MÕTTEID JA KÜSIMUSI
Märts, 2023Sageli kerkib pärast mõnda teatrietendust küsimus „miks?”, olgu see siis sõna- või muusikalavastus. Sama võib kahjuks juhtuda ka mõne kontserdi puhul. See „miks?” võib sisaldada endas nii filosoofilisi kui kujundlikke aspekte. Minul tekib see küsimus enamasti siis, kui ma ei ole tabanud lavalt pakutavas iva, põhjust, miks mind on saali kutsutud. Vastupidine efekt tekib siis, kui see iva on nii vägeva laenguga, et ajule ja emotsioonidele on antud kauaks ajaks tubli annus toitu.
Ei saa salata, et viimased ülivõrdes positiivsed elamused sain ma Linnateatri kahelt etenduselt. Ma olen olnud aastakümneid ka päris tihe draamalavastuste külastaja ja pean Jaan Krossi värsspoeemi „Tiit Pagu” lavastust Linnateatris (Tallinna Linnateatri ja EMTA lavakunstikooli XXXI lennu ühistöö) oma viimaste aastate tähtsündmuseks, seda päris mitmes mõttes. Esiteks on suurepärane, kuidas lavastustiim koosseisus Jaak Prints (lavastaja), Kristjan Suits (kunstnik), Eve Mutso (koreograaf), Emil Kallas (valguskunstnik), Ardo Maran (helikujundaja), Anu Lamp (värsiõpetaja), Riina Roose (lauluõpetaja) ja Anu Konze (grimmikunstnik) on suutnud alles III kursusel õppivate tudengitega selle teose sedavõrd lavaküpseks vormida. Värsspoeem tuuakse neli tundi kestvas lavastuses vaatajani pidevalt pingestatuna, see ei kaota hetkekski jaankrossilikku mõttetihedust ja puändikust. Etendus juhatatakse juba fuajees vaimukalt ja kõlavalt sisse
1920.–1930. aastate populaarsete laulude ja meloodiatega. Taas hämmastab mind, kui oskuslikult on Riina Roose kasutanud EMTA lavakunstikooli tudengite hulgast neid, kes valdavad mõnda pilli või oskavad laulda, rääkimata Eve Mutso loodud tantsulisusest ja kõigi osatäitjate võluvast kehavaldamisest. Tänapäeva kontekstis tuju tõstev sissejuhatus mõjub ergastava süstina järgnevale: Jaan Kross on kirjutanud täiesti ootamatus, Aleksander Puškini ja Betti Alver stiilis ning ülimalt pingelise süžeega loo, andes lugejale-vaatajale elava ettekujutuse nende aastate Eestist.
Hoopis teistsuguse, üdini läbiraputava elamuse sain aga Linnateatris Ray Bradbury/Diana Leesalu tükist „451º Fahrenheiti”. On uskumatu, kui räigelt tänapäevane tundub kirjaniku möödunud sajandi kuuekümnendatel kirjutatud raamatupõletajate teema. Taas on meeskond eesotsas dramaturgi ja lavastaja Diana Leesalu, kunstniku Kristjan Suitsu, videokunstniku Alyona Movko-Mäe ja lavavõitluse juhi Indrek Sammuliga ning näitlejate Indrek Ojari, Ursula Ratassepa, Indrek Sammuli ja Egon Nuteriga loonud sugestiivse, energeetiliselt laetud, lausa viimase vindi peale kruvitud lavastuse ja tekitanud vaatajas täieliku katarsise.
Miks selline sissejuhatus minult kui muusikult? Klassikaraadio saates „Helikaja” avaldasid 4. veebruaril 2023 oma mõtteid muusikakriitika teemal kolm erudeeritud noort inimest, kellest kaks on intensiivselt tegutsevad interpreedid pianist Kadri-Ann Sumera ja laulja Iiris Oja ning kolmas muusikateadlane Brigitta Davidjants. Mul tekkis soov nendega kaasa mõelda ja teha ekskurss minevikku.
Kritiseerimise ja subjektiivsete muljete jagamise vahel on põhimõtteline erinevus. Muusikakriitikutel, kes on muusikateadusliku haridusega, sageli teadurid, on oskus teha põhjalikku teoreetilist analüüsi ja tuua lugejani ajas kinnistunud tõdesid. Need, kes teavad, mida kujutab endast interpreediks olemine, saavad läheneda kuuldule hoopis teistest aspektidest. Toon siin vabas vormis ära meie muusikaloo ühe karismaatilise isiksuse, muusikateadlase ja tundliku ansamblisti pianist Helju Taugi soovituse, kuidas panna kirja oma mõtteid kontserdi- või teatrilaval kuuldu kohta: lähtu kindlasti professionaalsusest, püüa olla interpreedile toeks ja äratada lugejas asja vastu huvi, kuid ära jäta ka ütlemata, mida pead vajalikuks öelda. See on põhimõte, mida olen püüdnud ka ise järgida. Hea on, kui olen leidnud vastuse küsimusele „miks?” ja suudan äratada lugejas uudishimu. Ja võib-olla ka jagada mõnele noorele tegijale midagi kasulikku oma teadmistest ja kogemustest.
RO Estonia „Jeanne d’Arc”
Giuseppe Verdi ooper „Jeanne d’Arc” (Giovanna d’Arco”). Temistocle Solera libreto Friedrich Schilleri näidendi „Orleans’i neitsi” ainetel. Muusikajuht: Arvo Volmer. Dirigent: Kaspar Mänd. Lavastaja: Marco Gandini (Itaalia). Dekoratsioonikunstnik: Italo Grassi (Itaalia). Kostüümikunstnik: Anna Biagiotti (Itaalia). Valguskunstnik: Rasmus Rembel. Koreograaf: Mehis Saaber. Videokunstnik: Ludovico Gandellini (Itaalia). Koormeister: Heli Jürgenson. Osades: Jeanne d’Arc (Giovanna d’Arco) — Elena Brazhnyk, kuningas Charles VII (Carlo) — David Esteban (Itaalia/Ecuador), Giacomo, Jeanne’i isa — Leonardo Neiva jt. RO Estonia koor ja orkester. Esietendus 3. II 2023.
Andsin lubaduse panna kirja oma muljed Estonias lavale jõudnud Giuseppe Verdi varajase ooperi „Giovanna d’Arco” (Estonia lavastuses „Jeanne d’Arc”) etendusest, kuid saan seda teha vaid esietendusel kuuldu-nähtu põhjal. Teatrisse minnes tekitas põnevust asjaolu, et seda 1845. aastal valminud ooperit on lavastatud üliharva. Sellele aastale eelnenut arvestades on Verdi hingejõud olnud uskumatu. Nimelt surid ajavahemikus 1838–1840 tema kaks last ja abikaasa. Ja ometi valmis heliloojal enne „Giovanna d’Arcot” lausa kuus ooperit, sealhulgas „Nabucco”, „Ernani” ja „Kaks Foscarit” („I due Foscari”). Need on teosed, mis on jäänud tänaseni mängitavaks kõikjal maailmas.
„Giovanna…” esietendus ei äratanud loodetud vastukaja ei Milanos ega ka hiljem Veneetsias. Giuseppe Verdi kirjast Francesco Maria Piavele võib lugeda, et ta pidas seda teost tol hetkel oma seni valminud seitsmest teosest parimaks (Eösze László. „Kui Verdi oleks pidanud päevikut”, 1966). Kuulanud ja vaadanud nüüd seda ooperit, võin vist mõista, miks Verdi kaunid meloodiad juba toona teost ei päästnud. Põhjuseks on ilmselt üsna nõrk libreto (aluseks Friedrich Schilleri draama, milles on aga mindud vastuollu ajaloolise tõega). Lavastaja peaks olema äärmiselt nutikas, et ooperi dramaturgiline kude kuidagigi toimima panna. Kahjuks ei ole seda käesolevas lavastuses teha suudetud.
Elena Brazhnyk nimiosas Giuseppe Verdi ooperis „Jeanne d’Arc”. RO Estonia, 2023.
Rasmus Jurkatami foto
Suur rõõm oli nähtud etendusel aga muusikast, mis kõlas orkestri, lauljate ja kooride esituses. Ukrainlanna Elena Brazhnyk, kes on nüüd ka RO Estonia solist, on meie laval kaunis nähtus. Musikaalsus ja siiras emotsionaalsus, mis toidab tema soojatämbrilist ja kõrgregistris sillerdavat häält, vormis kirgliku hinge ja energiaga nimitegelase, keda teame ajaloost kui kodumaa eest kartmatult surma minejat. Võttes arvesse solisti päritolu, võib siin näha vihjeid ka praegusele sõjale Ukrainas. See on käesoleva lavastuse puhul vast ka üks vastus mu küsimusele „miks?”.
Jeanne d’Arc — Elena Brazhnyk.
Nii tenor David Esteban (Itaalia/ Ecuador) kui ka nüüdseks meie rahvusooperi koosseisu arvatud bariton Leonardo Neiva (Brasiilia) on lauljad, kelle professionaalsuses ei saa kahelda. Ent kuna baritoni määratu kõlamahuga hääl kuulub kindlasti erakordsete hulka, oli tenori lüürilisel häälel vähem võimalusi end maksma panna. Loodan, et tulevikus hakkab baritoni laulmises kõlama ka paindlikum fraas, dünaamikas ka nii vajalik piano, ja et lisanduvad need nüansid, mis pääsesid maksvusele tema imelises III vaatuse duetis tütrega, kus muusikalises mõttes oli ilmseks tooniandjaks Elena Brazhnyk.
Jeanne d’Arc — Elena Brazhnyk ja Jeanne’i isa — Leonardo Neiva.
Siim Vahuri fotod
Hea toonuse andsid etendusele koorid (koormeister Heli Jürgenson); nende kõlas valitses ühtlus, ümarus ja fraasi voogamine, mis on vajalik Verdi bel canto’t silmas pidades — see oli tõeline nauding. Need muusikalised hetked Arvo Volmeri dirigeerimisel andsid võimaluse aeg-ajalt silmad sulgeda, et mitte märgata lavapildi primitiivsust ja tegelaste omavahelise suhtluse vaesust.
Siin tekkis mul kaks „miksi”. Mulle jääb mõistatuseks, miks kanti üksnes kontserdil ette Verdi viimane ja geniaalseim ooper „Falstaff”, milles on imeliselt värvikad rollid ning praegu ka Estonias olemas kõigile rollidele sobivad esitajad, ehk vaid oleks tulnud peaossa kutsuda Koit Soasepp Soome Rahvusooperist. Ja miks tuua täiemahulises lavastuses välja sellises napis kuues „Jeanne d’Arc”, mille võluv muusika sobiks ideaalselt kontsertetenduseks?
Vastukaaluks meenutan 17. jaanuaril 2022 Estonia laval nähtud Tõnis Kaumanni ooperi „Naksitrallid” lavastust Eno Raua samanimelise jutustuse ainetel Vahur Kelleri (Kellerteater) libretole [muusikajuht Kaspar Mänd, dirigendid Lauri Sirp ja Jaan Ots; lavastaja Vahur Keller, kunstnik Jaanus Laagriküll, kostüümikunstnik Gerly Tinn, koreograaf Märt Agu, videokunstnik ja valguskunstnik Margus Vaigur (Teater Endla), videokunstnik Renee Topolev (Kellerteater). Esietendus RO Estonias 27. V 2022]. Libreto aluseks on Eno Raua ja Edgar Valteri vaimukas lugu, Tõnis Kaumanni muusika on igati lauljasõbralik ja kogu meeskond on saavutanud erakordselt hea tulemuse. Tükk ei rõõmusta mitte ainult lapsi, vaid pakub lõbu ja äratundmisrõõmu ka vanemale põlvkonnale. Nähtud etendusel olid nii Kingpooli, Sammalhabeme kui Muhvi osatäitjateks lusti täis ja vokaalselt hästi kõlavad Reigo Tamm, René Soom ja Aule Urb. Lavastaja Vahur Kelleri muusikalise materjali täpne tunnetamine oli tegelastele ilmselgelt abiks. Gerly Tinni rõõmus ja Edgar Valteri fantaasiast lugu pidav kostüümivärvide mäng oli võluv ning kõike kroonis Märt Agu kasside ja hiirte kähmluste panek vaimukasse liikumisjoonisesse. Kõik see kokku on parim, mida soovida nii esmakordselt ooperiteatrisse sattunud lapsele kui ka tema vanaemale. Sellelt etenduselt sain selge vastuse küsimusele „miks?”.
Kui meie teatrite rahakott on just nii õhuke, nagu seda väidetakse olevat, siis tekib küsimus: miks meil ei kasutata lavastusmeeskonna puhul ära meie oma kodumaiseid rikkalikke võimalusi? Ei pea olema finantsgeenius, et teada: sellisel juhul avaneksid rahakotirauad palju kergemini!
Maailmas on suurepäraseid näiteid draamalavalt ooperite juurde siirdunutest, näiteks Ingmar Bergmann, Peeter Brook, viimastel aastakümnetel ka Alvis Hermanis; eesti teatriloost hiilgava tantsijakarjääriga Ülo Vilimaa ja Ago-Endrik Kerge, laulja Taisto Noor, draamanäitlejaist lavastajad Mikk Mikiver, Roman Baskin, Marko Matvere, Elmo Nüganen, Vahur Keller ja Robert Annus. Võib-olla on ka end praeguseks jõuliselt tõestanud Karl Laumets ja Priit Võigemast tulevikus suurepärased muusikalaval?
Ka ooperi puhul peab publik saama nautida tegelastevahelist suhtlemist, peab olema klaar, miks toimub tegelase liikumine punktist A punkti B, rääkimata edasiviivast dramaturgilisest pingest partnerite vahel. Selles kõiges saaksid draama valdkonnast tulnud lavastajad olla lauljatele suureks abiks. Eriti neile lauljatele, kellel on vastav emotsionaalne skaala ja füüsiline vabadus. Muusika kujundamine on repetiitorite ja dirigentide ülesanne.
* * *
Lied’i-õhtu „Pühendumus”
Esinejad: Karis Trass (metsosopran) ja Sten Lassmann (klaver); Estonia kontserdisaal, 9. II 2023. Kavas: Robert Schumanni lied’i-tsükkel „Naise elu ja armastus” („Frauenliebe und Leben” Adelbert von Chamisso sõnadele), Johannes Brahmsi kaks rapsoodiat op. 79, Gabriel Fauré kolm „Meloodiat”, Maurice Raveli „Pavaan surnud printsessile” ja „Vetemäng” klaverile ning vokaaltsükkel „Viis kreeka rahvaviisi”; lisapaladeks Johannes Brahmsi „Armutruudus” („Liebestreu”, Friedrich Rückerti sõnadele) ja „Su sinine silm” („Dein blaues Auge”, Klaus Grothi sõnadele).
Sten Lassmann ja Karis Trass.
Reklaamfoto
Meeliülendav oli kuulata üle pika aja kahe noore interpreedi süvenenud musitseerimist just lied’i valdkonnas. Schumanni tsükkel „Naise elu ja armastus” on selle loomisest peale võlunud nii esitajaid kui kuulajaid, imetletav on noore Brahmsi võime minna nii sügavale naise olemusse, abiks muidugi Chamisso luule. Et mõista kõiki neid nüansse, peab mehel olema rikas fantaasia. Kui laulja ja pianist võtavad ette selle põneva teekonna, peab neil peale fantaasia olema ka võime tajuda emotsionaalselt seda, mis nootide vahel peidus: õhuruumi, mis jääb iga mõtte vahele, dünaamikas peituvat salapära, seda, miks on üks või teine märk autoril noodis kirjas. Kas laulja peab ka ise ema olema, et mõista, milline õnn on hüpitada süles last? Kas peab ise olema kogenud lähedase kaotust? Vist mitte. Küll aga peab omama rikast fantaasiat ja tajuma muusikas sisalduvat, leidma mõtte igas fraasiosises. Kui Schumann on nooti kirjutanud tempo märgiks Larghetto, siis sõltub selle tajumine alati esitajast: kui kiiresti tema süda teeb kuuskümmend lööki. Seega ei saa lähtuda tempode ettekirjutusest, lähtuda saab vaid sõnade mõtte kuulajani toomisest. Kasuks tuleb vastava keele muusikasse süüvimine ja kindlasti ka elukogemus. Juhul muidugi, kui interpreet on pidevalt otsinguil.
Karis Trass on paistnud igas lavarollis silma oma energia ja emotsionaalsusega. Mind on alati võlunud tema musikaalsus, fraseerimise nõtkus, äärmine intonatsiooniline täpsus, soov luua muusikas isikupärast. Suur looduse kingitus on ka tema füüsiline plastilisus. Ma kujutlen, milliseks võib kujuneda tema Schumanni-esitus kümne aasta pärast, kui muusika kõlab peast ja tal on võimalik endas peituvat täies mahus kuulajani tuua. Seda öeldes ei soovi ma vähimalgi määral kahandada selle väärtust, mida me tol õhtul kuulsime. Kooslus pianistiga on keeruline pusle, kus iga autoripoolne märge on vihje või viide, millele muusik võiks ehitada ainult talle omase teekonna. Sest selge on see, et iga indiviid on unikaalne, igaühel on omad arusaamad. Kooslus pianistiga võlus tol õhtul eriti Gabriel Fauré „Meloodiates”: siin pääses mõjule nii Paul Verlaine’i „Clair de lune” oma kuuvalgusest sündinud melanhooliaga kui „Après un rêve”(sõnad tundmatu autori järgi Romain Bussine) oma unenäolise miraaži ja kurva ootusega.
Maurice Raveli „Viis kreeka rahvaviisi” (1905) on lõpmata põnev lehekülg helilooja loomingus. Need folkloorist sündinud intonatsioonid ja rütmid on lauljatele tore ekskurss kreeka rahva olemusse. Raveli aastail
1905–1909 loodud ooper „Hispaania tund” ning järgnevad heebrea ja Madagaskari folkloorist inspireeritud tsüklid on interpreetidele põnev helimaastik.
Johannes Brahmsi looming on mulle alati mõjunud meeltülendavalt. Sten Lassmanni mängitud Brahmsi „Kaks rapsoodiat” op. 79 olid interpreedi praeguses loomeperioodis huvi äratavad. Ma ei ole piisavalt kompetentne, et analüüsida pianistlikke detaile, kuid mind haaras esituse emotsionaalsus.
Suur tänu mõlemale esitajale! Võib kujutleda, kui suurt energiat nõuab meie väga keerulisel ajal ja mõlema muusiku igapäevaseid kohustusi arvestades tuua publiku ette nii hästi läbi mõeldud, sisutihe ja terviklik kava. Edu!
