UDO KASEMETS, TEMA AJARÄNNAK SUURE PAUGUNI JA TAGASI
Mai, 2023Ansambli U: kontserdile mõeldes
Udo Kasemets.
Foto:https://cmccanada.org/
Me ei tea, milliseks oleks kujunenud Udo Kasemetsa (1919–2014) loominguline tee ja mil moel avaldunuks tema anne, kui ta elu poleks mõjutanud möödunud sajandi poliitilised sündmused Eestis ja Euroopas. Milliseks oleks kujunenud Kasemetsa elu ja looming siis, kui ta oleks jäänud 1944. aastal Eestisse. Arhitektuuri ning heliloomingut õppinud noor muusik, tuntud kooridirigendi ja muusikategelase Anton Kasemetsa poeg oli Heino Elleri juures õppinud muu hulgas Palestrina stiili kontrapunkti Jeppeseni kontrapunktiõpiku järgi.1 Kas ta oleks kirjutanud rahvaviisil põhinevaid muusikateoseid või läinud kaasa 1960. aastate uute suundadega eesti muusikas? Oleks tal üldse olnud võimalik tegutseda Nõukogude Eestis või sattunuks ta koos vanematega Siberisse nagu mõnigi ta eakaaslane?
Eestikeelses perioodikas käsitles nõukogude aja lõpus tema tegevust esimest korda Avo Hirvesoo, üks olulisemaid kirjatükke ilmus samas väljaandes aga 2006. aastal, mil helilooja oli kodumaad külastamas. Viitan intervjuule „Vastab Udo Kasemets”.3 Kasemetsaga vestles tollal veel oma loometee alguses olev helilooja Märt-Matis Lill. Huvitav on see, et Kasemetsa loomingus ei kulge aeg lineaarselt, selles eksisteerivad koos erinevad aegruumid, minevik ja olevik. Sellisest elutunnetusest annab aimdust tema suhteliselt hilisel loomeperioodil valminud monumentaalne multimeediateos „Timetrip to Big Bang and Back” (1992).
CD „Udo Kasemets With Chris Devonshire. Timetrip To Big Bang, Big Bang And Back”, Artifact Music (1994). Foto: https://cmccanada.org/shop/cd-art-010/
2006. aastal TMK intervjuus „Vastab…” oma elule ja tollasele Eesti ja maailma muusikaelule tagasi vaadates jagab Kasemets meiega olulisi infokilde. Kui ta siirdus õppima tollasesse Tallinna konservatooriumi, olid koolis uuenduslikud meeleolud, mida kehastas ennekõike Heino Eller. „Need muusikud, kes Nõukogude okupatsiooni esimesel aastal konservatooriumi juhtimise üle võtsid, olid edumeelsed ja tõid Elleri Tartust Tallinna. Tallinnas oli seniajani olnud kompositsiooniõpetaja Artur Kapp, kes oli hea, aga väga traditsiooniline helilooja. Eller oli aga uuenduslik. (—) Heino Eller oli mulle oluline kahes mõttes. Ühelt poolt seepärast, et ta oli selle aja mõistes modernist — tema muusika oli mõjutatud prantsuse impressionistide muusikast. Teine oluline punkt, mis mulle Elleri puhul tugevat mõju avaldas, oli Palestrina. Tol ajal eesti heliloojad Palestrinat eriti ei tundnud. Nad olid peamiselt õppinud Peterburi konservatooriumis, nagu minu isagi. Õpetajaks oli seal näiteks Glazunov. Kogu muusikaelu rajanes sellel Peterburi haridusel. Lääne-Euroopa muusika paljusid suundi siin eriti ei tuntud. Ma olin kahekümneaastane, kui Olav Roots esitas esimest korda Eestis Brahmsi Neljandat sümfooniat. Brahms oli sel ajal meil suur avastus.”4
1944. aastal, kui Kasemetsade pere põgenes esmalt Saksamaale, oli Udo Kasemetsal hindamatu võimalus kuulata Euroopa uuemat muusikat, millele ta viitab 2006. aasta intervjuus: „Kontsertidel kõlasid sellised teosed nagu Schönbergi „Ellujäänu Varssavist”, Bergi Kammerkontsert, Weberni teosed… See oli täiesti uus maailm!”5
Hüpakem aga nüüd taasiseseisvunud Eestisse. Eespool mainitud autorite loomingut oli võimalik Eesti muusikahuvilisel tasapisi avastama hakata alles 1960. aastate „sula” ajal.
Hiljem kujunes siin üheks olulisemaks uue muusika propageerijaks Eesti Arnold Schönbergi ühing oma valgustuslike loengute, kontsertide, konverentside ja sümpoosionidega Tartu uue muusika päevadel (TUMP) ja hiljem Pärnu nüüdismuusika päevadel (PNP). Seni oli uuemat muusikat kuuldud peamiselt Poolas uue muusika festivalil „Varssavi sügis”.
Teatavasti avastas Udo Kasemets Darmstadtis endale kaheteisttoonitehnika, milles ta leidis suuri põhimõttelisi sarnasusi Palestrina stiiliga. Darmstadti Kranichsteini Uue Muusika Instituudi suvekursustel olid tema õpetajateks Ernst Křenek (kompositsioon) ja Herman Scherchen (dirigeerimine). Kasemetsa sõnul andis Křenek „väga hea ja süstemaatilise kursuse kaheteisttoonimuusikast. Křenek oli selle enda jaoks põhjalikult läbi mõelnud ja tekitanud väga huvitavaid matemaatilisi kombinatsioone”.6 Siinkohal annaks mõttes läbi mängida veel ühe muusikaloolise võimaluse, kui arhitektuuri nuusutanud ja kompositsiooni õppinud, dirigendiks pürgiv noor muusik oleks jäänud tegutsema Saksamaale: milliseks oleks siis tema elu- ja loometee kujunenud? Märkimisväärseks tuleb pidada seda, et ta sattus Saksamaal viibima muusikalooliselt olulisel, uuenduslikul ajal ja sai olla otseses kontaktis tolle aja väga mõjukate muusikafiguuridega. Millised arenguperspektiivid avanesid niivõrd mitmekesise kogemustepagasiga muusikule edaspidi Kanadas? Need ei saanud olla vähem märkimisväärsed, sest tal oli juba laotud väga tõsine vundament uutele suundadele ja vastatud küsimusele, mis on üldse muusika.
Kanadas jätkas Udo Kasemets esmalt dodekafoonilise muusika kirjutamist, mõjudes tolle aja kontekstis uuendusliku heliloojana, kuni tegi veel ühe märgilise kannapöörde. Kas lõputu uuenemise kaos ei olegi mitte Kasemetsa kui inimese ja tema loomingu keskmes? Kasemets on viidanud John Cage’i ja tema loominguga kohtumise olulisusele 1960. aastatel ja märkinud, et see oli tema jaoks uuestisünd: „See oli absoluutne valgustumine ja pani mind täielikult muutma oma suhtumist kõigesse, mida olin varem õppinud. Olin tol ajal väga pädev helilooja, kes kirjutas stiilis, mida nimetati kaheteisttoonimuusikaks.”7 Kasemetsa huvitas, kuidas Cage kasutas komponeerimisel „I Chingi” süsteemi; ta ütles, et see on „väga loogiline matemaatiline süsteem, mis tegelikult loob tohutu seose binaarmatemaatikaga. See on üks ja sama nähtus, ühest ja samast asjast räägitakse vaid erinevates keeltes. Need paralleelid avastas (Gottfried) Leibnitz. Hiljem avastati, et DNA põhineb samal süsteemil”.8 Kasemets tõdeb, et muusikud tegelevad tonaalse süsteemi ammendumise tõttu puhta heliga, nii nagu see kõlab ajas ja ruumis. Seda võivad tekitada erinevad heliallikad inimesest elektrooniliste vahenditeni. Helide süsteemi asetamisel on Kasemets kasutanud teisi süsteeme, alfabeetilisi või astronoomilisi, avastanud seal teatavad paralleelid ning selgitanud põhjalikult, kuidas ta süsteemide vahel paralleelseid ülesehitusi leiab. Astronoomid on mõõtnud planeetide kaugust maast, erineva intensiivsusega valgusallikaid ja teisi mõõdetavaid omadusi, mida saab panna süsteemidesse, mida valdavalt kujutatakse tavaliste kahemõõtmeliste kaartidena, kuigi on teada, et süsteem on tegelikult kolmemõõtmeline. Huvitav on, et Kasemets peatub samas intervjuus ka inimese tajul ja avastustel inimaju kohta, arutledes selle üle, kuidas indiviid võib tajuda ühtaegu olevikku, minevikku ja tulevikku. Tegemist ei ole mitte ainult tähistaevast inspiratsiooni leidnud heliloojaga, vaid eelkõige eri valdkondadest sarnase ülesehitusega süsteeme otsiva mõtleva ja loova isikuga. Nii on ta öelnud ka seda, et muusika on vaid üks süsteem maailmas eksisteerivate süsteemide hulgas, mille vahel võib leida nii sarnasusi kui ka ühisosa. Kasemets toob näiteid matemaatikast astronoomiast, lingvistikast — neid kõiki ühendab see, et need on inimese loodud kontseptsioonid, inimese mõtte tulem, erinevates vormides avalduv kollektiivne teadvus.
Kasemets ütleb, et kui ta loob kujuteldavat muusikalist taevakaarti, võtab ta mõõdikuteks näiteks kauguse ja valguse intensiivsuse ning kannab need üle muusikaliselt mõõdetavatesse ühikutesse, nt helikõrgus, kestvus jne, ja organiseerib neid nii, nagu joonistatakse tähesüsteemist visuaalseid kaarte. Kasemets loob siin enda sõnul akustilise kaardi. Seda viimast peab ta metafooriks, poeemiks, mis loob seose kahe reaalsuse vahel. Sealjuures ei hakka ta enda sõnul teesklema, et publik, kuulates muusikateost, kuuleb sealt välja sarnasusi taevakaardiga. Tegemist ei ole mitte mingi juba teada oleva idee väljendamisega, vaid uue ideega. Seda öeldes parafraseerib Kasemets John Cage’i. Ta lisab, et see on idee transformeerimine või tõlkimine ühest olekust teise.
Tundub, et tema loomingut ei saa käsitleda üksikute teoste või loomeperioodidena; tema loomingus peegeldub tema filosoofiline käsitus muusikast ja maailmast tervikuna. See on Kasemetsa isiksuse eksistentsiaalne kvintessents. Üheks sellise maailmanägemise ehedaks näiteks võib pidada Kasemetsa 1992. aastal loodud teost „Timetrip to Big Bang and Back” ehk „Ajarännak Suure Pauguni ja tagasi”. Katkendeid sellest teosest on toonud korduvalt ettekandele ansambel U:.
Ansambel U: esitas Kasemetsa „Ajarännakut…” liitreaalsust (AR) kaasates. Selle versiooni esiettekanne toimus
27. augustil 2022 Tartu Uues Teatris festivalil „Tartu interdistsiplinaar” (23.–27. VIII 2022). Teose järgmised ettekanded toimusid 14. ja 15. veebruaril 2023 Tallinnas Kanuti gildi saalis. Kasemetsa originaalpartituur oli mõeldud esitamiseks tantsijate, videoprojektsiooni ja elektrooniliste helidega. Ansambel U: valis kõlama alaosad „Messiermusics”, mis lähtub Charles Messier’ konstellatsioonide kataloogist, „Harmonices mundi of Johannes Kepler”, mis modelleerib omal moel Päikesesüsteemi, „Galactic Quasaric Supersonics”, mis mõõdab nähtavat universumit ning „Hadrondo”, mis tungib elementaarosakeste maailma. Videoprojektsiooni asemel kaasas ansambel liitreaalsuse, mille teostas eˉlektron. Tegemist on transdistsiplinaarse etenduskunsti platvormiga, mis liidab nüüdiskunsti, teaduse ja tehnoloogia otsingulisi tegevusi. Eˉlektron on moodustatud MIMprojecti ja Kanuti Gildi SAALi koostöös. Täpsemalt tegutsesid selle nimetuse all Kristjan Jansen, eˉlektroni koodivõlur, kes vaatleb tähistaevast nagu ühte struktuuri, koodi, maatriksit, süsteemi, kuid samas oskab selle süsteemiga ka ümber käia ning sellest uusi struktuure luua (ta on kasutajakogemuse disainer, insener ja koolitaja) ja Mikk-Mait Kivi, kes on tegelnud visuaal- ja teatrikunstiga aktiivselt umbes kümme aastat, töötanud kunstnikuna Von Krahli teatris, viimasel ajal proovib mõtestada inimlikkust tehnoloogia abil ja huvitub sellest, kuidas inimlikud eesmärgid täiustavad tehnoloogilisi võimalusi ja mida asjad ja tööriistad mõtlevad. Sellistele küsimustele vastuseid otsides leiab ta visuaalseid tõlgendusi maailmast ning rakendab neid nii teatris kui muus kunstis.
Ansambel U: esitamas Udo Kasemetsa teost „Timetrip to Big Bang and Back” Tallinnas Kanuti gildi saalis veebruaris 2023. Bohdana Korohodi / eˉlektroni fotod
Nende nägemuses ei projitseeritud videot galaktikast mitte reaalsesse kontserdisaali, saali tagumise osa kangastele või lakke — seda oli võimalik kasutada nutitelefoni vastava programmi abil, jälgides ümbritsevat saali ning nähes füüsiliselt toimivat aegruumi kontserdil osalevate muusikute ja publiku ümber. Nii avaldus paralleelreaalsuse ruum või oli lihtsalt nähtav üks kiht inimesi ümbritsevast oletuslikust reaalsusest. Galaktika ei olnud enam taevas ja öösel, vaid keset muusikat. Selline lahendus vastas ilmselt Kasemetsa filosoofilisele nägemusele elust ja muusikast. Ansambel U: läks veelgi edasi Kasemetsa algideest esitada muusikat elektrooniliselt. Tantsijate asemel või tantsijaid „tõlkides” ja transformeerides olid laval ansambli U: muusikud, kes esitasid Kasemetsa teost akustilistel instrumentidel. Sealjuures olid lisaks tavapärastele instrumentidele (viiul, löökpillid) kaasatud veel kaks omapärast instrumenti columbine ja amarants, mis on ehitatud Kanada helilooja ja mikrotonaalsuse pioneeri, instrumentide ehitaja Gayle Youngi juhiste järgi.
See on omamoodi huvitav nähtus, et leitakse paralleele aktuaalsete eluliste teemade ja muusika vahel. Kasemets on rääkinud palju küll muusika tähendusest, kuid ka elust ja olemisest laiemalt. Oma 1997. aasta intervjuuski peatus ta inimloomusel, ühiskonnal, globaliseerumisel. Tema ideed muutuvad praegu üha aktuaalsemaks. Tema tähendust muusika ja ühiskonna ajaloos pole me veel lõpuni mõistnud. Ühe niivõrd mitmekihilise muusiku ja mõtleja loomingule pole lihtne lähedale jõuda, suuta seda tabada.
Kasemetsa loomingu interpretatsiooniga tundub praegu tõsisemalt tegelevat vaid kitsas ring mõttekaaslasi. Tema muusikat on meil esitanud ansambel U: ja Eesti Elektroonilise Muusika Seltsi Ansambel. Ma ei ole ansambli U: liikmetelt küsinud, kas üks inspiratsiooniallikaid nende kooslusele nime valikul polnud mitte Udo Kasemetsa sügav ja mitmekihiline fenomen. Ehk ei tahetud nimetada ennast avalikult toona veel elujõulise, küpse meistri järgi. Kasemets lahkus meie seast n-ö galaktika olevikku alles 2014. aastal, mil ansambel U: oli figureerinud juba üle kümne aasta. Kasemetsa muusikale lähemale jõuda on püütud avatud residentuuride sarjaga 2019. aastal ja samal aastal EMTAs toimunud konverentsiga „Seletades universumit — süsteemid, kunst ja inimesed”. On selline tunne, et kui ühelt poolt on Kasemetsa elutöö tehtud, teoste nimekirjale punkt pandud, siis tema loomingu ja filosoofia mõju alles hakkab eesti muusikaloos avalduma. Tema loomingulisusest, loogikast ja mõtte avarast haardest saab ammutada lõputult inspiratsiooni, kas või selles osas, kuidas tema enda loomingule või üldse muusikale läheneda. Udo Kasemetsa traditsioon ja mõtteline koolkond tundub olevat värske ja virge. Elleri koolkonna Kasemetsa haru arenguid on meil tulevikus kindlasti põnev jälgida.
Viited:
1 Knud Jeppesen 1930. Kontrapunkt. Vokalpolyfoni. Kopenhagen, Lepizig: Wilhelm Hansen.
2 Avo Hirvesoo 1989. Eesti muusikud Kanadas. — Teater. Muusika. Kino, nr 9, lk 77–86.
3 Udo Kasemets 2006 (intervjuu). Vastab Udo Kasemets. (Küsitlenud Märt-Matis Lill). — Teater. Muusika. Kino, nr 7, lk 4–13.
4 Samas.
5 Samas.
6 Samas.
7 Udo Kasemets 1997 (intervjuu). Time- trip to Hale-bopp… and Back”. — Kalvos & Damian’s New Music Bazaar, 29. III.
8 Samas.
