurents devalveerib ametiväärikust, sest tööturg ei hinda ega soodusta professionaalsust.

 

Sa ütlesid, et näitleja peab olema lavastajale võrdne partner. Mida see tähendab?

Näitleja peaks suutma samamoodi seoseid luua nagu lavastaja. Partneriks olemine tähendab iseenda avaldamist teise kaudu. See peab olema sisemine tunnetatud vajadus. Selleks, et oma loomingut organiseerida, peame omandama vajalikke teadmisi ja oskusi. Ma mõtlen, et publikule kummardavas näitlejas (ma ei pea siinkohal silmas mitte kitsas mõttes näitlejat, vaid võrdväärset kaasloojat) peaks ideaalis koonduma kogu lavastusmeeskonna töö, koristajast kuni lavastajani. Näitleja peab olema seda väärt, sest amet on seda väärt. See ei ole ainult näitlejale kuuluv au ja kuulsus, see on kõigi tervikut teenivate osade ühine arusaam, manifest, panus ja vastutus. Kõik me oleme partnerid ja peaksime koostöösse niimoodi ka suhtuma. Mis tähendab, et tuntakse huvi, kes millist tööd teeb, ollakse teadlikud, kuidas keegi seda teeb, ja tahetakse mõista ja aru saada, milliseid tingimusi igaüks oma töö tegemiseks vajab. Iga professionaal peab taotlema alati midagi enamat. Minu eesmärk on lahtiste uste õpe. On oluline, et etenduskunstide osakonnas õppivad tudengid saaksid märksa teadlikumaks kunstilise terviku loomise protsessist ega näeks seal pelgalt iseenda panust. Et osata detailis näha tervikut ja ka vastupidi, tervikus detailset süsteemi. Et osata luua seoseid.

 

Kuidas sa suudad noore näitleja igaks elujuhtumiks ette valmistada?

Ega ei suudagi; professionaalne koolitus ei garanteeri enam professionaalset karjääri. Aga ma arvan endiselt, sest mitte miski ei ole mind veel vastupidises veennud, et kõige tõsisem väljakutse, millega näitleja võib oma eluteel kokku puutuda ja mis määrab tema kui kunstniku taseme, on mängida inimest. Kui näitleja suudab mängida inimest, siis suudab ta ka kõike muud, kui tal on eeldusi ja ambitsiooni. Suudab olla inspireerivaks partneriks ja mõttekaaslaseks koreograafidele ja tantsijatele, etenduskunstide erinevates sfäärides tegutsejatele, muudele kunstnikele muudes loomingulistes väljundites. Temast võib omakorda kujuneda lavastaja või teiste kunstiliste maailmade ühendaja ja looja. Sellepärast peakski psühholoogilise karakteri õpe ehk inimeseõpetus kuuluma näitleja baasõppesse, et ta oskaks lõpetades luua veenvat psühholoogilist rolli nii filmis kui teatrilaval, ükskõik kus ja kuidas. Kas lauldes, tantsides või trummi lüües. See erialane kvaliteet defineerib minu jaoks näitlejat kui ametit.

 

Kas teie kool on haridus- või kasvatusasutus?

Haridusasutus. Aga hariduse andmine ilma kasvatamiseta ei ole mõeldav. See on minu meelest üks õpetamise printsiipe, et õpilast saab õpetada tahtma ise õppida. Et ta õpiks teadmisega, et õppimine on tema tegu ja et õpetaja on tarvitamiseks, mitte tarbimiseks. Mina ei taha oma õpilastelt midagi. Ma ei pane neile omalt poolt mingeid ootusi, et välistada minu kui õpetaja heaks õppimist. Nad on vabad tulema ja vabad minema. See, mida ja kuidas nad õpivad, on ainult nende isiklik asi. Minul õppejõuna tuleb oma parima oskamisega nende jaoks olemas olla. Ma tahan, et nad ärkaksid ja püsiksid ärkvel. Et õpilase teadvuses muutuks see passiivne nõue, et „tehke minust nüüd midagi”.

 

Kuidas maailm loodi?

Seoste loomise kaudu.

 

Vestelnud KAJA KANN

 

* Vt ka: „EMTA lavakunstikool 60: vabadus, vastutus, võimalused”, TMK 2017
nr 12 ja „Vastab Valle-Sten Maiste”, TMK 2018 nr 1.