EDUARD TUBIN PIMIKUS

Jaanuar, 2022

EINO TUBIN

Eduard Tubin otsib motiivi Castelvecchio sillal Veronas suvel 1969.
Eino Tubina foto

Minu isa, helilooja Eduard Tubin (1905–1982) oli suur fotohuviline. Ta on teinud tuhandeid värvislaide ja mustvalgeid fotosid. (Isa filmihobist olen juba kirjutanud TMKs 2019, nr 5.) Tubin oli osav portree- ja maastikufotograaf ja tundis suurt huvi fototehnika vastu, mis peegeldub ka tema kirjavahetuses malemeister Paul Keresega (1916–1975).

Meie perekonna esimene korralik fotoaparaat osteti 1957. aastal, enne sõitu Viini muusikafestivalile. See oli Atlantic, mis töötas rullfilmiga number 127 ja tegi negatiive mõõduga 4×4 cm. Atlantic oli Rootsi impordifirma, mille nimi oli mitme riigi kaameratel. Tõenäoliselt valmistati neid Lääne-Saksamaal 1950. aastatel tegutsenud väikeses Foitziki vabrikus. Selle aparaadiga tegime me oma esimesi korralikke fotosid nii Viini linnas kui puhkusreisidel Pörtschachis Austrias ja Helsinglandi metsades. Negatiivid olid selged ja teravad, aga aparaat oli kohmakas ja seda oli võimalik kasutada ainult ilusa ilmaga.

Tõsisem fotohuvi tärkas isal paar aastat hiljem, kui ta sai ainukordse võimaluse  muretseda endale fotoaparaat Leningrad 35-millimeetrise filmi jaoks koos mitme objektiiviga. See juhtus nii. Tallinna pommitamisel 9. märtsil 1944. aastal hävis Estonia teatris dirigendipuldil ka Tubina balleti „Kratt” ainus partituur. Tubinal õnnestus aga Eestist põgenemisel võtta Tartust kaasa balleti orkestrihääled ja kui Eestil avanes pärast Hruštšovi kuulsat kõnet 1956. aastal taas ühendus Läänega, oli jälle võimalik Nõukogude Liidus Tubina teoseid mängida. Seoses Vanemuise ballettmeistri Ida Urbeli (1900–1983) kuuekümne aasta juubeli tähistamisega pöörduti Tubina poole tellimusega restaureerida balleti partituur. Teda kutsuti ka Urbeli juubelietendusele 9. detsembril 1961. See oli Tubina esimene reis okupeeritud Eestisse. Tolle­aegne valitsus ja julgeolekuorganid olid sel korral eriti vastutulelikud, kuna Tubinat taheti meelitada tagasi Nõukogude Eestisse ja muidugi sooviti ka pagulaseestlasi oma vahel tülli ajada.

Honorar „Krati” restaureerimise eest tasuti rublades juba 1960. aasta talvel Tubina volinikule Raimund Sepale (1917–1989) ja Tubin tellis siis kohe Sepa kaudu endale fotovarustust. Ta selgitas mitmes kirjas, mida ta soovib, ja Sepp hakkas seda otsima. Üsna tõenäoliselt oli sel korral olemas ametlik otsus võimaldada Tubinale tema honorari eest Eestis kõike, milleks ta soovi avaldas. Hiljem oli juba palju raskem rublades makstud autoritasude eest talle midagi hankida. Varustus toimetati arvatavasti ühe Nõukogude saatkonna ametniku abikaasa abil 1961. aasta suvel Rootsi. Fotoaparaadil oli kaasas seitse objektiivi, mis kruviti kaamerasse niinimetatud Leica kruviga, mida kasutati kõigil sellistel vene kaameratel.

Fotoaparaate Leningrad valmistati aastatel 1958–1968 Nõukogude Liidu kohta võrdlemisi väikeses tiraažis, ainult 76 000 tükki. Omal ajal oli see parim nõukogude kaamera, mis võitis isegi auhinna Brüsseli näitusel ja mida kasutati ka kosmoses. Kuna tiraaž oli piiratud, olid need aparaadid mõeldud peamiselt diplomaatidele ja parteituusadele. Selle erilisteks voorusteks olid vedrumootor ja hästi konstrueeritud kaugusemõõtja. Aga kui Tubin oli selle kätte saanud, leidis ta kohe, et aparaadi üldine kvaliteet ei vastanud lääne nõuetele ja et kaamera väga erilised nõksud tegid selle kasutamise kaunis raskeks. Meie kaasmaalase Erich Oja kaudu, kellel oli tuntud fotoäri Stockholmi kesklinnas ja kes kogus iseäralikke kaameraid, õnnestus Tubinal vahetada see aparaat ühe Jaapani Canon P vastu. Pärast seda ostis ja vahetas Tubin kogu oma foto- ja filmivarustuse Oja kaudu.

 

Elu pimikus

Lisaks kaamerale ja mitmele heale Canoni objektiivile muretses Tubin endale täieliku pimikuvarustuse, et ise kodus negatiive ilmutada ja pilte kopeerida: plastiktoosi negatiivi ilmutamiseks, vannid lahuste jaoks ja näpitsad, Leitz Valoy suurendusaparaadi ja triikimispressi piltide kuivatamiseks. Fotolaboratooriumina kasutati meie pisikese korteri väikest vannituba ja vajaduse korral ka pimendatud aknaga kööki. Pikema seansi puhul lõppes vannitoas hapnik ja tuli teha paus, et hingata ja värsket õhku sisse lasta.

Oma esimesel reisil Eestisse tegi Tubin hotellitoa akna juures ühe tuntud foto oma õpetajast Heino Ellerist (1887–1970) ja saatis sellest pärast Ellerile mitu koopiat. Kirjas Ellerile 10. detsembril 1962 kirjutab ta: „Negatiiv on ilusasti alles ja suurendamisaparaat kõigi vedelikkudega ning vannidega on ka olemas, samuti paber. Teen vahest seda tööd noh nii meelelahutuseks: on pisut lihtsam kui komponeerimine, sest pilt saab valmis umbes 3 minuti jooksul…”

Helsingi maleturniiril 1962 tegi Tubin palju pilte Paul Keresest. Üks õnnestunud, kümnest pildist koosnev seeria sai nimeks: „Üks käik on tulemas”. (Tubina kiri Paul Keresele 24. augustil 1962)

„Üks käik on tulemas.” Paul Keres malet mängimas Helsingis suvel 1962.
Eduard Tubina foto

Nende esimeste aastate jooksul tegime me rohkem pilte kui kunagi hiljem. Mina tegin ohtralt mustvalgeid pilte oma sõjaväeteenistuse ja kordusõppuse ajal, ajakirjanike koolis, koolilõpureisil Ida-Berliini ja Prahasse ning pikematel reisidel Iisraeli ja Türki. Minu vanemad tegid algul oma puhkusereisidel ka palju mustvalgeid pilte, eriti Roomas 1985. Tegime mitmeid eksperimente, „pressisime” nii palju kui võimalik, et Kodak Tri-X filmiga selle tundlikkust pikema ilmutamisega suurendada. Tegime koos suurendusi, mida sai seinale riputada. Ostsime selle jaoks erilist, ülisuurt fotopaberit endise operetitähe Milvi Laidi abikaasa August Zimmermani käest, kes oli fotoateljee osanik. Üks kursusekaaslane ajakirjanike koolist palus mul pildistada kuningas Gustaf VI Adolfit metrooliini avamas — reportaaži jaoks, mida ta pakkus ühele soomerootsi ajalehele. Mul on selgelt meeles, kuidas vana kuningas, kes ise oli osav fotograaf, poseeris peaaegu märkamatult just nii kaua, kui pressifotograafil oli vaja kaameral teravust seada. Ühe teise, fotogeenilise kursusekaaslase vedasin ma koju, kui isa tahtis harjutada portreefoto tegemist.

Isa sõber Harri Kiisk (koorijuht ja ajakirjanik, 1922–2000) tahtis saada oma koorile Cyrillus Kreegi „Taaveti laulude” noote. Nõukogude ajal polnud aga neid võimalik Eestis tehnilistel ja ehk ka ideoloogilistel põhjustel kopeerida. Need noodid pildistati siis Eestis 35-millimeetrisele negatiivfilmile ja smuugeldati Rootsi. Tubin ja Kiisk töötasid siis mitu tundi ja tegid sellest suurendusi.

 

Ilma välguta

Neil esimestel õppeaastatel kujunes välja nii isa kui minu fotograafiline maitse. Isa hakkas tellima Ameerika ajakirja nimega Popular Photogra­phy (suure levikuga ajakiri, mis lõpetas oma tegevuse 2017. aastal), kus leidus nii ajakohaseid fotosid kui ka lugusid fotoajaloost, samuti palju tehnika- ja tarbijainfot. Mina töötasin lühikest aega rootsi ajakirja Foto toimetuses. Ma õppisin palju, kui tegin reportaaže, esinedes paari tuntud rootsi fotograafi „õpilasena”. Heade fotode pärast tellisime ajakirju Life ja National Geogra­phic, ostsime mitu fotoraamatut ja käisime fotonäitustel. Meie ideaaliks oli loomulik valgus, available light. Üks selle ala pioneer oli Erich Salomon (1886–1944), kes tegi salaja ilmekaid fotosid mitmel rahvusvahelisel kongressil enne sõda. Salomon tapeti Teise maailmasõja ajal Saksa koonduslaagris.

Erilise mulje jätsid meile kaks kuulsa rahvusvahelise fotoagentuuri Magnum asutajat, Henri Cartier-Bresson (1908–2004) ja Robert Capa (1913–1954), seiklejad ja maailmarändurid, kes kasutasid alati loomulikku valgust. Cartier-Bresson kattis oma Leica heledad kohad musta kleeplindiga, et kaamera vähem välja paistaks, ja ütles välgu kasutamise kohta: „See on sama ebaviisakas (…), kui tulla kontserdile, püstol käes.” Ta suurendas põhimõtteliselt terve negatiivi ja jättis isegi mustad ääred valmis pildi peale, ajas taga „olulist momenti” (le moment décisif), mil kõik pildielemendid on kooskõlas.

Hulljulge sõjafotograaf Capa (õieti Endré Friedmann, sündinud Ungaris) võttis koos oma partneri Gerda Taroga (õieti Greta Pohorylle, sündinud Saksamaal) endale Prantsusmaal uue identiteedi. Ta sai kuulsaks oma fotodega Hispaania kodusõjast, kus Gerda Taro hukkus. Tema kõige kuulsam foto langevast vabariiklasest sõdurist on aga tõenäoliselt poseeritud. Hiljem pildistas Capa nii Teises maailmasõjas kui ka muudes sõjalistes konfliktides. Ta hukkus, astudes miinile esimeses Vietnami sõjas. Capa kõige kuulsam ütlus on „Kui su pildid pole küllalt head, siis sa ei ole piisavalt lähedal”. Mõlemad fotograafid olid sõbrad paljude väljapaistvate kunstnike ja kirjanikega.

Loodusfotograafidest meeldis isale eriti šveitslane Emil Schulthess (1913–1996), kelle fotoraamat Antarktikast äratas omal ajal suurt tähelepanu. Tema perfektsed värvifotod on kõik võetud 35-millimeetrisele filmile.

Kokkuvõttes võib Tubina ideaali kirjeldada nii: kasutada loomulikku valgust, fotografeerida võimalikult diskreetselt ja komponeerida kogu pilt valmis sihikus. „Olulist momenti” ta alati oodata ei jaksanud, eriti siis, kui proovis samas kohas nii filmida kui fotografeerida. Paari aasta pärast hakkas ta oma reisidel minema üha rohkem üle värvislaididele. Kirjas Paul Keresele 2. juulil 1963 mainib ta: „Mustvalge on ju tore ja odav, kuid see solgutamine ja piltide tegemine tüütab ära.”

Trikifoto autorist umbes aastal 1964. Ebaõnnestunud negatiividelt ilmneb, et objektiiv kaeti poolenisti kinni ja film tõmmati kaameras tagasi, et pildi teist poolt valgustada. Eduard Tubina foto

Mustvalged fotod ei jäänud aga sellepärast veel kõrvale. Ma saatsin Iisraelist ja hiljem Türgist isale postiga kümmekond mustvalget filmi, mida ta kannatlikult ilmutas ja millest me hiljem koos suurendusi tegime. Minu abikaasa Beyhan, keda ma kohtasin Türgis 1965. aastal, oli ka fotohuviline. Tema esimesed filmid ja minu vanemate pildid meie pulmapeost said ilmutatud ja kopeeritud kodus.

 

Uued riistad

Meie Canon P (populaire) sarnanes Leica vanemate mudelitega. Isegi objektiivikruvi oli sama. Valgusemõõtjat sellel ei olnud, mõõtsime eraldi aparaadiga ja kandsime väärtused üle objektiivile ja säriaja  nupule. Aga varsti tuli aeg sellest varustusest loobuda. Minul oli oma ajakirjanikutöö jaoks vaja kiiret kaamerat, isa soovis täpsemat riista maastikufotode ja puhkusreiside jäädvustamiseks. Tegime hiljem nii, nagu isa oli ennustanud kirjas Paul Keresele juba 12. juunil 1962: „Suured fotograafid teevad nii, et ostavad Leica kaamerakere ja kruvivad selle külge jaapani optika.”

Kui ma olin küllalt raha teeninud, ostsin endale Leica kaamera ja kasutasin sellega koos meie Canoni objektiive, mis sobisid kokku kiire bajonettliitega, mis Canonil puudus. Isa muretses endale Canon Pellixi peegelkaamera koos vastavate objektiividega, nagu 55–135-mm zoom: „Väga suur jurakas ja häbematult kallis, kuid paistab väga terav olevat.” (Kirjas Keresele 24. oktoobril 1965) Isa vahetas kaamera hiljem Canon Ftb vastu, kuna Pellixi sihik oli kaunis pime. Minu ema Erika Tubin aga hakkas kasutama väikest Canon Demi kaamerat n-n poolformaadis, millega sai teha seitsekümmend kaks pilti tavalisele 35-millimeetrisele filmile.

Tubina salajasest kirjavahetusest Paul Keresega olen ma varem kirjutanud TMKs 2016, nr 2. Et seda kirjavahetust KGB nuhkide eest varjata, postitas Keres oma kirjad välisreisidel või laskis need sõpradel välismaal posti panna, Tubin saatis oma kirjad ette hotellidesse, kus Keres pidi peatuma, või palus need lääne maletajatel edasi anda. Märgatavalt suur osa nende kirjavahetusest on pühendatud foto- ja filmitehnikale.

Keres pildistab Tubinat, Tubin pildistab Kerest.

Fotohuvi tekkis mõlemal 1962. aastal. Keres oli sel suvel pikemalt Curaçao saare maleturniiril ja küsis kirjas Tubinalt nõu, millist foto- ja filmivarustust endale ja oma tütrele osta. 12. juunil saatis Tubin Keresele pika kirja täis tarkusi, mida ta oli lugenud Popular Photographyst ja muudest allikatest. Kiri räägib nii foto- kui filmikaameratest. Tubin pakub välja, et ostab ise Keresele sobiva kaamera, ja toonitab, et oluline on, et see oleks piisavalt kvaliteetne: „Tavaliselt aitab osav töökoja spetsialist asjast üle, kui tal on varuks selle kaamera uusi osi. Kui see võimalus puudub, võta oma odav kaamera ja viska kaugele järve sisse ning mine ja osta kallim, kuid stabiilsem riist.”

Keres ostis Curaçao-reisil poolformaatkaamera Olympus ja kitsasfilmikaamera Canon. Tubin muretses talle Stockholmis lisaks Canoneti automaat­fotokaamera, mis toimetati Keresele Helsingis ühe Rootsi malemängija abil. Tubin proovis selle ise varem ära ja märkis kirjas Keresele mitu joont iga negatiivi millimeetri kohta, mida kaamera oli võimeline eri avadega registreerima. See oli hea ost — Canonet oli sel ajal Canoni vabriku edukaim mudel, mida valmistati erinevates variantides kahekümne aasta jooksul. Kahe aastaga oli valmistatud juba miljon eksemplari. Keres küsis ka hiljem nõu fotokaamerate kohta, kuni sai aru, et tal pole aega ega jõudu keerulisemate kaameratega tegelda.

Paar aastat hiljem oli Kerese Canonetiga natuke probleeme. Tubin laskis selle Canoni töökojal Stockholmis üle vaadata, ära puhastada ja parandada. Aga kuidas saata see Hollandisse, kuhu Keres pidi tulema turniirile? Tubin katsus mitut moodi, lõpuks toimetas kaamera tolliametnikele Schipoli lennuväljal, kelle käest Keres selle väljalennul lõpuks kätte sai. Kerese värvifilmid ja slaidid, mida polnud võimalik Nõukogude Liidus ilmutada ja mille ilmutamiseks tal endal välismaal aega
ei olnud, saadeti Tubinale, kes need pärast Keresele kätte toimetas. Kui Keres oli kord ühe värvifilmi tagurpidi kaamerasse pannud, ei võtnud Tubin teda mitte ainult kergelt nöökida, vaid andis talle ka paar joonist, mis näitasid, kuidas filmi korralikult kaamerasse panna.

 

Fotoreisid   

Tubinale ja tema abikaasale kujunesid suvised puhkusereisid Vahemere maadesse omamoodi fotoekspeditsioonideks; nad tahtsid kõike huvitavat pildistada. Pagas kasvas aja jooksul üha suuremaks: fotoaparaat, objektiivid, järjest suuremad kitsasfilmikaamerad, statiiv. Pärast reisi istusime alati koos, raamisime slaide (Kodachrome oli sel ajal ainus film, mis tuli laboratooriumist tagasi valmislõigatuna ja lihtsatesse, ilma klaasita raamidesse raamituna) ja lõikasime kitsasfilme.

Paar viljakat fotoreisi toimusid 1963. aasta suvel Napolisse, Pompeisse, Ischia saarele ja Rooma ja 1965. aasta lihavõttepühade ajal Rooma. Tubin ei olnud usklik, aga ta tundis suurt huvi Vahemere maade katoliiklike tseremooniate, kunsti ja arhitektuuri vastu, mis olid palju värvikamad kui luterlik kultuur, milles ta üles oli kasvanud. 26. aprillil 1965 kirjutab ta Raimond Sepale: „Paavst (Paulus VI) näitas ennast ja tuli meile nii ligi, et tegime temast mitu fotot ja hea jupi värvifilmi, oli umbes 4–5 m kaugusel. Aga mis temagi, inimene nagu teised, ainult see suur au ja valge särk seljas ning kullaga tikitud. Nojah.”

Minu pulmadeks Istanbulis 1966 sõitsid mu vanemad kuu aega varem kohale ja tutvusid nii oma tulevaste sugulaste kui linnaga, mis siis oli rahulik, kuid üsna tolmune — keskmise suurusega linn mõõduka liiklusega. Nad tegid nii filme kui slaide ja mustvalgeid fotosid. Minu vanemate hilisemad reisid Türki viisid Izmiri lähedale ja Antalyasse.

Šveitsi alpiteel suvel 1969. Eduard Tubin pildistab sulavat jääd tee kõrval. Autost paistab filmikaamera Super-8 koos statiiviga.
Eino Tubina foto

Esimese pikema fotoreisi tegime nendega 1969. aastal, sõitsime autoga läbi Šveitsi ja külastasime selliseid Itaalia linnu nagu Bergamo, Verona, Veneetsia, Firenze ja Ravenna, kus isa tegi slaide uhketest mosaiikidest pimedates kirikutes ja mausoleumides, kasutades taskustatiivi. 1971. aastal käisid mu vanemad Iisraelis, külastades Erika Tubina üht Tartu-aegset koolikaaslast. Järgmisel aastal sõitsime kõik koos Iisraeli ja üürisime auto, et fotografeerida ja filmida Jeruusalemmas, Haifas, Akkos ja Naatsaretis.

1976. aastal, kui Tubin nõustus oma vanema poja Reinu kõrval taas Stockholmi eesti meeskoori juhatama, tegi ta kooriga eduka reisi Hollandisse, kus pildistas tulbivälju. Samal aastal sõitis ta abikaasaga Londonisse, kus nad tegid ohtralt pilte muuseumides. 1977 tegime jälle koos pika foto- ja filmireisi, mis algas Milanos ja läks edasi Prantsusmaale, kus külastasime Loire’i oru losse. Rootsi tagasi sõitsime läbi Pariisi, Belgia ja Hollandi.

See jäi Tubina viimaseks foto- ja filmireisiks, sest ta tervis ei võimaldanud enam raskete kaamerate ja statiivi ringivedamist välismaal. Tema viimaste aastate fotod kujutavad loodust ja taimi ta kodukoha Handeni lähedal.

Fotografeerimine, piltide ilmutamine, kopeerimine ja slaidide tegemine oli hobi, mida Eduard Tubin võttis väga tõsiselt ja millele ta kulutas palju aega. Tänapäeval, kui kõikidel on suurte tehniliste võimalustega nutitelefonid, on võib-olla raske ette kujutada, milline käsitöö seisis varem heade fotode taga. Tubina huvi tehnika vastu ilmnes nii ta kirjavahetuses kui ka kõikvõimalikes tehnilistes eksperimentides, mida ta kodus tegi. Kord saatis ta isegi ühe tehnilise soovituse Canoni firmale Jaapanis, mille eest sai viisaka tänukirja. Tubina täiuslik foto- ja pimikuvarustus on nüüd Tubina muuseumis Alatskivil.

Slaidide värvid on tänapäevani hästi püsinud, sest hoidsime alati raamitud slaide pimedates ja jahedates ruumides. Klaasraamidega pildid on aga ajaga palju mustust ja isegi baktereid kogunud. Et nendest puhtaid digitaalpilte teha, on vaja enne skaneerimist vanad raamid lahti murda, määrdunud klaasid kõrvaldada ja film ettevaatlikult puhastada, mis on aeglane ja tüütu töö. Kui sellega valmis saan, annan digitaliseeritud värvifotod üle Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumile (praeguse Eesti Ajaloomuuseumi osa), lisaks neile värvislaididele ja mustvalgetele negatiividele, mille andsin üle juba siis, kui Tubina muuseumi planeerima hakati. Nii saavad uurijad tulevikus võimaluse tutvuda nii Tubina armsaima hobiga kui leida fotodokumentatsiooni tema elust ja reisidest.

 

Allikad:

Eino Tubin 2015. Ballaad. Eduard Tubina lugu. Tallinn: Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum.

Eduard Tubin 2006. Kirjad II. Koostanud ja kommenteerinud Vardo Rumessen. Tallinn: Rahvusvaheline Eduard Tubina Ühing/Kirjastus Koolibri.

Paavo Kivine 2015. Paul Keres. Mälestusi, materjale, kirju. Tallinn: Olympia.