KUIDAS KRIISIDES KARASTUDA?

Veebruar, 2023

Nii nagu koroonakriis tõi esile meie ühiskonna kõige nõrgemad kohad, nii juhtus midagi sarnast ka era- ja munitsipaalteatrite rahastussüsteemi muudatusega. Seekordse kriisi põhjuseks ei olnud kuri viirus, pigem kutsusid selle esile kõik asjaga seotud osapooled ise. Seaduse töötas Kultuuriministeerium välja koostöös Eesti Etendusasutuste Liidu ja Teatriliiduga. Oli ka viimane aeg. Emotsioonid on laes. Mõistan neid, kes tulemusega rahul ei ole, kuid paraku ei saa ka Andrus Ansipi kombel öelda, et sellises kriisis ma tahaksingi elada. Siiski tahaksin osutada puudujääkidele, mis selle kriisi käigus ilmnesid. Isiklike süüdistuste asemel tuleks hakata nüüd nendega tegelema.

Esiteks, raha ongi vähe. Taotletud ja jagatava rahasumma võrdlus võiks tekitada juba eos täiesti lootusetu tunde. Võiks ju lausa öelda, et ministeerium tegeles üksnes vaesuse ümberjagamisega. Samas, päris nii see ju ei ole: mõned võitsid ja mõned kaotasid. Idee, et maksumaksja rahast saaks osa rohkem erateatreid ja et Eesti teatrimaastikul saaks doteerivaid süste üha rohkem uusi tulijaid, on ju iseenesest hea ja üllas, aga kust seda raha võtta? Sellega peab nüüd riigieelarvet tehes paratamatult ja endisest veelgi enam arvestama.

Olen vahel ka toimetajana teemavalikuid tehes kuulnud kriitikat, mis oma hoiakult kuulub pigem riigiteatrite aega: et meil on justkui mingi inimvõimetega haaratav teatripilt, mida tuleks kultuuriajakirjanduses proportsionaalselt kajastada, soovitavalt lausa nii, et juba lugedes saaks aru, mis on hea ja mis on halb ning mida me vajame. Paraku pole see juba ammu enam nii. Teatritegijaid on kaugelt rohkem kui Kultuurkapitali aastapreemiate žüriil vaatamissuutlikkust; sellega peaks kaasas käima ka arusaam sellest, mis on tarbekunst, mis otsinguline kunst ja mis on heal tasemel meelelahutus. Mis on riiklike sihtasutuste missioon, mis on eraettevõtluse olemus ja mis on kunst, mida tuleb toetada lausa põhiseaduse preambuli kohaselt.

VAT Teatri, Von Krahli teatri ja Vaba Lava protest on ainult hea, muudmoodi ennast ju tänapäeva maailmas nähtavaks teha polegi võimalik. Tänapäeval ei ole enam ühte telefoninumbrit, millele helistada, ja seegi on hea: viimegi diskussiooni laiemale pinnale, sest tõsi on see, et tegemist on meie kõigi rahaga. Me peame ühiselt otsustama, kuidas ja mille alla see panna.

Ja teiseks: juba ammu oleks pidanud Tallinna Linnateatrile leidma teistsuguse rahastamismudeli. Ei ole minu otsustada, kas muuta see riigi sihtasutuseks või anda kõige täiega meie rikkaima omavalitsuse hoolde. Need otsused tuleks teha juba lähikuudel ja praegu on selleks suurepärane aeg, sest eks tööta ju Kultuuriministeeriumi endine teatrinõunik nüüd Tallinna Kultuuri- ja Spordiameti juhatajana. Täiesti pädev inimene suunamaks edaspidiseid häid otsuseid.

 

MADIS KOLK