VASTAB TATJANA KOZLOVA-JOHANNES

Mai, 2022

Tatjana Kozlova-Johannes aprillis 2022.
Harri Rospu fotod

Tatjana Kozlova-Johannes on eestimaise heliilma üks omanäolisemaid ja erilisemaid loojaid, kelle muusikas on igal pisimalgi detailil ja värvimuutusel väga suur tähtsus. Tema tundlik kõlapilt nõuab kuulajalt süvenemist ja sügavamatel tasanditel avanemist, mis saab rikkalikult tasutud teadvust muutva kogemusega. Süvenemist ja sügavust nõuab Tanja aga eelkõige iseendalt oma kõlasid luues.
Meid seob Tanjaga aastakümnetepikkune lähedane sõprus. Ühtlasi on ta mulle kirjutanud mitmeid teoseid; ka oma magistritöös toetusin ma tema teosele „Köielkõndija” (kirjutatud aastal 2009 ansamblile Resonabilis). Tänavustel Eesti muusika päevadel osalen ma Tanja heliteatritüki „söövitab. tuhk” ettekandel. Mõtisklesime Tanjaga tema sisemiste otsingute ja arengute teemal Tallinnas kohvikus Komeet teisipäeval 5. aprillil.

Kuidas sai sinust helilooja? Enamik ehk ei tea, et sul on suur huvi ka psühholoogia ja inimese olemuse vastu.
Ma tegin oma elukutsevaliku väga varakult, isegi ebatavaliselt vara, nagu ma praegu aru saan. Olin siis umbes kolmeteistkümneaastane. Mäletan seda hommikut. Tol ajal küsisid õpetajad meilt koolis pidevalt, kelleks me tahaksime saada; see oli üks tolle aja veider komme. Kui algkooli unistused kosmonaudiks saada otsa said, ei osanud enam keegi sellele küsimusele vastata ja keskkooli ajaks muutus see õpetajate rutiinseks psühhoterrori vormiks. Mind jäi see küsimus aga painama ja kooli minnes arutlesin selle üle. Mu esimene mõte oli, et tahaksin saada psühholoogiks. Aga ma sain aru, et ülikooli psühholoogiasse ma sisse ei saaks, sest Narva keskkool, kus ma õppisin, andis nii halba haridust, et selle tasemega ei olnud lootustki sellele erialale pääseda. Ma vist uurisin ka, mis aineid sisseastumisel nõutakse, ja ma ei mäleta, kas see oli bioloogia või keemia või inglise keel, mille puhul ma teadsin, et seda eksamit ma ära ei tee, mis siis, et olin keskkoolis viieline. Riigieksamite süsteemi praegusel kujul tol ajal veel ei olnud.
Teine variant oli tegelda muusikaga. Selle puhul oli ilmne, et pianisti minust samuti ei saa, sest õpetajate arvates ei harjutanud ma piisavalt ja käed olid ka liiga väikesed. Nüüd, tagantjärele ei ole ma kindel, kas need väited tegelikult ka tõele vastasid. Igatahes otsustasin ma tookord, et tahaksin end ikkagi muusikaga siduda, ja läksin alguses Georg Otsa nimelisse Muusikakooli muusikateooriat õppima.
Praegu saan aru, et mind huvitas pigem psühhoanalüüs, mitte niivõrd psühholoogia sellisel kujul, nagu seda ülikoolis õpetatakse. See on ala, mida ma tahaksin tegelikult õppida. See võimalus võib veel avaneda.

Niisiis tulid sa pärast keskkooli lõpetamist Narvast Tallinna õppima. Otsa-kool on olnud alati selline tore integratsioonikatel, kus väga erinevastkeskkonnast tulnud noored leiavad tänu ühistele huvidele kiiresti ühise keele. Praegu oled sa ise selles koolis õpetaja. Kas keskkonnavahetus oli sulle kerge?
Kui täpne olla, siis Otsa-kooli õppima tulin ma lausa Ivangorodist. Kasvasin üles küll peamiselt Narvas, kuid 1980. aastate lõpus sai meie perekond korteri Ivan­gorodi ja me kolisime sinna. Sel ajal õppisin ma juba Narva koolis ja muusikakoolis ning jätkasin nii ka pärast Ivangorodi kolimist. Nõnda ületasin ma mitu aastat järjest iga päev riigipiiri, et kooli jõuda. Vanaisa järgi oli mul õigus saada eesti kodakondsus ja keskkooli lõpus tekkis mul küsimus, kas taotleda seda ja tulla õpinguid jätkama Tallinna või minna hoopis Peterburi või mõnda teise Venemaa linna.
1994. aastal osalesin koos Narva Muusikakooli kooriga Tallinnas laulupeol. Just seal, laulukaare all mõistsin tookord, et tahan kuuluda kokku selle rahvaga. Nii ma siis tulingi 1995. aastal Otsa-kooli. Juba sisseastumiseksamite ajal tundsin, et olen õiges kohas. Õhus oli mingi vabadus, mida ma polnud kuni tolle hetkeni kunagi tundnud. Praegu arvan, et see oli vabadus olla see, kes sa oled, nii-öelda kogu oma veidruses. Narvas ja Ivangorodis ei ole ma kunagi sellist vabadust tundnud.
Keskkonnavahetus on alati keeruline, ka siis, kui valdad keelt või kolid kodust kuhugi kaugele ära. Mina aga ei osanud Tallinna tulles üldse eesti keelt. See, kuidas tol ajal vene koolides eesti keelt õpetati, ei kannata mingit kriitikat. Mäletan, et ma ei saanud aru isegi küsimusest: „Kuidas läheb?”, sest meid oli koolis õpetatud küsima: „Kuidas käsi käib?”. Otsa-kooli õpetajad ja koolikaaslased olid aga väga toetavad ja juba poole aasta pärast suutsin ma end mingil määral eesti keeles väljendada. Mulle on eesti keel alati väga meeldinud, juba lapsena meeldis mulle kuulata eestikeelset kõnet, selle kõla ja eriti rütm tundusid väga ilusad. Kahjuks ei olnud mu lapsepõlves kuigi palju võimalusi selle keelega kokku puutuda. Aja jooksul on inimeste ring mu ümber muutunud järjest rohkem eestikeelseks, saatuse tahtel on kuidagi katkenud ka mu paljud varasemad kontaktid vene sõprade ja koolikaaslastega. Olen tasapisi hakanud mõtlema eesti keeles ja praeguseks on mul vene keeles ennast väljendada isegi raskem kui eesti keeles.

Kellena sa end praegu määratled?
Sellele on raske vastata. Tegelikult ei tunne ma ennast venelasena ja minu sõbrad, sina sealhulgas, ütlevad, et nad ei mõtle minust kui venelasest. Ühes „Plekktrummi” saates räägib Anna Verschik ka sellisest fenomenist, et inimese emakeel võib elu jooksul muutuda, kui ta teise kultuuri integreerub. Ma arvan, et minuga on just see juhtunud.
Ma tundsin juba keskkooli ajal, et mul on raske tänapäeva vene keeles end väljendada, sõnu jäi väheks, et sisu piisava täpsusega edasi anda. Ma saan aru, et see kõlab paradoksaalselt, aga eesti keele puhul ma seda praegu ei tunne. Vene kultuur ja keel, millega ma tunnen endal olevat sidet ja mille järele igatsen, on jäänud 19. sajandisse ja 20. sajandi esimesse poolde. Bulgakovi ja Tsvetajeva looming, sümbolistlik luule on see, milles ma end koduselt tunnen. Tänapäeva vene kultuuriga puudub mul peaaegu igasugune side.
Nii et tõepoolest, venelasena ma ennast enam ei tunne. Seda rohkem kurvastab mind, kui ma näen, et vene ees- ja perekonnanimega inimesi ei pruugita kunagi Eesti ühiskonnas lõplikult omaks võtta. Laiema üldsuse jaoks jäävad minusugused inimesed tõenäoliselt alati venelasteks, mistõttu identiteet jääb justkui õhku rippuma. Kuvand „Ida-Virumaa venelane ei taha eesti keelt õppida” on püsinud kahjuks aastakümneid muutumatuna, vaatamata arvukatele vastupidistele näidetele. Praegusel ajal tõmmatakse sageli ka veel võrdusmärk venelase ja Putini-meelse inimese vahele.

Miks või kuidas tekkis sul huvi psühhoanalüüsi vastu?
See on olnud kogu aeg olemas, kuid ma ei teinud algul vahet psühholoogia ja psühhoanalüüsi vahel. Olin EMTA juba lõpetanud, kui ostsin endale psühholoogia aluste õpiku, hakkasin seda lugema ja sain aru, et mind see materjal absoluutselt ei huvita. Olin üsna pettunud: see ei olnud üldse see, mida ma oleksin ooda­nud. Aga siis soetasin endale venekeelse psühhoanalüüsi entsüklopeedia, kus on sees kogu psühhoanalüüsi ajalugu. Kui möödusin Freudist ja jõudsin Jungini, sain aru — siin on see, mida ma tegelikult otsin. Pärast seda olen ma üritanud Jungi teooriaga rohkem tutvuda. Ma ei julge sugugi väita, et ma midagi väga süvitsi tean ja mõistan, sest see on olnud ikkagi niisugune hobi korras tutvumine ja lugemine.

Mida sa sealt enda jaoks leidsid?
Ütlen kohe, et olen Jungi psühhoanalüüsi puhul täielik asjaarmastaja ja on väga võimalik, et minu mõtted ja arusaamad sellest on ebapädevad, sellega tuleb arvestada. Jungi puhul on mulle olulised kaks aspekti. Esiteks arhetüübid, arhetüüpne mõtlemine. Jung uuris vanu muinasjutte, legende ja müüte kogu maailmast ja avastas, et teatud karakterid nendes lugudes korduvad. Rahvastel, kes ei ole kunagi omavahel ajalooliselt kokku puutunud, on väga sarnaseid muinasjutte. Jung järeldas sellest, et meie psüühikas on olemas midagi universaalset, mis on väga sügaval ja millest me sageli ei ole üldse teadlikud. Iga inimese sees avalduvad erinevad arhetüübid erinevalt ja nende olemasolu teadvustades on võimalik tegelda iseenda arhetüüpsete aspektidega. Teiseks oluliseks tahuks Jungi teoorias on minu jaoks alateadliku ja intuitiivse psüühika osa väärtustamine ja mõtestamine. Ka tema ajal usaldati ühiskonnas pigem ratsionaalset, objektiivset ja teaduspõhist lähenemist, tunnetuslikku aspekti peeti aga ebausaldusväärseks ja ebaturvaliseks. Jung toob tunnetusliku ja intuitiivse lähenemise tugevused taas esile, ehkki ühiskonnas laiemalt selline mõtlemine ei kinnistu.
Intuitiivne ja tunnetuslik lähenemine on mulle olulised ka loomingus, kuigi sellest arusaamine ja isegi selle aktsepteerimine võttis mul aega. Noorena arvasin, et heliloojal peab olema lugude aluseks mingi kindel teoreetiline süsteem. Selline mulje oli mulle jäänud õpingute ajast. Mul ei ole selle vastu midagi, et meid niimoodi õpetati — helilooja intuitiivsetest otsustest ongi võimatu rääkida —, aga selle tõttu tekkis mul arusaam, et intuitiivne lähenemine ei ole õige. Mul läks aega, et õppida väärtustama võimet luua intuitiivselt ja märgata, et sageli on see pigem tugevus kui nõrkus. Ja intuitiivne on otseselt seotud alateadvusega.
Ma ei ole kuigi tugev verbaalse väljenduse osas, oma mõtete sõnastamine on mulle keeruline. Ilmselt on ka see üks põhjusi, miks ma eelistan lähtuda loomingus tunnetusest — millestki, mis pole veel kuju võtnud ja teeb seda vahel alles siis, kui lugu on valmis. Helide puhul on kõige suurem eelis see, et neil puudub semantiline tähendus ja nii on selline lähenemine võimalik. Sageli ma alustangi kirjutamist mingist hägusast aistingust, püüan seda helides väljendada; ma ei pruugi seda osata isegi veel sõnastada ega mõista. Mind intrigeerib kõige rohkem sellise materjali helidesse panek, mida ei ole võimalik sõnastada, see on võluv ja samas raske. See ei tähenda, et ma ei kahtleks, kas selline lähenemine on õige. Olen endalt tihti küsinud, miks peaks kuulajat huvitama minu mingid ähmased tundmused. Olen siiski Jungi lugedes leidnud õigustust sellisele loomeprotsessile.

Tatjana Kozlova-Johannes heliteatriteose „söövitab. tuhk” proovis Theatrumi blackbox’is aprillis 2022.

Kas väga lihtsustatult öeldes on see siis kuidagi niimoodi, et sa kirjutad justkui tunde pealt? Et kui midagi tuleb pähe ja vaatad, et vormi sobiks, siis võtad vastu?
Kui lihtsustada, siis võib öelda, et pigem seisundi, mitte tunde pealt. Tunnetus on minu jaoks seotud just nimelt seisundiga, sisemise maastikuga. Tunne võib muutuda väga kiiresti, sekunditega, päeva jooksul mitmeid kordi; seisund püsib pikemalt ja muutub aeglaselt ning sageli vajabki muutumiseks sisemist tööd. Ühe seisundiga tegelemine ja selles püsimine võimaldab vaadelda oma siseilma justkui luubiga. Vahel seisneb selle töö suurim raskus just ühel kohal püsimises, mis nõuab väga suurt kontsentratsiooni. Näiteks klaverikontserdi kirjutamise eel olin ma sisemiselt niivõrd räsitud, et ei suutnud enam märgata, mis mu ümber toimub. Seda kõike, mis haiget teeb — Eesti metsade rüüstamine, looduse hävimine maailmas üldse —, on nii palju, et ma ei suutnud sellele enam otsa vaadata, sellest hoolida. Ma olin endale ehitanud justkui sisemised seinad. Mingil hetkel sain aru, et tegelikult vajab maailm ja loodus inimesi, kes suudaksid olla hävimise tunnistajaks, neid, kes ei lükkaks valu endast eemale, ei suunaks oma tähelepanu mujale ega põgeneks selle eest. Ja selleks, et jõuda kohta, kus sa suudad olla tunnistajaks, on sul vaja lõhkuda endas mingi sisemine kaitse. Vaat sellises olekus hakkasin ma kirjutama klaverikontserti.
Loomulikult on võimalik valust üle saada ka teistmoodi, kas või psühhoterapeudi abil. Mina loodan loomingu kaudu saavutada seda, mida olen ise teiste inimeste loomingut kuulates kogenud: mul on võimalik seda protsessi, mille autor oma loomingus läbi teeb, tema loomingu kaudu ise läbi teha. Kontserdisaalis, teatris, kuulajana, vaatlejana. Mulle meeldib mõelda, et ma ei loo muusikat mitte ainult enda jaoks, et sealt midagi endale saada, vaid loodan, et kuulaja saab ka sarnase kogemuse osaliseks nagu ma ise. Loomulikult ei ole iga looming selline ega peagi olema, igal asjal on oma koht, kuid mina hindan kõige kõrgemalt just sellist loomingut ja püüdlen selle poole. Ma ei väida, et see mul alati õnnestub või et see mul üldse kunagi õnnestub.

Mis saab siis, kui need sisemised seinad on maha lõhutud?
Mõnikord ei ole mul õrna aimugi, kuhu ma mingi protsessiga välja jõuan. Ma tunnen enda sees seda uut kohta ja püüan helide kaudu seda endale nähtavaks teha. Mõistmine ja sõnastamine võivad tulla palju hiljem. Näiteks „Köielkõndija” puhul ei teadnud ma ka, mida täpselt teen. Tol ajal ma ei teadvustanud oma lähenemist loomeprotsessile veel kuigi selgelt, see tegevus ei olnud väga fokuseeritud. Sain alles palju hiljem aru, mida ma seda teost kirjutades tegin, kuigi tegelikult on selle loo sisu üpris lihtne. Köielkõndija on keegi, kes peab läbi õhu liikudes hoidma tasakaalu, ja just tasakaalu hoidmisega oli mul siis väga suuri raskusi. Võib öelda nii, et ma õppisin paremini tasakaalu hoidma.
Ent kui tulla tagasi intuitiivse ja alateadliku lähenemise juurde, siis mulle oli kaua aega küsimuseks, kas minu niisugune lähenemine on põhjendatud ja õigustatud. Miks mulle tundub, et alateadlik lähenemine on õigustatud? Miks peaks kedagi huvitama, mis minu sisemaailmas toimub? Kas mul on õigus raisata kellegi aega sellele, et teda oma sisemusse ekskursioonile viia? Kas on eetiline lasta publikul kõike seda kogeda?

Et miks peaks kuulaja sinu valuga tegelema…
Ja siis ma lugesin jälle Jungi ja jällegi on täiesti võimalik, et kui mõni Jungi-spetsialist seda loeb, näeb ta, et ma olen kõigest väga valesti aru saanud… Aga mina sain aru nii, et mida rohkem me läheme alateadvuse tasandile, mida sügavamale alateadvusse, seda universaalsemale tasandile me jõuame. Kõige sügavam tasand on kõigil inimestel ühine.

Kollektiivne?
Jah, see on korraga äärmiselt individuaalne ja samas kollektiivne. Just see põhjendas minu jaoks sellist alateadliku perspektiivi kaudu lähenemist kunstile.

Sa ütlesid, et maailm vajab inimesi, kes kogu seda valu tunnevad. Aga kas sul endal on samuti vaja see valu läbi elada? Kui inimesel on väga tugev kogemus, siis võib-olla ta ühel hetkel ei ole valmis sellele otsa vaatama, seda läbi tunnetama, aga kui tuleb õige aeg, siis tuleb seda teha. Seda ei saa lõputult edasi lükata, see hoopis süvendaks traumat. Mulle näiteks tundub, et just seda tegi Maarja Kangro „Klaaslapses”. Ilmselt oli see vajalik nii talle endale kui väga paljudele, kes on sarnases olukorras olnud. See on teraapia, mis ei ole kerge ega mugav; seal pole midagi meelelahutuslikku, isegi vastupidi, aga ometi on pärast kergem olla. Kui ma olen kuidagi tasakaalust väljas ja saan siis esitada mingit teost, kus on võimalik end välja elada (ma ei mõtle, et ma pean karjuma või märatsema, igasse vormi saab valada erinevaid tugevaid tundeid), tunnen alati, et see on nagu puhastus, pärast on hoopis puhtam ja kergem olla. Tõenäoliselt just seetõttu, et ma olen oma ängi teiste inimestega jaganud.
Ma arvan, et see, millest sa räägid, ongi seisundi eristamine emotsionaalsest tasandist. Interpreedina ei ole tähtis imiteerida emotsioone, mida autor teost kirjutades läbi elas, vaid saada ühendust seisundiga, milles autor loomisprotsessi ajal viibis. Nii sa teedki paratamatult läbi sama protsessi kui autor ja just see võib mõjuda puhastavalt. See ongi too alateadlik tegevus, mõtlemine selle tegevuse puhul palju ei aita. Aga mis puudutab Maarja raamatut, siis see on minu arvates just väga hea näide sellest, mida ma räägin — et ta tegi midagi meie eest ära. Ta tegi mingi töö meie eest ära, paljude naiste eest, kes on midagi sarnast läbi elanud, võib-olla väiksemas mastaabis, mitte nii katastroofiliselt, aga sellegipoolest. Ja kui me nüüd loeme seda raamatut, siis see annab meile võimaluse leida side ka omaenda kaotusvaluga, millele me õigel ajal ühel või teisel põhjusel ruumi ei andnud. See on, jah, niisugune lähenemine, mis mind kunstis kõige rohkem kõnetab ja mille puhul mulle tundub…

Tarmo Johannes ja Iris Oja lavastuse „söövitab. tuhk” proovis aprillis 2022.

…et see on see, miks sa seda teed?
Just. Kusjuures tegelemine traumeeriva sündmusega, mis on möödas, on erinev tegelemisest sellega, mis parasjagu toimub ja mille piirjooned on veel hägusad. Minevikku on mõnes mõttes lihtsam vaadata, sest see on juba kuju võtnud.
Nüüd, pärast seda, kui olen tegelnud oma sisemiste kaitsete lõhkumisega, mõtlen ma palju sellele, millise piirini on tegelikult võimalik valu eest põgenemata minna. Häving ja pimedus, mille tunnistajaks me oleme, on viimasel ajal tohutult kasvanud. Ukraina olukord, ökosüsteem, mis on senisest veelgi nukramas seisus… Kui kauaks jagub meil jõudu, et läbi töötada seda leina, mis on viimasel ajal meiega pidevalt kaasas? Kuidas on võimalik selle juures hoida sisemist tasakaalu? Kuidas elada selles maailmas, jäädes sisemiselt terviklikuks? Ikka tekib soov põgeneda, mujale vaadata, kuid põgenedes hoiame kinni illusioonist, et maailm ja ühiskond saavad kesta endisel kujul edasi. Kas sul ei ole tunnet, et maailm, milles me praegu elame, on lõppemas? Et oleme lõpu tunnistajaks? Meie lapsed ei pruugi elada enam sellist elu nagu meie praegu.

Väga raske on ette kujutada, mida me saaksime teha.
Just, tundub, et peaksime midagi tegema. Kuna meid on nii palju, siis peaksime tegema seda kõik koos. Sellel ei ole mingit tulemust, kui keegi üksinda oma tarbimist piirab. Paraku me ei tea, kuidas teha, me ei oska, ei tea, kust alustada. Mina ei tea vastuseid. See, mida mina teha saan, ongi olla selle kõige tunnistaja. Mitte põgeneda selle eest, mitte suunata tähelepanu mujale, vaid püüda seda endast läbi lasta. Minule on selleks vahendiks muusika. Kui palju sel mõtet on, ei oska öelda. Kui mul ei oleks interpreeti ega kuulajat, kas ma siis kirjutaksin? Arvan, et mitte, sest mingil põhjusel vajan ma seda ringi, kuhu kuulub interpreet, kes laseb minu kirjutatu endast läbi ja annab edasi kuulajale, kes võtab selle omakorda vastu. Ma tunnen, et mulle on seda mingil põhjusel vaja, ilma selle ringita ükski teos päriselt ei sünni. Samas mõtlen viimasel ajal üsna sageli, et tõenäoliselt elan ma täielikus illusioonis, arvates, et keegi sellist muusikat üldse vajab. Ma ei ole kindel, kui palju on inimestel jõudu, et praegusel ajal niisuguseid asju vastu võtta, sest valu on meie ümber nii palju ja võib-olla tunnevad inimesed seda iga päev nii teravalt, et neil ei olegi enam sisemist ressurssi veel kontserdisaaliski sellega tegelda.

Aga muusika on nii universaalne just sellepärast, et inimesed saavad seda tajuda erinevalt. Inimene, kes tuleb kontserdisaali sinu teost kuulama, ei pruugi tingimata tajuda tohutut valu, ta võib sealt ka hoopis midagi muud üles korjata.
Kindlasti pole eesmärk kuulajat sisemiselt läbi raputada ja lasta tal midagi hirmsat kogeda. Eesmärk on pigem resoneerida millelegi, mis tema sees niigi kohal on. Mulle tundub, et selline resonants toobki kergendust, mida mõnikord tunneme teoste puhul, mis tegelevad väga raskete teemadega.

Kas sa keskendudki muusikas pigem rasketele teemadele, millele me oma igapäevaelus tavaliselt väga palju ruumi ei anna?
Ei, loomulikult mitte. Viimasel ajal on seda küll rohkem juhtunud, sest praegusel ajal on raskete teemadega tegelemine minu jaoks vältimatu. Orkestriteose „Tule süütamine” sisu on näiteks seotud sisemise jõu leidmisega, paljudes lugudes on olulisel kohal igatsus. Sellega tegelesin ma suurema tähelepanuga oma kooriteostes „To my end and to its end” ja „I will cross this road”, kuid ma arvan, et igas minu loos on igatsus mingil määral olemas. Kuid isegi siis, kui teose fookuses on midagi sünget, ei ole see kunagi ühegi loo kogu aines. Valu kõrval on alati oluline armastus, see on igal juhul kõige alus.

Kuidas sulle tundub, kas publik mõistab sinu muusikalist keelt?
Varem uskusin, et mõistab, kuid nagu ma ütlesin, on mul viimasel ajal olnud selline tunne, et ma vist olen mõnes mõttes selle koha pealt illusioonides elanud.

Võib-olla nad ei mõista päris täpselt…
Ei, loomulikult, mõista, tähendusest mõistusega aru saada ei olegi võimalik ja see ei ole ka taotlus. Muusika peaks kõnetama, puudutama. Ma kardan, et minu muusika ei tee seda.

Miks sa oled nüüd hakanud nii tundma?
Ütleksin, et ilmselt kõige rohkem tagasiside puudumise tõttu. Nooremana, kui olin uus ja huvitav, kui kasutasin palju ebatavalisi mängutehnikaid, kõlasid, ebatavalisi objekte heli tekitamiseks, tundus mulle, et huvi minu muusika vastu oli tingitud sellest muusikast enesest. Minu eesmärk ei olnud kasutada heliobjekte selleks, et huvitav olla, vaid luua oma helimaailm, mis kõige paremini vastaks minu muusika vajadustele. Nüüd, kui ma ei ole enam uus, noor ja värske ja ka heliobjektid on oma uudsuse minetanud, olen hakanud kahtlema, kas minu muusika ongi sisuliselt kunagi publikut kõnetanud. Ma ei taha olla liiga kategooriline — kindlasti on olemas väike ring kuulajaid, keda mu looming puudutab, kuid ilmselt on see ring üsna kitsas.

Klaverikontserdist ju ikka räägiti küll, kui see ettekandele tuli.
Ausalt öeldes ma ei ole seda tajunud. Ainuke, kes sellest kirjutas, oli inglise muusikateadlane Simon Cummings, see oli kõik. Aga see ei olegi oluline, ma ei tahaks siin selle teema puhul üldse iseendast rääkida. Ma pean silmas hoopis seda, mida kunsti puhul väärtustatakse. Mul on tunne, et peamiselt on see uudsus ja värskus, mitte niivõrd küpsus ja sügavus. Ma arvan, et küpsed heliloojad liiguvad pigem sisemiste väärtuste poole; eesmärki kogu aeg millegi uuega publikut üllatada tegelikult pole, selle asemel on pigem taotlus mõtestada midagi sügavamalt. Näen suure kurbusega, et sügavus ja küpsus ei ole kriteeriumid, mida loomingus tänapäeval oluliseks peetakse.

Räägime ka su viimasest heliteatritükist „söövitab. tuhk”. Nagu öeldud, põhineb see Maarja Kangro romaanil „Klaaslaps”. Ja ehkki sa liikusid laiemale alale, on temaatika ju sama, lihtsalt süvendatud. Kui ma ise midagi laulan, siis ma muidugi tegelen sellega palju kauem kui kontserdisaalis korra kuulates. Ja loomulikult siis tundub teos mulle huvitavam, ma jõuan ju palju rohkem mõtiskleda selle teema ja muusika üle, sinna palju rohkem sisse minna. Rääkimata sellest, et ise midagi esitades ma ka analüüsin seda hoopis teistmoodi.
Kui Maarja Kangro ja lavastaja Liis Kolle kutsusid mind selle projektiga liituma, tundus see intrigeeriv, sest mulle meeldib Maarja brutaalne ausus. Ta ei kaunista midagi, tema küll enda ümber mingeid kaitsvaid seinu ei ehita, ja ta ei manipuleeri lugeja tunnetega. Ma kujutan ette, et selline teos oleks võinud mõne teise autori kirjutatuna olla tõeline pisarakiskuja. Mõtle, millise Hollywoodi filmi võiks sellest teha — suurema osa ajast kõik nutavad, vahele lükitakse mõni naljakas episood… Sellest võiks tõeline kassahitt tulla.
Kui me esimest korda Maarja ja Liisiga kokku saime, ütlesin, et ma ei kujuta ette, et raamatu teksti oleks võimalik laulda. Ükskõik kui loomulikke retsitatiive ma sellele tekstile ka ei kirjutaks, muutuks see groteskseks, ebaloomulikuks või tooks sisse emotsionaalse paatose. Algul kaalusime, kas lasta raamatu teksti lõiguti ette lugeda — nii, et see tekitaks teatud distantsi, jätaks kuulajale ruumi ise otsustada, kui palju ja mil moel ta teksti sisu vastu võtab. Esimene mõte oli luua pikem, kaheosaline etendus jutustuse vormis, kus muusikaline pool ja lavategevus peegeldavad raamatu sündmusi ja töötavad neid läbi ning selle vahele loetakse lõike raamatust. Hiljem otsustasime lühema ja intiimsemat laadi etenduse kasuks. Ajapikku hakkas tunduma, et muusikaline osa, lavategevus, kujundus ja videoprojektsioon väljendavad raamatu sisu piisavalt ja tekst ei annaks siin enam palju juurde. Ühtlasi muutus ka sisu palju abstraktsemaks. Kirjandusteos on küll lähtekohaks heliteatriteosele, kuid selle mõistmiseks ei ole romaani tundmine enam vajalik. Kes on lugenud, leiab seoseid; kes ei ole lugenud, ei jää ka millestki ilma.
Praegu on loo keskseks teljeks peategelase katse ennast väljendada ja rääkida teiste inimestega oma kogemusest. Samas ta ikkagi ei tea, kuidas sellest üldse rääkida saab, ja ka inimesed ei oska temaga suhestuda. Ta ei ole suuteline pidama dialoogi, ta ei tea, kus ta asub, tal kaob pind jalge alt ära. Need on tegelikult universaalsed teemad, mis on seotud traumeeriva kogemuse või šokist põhjustatud seisundiga üleüldse. Lõpuks olin tegelikult mina see, kes kõhklema hakkas ja tahtis rohkem teksti sisse tuua. Kui aga proovidega algust tegime, sain aru, et paarist tsitaadist piisab küll, see raamat on niigi piisavalt kohal.

Heliteatriteose „söövitab. tuhk” lavastusmeeskond ja osatäitjad. Ees keskel (vasakult): libretist ja lavastaja Liis Kolle, koreograaf Kärt Tõnisson ja grimmikunstnik Aimi Etverk. Taga (vasakult): 1. helikujundaja Tammo Sumera, 2. kunstnik Ann Lumiste, 3. videokunstnik Sander Põldsaar, 5. Tarmo Johannes (flööt ja elektroonika), 6. Iris Oja (hääl) ja 7. Ene Nael (spinett, klavikord ja heliobjektid) jt; paremalt: 2. helilooja Tatjana Kozlova-Johannes ja 1. Theodore Parker (elektroonika ja elektrikitarr).
Rene Jakobsoni fotod

On tore kuulata, kuidas koreograaf Kärt Tõnisson liikumist läbi mõtleb. Inimene, kes on harjunud väljendama kõike füüsisega, ilma sõnadeta, tajub hästi ära selle õhkõrna piiri. Ta üksnes vihjab asjadele; on justkui ilmselge, mida on kujutatud, samas see ei ole illustreeriv ega pealetükkiv.
Kärt on väga tundlik ja oskab liikumisse panna palju rohkem, kui võiks arvata. Olen praeguseks teinud Kärdiga koostööd mitmes projektis. Ma arvan, et mind ühendab Kärdiga just seesama intuitiivne lähenemine, millest ma enne rääkisin. Ainult et temal tuleb see veel paremini välja, justkui iseenesest.
Pean ütlema, et koostöö selle projekti kõigi osalistega on olnud tõeliselt inspireeriv. Näiteks kunstnik Ann Lumistega polnud ma varem kokku puutunud, aga ma naudin väga nii tema tööd kui ka lihtsalt inimlikku suhtlust temaga.

Elektroonikat kasutad sa muidugi juba ammu, aga mulle tundub, et järjest rohkem ja rohkem?
Ma kasutan elektroonikat hea meelega. See, et viimasel ajal rohkem, on pigem asjaolude kokkulangevus. Ma kasutan seda, mis parasjagu võimalik. Enamasti palutakse heliloojal kirjutada teos mingile kindlale koosseisule. See võib olla soolopill, ansambel, orkester või elektroonika — need on vahendid, millega helilooja töötab, ja sageli on see vahend algusest peale teose tellijal väiksemal või suuremal määral fikseeritud. Erinevad koosseisud pakkuvad erinevaid väljakutseid, nõuavad erinevat lähenemist, see on alati huvitav ja intrigeeriv. „söövitab. tuhk” on erandlik selle poolest, et ma sain koosseisu ise valida, kuid finantsilised võimalused olid üsna piiratud. Sellepärast valisin ma ühelt poolt mängijaid, kellega olen juba varem koostööd teinud, ja teiselt poolt neid, kes mängivad mitmeid pille, et tunniajase etenduse kõlamaailm oleks võimalikult vaheldusrikas. Tarmo Johannes mängib flööti ja elektroonikat, Theodor Parker kitarri ja elektroonikat, Ene Nael spinetti, klavikordi ja heliobjekte. See andis rohkem võimalusi.

Ma muidugi ei kujuta „tuhka” üldse ette ilma elektroonikata. Näiteks seda, et oleks olnud keelpillikvartett…
Kvartetist jääks ehk tõesti väheks, kuid näiteks keelpilliorkester oleks täiesti mõeldav.

Mitmes ooper see sul on?
Esimene oli Resonabilisele kirjutatud „3 sulekest”, mis oli pigem fragment võimalikust ooperist. Siis oli „Manfred Mim”, mis on siiski Manfred Mimi kirjutatud ooper ja tegelikult polegi minu teos. Seal on küll kasutatud samu vahendeid, millega minagi töötan, sest ma interpreteerisin Manfredi nägemust, kuid teos on tema oma. Ja „söövitab. tuhk” puhul otsustasime nimetada seda heliteatriks, mitte ooperiks. Ilmselt nii mõneski Euroopa riigis oleks see pikemalt mõtlemata ooperi žanri alla liigitatud, kuid Eesti publiku jaoks võiks selline määratlus olla liialt segadust tekitav.

Niisiis on ooper sul ikkagi kirjutamata?
Korralik täispikk ooper on tõesti kirjutamata, aga kui paljudel eesti heliloojatel ongi sellist privileegi olnud? See on ikka pigem haruldane. Nii et olen täiesti rahul, et mul on olnud võimalus kirjutada oma kolm „mitte päris” või „päris, aga mitte minu” ooperilaadset teost.

Millal lähed õppima psühhoanalüüsi?
Ma plaanin tõesti septembris minna Jungi analüütilise psühholoogia sissejuhatavale kursusele, muidugi juhul, kui mind sinna vastu võetakse. Eks siis paista, kas jätkan edasiõppimist või mitte.

Ja mis heliloomingus ees ootab?
Alustuseks tuleb kirjutada kaks üpris erinevat klaverilugu. Tšehhi pianist Marek Keprt, kellele mu Klaverikontsert meeldis, tellis klaveriloo. Ta palus kirjutada midagi pigem traditsioonilist, sest ta ei ole just suur laiendatud tehnikate spetsialist. Umbes samal ajal tellis ka festival „Afekt” klaveriteose, mille kannab oma soolokontserdil ette suurepärane eesti pianist Talvi Hunt, kes tunneb suurt huvi just laiendatud mänguvõtete vastu ja on avatud kõikvõimalikele katsetamistele. Seejärel plaanin kirjutada Eesti muusika päevade tellitud teose ERSOle järgmise aasta EMPile. Nii et mõneks ajaks tegemist jätkub.

Vestelnud IRIS OJA