JUST PRAEGUSES MAAILMAS VAJAME MOZARTIT
Mai, 2022Muusika on ka alati olevikus,
ta täidab su meeled ja südame ja kõrvad…
Alar Kivilo1
Wolfgang Amadeus Mozarti ooper „Võluflööt”. Muusikajuht: Arvo Volmer. Dirigent: Vello Pähn. Lavastaja: Vilppu Kiljunen (Soome). Kunstnik: Kimmo Viskari (Soome). Valguskunstnik: Anton Kulagin. Osades: Pamina, Öökuninganna tütar — Elena Bražnik, Johanna Lehesvuori (Soome) või Kadri Nirgi; Tamino — Heldur Harry Põlda või Mehis Tiits; Öökuninganna — Elina Nechayeva, Kristel Pärtna või Suvi Väyrynen (Soome); Papageno, linnupüüdja — Tamar Nugis või René Soom; Papagena — Kadri Nirgi, Janne Ševtšenko või Olga Zaitseva; Sarastro, Isise templi ülempreester — Märt Jakobson või Priit Volmer; Monostatos, Sarastro usaldusalune — Mart Madiste või Reigo Tamm; Esimene daam — Kadri Kõrvek, Maria Leppoja või Maria Listra; Teine daam — Helen Lokuta või Karis Trass (stipendiaat); Kolmas daam — Juuli Lill või Aule Urb; Ülempreester — Rauno Elp või Raiko Raalik; Esimene preester / Esimene soomusrüüs mees — Rafael Dicenta või Yixuan Wang; Teine soomusrüüs mees— Tiit Kaljund või Tambet Kikas; kolm poissi: Aksel Järvelaid, Graham Kruusamägi, Kalle Raidma, Henry Reiljan, Kristof Rull, Robert Salum, Tobias Tohver, Alfons Väljamäe (Rahvusooper Estonia poistekoor); Rahvusooper Estonia mimansiartistid: Einar Hillep, Andres Kask, Kristine Kriisa, Sandra-Laura Luhtein, Marleen Nurm, Tauri Ramst, Merily Roopärg ja Jana Volke. Rahvusooper Estonia koor ja orkester. Esietendus Rahvusooperis Estonia 28. I 2022. Nähtud etendused: 30. I ja 27. II 2022.
Vaadanud ja kuulanud Estonias Mozarti „Võluflöödi” kahte etendust, kogesin neist viimasel publiku uskumatult sooja vastuvõttu: ooperi lõppedes tõusis rahvas püsti ja aplodeeris kaua. Etendusepäeva hommikul olin ETVst järelvaadates elanud kaasa Vabaduse väljakul toimunud meeleavaldusele Ukraina toetuseks ja tajusin kogu olemusega: nii rängalt mõjuvas olukorras vajab inimene oma hingele palsamit, milleks seekord võis saada Mozarti muusika.
Ooperimaja saal oli viimse kohani välja müüdud. Me ei tea, mitmendat korda tulid need inimesed ooperisse või kuivõrd jõudis iga kuulajani iva, mida see ooperi kullafondi kuuluv Wolfgang Amadeus Mozarti viimane teos endas sisaldab, kuid oli ilmne, et see helge muusika puudutas kuulajaid.
Ka minul endal on selle ooperiga tähenduslik side —Tallinna Muusikakooli (praeguse G. Otsa nimelise Tallinna Muusikakooli) õpilasena ja ooperikoori värske liikmena laulsin aastaid tagasi selles Teise poisi rolli vähemalt paarikümnel etendusel, kaaslasteks Anu Kaal või Marju Tarre (Esimene poiss) ja Eve Neem (Kolmas poiss). See oli Paul Mägi ja Eldor Renteri erakordselt helge ja selge kontseptsiooniga 1964. aasta lavastus, mille dirigentideks olid Vallo Järvi või Neeme Järvi ja Papagenot laulis võrratu Georg Ots.
Mozarti ooperi kõikide nähtud-kuuldud lavastuste kõrval on mulle jätnud unustamatu mälestuse Ingmar Bergmani ooperfilmi variant („Trollflöjten”, 1975), mida on veel nüüdki võimalik internetis vaadata. Bergman on pealtnäha lähtunud müstikast ja muinasjutulisest süžeest, selle mõjust lapsele — iga olulise stseeni eel on kaadris uudistava lapse nägu sellel peegelduvate emotsioonidega, mis mitte mingil juhul ei pisenda Mozarti põhiideed —, valguse võidust pimeduse üle. Filmi täistabamus vokaalses ja mängulises mõttes oli Papageno osatäitja Håkan Hagegård — äärmiselt peen ja tundlik muusik, lummava hääle, huumorist tulvil mängu ja tohutu lavasarmiga. Tema esinemist kammerlauljana oli omal ajal võimalus kuulata ka Estonia kontserdisaalis.
Praegune Rahvusooper Estonia võib mitmes mõttes rahuldust tunda — lisandunud on heal tasemel noori lauljaid nii solisti rollidesse kui koori liikmeskonda ning noori, väga hea professionaalse tasemega orkestrante. Nii on lust tuua lavale parim, kuulaja kõrvu paitav repertuaar, mis on samas säästlik ka laulja hääle suhtes — s.o üks Mozarti ooper.
„Võluflöödi” seekordne lavastaja ja kunstniku tandem, Vilppu Kiljunen ja Kimmo Viskari Soomest, on loonud värvi- ja mõtteküllase loo. Selles on muinasjutule ja müstikale omast silmailu, aga ka rohkelt sümboolikat. Mida on tahetud öelda külluslike kuldsete vihmavarjudega avastseeniga, jäägu vaataja otsustada. Minule meeldiks mõelda, et need vihmavarjud kaitsevad inimkonda nii vihma, UV-kiirguse kui ka igasuguste õuduste eest tänases äraarvamatus maailmas. Teatrikülastaja peaks hiljem kodus kindlasti põhjalikult läbi lugema Liina Viru koostatud kavaraamatu.
See, kes on lugenud Mozarti nooruslikust fantaasiast ja riugastest pakatavaid kirju oma lähedastele ja süvenenud tema viimaste eluaastate loomingusse, mõistab kõigest 35-aastaseks elanud Mozarti kui isiksuse ja looja arengut.
Ooperi muusikalises materjalis kuuleb nii muretut ning mugavust ja nalja armastavat Papagenot kui tema vastandit, elu mõtte sihipärast otsijat Taminot. Sarastro ja Öökuninganna heitlus puhta hingega olendi Pamina pärast ei ole vaid teema naiivne käsitlus, see on ajatu probleem.
Koosseisudest
Mõlema koosseisu kuulamine andis avara pildi praeguse Rahvusooperi Estonia lauljatest ja orkestrist. Mõlemat nähtud etendust dirigeeris Vello Pähn. Selge on see, et praegune COVIDi-
pandeemia ja ka muud viirused on teinud meie kõigi elu keeruliseks, rääkimata lauljatest ja muusikutest, kel kõigest sellest tekkinud emotsioonide tõttu ei ole päevad ühesugused ja enda maksimaalne organiseerimine, suutlikkus olla igas hetkes kohal pole kerge. Miks ma seda teemat puudutan? Tunnen selle ooperi partituuri päris põhjalikult, tajusin iga nüanssi, iga tempot, iga säravat ja heameelt tekitavat hetke ning ka mõningaid ebakõlasid, n-ö loksumist just ansamblite ja orkestri koostöös. „Võluflöödil” on väga rikkalik muusikaline materjal, see oleks nagu mingi kontsentratsioon Mozarti varem loodud muusikast. Siin on nii mõndagi tema samal ajal loodud „Tituse halastusest”, lauljatele erakordselt säravaid võimalusi pakkuvaid aariad, jumalikud duetid: Pamina ja Papageno, Pamina ja Tamino, Papageno ja Papagena, Monostatos ja Papageno ning kolme daami ja kolme poisi tertsetid. Mozarti vokaalpartiid eeldavad lauljate häälelt perfektset tehnilist kergust, fraseerimise elegantsi ja voolavust ning kindlasti sõnalise teksti selget esitust. Kõike seda silmas pidades jäid lauljatest kõige rohkem meelde Elena Bražnik Paminana ja Heldur Harry Põlda Taminona. Nende lapselikult siiras olek ja Mozarti muusika helge olemuse kuulajani toomine oli vaimustav. Kui ukrainlanna Elena Bražnik on ilmselgelt juba väljakujunenud laulukooli ja kogemustepagasiga artist, siis erilist rõõmu tundsin Heldur Harry Põlda vokaalsest ja sisulisest arengust: tema lüüriline tenorihääl on omandanud kindluse, häälele on lisandunud mahtu ja see kõik kandus kvaliteetselt saali. Kuna Põlda on õppinud muusikakeskkoolis ka viiulimängu, siis ilmselgelt juhtis instrumentalisti kõrv tema sobitumist Bražniku ülimalt musikaalse fraseerimisega nende duetis.
Tamino — Heldur Harry Põlda ja Tamina — Elena Bražnik.
Tubli arengu vokaliseerimises on teinud samades rollides ka Kadri Nirgi ja Mehis Tiits, kuid arenguruumi on mõlemal. Nirgilt Pamina rollis ootaksin emotsionaalses liinis rohkem sisemist aktiivsust ning Tiitsu kõlavalt tenorihäälelt suuremat kergust ja plastilisemat fraseerimist.
Mõlemal etendusel laulis Papagenot Tamar Nugis. Tema hääle lennutamise oskus selles mitte just kõige lauljasõbralikuma akustikaga saalis on imetlusväärne ja tema isikupärane tämber pääseb igas registris maksvusele. Kui esimesel etendusel tunduski, et Papageno rolli põhielement, muretus jäi veel kohati esietenduse pinge taha, siis teisel nähtud etendusel oli toimunud uskumatu pööre. Nugise musitseerimises vaimustab veel üks ülioluline osis, partneriga arvestamine, teise häälega sobitumine. Kõik see kokku kinnitas veel kord, et roll tuleb saada sisse laulda-mängida. Vaid siis saavutab artist kindlustunde ning tema fantaasialend ja oskused jõuavad kuulajani.
Meeldivaks kujunes esimesel etendusel kõlanud kolme daami tertsett: Kadri Kõrvek, Karis Trass ja Juuli Lill. Need hääled kõlasid uskumatult kauni harmoonilise tervikuna, vaatamata mõningatele „loksudele” orkestriga, millele ma juba eespool viitasin. Teisel etendusel laulis Esimest daami Kadri Kõrvek, Teist daami Helen Lokuta ja Kolmandat daami Juuli Lill, kuid kahjuks esines selle trio puhul kohati mingit ebakõla. Kahju, et sellel etendusel ei õnnestunud Kolmanda daami rollis kuulda kavalehel kirja pandud Aule Urbi, kelle erilise tämbriga, tõeliselt sügava metsosoprani kõla oleks lavastusele kindlasti hea vundamendi loonud. Rõõmustav oli daamide rollides kuulda Kadri Kõrvekit ja Karis Trassi.
Sarastro märgiline roll selles ooperis eeldab mahukat ja n-ö põhjatut häält ja seda mitte ainult vokaalses mõttes, vaid kindlasti ka sisulises tähenduses. Sest idee, et päike ja headus jäävad püsima, peaks kõlama fundamentaalselt ja sugestiivselt. Esimesel etendusel kõlas see sõnum Märt Jakobsoni mahuka bassihäälega esitatuna veenvalt. Ka Jakobsoni füüsis mõjus imposantselt. Priit Volmeri bassihääl on lüüriline, diapasooni alumises registris, ega jõudnud kuigi kandvalt saali. Ootaksin, et ta leiaks tulevikus võimaluse oma laulmist ka kõrvalt, salvestustest kuulata ja kontsentreeruda rohkem fraaside alustamisele. Kuid tema erilised anded artistina on sisukas rollikujundus, kadestamisväärselt mahlakas häälekasutus ja üliselge diktsioon kõnetekstide esitamisel.
Wolfgang Amadeus Mozarti ooper „Võluflööt”. RO Estonia, 2022. Sarastro — Priit Volmer ja Tamino — Heldur Harry Põlda.
Siinkohal teeksin ühe kõrvalepõike. Ingmar Bergman on oma filmis kasutanud lauljate emakeelt, mis on sisulises plaanis hea nii lauljatele — nimelt annab see võimaluse kõik tekstipeensused endale selgeks teha — kui ka vaatajale-kuulajale. Ja mis peamine, tekstipeensustest tulenevad ka järgnevate aariate värvid.
Kui võtta veel kord kõneks lauljate hääled, siis nautisin väga Raiko Raaliku lopsakat bassi Ülempreestrina. Selle noore laulja mitmekülgset potentsiaali võib vaid imetleda. Olen nautinud tema häält ka Leporello osas Vanemuise hunnitus ja vallatus, Nüganeni lavastatud Mozarti „Don Giovannis” ja Estonias Raveli ooperis „Poiss ja lummutised”. See hääl kandub igas registris saali ka Estonia lavalt ning Raaliku sisemine energia tundub pöörduvat alati vajalikus suunas.
Lootustandvalt mõjusid teisel etendusel Esimene raudrüüs mees ja Teine raudrüüs mees — koorilauljad bass Tambet Kikas ja tenor Rafael Dicenta. Teema, mille Mozart on andnud neile kujutada, on küll napp, kuid väga sümboolne — Taminol ja Paminal tuleb läbida teekond läbi tule ja vee. Hea oli kuulda nendelt noortelt meestelt intensiivset ja tämbriliselt rikast esitust, mis meenutas mulle taas 1964. aasta lavastuses kõlanud duetti, kordumatu tenorihäälega Kalju Karaskit ja tõelist bassi Ervin Kärvetit.
Selles ooperis on veel kaks tegelast, kes kehastavad oma musta energiaga elu pahupoolt — Öökuninganna ja Monostatos. Mõlemal nähtud etendusel olid nendes rollides vastavalt Elina Nechayeva ja Mart Madiste. See negatiivne energia, millega nood tegelased usuvad maailma valitsemise endi kätte saavat, oli muljetavaldav ja veenev. Nechayeva on ilmselgelt väga andekas noor laulja, keda on õnnistatud nii hääle ülikõrgete registritega kui ka imetletava rolli kujundamise oskusega. Sooviksin tulevikuks talle vaid üht: et tal jätkuks indu ja tarkust viia oma hääle kõik registrid ühise nimetaja alla ja et ta pühendaks oma rikkaliku ande vaid ühele valdkonnale muusikas. Enese killustamine mitme žanri vahel pole vokaalmuusika maailmas veel kellelegi kasu toonud. Tasub vaid lugeda näiteks Renée Flemingi, Kiri te Kanawa jmt tunnistusi.
Wolfgang Amadeus Mozarti ooper „Võluflööt”. RO Estonia, 2022. Öökuninganna — Elina Nechayeva.
Mart Madistel on juba pikk rollinimekiri Estonia laval ja tema veendunud häälekasutus on rolliga täielikus kooskõlas. Paratamatult meenub mulle Hendrik Krumm Monostatosena 1964. aasta lavastuses. Kuna tolles lavastuses olid tekstid eestikeelsed, siis Krummi Saaremaa dialekt lisas tollele uinuva Pamina musu ihalejale veelgi humoorikust. Ka Krumm oli oma hääle põhiomadustelt dramaatiline tenor, kuid duett Papagenoga oli lauldud sellise kerguse, lusti ja huumoriga (Georg Otsaga Papageno osas), et meie kolme poisina kõrgel lava kohal kõõluvas gondlis suutsime end vaevu koguda, et järgneva tertsetiga õigeaegselt ja dirigendi antud tempos sisse astuda.
Olga Palamartšuk Papagena rollis esines mõlemal etendusel kerguse ja elegantsiga ning pakkus koos Tamar Nugisega, eriti teisel etendusel, vaatajale lusti ja naudingut, sealjuures ka kvaliteetselt lauldes.
Papageno — René Soom ja Papagena — Olga Palamartšuk.
Rünno Lahesoo fotod
Kolme poisi ülesanne „Võluflöödi” loos on hoida valguse poole pürgijad õigel rajal, neile loodud muusikaline materjal on aktiveeriv ja kõla poolest võluvalt tähenduslik. Kahjuks ei suutnud poiste õrnad hääled kanduda kummalgi etendusel saali piisavalt intensiivselt ja kuna poiste näod olid kaetud maskidega, ei võimaldanud see mitte kuidagi näha ka nende ilmeid. Arusaamatuks jäi ka nende naeruga ärajooksmine stseenide lõpus.
Koore ei ole selles ooperis palju, kuid kõik, mis oluline, kõlas hea kvaliteediga.
Kunstniku fantaasia on rännanud küllaltki omapärast rada pidi, muinasjutule omast kelmikust on nii meeste kui naiste kostüümides. Ajastut ei ole määratletud, rõhutades niimoodi Mozarti loo igikestvust.
Viide:
1 Alar Kivilo 2021. Operaator. Tallinn: Pilgrim, lk 157.
